emotsioonid

Mõtteid. Olukorrast. Sõjast. Haigusest. Lastest. Tööst.

/ / Leave a comment

Elagu ravimid nagu “Sudafed”! Kui te olete nagu mina, kelle nohu totaalselt rivist välja lööb, siis see on ainus ravim, mis mind aitab ja tänaseks olen end suutnud nii palju kokku klopsida, et saan rahus homme kell 3.30 ärgata, et lennukile minna. Kas see pikas perspektiivis kõige targem mõte on end niimoodi jalule turgutada, kes teab, aga antud hetkel on mul ausalt öeldes suva. Ma olen endale pannud mingid eesmärgid, mida ma tahan saavutada ja nende nimel olen valmis pingutama, kui hakkama ei saa, siis on aega end siin ravida küll ja veel.

Tegelikult on see veider, kuidas me Idaga mõlemad peale eelmisel aastal koroona läbi põdemist oleme siiani üsna kehva tervisega. Iga väiksemgi külmetus niidab maha ja väsimus on pidev kaaslane. Eile hakkasin mõtlema, et minu puhul võib olla ka see, et ma tegelikult ei lasnud oma kehal haigusest taastuda ja hakkasin kohe ringi trallima. Oleks pidanud rahulikumalt võtma.

Maailma parim ämm ja dramaqueenist minia

/ Eveliis / 4 Comments

Hakkasin eile õhtul blogi kirjutama, kirjutasin ja kirjutasin ning panin korraga arvuti kinni ja ütlesin Marekile, et ei taha…”Sa ju just pool tundi kirjutasid midagi,” üllatus ta. Vastasin, et jah, aga siis kustutasin kõik ära, sest “mojot” ei tulnud peale. “Sa oled ikka imelik,” imestas Marek. Ma nõustusin ja ütlesin, et lihtsalt kõik, mis ma kirja panin, tundus nii ebaoluline. Alles hommikul sain ma teada KUI ebaoluline kõik see tegelikult ka oli.

Kehv 2020 aasta sai uue tähenduse. Nii raske on uskuda, et allolevatel piltidel olev alati naerusuine ja positiivne ema, vanaema ja ämm on meiega nüüdsest vaid mälestustes.

Mis mulle temaga seoses alati meelde tuleb, on esimesena Prangli saar. Vist 12 aastat tagasi hakkasime me perega seal käima. Mareki ema oli see, kes meid laupäevahommikuti saare ekskursioonile viis. Ma mäletan seda esimest korda kui ta meid hommikul üles ajas ja lubas, et tegu on lühikese tiiruga. Eve jaoks oligi kümme kilomeetrit lühike tiir. Sellest saare ekskursioonist sai traditsioon, me oigasime ja ägisesime kui Eve kõps kell üheksa laupäevahommikul ukse taga oli ja meid jalule ajas. Me ristisime selle “Erna retkeks”, aga aastast aastasse tegime retke kaasa.

See siin on üks mu lemmikumaid mälestusi. Peale Prantsusmaale tehtud perereisi. Teisel päeval vingerdasime meie Evega end Disneylandi minekust ära ja veetsime päeva mööda Pariisi muuseume ja butiike külastades. LV poes käisime ka. Näitasin Evele käekottide hindasid ja ta oli veendunud, et ma valetan talle, sest ükski kott ei saa ometi nii palju maksta. Sai. Näitasin talle pärast netist uuesti. Parfüümimuuseumist ostsime ühesugused parfüümid. Mul on nii hea meel nende mälestuste üle.

Eve arusaam meie huumorisoonest oli legendaarne. Ta võttis kõike tõsiselt ja me pidime talle alati üle seletama, et teeme nalja. Leidsin vanast blogist ühe sellise seiga.

Istume Prangli saarel. Lahti tehakse veinid, õlled. Kallan endale klaasi “Kellukest”.
“Nooh, nüüd on sul võimalus kõike kainena pealt vaadata,” itsitavad teised. Noogutan ja ohkan: “Ohh, elu alksiga oli ikka palju ilusam, kõik oli nii kena!”
“Kellega?”kiljatas Mareki ema ehmunult nagu oleks kuulnud kõige õudsamat lauset elus. Punastasin ja tundsin end AA liikmena. Jälle. Ja siis ma taipasin.
“Alkoholiga oli elu ilusam,”täpsustan ma.
Janeki ema hingas kergendatult. “Ja mina mõtlesin juba, et…”
Mareki ema oli arvanud, et ma räägin kellestki mehest, kelle nimi on Alks, ja kellega elu on palju ilusam kui tema pojaga.

Ma jään sellest kõigest nii puudust tundma. Sellest suhtlusest, tema üle heas mõttes naermisest ja sellest, kuidas ta mind ikka õpetas kui palju Marekit kiitma peab. Ma vastasin talle alati, et ise ta lasi pojal sellise valiku teha, et sai endale naise, kes ei kiida. Eve vastas alati, et ühe asja üle on tal hea meel. Et lapsed saavad elus hästi hakkama ja on kaasade näol hea valiku teinud. Et ei pea laste pärast muretsema ja nende ellu sekkuma.

This image has an empty alt attribute; its file name is 127.jpg

Eve oli parim ämm, keda endale tahta. Ja mul on Marekist ja ta õest nii kahju, kui ma vaid teaks ja oskaks, kuidas seda valu ära võtta või leevendada.

Lubasin endale hommikul, et olen tugev, et olen Marekile kõiges toeks, tegin Instagramis isegi nalja, et vat kui hea, et leina ja kriisikommunikatsiooni hinneteks ülikoolis “A”-d sain, et nüüd on aeg neid A-väärilisi teadmisi jälle rakendada, et Marekile toeks olla nii palju kui oskan, sest ausalt, ma ei taha teada kui raske temal võib olla. Nad olid nii lähedased. Viimane kord kui ema Marekile helistas rääkisid nad maast ja ilmast, tervisest ja iseloomudest. “Sina oled tugev!” ütles ema Marekile ja Marek vastas, et jah, olen küll. Hommikul nägin ma teistsugust Marekit. Kurba, segaduses ja šokis Marekit. “Sa võid lubada endale nõrk olemist,” püüdsin ma teda lohutada. “Ma olen sulle toeks,” lisasin ma ja juba paar tundi hiljem sõin ma oma sõnu. Ikka pidi Marek tugev olema.

