Võimalik, et ma olen ainus Harry Potteri fänn, kes on näinud kõiki filme kümneid kordi ja ei väsi neist ikka, aga ei ole lugenud ühtegi raamatut. Mhm, ma tean, et see kõlab uskumatult ja ma kogu aeg võtan end kokku, et homme hakkan lugema, aga sellest homsest on saanud juba mitukümmend aastat. Kuna see «Potter» välja tuligi? Oli 20 aastat tagasi,eks? Igatahes filme ma armastan ja on üsna suur tõenäosus, et raamatud meeldivad mulle veel rohkem. Kipub olema nii, et raamatud on ikka paremad kui nende järgi tehtud filmid. Filmidega ei anna kõiki nüansse ja sügavust mu meelest edasi anda. Isegi «The Help» mis mu meelest on fantastiline film ja üks mu lemmikuid, on raamatuna ikka kordi sügavam ja liigutavam. Arusaadav, et filmi ei saa kõiki nüansse panna – pikk see film siis olema peaks? Kui ma viimast korda «Harry Potterit» vaatasin (nüüd kui Kanal2 neid näitas jälle) jäin ma nii tihti mõtlema, et aga kuidas see või too hetk on raamatus kirja pandud, kuidas kirjanik need tegevused sõnadesse paneb.

«Ma praegu mõtlen, et huvitav, kuidas raamatus see koht kirjeldatud on,» ütlesin ma Marekile mingit stseeni vaadates, ei mäleta hetkel täpselt, mis see oli, aga lahti ma sellest mõttest enam ei saanud ning kõik järgmised osad vaatasin täpselt samamoodi kogu aeg paralleelselt mõeldes, milliseid sõnu kirjanik on kasutanud. «Ja siis Harry astus tuppa sisse ja seal oli koletis ning ta astus uuesti välja ning läks edasi,» pakkus Marek välja. Jajah, just. Eks ta oleks nii auhinnatud kirjanik kui kirjutaks nagu keskpärane blogija.