Kasvata endale faking empaatiavõime!

“Kasvata endale faking empaatiavõime!” ütles mu õde mulle kui ma üks päev solvusin, et ta Ida hoidmise asemel tööd pidi tegema. “Sa solvud niikuinii kogu aeg,” jätkas ta kui ma ütlesin, et olen jah solvunud.

Eile kui ma sain teada, et mu auto on 99,9% tõenäosusega õhtul ja ma sain teada, et olen 99,9% tõenäosusega kaotanud ühe töökoha, sest ma ei ole piisavalt kiiresti tulemusi näidanud, hakkasin ma õe sõnade peale mõtlema. Lisaks veel kummitas mul peas üks vana kommentaar Perekoolist, kus mind nimetati puugiks, kes teiste kulul elada oskab. Ma jõudsin järeldusele, et nii mu õel kui tollel kommentaatoril oli õigus. Miks on mul õigus öelda, et hoia MINU last, sest see on tähtsam kui SINU töö? Miks mul on õigus selle peale solvuda? Kui mina pean lapse kõrvalt tööd tegema ja tahan ka puhata ja olen väsinud, siis kõik need on minu enda valikud. Keegi teine ei pea mind aitama. Aga ma eeldan, et keegi aitab.

Ja kui tänu sellele autojamale järjekordselt keegi mulle appi tuli, tekkis mul küll täielik parasiidi tunne. Jälle kord aitas keegi mind. Kogu aeg aitab keegi mind. Kuna on vastupidi olnud? Kuna on keegi minult abi saanud? Ma ei mäleta sellist korda. Keegi ei pöördugi minu poole selliste palvetega, sest minult pole kunagi mingit abi loota. Mina ise vajan pidevalt abi.

Jube vastik tunne on. Mul oli tunne, et ma olen juba ninaotsa pidi august välja vaatama, kuid nüüd tundub, et ma kukkusin veel sügavamale ja veel suurema kolinaga. Võib olla ongi siin süüdi see paganama “ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang”? Mul oli tunne, et ma oskan oma vana autologu kontrollida ja oskan tema vigadega arvestada ning neid ennetada. Ei osanud. Mul oli tunne, et ma olen just tööalaselt mingite tulemusteni jõudmas. Ilmselt siiski ei olnud. Ma arvasin, et teen oma tööd hästi ja hingega. Tundub, et mitte.

Ma olen kurb ja löödud ning ausalt korraks käis peast läbi, et hakka või ilma naljata Innot ja Irjat tegema, et uueks autoremondiks 1000 eurot koguda, sest niikuinii ma olen paljude silmis mingi mõttetu puuk, kes ise hakkama ei saa ja mõni asi see siis enam ära ei ole, aga siis mõtles teine osa minust, see uhke osa, et aga ma ei ole ju. Või olen ja ei taha endale tõde tunnistada?

Auto ja töö kaotus tekitas mu sees sellise segaduse ja  ega ma ei tahtnud oma järjekordset hala isegi siia blogisse kirja panna, tegelikult tegin ma arvuti lahti, et endale ükskõik milline töö leida kiiresti. Kasvõi need tööd, mida ma olen öelnud, et ei suuda teha. Kui mul on valida, kas lasta võlgadel kasvada või leida ISE mingi lahendus, siis seekord valin ma selle teise variandi. Ma ei usu ammu enam seda muinasjuttu, et nüüd on asjad küll juba nii pekkis ja põhjas, et varsti saab vaid paremuse poole minna, alati saab VEEL hullemaks minna. Aga kurat võtaks, isegi kui ma pean endale läbi blogi ise pep-talki tegema, siis ma tahan uuesti august üles ronima hakata.

Lasteaiad TERVE suve puhkusel???

Ma sain teada, et Eestis on suviti lasteaiad TÄIESTI SULETUD. Minu lapsepõlves oli ka, aga siis olid natuke teised ajad, vanaemad olid üldjuhul pensionil, elasid maal, lapselapsed olidki lasteaia ja kooli asemel nende juures ja elutempo oli hoopis teine. Praegu käivad vanaemad ja vanavanaemad (ja kui me pensioniea tõstmisega jätkame, siis varsti ka vanavanavanaemad) tööl ning kui nad ei ole tööl, siis nad tahavad ka puhata, käia reisil ja tegeleda oma asjadega.