Ma läksin hommikul tööle, et mõtted oleks mujal ja ilmselt ei olnud ka kogu see sündmus mulle veel kohale jõudnud. Korraga tundsin, et kõik mu silme ees läheb mustaks, mu süda oli paha, ma tahtsin oksendada ning mu pea oli plahvatamas. Helistasin Marekile ja ütlesin, et lasen end kellelgi koju viia. Selleks ajaks kui ma alla korrusele jõudsin, tundsin ma, et pean vist endale kiirabi kutsuma. Andsin Marekile ka teada. Mul ei ole ammu nii piinlik olnud, et samal ajal kui teistel on sada muud muret ja asjaajamist, suudan mina ikka panna asjad veel enda ümber keerlema. Aga ausalt, esimest korda elus oli mul hirm. Ma jõudsin kiirabit oodata 20 minutit ning kogu see aeg keerles mu peas vaid üks mõte – minuga ei tohi midagi juhtuda, ma ei saa talle seda teha, ma ei saa seda teha oma lapsele, ma pean vastu pidama. See on hirmus tunne kui süda klopib, käed värisevad, silme ees on must ja iga minut venib nagu tatt. Lõpuks ometi saabus kiirabi. Turgutas mind rohtudega üles ja andis Marekile üle. Marek viis oma drama queeni koju puhkama ning sõitis ise tagasi linna. Asju ajama. Tugevana.

Kui ta koju tagasi jõudis, murdus tema. Näha oma abikaasat sellisena on valus. Mu süda murdus sellest vaatepildist tuhandeks tükiks.

Piece of s***t

/ Eveliis / 30 Comments

Ma olen viimased päevad end tõeliselt kehvasti tundnud. Ma olen tundnud, et ma olen väärtusetu. Ma olen tundnud, et ma olen halb. Ma olen tundnud, et ma ei saa millegagi hakkama. Ma olen tundud, et ma vaid võtan ega anna. Ma võiksin neid negatiivseid tundeid siia ritta panema jäädagi.

Põhjuseks on tüli ühe väga lähedase inimesega. Me oleme varemgi tülitsenud, aga seekord on see selline tüli, kus sõnad esiteks tegid mulle haiget ja teiseks panid mõtlema. Panid mõtlema, kas nendes sõnades on tõde ja samal ajal panid need sõnad mind tundma nagu väikest väärtusetut s***tükki. Ma selle tüli olemusse ei lasku, see pole isegi oluline. Oluline on see, et ma olen mõnda aega endaga tööd teinud, et ennast mõista, et saada aru, miks ma olen nii vastuoluline, miks ma olen nii…vihatav? Lase lahti mõttest, kes sa arvad, et sa oled ja ole see, kes sa oled, ütles üks tuttav mulle hiljuti ja see mõte on mind painama jäänud. Võib olla kõik mu probleemid algavadki sellest, et ma kujutan ette, et olen keegi? Kui ma lepiks sellega, et olen keskpärane, siis võib olla mul ei oleks neid probleeme, mis mul on. Miks ma tahan midagi rohkem? Miks ma arvan, et ma olen kellestki parem? Miks ma arvan, et ma tean paremini? Miks ma arvan, et mina väärin rohkem? Kui ma näeks ja tunnistaks, et olen lihtsalt üks keskpärane egomaniakk, võib olla siis näeks ma endast õiget peegelpilti. Siiani olen ma arvanud, et olen keegi (teine?).

Lõpeta see “influencer shit” ja lase oma lapsel laps olla, ära kasvata temast endasugust kõndivat õnnetusehunnikut, ütles see lähedane inimene mulle tüli käigus. Su laps kasvab vales suunas, õpib meestes nägema sugar daddy kvaliteeti, lisas ta. Ma pean ausalt ütlema, et ma ei ole Idat kunagi sundinud pildile jääma või poseerima või teda riietanud (enda arvates) kenasti, et seda kuidagi omakasupüüdlikult ära kasutada. Ma siiralt ei ole osanud mõelda, et minu blogi võiks talle kunagi kahjuks tulla, teda kahjustada. Ta on terav ja vaimukas tüdruk, kes on lihtsalt ka tüdrukulikult edev. Viimane ei tähenda aga sugugi, et temast tuleks naine, kes vaid välimusele mõtleks. Ma olen ka arvamusel, et välimus ja tarkus ei välista teineteist. See on klišee. Ma näen, kuidas Ida lennult haarab asju ja on tihti viieselt säravam pliiats kui mina 38-aastaselt, aga ma ei keela ka talle ilu ja tüdrukute rõõme. Mulle meeldib mood, Idale meeldivad riided. Pinnapealsed asjad. Kas see välistab sügavuse inimesena? Olen ma inimesena pinnapealne ja kasvatan oma last pinnapealseks. Ma olen siiani uskunud, et õpetan talle väärtusi, mis on elus olulised ja viivad edasi. Ma väärtustan palju muud kui vaid ilusad asjad (millest ma siiski kunagi ära ei ütle!) Aga selle koha pealt on mu sõbral muidugi õigus, et minu “influencer shit” ei anna kellelegi midagi. Kellelegi peale minu. Alles hiljuti küsis üks sõbranna minult, et kuidas ma ometi jaksan blogida, nii palju blogida. Mu vastus on lihtne. See on mu ainus hobi ja pakub mulle rõõmu. (Ja edevalt pean lisama, et mulle teeb ka rõõmu see, et lisaks vihkajatele, on mulle tekkinud nii palju kaasarääkijaid. See ei ole kunagi olnud eesmärk omaette, aga pagan noh…kihvt on samas). Ma võiksin lugejate käest vabandust paluda, et oma s**aga teid päevast päeva tüütan ja elan eluvales, et olen Blogija, ma võiksin ülbelt öelda, et minu netikodu ja teen, mis tahan, minge Kanadasse kui teile ei meeldi, mis ma ütlen, aga ma ei tee kumbagi. Jällegi lihtsal põhjusel. Ma olen egoist. Ma mõtlen kõige pealt endale, sellele, mida see blogi mulle annab.

Sa ei ole ikka aru saanud ega õppinud, et sõbralikkus vähendab kadedust ja muudab ühiskonda paremaks, ütles mu tuttav mulle. Teate, ausõna, ma püüan teha head ja aidata, ma püüan olla sõbralik, ma olen elanud ilmselt jällegi eluvales, et ma olen sõbralik ja heatahtlik, ometigi kukub see kõik alati välja kuidagi teisiti. Vastupidiselt sellele, mida ma mõtlen või tahan. Kukub välja omakasupüüdlikult. Ma väljendan end valesti ja minust saadakse valesti aru. Ei, see ei ole teiste inimeste probleem, ma ei süüdista teisi, ma süüdistan ennast, et ma lihtsalt ei oska. Mul ei tule välja. Ma teen valesti. Pagan noh, mu peale on isegi lastekaitsesse kaevatud. Kõndiv õnnetusehunnik on õige väljend.

Uhh, ma tean, et on viga neid negatiivseid tundeid siin blogis jagada, ma juba tean ette, et see hammustab mind kunagi tagumikust, et järgmine kord kui ma kirjutan, et okei, tegelikult ma ju saan aru, et mu elul ei ole midagi viga, kirjutab keegi kommentaari, et kas sa ise ei saa aru kui ebastabiilne sa oled. Tunded üles ja alla. Melanhoolne ja depressiivne ja siis rõõmus ja ülevoolavalt õnnelik. Ma olen alati selline olnud. Mõnda asja võtan hästi hinge, põen kaua ja see paneb mind tundma kõige mustemaid mõtteid (nagu täna ja viimased päevad), siis aga leian ma midagi, mille üle tõeliselt rõõmustada ja ma raputan (jälle) põlvedelt tolmu, viskan pea kuklasse ja ütlen endale “fuck it, I´m fabulous!”.

Aga mitte täna.

Hetkel lubage mul end haletseda, endast mure välja rääkida ja tunda end natuke väärtusetu ja halvana. Analüüsida neid sõnu ja mõelda, kas olla see, kes ma arvan, et ma olen, või leida see, kes ma olen.

Silmalaugude plastika – esimesed emotsioonid//Eyelid correction – first emotions

/ Eveliis / 16 Comments

Päisepildil on mul silmalaugudele ka lauvärv kantud, kas te näete midagi? Ei näe? Mina ka ei näe. Põhjus selles, et mul on rasked silmalaud. Mida aeg edasi seda rohkem on laug alla langenud ja kuna ma olen niikuinii terve elu teadnud, et ühel hetkel võtan ma selle opi ka ette, siis nüüd sai see ka tehtud. Jällegi, otseselt ei ole see mul elamist seganud ja koletisena pole ma end ka tundnud, aga siiski natuke nagu ikka häiris küll.

eveliis-41

Ma ise arvasin, et see samm saab teoks kunagi kui olen 50+, ma ei teagi, miks ma olin pähe võtnud, et nii kaua ootama pean. Võib olla oli üheks põhjuseks ka see, et ma kujutasin ette, et silmalaugude plastika on tunduvalt kallim. Tegelikult maksab protseduur alates 890 eurot. Koostöös Medemis Clinic´uga panime me mulle paar kuud tagasi plastika aja kirja. Novembri lõppu. Kuigi ma oleksin tahtnud kohe ja varem, aga taastumine pidi siiski aega võtma ja mul oli vaja tööasjus esinduslik välja näha. Sinised ja verevalumites silmad ei oleks ilmselt messidel kasuks tulnud. Parem lõtvunud ülalaud. Sellised.

eveliis-8

Kui neljapäev ja operatsiooni aeg hakkas lähemale tulema, hakkasin ma natuke ikka kartma ka. Ikkagi lasta keegi noaga oma silma(laugu)de kallale. Korraks tundus, et ma ei saagi minna, sest Idal tekkis eelmisel päeval palavik, aga kuna tal õhtul ja hommikul palavikku ei olnud, viisin ma ta halva emana  lasteaeda ja läksin ise kliinikusse, millega Medemis koostööd teeb.

Joonistasime mulle silmad pähe, st arst tegi ette jooned kui palju on vaja ära lõigata, sain ühe rahustava tableti, kohaliku tuimestuse ja polnudki muud kui algas pihta. Pean ausalt tunnistama, et protseduur oli ebamugavam kui ma oleksin arvanud. Selles mõttes, et ma loomulikult ei tundnud valu, kuid ma sain ju aru, mis toimub ja kui niit vastu põske läks, siis tekkis selline vastik tunne, et appikene, keegi õmbleb mu silmi tamiiliga kinni. Nahk oli nii hell, et ausalt see õmblusteniit tundus nii paks. Mõned korrad oli ka tunda ebamugavat pingutamist ja ma lootsin, et see saab kiiresti kiiresti läbi. Saigi. Kogu lõikus kestis ehk vaid 45 minutit. Mulle meeldis hästi arsti ja õe suhtumine. Näha oli, et nad teevad seda tihti, sest kogu protseduuri vältel rääkisid nad omavahel juttu nagu oleks kohvilauas, ei midagi isiklikku ega häirivat, pigem oli see hästi mõnus ja lõõgastav. Võib olla mõnele ei sobi, aga mulle hästi meeldis ja mõjus rahustavalt.

Parim osa operatsiooni juures? Peale lõikust viidi mind voodisse taastuma. Ma sain keset päeva 1,5 tundi magada! Peale oppi tuli Marek mulle vastu ja sõidutas koju, sest kuigi silmadel ei olnud suurt häda midagi, oli olek selline uimane ja väga ise autorooli ei oleks läinud. Väga esinduslik ma muidugi välja ka ei näinud. Päikeseprillid tulid appi! Õhtul pidin siiski veel poodi ja apteeki minema ning ausalt ma tundsin end nagu Kopli parm. Seda enam, et poest palus Marek mul endale ka ühe õlle osta. Ma olin kindel, et inimesed vaatavad mind kaastundliku pilguga, et vaene vaene joodiknaine. Mis seal ikka. Elu!