Ma ei suuda mõista, mis moodi lasteaialaste vanemad peavad suvel tööl käima? Kõik ei ole nii õnnelikud “lillekesed” nagu mina, et töötan kodus. Minu teada on tavalisel tööinimesel puhkust aastas 28 päeva, lasteaiad on aga kinni terve suve, mis teoreetiliselt kestab ikka rohkem kui 28 päeva (kui me ilma järgi ei vaata, vaid kalendrisuve). Mul on miljon küsimust, aga no ma panen aja kokkuhoiu mõttes kirja vaid mõned. Ütleme, et olen üksikvanem ja mul ei ole sugulasi, kes saaksid/tahaksid abiks olla suvel lapse hoidmisel – kuidas ma siis hakkama saan? Võtan lapse tööle kaasa? Aga kui ma töötan kassapidaja, bussijuhina? Väikelaste vanematel on õigus puhkust saada suvel, ma tean ma tean, aga teate, kui väga paljud inimesed kaotavad peale emapuhkust üldse oma töö, siis ma ütlen teile ka seda, et kui see ema  alati eelisjärjekorras puhkuse saab ja laps kogu aeg nö ettekäändeks on, siis ühel või teisel põhjusel varem või hiljem saab see vanem lihtsalt kinga. Lihtsam on tööle võtta keegi, kes ei pea suvel lapsega kodus puhkama neli nädalat järjest või ei vea last tööle kaasa. Töökohti on vähe, soovijaid palju. Must ja valge maailm.

Mu meelest on ajuvaba, et lasteaed on terve suvi kinni. See lihtsalt ei “meigi senssi”. Ma olen kuulnud tuttavate lugusid, kuidas nad peavad hullult vaeva nägema, et klapitada puhkusi, uurida ja organiseerida, kuhu laps suvel panna. Jah, muidugi peab laps ka puhata saama, loomulikult peab, aga no mingi mõistlikkus peaks ikkagi säilima. Ida Norra lasteaias peavad lapsed suvel ka kolm  nädalat puhkama, nendest kaks nädalat järjest. Lasteias puhkavad õpetajad vaheldumisi. Suvel uuritakse vanematelt täpselt, kuna üks või teine laps puhkab ja mis kellast kellani laps lasteaias käib, vastavalt sellele pannakse paika ka puhkuste ja tööl olevate õpetajate graafik. Kõik on rahul. Kõik saavad puhata, kõik saavad tööl käia. Ei mingit kaost.

Ma kuulsin ka seda, et on olemas asenduslasteaiad. No päriselt? Ma ei saa sellest mõttest aru – viia lapsed võõra inimese ja võõraste laste juurde hoopis teise kohta kui ta harjunud on? Lisaks veel on mõnes maakohas asenduslasteaed 30 km  (!!!!) kaugusel.

Nüüd me jõuame sellesse punkti, et lasteaias ei saa õpetajad graafikuga töötada, sest neid on liiga vähe seal lihtsalt. Absoluutselt nõus. On naeruväärne, et 20 lapsega peab hakkama saama üks õpetaja ja üks assistent. Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, et Riigikogust lahkujad saavad hüvitiseks 10 000 eurot (LINK) ja kui nüüd lisada siia Taavi eralennuki sõidud ja proua Majanduse “tööreisid”, siis ma jõudsin järeldusele, et asjad on ikka jummalast kreenis. Selle raha võiks peaks hoopis suunama lasteaedadesse ja koolidesse. Et seal oleks piisavalt personali ja lasteaiad oleks avatud ka suvel. Mihkli lahkumishüvitise eest saaks juba päris mitu õpetajat või assistenti lasteaeda juurde. Minu postitusest ja vanemate omavahelisest nurinast pole muidugi mingit tolku, seda ei võta keegi kuulda, nii kaua kuni vanemad lepivad sellise süsteemiga ei muutu mitte midagi. Aga miks te me lepime?  Ärme lepi. See EI OLE OKEI, et lasteaed terve suvi kinni on. Kõik peavad puhata saama, aga mitte sellisel moel. Jällegi jõuan ma järeldusele, et Eestis on paljud asjad nii ja mitte teisiti, sest “nii on alati olnud”. Seda ahvide eksperimenti mäletate? No mu meelest sinna ahvide asemele võib eestlased ka panna. Ei mingeid uuendusi ega muutusi. Ja siis kekkame, et oleme õudselt innovaatilised.