46482058_2104124643250647_2013311910509805568_n.jpg

Õhtuks tundsin ma end suhteliselt hästi. Kui välja arvata see, et ma oleksin tahtnud pesema minna, aga kaks päeva ei olnud lubatud ei sooja duši ega sauna. Muidu oli olemine täitsa okei. Silmad olid paistes ja natuke ebamugav tunne oli, aga midagi ei valutanud ega polnud ka muid muresid peale joodiknaise välimuse. Vähemalt ma arvasin, et ma näen välja nagu joodiknaine. Ma ei teadnud veel, mis mind ees ootab järgmisel päeval.

46508457_2198898746993987_4529844450234466304_n.jpg

Peale lõikust peaks võtma 4-5 päeva puhkamiseks ja mitte koormama silmi arvuti või telekaga, ühesõnaga peaks vaikselt taastuma. Kas ma kuulasin arsti sõna? Muidugi mitte. Mul OLI VAJA reedel tööle minna. Mul on küll töö, mida võib teha igalt poolt, aga vot sel reedel oli just üks oluline koosolek. Panin päikeseprillid ette ja läksin tööle. Kui te plaanite seda oppi, siis siiralt soovitan arsti sõna kuulata. Kaks tundi koosolekul ekraani vaatamist ei tule paranemisele kindlasti mitte kasuks. Isegi kui päikeseprillid on ees. Kui ma pärastlõunat koju jõudsin valutasid mu silmad ja ma nägin välja selline nagu alumisel pildil. Vot see on üks ehtne Kopli parm!

46513100_2195146944145451_907107345002135552_n.jpg

Ma olin suure osa ülejäänud päevast diivanil pikali, jääkotid silmadel. KINDLASTI varuge koju jääkotid. Need on elupäästjad! Ilma nendeta ma ei kujuta ette KUI paistes ma oleks. Valu läks ka ära, jäi vaid selline vastik kiskuv tunne ja ühe silmaalune paistetus oli nii suur, et sellest silmast nägin ma põhimõtteliselt vaid oma põske.  Öösel läksin magama ka koos jääkottidega. Hommikuks nägin ikka välja nagu ehtne joodiknaine, AGA silmalaugude enda paistetus on hakanud taanduma, kogu paistetus on kogunenud silmade alla ja uskuge või mitte, aga ESIMEST KORDA ELUS ma näen JUBA oma silmalauge. Mul ON silmalaud. See on nii veider tunne. Ma ei jõua 29.11 kui niidid eemaldatakse, ära oodata. See on nii uskumatu!

Kas ma soovitaksin seda operatsiooni ka teistele, kel on laugudega probleeme? Hell yeah! Ma näen, et see ebamugavus ja paistetus on kõike seda väärt!  Kas te hakkate enne operatsiooni kartma? Korraks kindlasti. Kas on midagi karta? Absoluutselt mitte. Kuidas kiiremini taastuda? Kuulake arsti sõna ja puhake 4-5 päeva!

USA-sse lähen ma detsembris juba uute silmadega. COOL! // On the header photo I have make-up on my eyelids, can you see anything? No? Me neither. The reason for this is that I have heavy eyelids. As the time gone by, the eyelids have become heavier and because I have known for a long time that one day I will be having this surgery, then it’s done now. Again, it hasn’t really disturbed my life as such and I haven’t felt like a monster, but I guess it did bother me a little bit. Personally I was planning to have this surgery done when I’m 50+, I am not even sure why I though I needed to wait that long. Maybe one of the reasons was money, as I though it would cost a lot when in fact the prices start from 890 euros. In cooperation with Medemic Clinic, we booked me in couple of months ago to the end of November. I would have wanted to have it done sooner, but the recovery time is quite long and I had some important business meetings coming up. Having swollen black eyes wouldn’t have been the best “make-up” to wear in fairs. Better having them heavy, like this. When the operation date was approaching, I actually got a bit scared – letting somebody cut my eyelid with a knife. For a moment it looked like I cannot go as Ida developed fever the day before, but since she was okay in the evening and next morning, as a bad mom, I took her to the nursery and went to the clinic. We “drew eyes” on my face i.e. the doctor drew the lines how much is needed to cut, they gave me a tranquilizer and anesthetics and we were ready to start. I must admit, the procedure was more uncomfortable than I was expecting it to be in a sense that obviously I couldn’t feel the pain, but I was consious the whole time and understood what was going on. So when I felt the thread touching my cheek, it gave me this bad feeling of “oh my good, my eyes are being sewed together.” My skin was so sensitive that the thread felt especially thick. Couple of times I could also feel this tensing sensation so I was really hoping this all to be over soon.  It was. The whole procedure only took 45 minutes. I really liked the attitude both the doctor and the nurse had. You could see, that this is something they do frequently, because the whole time they were chatting like having a small coffee break. Nothing personal or disturbing, but more like relaxing. Some people might not like this, but I enjoyed it and it did calm me down. Best part of the whole procedure? After the operation I was taken to a bed to recover. I could have a 1.5 hour nap in the middle of the day. Marek came to pick me up and drove home, because eventhough my eyes were quite okay, I still felt dizzy and not eager to sit behind the wheel. Obviously I didn’t look at my best, but luckily I have sunglasses. In the evening I still needed to go to a supermarket and pharmacy and I really felt like a homeless person. It didn’t help that Marek asked me to buy a beer for him. I was sure people were looking at me and feeling sorry for this “drunk’s wife”. Oh well, this is called life! In the evening I felt pretty good except for wanting to have a shower, but warm shower and sauna was forbidden for two days. Otherwise I was fine. My eyes were swollen and felt a bit uncomfortable, but nothing was aching nor I had other worries apart from my appearance. At that point I had no idea what was coming. After procedure you should take 4-5 days to rest and recover, not to strain your eyes with laptop or TV, but rather take it slow. What did I do? I HAD TO go to work the next day. Though my work allows me to have home office days, I had a really important meeting scheduled. So I put my sunglasses on and went. If you are planning to have this surgery, I really advise you to listen to your doctor. Staring at a screen for two hours in a row is not good for the recovery process, even if you are wearing sunglasses. When I arrived home in the afternoon, my eyes were aching and I looked like the picture below. Now this is a proper homeless drunk! For the majority of the day, I was lying on the couch with ice bags on my eyes. Make sure to have PLENTY of ice bags in the freezer, they will save your life. Without them I cannot imagine how swollen I would have been. Even the pain went and only this weird pulling sensation stayed and one eye was so swollen that I could only see my cheek. I went to bed with ice bags, but still looked like a drunk’s wife in the morning. However, the swallowing on the eyelids had started to go down, leaving the majority of it under the eyes and believe me or not, for the first time in my life I can already see my eyelids. I HAVE eyelids. It’s weird. I cannot wait until the threads are removed. This is so unbelievable. Would I recommend this procedure to people who have problems with their eyelids? Of course I would. I can see that all this uncomfortable feeling and swallowing is worth it. Do you get scared before having the surgery? For a moment probably yes. Is there anything to be scared of? Absolutely not. How to recover quicker? Listen to your doctor and rest for 4-5 days. I will be going to USA in December already with my new eyes. COOL!        

Parim lohutus//Liar, liar, pants on fire!

/ Eveliis / 11 Comments
Tulin õhtul koosolekult koju ja murdusin. Üle saja aasta nutsin ma töö pärast. Nutsin nagu väike laps. Vahet pole isegi, mis need põhjused olid, aga mida enam ma püüdsin end tagasi hoida ja mitte nutta, istusin ma arvuti taga ja luksusin nutta. Lahinal. Marek püüdis mind lohutada, aga no ei saanud ma oma veekraane kinni. “Miks emme nutab?” küsis Ida toast. Marek ütles, et emme on kurb ja palus Idal mulle kalli teha. Ida jooksis minu juurde ja küsis: “Miks sa nutad?” “Tööonu oli emme peale pahane,” vastasin ma. “Mis pärast?” uuris Ida edasi. Ma ei osanud talle vastata. Kuidas seletada 4,5aastasele, et ma murdusin tööstressi all. “Tööonu ütles, et emme on paha,” ütlesin ma, mõtlemata üldse sõnadele, mis ma suust välja tulid. Ida vaatas mulle otsa, siiralt ja sügavalt ning ütles: “Sa ei ole üldse paha.” Ja kallistas mind. Korraks hakkasin me veel rohkem nutma, aga võtsin end kokku ja tänasin Idat. See oli täpselt see, mida ma hetkel vajasin. Kui mu laps, kelle jaoks ma enda arvates olen pigem halb ema, range ja pidevalt töösse uppunud, ütleb, et ma ei ole paha, siis see on parim kompliment, mida kuulda. “Kas ta ütles, et sa oled paha?” kordas Ida mõne aja pärast uuesti. Noogutasin ja teesklesin naeru. “Aga ei ole onju, onu valetas,” naersin läbi pisarate. Ida nõustus. “Ta oli valevorst. Meil öeldakse lasetaias siis “häbi häbi püksis käbi”.” //

I came home from the meeting in the evening and broke down. For the first time in ages I cried over work. Cried like a little baby. It doesn’t even matter what the reasons behind it were, but the more I tried to keep myself together and not cry, the more I sobbed behind the computer. Uncontrollably. Marek tried to console me but I just couldn’t turn off my waterworks.

“Why is mummy crying?“ Ida was asking from the other room. Marek told her that mummy was sad and asked Ida to give me a hug. Ida ran to me and asked, “Why are you crying?“

“The man at work was mad at mummy,” I said.

“Why?” Ida enquired further.

I didn’t know how to reply. How are you supposed to explain to a 4.5-year-old that I had cracked under work pressure?

“The man at work told me that mummy is bad,” I said without even thinking about the words that slipped out of my mouth.

Ida looked at me, deeply and sincerely, and said, “You are not at all bad.” And she gave me a hug.

For a moment, I started crying even more but pulled myself together and thanked Ida. This was exactly what I needed that moment. If my kid, for whom I think I am more like a bad mother, strict and buried under work, if she thinks that I am not bad then that is the best compliment I could ever receive.

“Did he say you were bad?” Ida repeated after a while again.

I nodded and pretended to laugh, “But I’m not, am I? He was lying,” I laughed through the tears.

Ida agreed, “He was a liar. In the kindergarten we say ‘Liar, liar, pants on fire!’“

 

Moodne muinasjutt ehk halvasti kasvatatud laps ja vastik veerandkasuõde/tütar

/ Eveliis / 91 Comments

Mõnda aega tagasi sain ma endale veerandkasuõed või kuidas iganes neid uusi sugulasi kutsuda. Käisime pulmas ja afterpartyl. Uue kasuema pool. Kuna tal on mitu lapselast, siis oli seal ka palju mänguasju ja mulle korrati mitu korda, et siin on hea olla, et lapsed saavad mängida ja täiskasvanud omavahel juttu rääkida. Ma pean käsi südamel ütlema, et ma tõesti ei hoidnud oma lapsel seal silma peal ja kui me üleväsinud lapsega (ja, jah, mina olin svipsis ja väsinud) hakkasime koju minema, tahtis ta kaasa võtta ühe mängusülearvuti (mida kõik nägid ja ütlesid “jaajaa, pole probleemi). Ma leidsin, et lihtsam ongi see lasta tal kaasa võtta kui kuulata üleväsinud lapse nuttu.

Ida teab, et ei tohi võõraid asju kaasa võtta, aga kui te olete lapsevanemad, siis te teate, et üleväsinud laps ei ole ratsionaalne ja vanemana ma ausõna ei tahtnud draamat. Mõtlesin, et pole hullu hommikul saab tagasi. Juhtus aga nii, et pakkides oli Ida selle pannud minu kohvrisse, avastasime selle kodus ja enne kui ma jõudsin öeldagi, et saadan selle tagasi kui Norrast tagasi oleme, sain ma vihjeid, millest ma siis aru ei saanud, lõpuks pidi perekond mulle kirjutama, et hea meelega tuleb arvutile Tallinasse järgi. Väga vahva, aga meid ei olnud kahjuks kodus ja nii ka kirjutasin. Olen kodus tagasi ja kohe panen Cargosse. Lastel ikka juhtub. Ma ei näinud tõesti, et see oleks maailma suurim probleem olnud. Laps võttis perekonna juurest mänguasja kaasa. Laenuks. Mitte endale. Ei varastanud. Kõik nägid. Kõik teadsid. Me selgitasime koju jõudes, miks ei tohi võtta ja et tuleb tagasi saata. Ja siis sain ma täna sõnumi (isa naise tütrelt):

“Tervitused 🙂 kas saaksid meile nüüd selle laste arvuti tagastada ? ja ehk saaksid teinekord enda lapsel rohkem silma peal hoida, kuna nii mõnedki meie laste mänguasjad olid ära lõhutud.”