 cropped-cropped-img_2387.jpg

PS: Mihkel Raud ei ole mingi õilis hing, kes Riigikogust moraalsetel kaalutlustel lahkus. Ta on täpselt samasugune jobukakk nagu need teised (Maire Aunaste, Heidy Purga, Reporteri saatejuht, Erkki Nool ja teised sportlase, lauljad, näitlejad), kes sinna ei kandideeri mitte “õiglust majja lööma”, vaid hüvede pärast.

Kas kodus töötamine on ikka töö?

Mõnikord tundub mulle, et mehed on juhmid ja mõistmatud, või siis täpsemalt öeldes minu mees. Või me saame asjadest erinevalt aru ja siis lähme tülli. Nagu eile. Marek oli kokku leppinud mull autoremondi aja, mille peale mina vihastasin, sest ma ei suutnud aru saada, kuidas ma sinna peaks jõudma. Marek vihastas vastu, et miks ma ALATI lükkan asju edasi ja see võtab ju vaid tunnikese. Enne seda oli ta nähvanud (või nii vähemalt mulle tundus), et miks pesu on nöörilt veel korjamata on. Ja mul kees kõik üle.

Mul on teoreetiliselt puhkus. St puhkus Norrast ja poest, AGA lisaks poele teen ma veel asju, mis tähendab kodus töötamist ka siis kui mul on Norra poest puhkus. Ma jäin mõtlema, kas kodus töötamist ei peetagi tööks, et see, et mul on vahepeal võimalus koivad päikse käes välja sirutada või Idaga lilli korjata, teeb minu tööst automaatselt tilulilu, mis ei väsita? Või et blogimine, mille eest ma tasu saan, on selline hobi, mida peaks tegema öösel, mitte päevaajast? Ja et kodus töötades on elementaarne, et ma jõuan ka kodu koristada, pesu pesta, süüa teha, autoremondis käia. Seda kõike Idaga koos või Ida kõrvalt. Ja jõuame tüliõuna – autoremondini. See võib võtta küll tunnikese, AGA edasi-tagasi sõiduga läheb üle kahe tunni. Lisaks harjutan ma Idat lasteaias käimisega, sest teate, kuigi ta võiks minuga koos ka kodus olla kui Eestis oleme, sest ma saan tema kõrvalt töö tegemisega isegi hakkama, aga 1) see poleks aus tema suhtes, et ma temaga ei tegele ja 2) ma pean aegajalt käima koosolekutel. Eelmisel nädalal käisin ma temaga töövestlusel, ei ole just kõige lihtsam, homme peaks ma minema hommikul koosolekule, päeval tegema tööd, lõuna ajal minema töövestlusele, Idaga lasteaias käima – ma ei suudagi välja mõelda, kuidas seda kõike teha, hakkama saab ikka, aga siis mind vihastabki siniseks kui mulle jääb mulje, et mu kodune töö on justkui vähem oluline. Ja ma peaks rohkem jõudma. 

Ideaalis ootasin ma muidugi tädi Marit meile külla, et saaksin natuke puhkuse ajal ka endale aega näpistada, näiteks oma kulmud korda teha ja/või juuksurisse jõuda. No ei tulnud kedagi, mis seal ikka, ma ei saa ka midagi ette heita, sest Ida on meie “rist ja viletsus” ning ilmselt ei saagi sellest aru saada enne kui endal laps, oled arvestanud lapsehoidjaga, aga seda ei tule. 

Ahjaa, alati tuleb mulle selliste halapostituste peale kommentaare, et no aga jäta oma blogi kirjutamine ära. Selle postituse peale olen ma “kulutanud” 15 minutit (olles Idaga lasteaias ja nö peidus) ning ausalt – kas mul mõni hobi võib olla?