Võib olla ma käitusin ebaadekvaatselt ja lapsikult, aga isegi mu KÕIGE TERAVAMA KEELEGA sõbrannad ei kirjutaks mulle nii. Ma teadsin, et Ida võttis sarnaselt kroonilt nagu päisepildis ära kristallid, aga tundes oma last, siis ma tean, et ta ei ole lõhkuja tüüp. Mida te veel lõhkuda sai? Samas võib olla ma eksisin. Ja ma kirjutasin vastu. Lapsikult ja solvunult. Aga ma solvusin. Päriselt. Sest toon oli ebameeldiv. Kõrk. Ja üleolev. Ma vastasin:

“Kuhu Smartposti panen? Ja ära muretse rohkem me ei tule külla. Laste mänguasjad saavad ikka kannatada mängu käigus ja ausalt öeldes ma ei arva ka et kadunud “kristallid” krooni pealt kõige olulisemad on maailmas, aga kui midagi hinnalist on tõepoolest katki, siis palun esita mulle arve ja sellisel juhul vabandan. Aga nagu öeldud sa ei pea rohkem muretsema, et ma oma lapsel teie juures silma peal ei hoia. Ta nimelt ei satu sinna rohkem. Mulle on olulisemad head suhted kui mänguasjad.”

Võib olla ma käitun hetkel vastikult sellest siin kirjutades, aga ausalt, meil käib külas väga palju lapsi. Ja ikka juhtub, et tehakse midagi katki, midagi joonistatakse täis, tehakse asju, mida ma tegelikult ei lubaks, aga seni kuni nad ei lõhu mu kristallvaase ja hõbeehteid, siis mõtlen ma, et lapsed on lapsed. Mängu käigus juhtub asju. Ja ka meilt võetakse asju kaasa. Tuuakse tagasi. Kuu. Kahe. Kolme pärast. Põhiline on pärast selgitada. Ja kui ma oma lapsikule vastusele sain uueks vastuseks sellise sõnumi:

“Vabandan, kui su tundeid riivasin sellega, et minu teadmata omandatud arvutit tagasi küsin. Kombeks on laenamisel luba küsida. Ühtlasi on mul kahju, kui sellise palve peale solvud ja häid suhteid lõhkuma asud, kuna ehkki polnud kristallid tõesti kõige suurem mure maailmas, siis minu laste jaoks olid need tõesti olulised – nende jaoks on sellise asja moraalne väärtus väga suur, vastasel juhul poleks ma sellest juttugi teinud. Ootan arvutit tagasi aadressile, kust see kadus.”

Ja ma ei saa midagi parata, aga ma vihastasin selle sõnumi peale nii, et ma sellest hetkest alates keeldun rohkem nende inimestega suhtlemast. Esiteks – mind ja mu last reaalselt tembeldati vargaks. Teiseks “mõnedest mänguasjadest” sai vaid üks kroon, sest ma teadsin, mida Ida “lõhkus”. Lisaks istus sel ajal kui Ida “moraalse väärtusega” mänguasja “lõhkus”, see kirjutaja Ida kõrval. F**k, ütle siis või pane väärtualik asi ära, ütle otse, silmast silma, näkku, mitte ära saada pärast mingit ärapaneva tooniga kirja.

Inimestel on nii erinevad moraalsed väärtused. /p>

Eks see päev pidi ikka tulema kui ma ütlen avalikult FUCK YOU!

/ Eveliis / 12 Comments
Jajah. Tegin siin hommikul autonalja. Aga enam ei ole nalja tuju. See faking romu, mida ma hellitavalt olen autoks kutsunud ja teda ikka hoole ja armastusega hoidnud, on üks tänamatu tattnina. Ei, tal ei või katki minna istmesoojendus või mingi 28 eurot  (krt isegi 280 eurot) maksev vidin, vaid tal peab katki minema käigukast! Ja36A.gif Ehk siis tänasest olen ma ametlikult autota, sest…..arrrrrggggh…. kuidas ma vihkan kui inimesed halavad, et üheks või teiseks asjaks pole raha, aga nüüd halan ka. Seda raha mul pole. Ja pasta! Eks see auto nüüd varuosadeks läheb. Aga püha issand jumal, ma ei taha jälle asemele mingit muud romu.  Ma TAHAN AUTOT! Popp oleks hetkel siia kirja panna oma a/a ja põlvili paluda, et palun aidake mind, sest ma ise olen nii faking saamatu ning halastage ometigi Mareki peale, kes peab nüüd mu frustratsiooni, et ma ei saa enam ise liikuda, välja kannatama, aga noh… Meeleheitel ja meeleheitel on vahe. Mina lähen täna sõbrannadega  õue. Pidime kooki sööma ja kohvi jooma. Nemad söögu. Mina tellin endale veini! Vabalt võiks täna sellest kuradima pudeli otsa keeratavast klaasist ka juua.  Ja end tunda saamatu jobuna, kel pole isegi võimalik endale NORMAALSET telefoni ja autot soetada.

Esimese päeva emotsioonid

/ Eveliis / 2 Comments

Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma võiksin oma päeva esimesest poolest raamatu kirjutada ja see oleks üks paganama naljakas raamat. Ma suutsin magada sisse (vist 2.korda elus) ega jõudnud 6.30 praamile (samas pean ma ausalt tunnistama, et ega ma väga ei pingutanud ka ja kella tirisema ei pannud). Ma suutsin maha jääda veel ühest praamist, sest ma vaatasin valesti bussiaega, ma suutsin  maha jääda ühest bussist, sest ma seisin valel pool teed, ma suutsin hinge kinni hoida, kas Tallinnast tuleval bussil on vabu kohti (samamoodi hoidsid hinge kinni minuga bussi ootavad neli ägedat prouat). Ma suutsin 10.00 praamile jõuda. Ma suutsin ära blokeerida oma pangakonto, ma suutsin ära kaotada oma krediitkaardi, ma suutsin avastada, et mu emergency-kontole polnud raha laekunud. Ma suutsin kell 12 istuda rendiautos (mille eest ma unustasin maksta!) keset Hiiumaad, peaaegu tühja telefoniga (sest ma unustasin maha autolaadija), rahakotis täpselt 1.40 ja mõelda, et mis siis edasi.

Selgus, et Hiiumaal ja eel-eelkohvikutes saab 1.40ga päris kaugele.* Olge valmis paljudeks piltideks ja vähemalt neljaks päevaks, sest teate… Kümme aastat olen ma Hiiumaa kohvikutepäeva eemalt jälginud ja mõelnud, et järgmine aasta olen ma kohal, aga alati olen ma suutnud meile organiseerida samale ajale mõne teise ürituse või reisi või meid lausa mujale riiki elama kupatanud. Nüüd olin ma kohal! Ja esimesest päevast võtsin (taskus 1,40 eurot!) maksimumi.

Talu number 5 oli hoopis midagi muud kui ma olin ette kujutanud. See oli nii mõnus ja hubane ja armas ja romantiline ja pitsiline, et ma tahtsin kadedusest surra. Selline näeks välja minu unistuste aed! Toidud, mida serveeriti, teeksid silmad ette nii mõnelegi nooblile restoranile. Jällegi. Ma ei liialda. Nii head kalja ei ole ma väga pikka aega saanud. Jumala eest, kui saaks, telliks koju kaasa terve suure tünni. Kui välja toodi värsked küüslaugu leivad oleksin ma natuke nagu toidutaevasse läinud.

IMG_1395IMG_1402IMG_1414IMG_1429

Millegi pärast tõmbas mind kohe sellest hetkest kui ma kohviku tutvustust lugesin Kassari kabeli juures asuvasse Kohvita Kohvikusse. Mulle kuidagi meeldis see vaimutoidu mõte ning sisemist rahu ja vaikust ning aega enda jaoks oli mul täna kohe eriti vaja. Põhjuseks ei olnud hommikune kaos praamide ja busside ja krediitkaartidega, vaid eilsed töömõtted, mis mind muretsema panid. See ebameeldiv stressi ja pinge tunne, mida ma korraga tundsin, just nagu oleks ma tagasi Mutrikeseks muutunud. See tunne rõhus mind. Kohvita Kohvik aga täitis mu rahuga. See oli täiesti teistmoodi kohvikukogemus. Kas te olete kunagi osalenud hauakivide puhastamise töötoas? Mina võin nüüd öelda, et mina olen. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, et Marekile meeldivad tohutult surnuaiad? Ta oleks (on kui seda loeb) kade selle kogemuse üle.

IMG_1435IMG_1445IMG_1451IMG_1452IMG_1455IMG_1482

Järgmine kohvik Kassari muuseumis oli iga kurgisõbra unistus. Siin kohvikus võis küll öelda, et inimeste leidlikusel ei ole piire. Kurgid šokolaadikastmes. Kurgid karamellikastmes. Kurgid pestokastmes. Kusjuures peab ausalt tunnistama, et nii mõnigi kooslus maitses imehea. Kes teab, mis põhjusel selles kohvikus kurgimaatriks sündis, aga mina julgen kurgi ja röstpeedi hummuse koosluse küll oma kodusesse menüüse lisada.

IMG_1491IMG_1501IMG_1511IMG_1513 Truubi Talu Trustis tekkis mul soov salaja kõik vanaemade veimevakast välja toodud pitslinikud ja aluskleidid kaasa haarata. Mu sõbrad alles hiljuti naersid mu üle, et minu ja heegeldatud linikute vahele võiks tõmmata võrdusmärgi. Nad ei eksi grammivõrdki. Ma olen hull (vanade) heegellinikute ja pitskardinate ja muu sellise romantilise järele. Kui vaid oleks selle veimevaka sisu endaga kaasa saanud võtta! Kruubipuder (mu suur armastus, peale Mareki ja Ida) viis keele alla ja lambaliha võttis jalust nõrgaks. No oli lihtsalt hea! Ja need inimesed ise. Jälle kord tõestus, et mul on õigus. Hiiumaal on kõige sõbralikumad inimesed! IMG_1520IMG_1522IMG_1524IMG_1525

Orjaku sadam võitis mu südame. Teate ju seda minu armastan-vihkan suhet paatide ja merega. Ma lihtsalt istusin paadisillal ja nautisin ümberringi käivat melu. Koogid, mis nägid välja ahvatlevamad kui nii mõnegi pealinna kohviku omad, jäid minust kahjuks puutumata, sest eelmise talu kruubipuder oli ikka üks mehemoodi kõhutäis. Nüüd on natuke kahju. Oleks võinud kasvõi kaasa osta. Praegu (unustaks ma kehakaalu mured) ja hammustaks hea meelega mõnusa rammusa tüki kohupiimakooki.

IMG_1529IMG_1530IMG_1545IMG_1554IMG_1559 Mööda kohvikuid käies tundsin ma end korraks ka (jälle!) halva emana. Eriliselt palju oli rõhku pandud lastele ja ma mõtlesin igas kohvikus, kuidas Ida oleks siin täiega omas elemendis olnud. Ma ei oleks isegi saanud temaga pahandada kui ta oleks pidukingadega tolmust teekatet sonkinud, sest kõik lapsed tegid nii. Ida oleks ikka pidanud kaasa võtma, mõtlesin ma 5698 korda.

See tunne läks üle alles siis kui mulle tuli meelde, et Soonlepa karjamõisas on VAT teatri etendus “Kuidas ma koera sõin”.  Isver, aga ma jõuan ju veel sinna, mõtlesin ma. Käisin kiiruga Käinas, võtsin raha välja (ma olin suutnud ikkagi plaan B välja mõelda, et mitte 1,40 euroga jääda), viisin oma kotid ööbimiskohta Suuremõisas ja kimasin Soonlepa poole. Jõudsin. Ja avastasin, et hommik hakkas jälle korduma. Sularaha, mis ma teatri jaoks olin välja võtnud, olin ma hetk tagasi kasutanud ära ööbimise eest maksmiseks. Vandusin korraks ja küsisin siiski piletimüüjalt, et ega kaardiga maksta ei saa. “Ei saa,” vastas tema ja enne kui ma jõudsin midagi vastata, küsis ta, kas ma tahaks väga ikka vaatama minna. Ma noogutasin. “Ahh, andke oma andmed, teeme siis arvega!” ütles ta. Ma olin vaimustuses. Just like that usaldas keegi täiesti võõrast inimest?

IMG_1564.JPG

Ja nii ma oma päeva teatris lõpetasingi. Kas te teate kui mõnus see oli! Etendus meeldis mulle ka, kohe ausalt meeldis.  Millegi pärast ma korraks arvasin, et võib olla ei ole päris minu teetassike, ma ei tea isegi miks, aga mul on hea meel, et ma läksin, mul on hea meel, et mind rahata sisse lasti, mul on hea meel, et ma olin eksinud. Ma lihtsalt nautisin.

Kuramus, need inimesed, kes Hiiumaa kohvikutepäeva välja mõtlesid, peavad küll geeniused olema. Aa, oot, ma ju tunnen neid. Nad ongi geeniused. Ja need inimesed, kes üheks päevaks oma uksed avavad, nemad on lihtsalt nii inspireerivad ja kadestamisväärselt ettevõtlikud ning loomingulised.

Kui te veel mingil põhjusel mandril olete, siis jumala eest inimesed, homme esimese praami peale ja Hiiumaa poole. Te ei tea, millest te muidu ilma jääte!

*Et lopuni aus olla, siis ma pean siiski tunnistama, et sokutasin end tuttava sabasse, kes mulle raha laenas. Ühe euro ja neljakümne sendiga oleks ikka kurb olla olnud küll nii oivaliste menüüdega kohvikutes.

Sõnakas-sõjakas

/ Eveliis / 3 Comments

Kui kellelegi peaks see üllatusena tulema, siis ma olen üsna sõnakas, ma ütlen välja, mida ma arvan ja ma hoia end tagasi – mis keelel, see meelel. Ma ei ole alati selline olnud, pigem olen ma olnud selline nurgas piiksuv hiir, kes kõigiga nõustub, kellelegi ei taha haiget teha, püüab vältida konflikte ja laias laastus selline, kust-suunast-tuul-puhub -inimene. Ma ei julgenud enda eest seista. Kõik muutus kui ma sattusin tööle Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse. Üks Tuuleveski oli minu vastu eriti sõjakalt meelestatud ja ühel hommikul mul viskas tema ussitamine ja nähvamine lihtsalt üle. Ma küsisingi temalt otse, mis ta probleem on. Ma olin enda üle uhke, et esimest korda elus julgesin ma öelda, mida ma täpselt asjast arvasin. Selgus aga, et selles ettevõttes nii asjad ei käinud, seal ei öeldud otse midagi, vaid kombeks oli selja taga rääkida ning kaebamas käia. Nii tekkis mul nagu ajaloost teada on selles ettevõttes probleem, mis lõppes Mutrikese “surmaga”.

Mina olin aga endaga rahul. Täiesti ootamatult oli minus avaldunud uus külg. Ma julgesin oma arvamust avaldada, ma julgesin enda eest seista ja ma julgesin vaielda ning ka eriarvamusele jääda. See viimane mulle muidugi eriti mokkamööda pole, sest mulle meeldib kui mulle õigus jääb. Kahjuks tuleb kummalisel kombel siiski ette, et mul ei ole alati õigus (mis sellest, et ma ei eksi kunagi;). Igatahes sellest ajast alates, nii umbes kümme aastat olen ma julgenud olla mina ise. Sõnakas-sõjakas. Ma ei ütle, et see on alati õige, mõnikord oleks targem suu kinni hoida või järele anda, aga vaadake, kui sa 25 aastat oled vait olnud ja ühel hetkel avastad, et sul on hääl, siis on seda tiba keeruline teha. Nii palju, nagu te isegi teate ja loete, on igal teemal öelda. Aga mul on MINGI filter ikkagi olemas. Üllatav? Võib olla, aga ma ei suuda näiteks kellelegi öelda, kui toit tõeliselt kehv oli või mulle ei maitsenud, ma ei taha kellegi tundeid riivata. Ka juuksuris ei ole ma kunagi öelnud, kui ma rahule ei jää, kuigi kordi, kus mulle mingi hull rullisoeng pähe keeratakse, nii et ilmselgelt on raske rahule jääda, on ikka ette tulnud küll ja veel.

Mul on üks tuttav, kel puudub igasugune filter. Kui toit ei maitse, prahvatab ta välja, et täielik s**t oli, kirjutab kodulehele ja Facebooki ka veel, kui keegi on teisel arvamusel temaga, võib kindel olla, et too teine on lihtsalt loll, kui laps kaebab, et õpetaja tegi koolis liiga ehk pani viie asemel viie miinuse või oh õudust lausa nelja, lendab ta õpetajale peale sõnu valimata. Ühesõnaga kui tal oleks blogi, oleks see Eesti kõige vihatum (aga ilmselt ka loetum) blogi.

Ja siis on mul üks teine tuttav, kes on alati kõigega rahul, kunagi ei virise ja on täielik altruist või tegelikult lausa märter. Alati on ta esimesena nõus kellegi teise kasuks millestki loobuma või teistele andmas, enda heaolu tuleb viimasena, kõik rahulolematuse elab ta enda sisse ja kord paari aasta jooksul kui liiga palju veini joob sülgab välja, kuidas talle alati liiga tehakse. Aga temaga ei ole lihtsalt mõtet vaielda, ta on alati ise esimesena käsi püsti, et millestki loobuda.

Mu meelest pigem olla see filtrita vend kui selline, kes kõik enda sisse elab. Vihastad ära, karjud, sõimad, blogid ja lähed eluga edasi, mitte ei haudu omas mahlas. Muidugi ei tähenda see seda, et mulle sellised filtrita vennad meeldivad, ma leian, et natukene võiks meil kõigil taktitunnet olla, aga mul on ikkagi hea meel, et kui mind panna kaalukausile, siis pigem kaldun ma sinna filtrita venna poole. Mitte nurgas piiksuva hiire poole nagu vanasti.

Muidugi olen ma tänu oma sõnakusele leidnud ka vaenlasi, kuid sõpru pole ka vähemaks jäänud. Pigem tuleb neid ikka juurde.