“Kasvata endale faking empaatiavõime!” ütles mu õde mulle kui ma üks päev solvusin, et ta Ida hoidmise asemel tööd pidi tegema. “Sa solvud niikuinii kogu aeg,” jätkas ta kui ma ütlesin, et olen jah solvunud.

Eile kui ma sain teada, et mu auto on 99,9% tõenäosusega õhtul ja ma sain teada, et olen 99,9% tõenäosusega kaotanud ühe töökoha, sest ma ei ole piisavalt kiiresti tulemusi näidanud, hakkasin ma õe sõnade peale mõtlema. Lisaks veel kummitas mul peas üks vana kommentaar Perekoolist, kus mind nimetati puugiks, kes teiste kulul elada oskab. Ma jõudsin järeldusele, et nii mu õel kui tollel kommentaatoril oli õigus. Miks on mul õigus öelda, et hoia MINU last, sest see on tähtsam kui SINU töö? Miks mul on õigus selle peale solvuda? Kui mina pean lapse kõrvalt tööd tegema ja tahan ka puhata ja olen väsinud, siis kõik need on minu enda valikud. Keegi teine ei pea mind aitama. Aga ma eeldan, et keegi aitab.

Ja kui tänu sellele autojamale järjekordselt keegi mulle appi tuli, tekkis mul küll täielik parasiidi tunne. Jälle kord aitas keegi mind. Kogu aeg aitab keegi mind. Kuna on vastupidi olnud? Kuna on keegi minult abi saanud? Ma ei mäleta sellist korda. Keegi ei pöördugi minu poole selliste palvetega, sest minult pole kunagi mingit abi loota. Mina ise vajan pidevalt abi.

Jube vastik tunne on. Mul oli tunne, et ma olen juba ninaotsa pidi august välja vaatama, kuid nüüd tundub, et ma kukkusin veel sügavamale ja veel suurema kolinaga. Võib olla ongi siin süüdi see paganama “ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang”? Mul oli tunne, et ma oskan oma vana autologu kontrollida ja oskan tema vigadega arvestada ning neid ennetada. Ei osanud. Mul oli tunne, et ma olen just tööalaselt mingite tulemusteni jõudmas. Ilmselt siiski ei olnud. Ma arvasin, et teen oma tööd hästi ja hingega. Tundub, et mitte.

Ma olen kurb ja löödud ning ausalt korraks käis peast läbi, et hakka või ilma naljata Innot ja Irjat tegema, et uueks autoremondiks 1000 eurot koguda, sest niikuinii ma olen paljude silmis mingi mõttetu puuk, kes ise hakkama ei saa ja mõni asi see siis enam ära ei ole, aga siis mõtles teine osa minust, see uhke osa, et aga ma ei ole ju. Või olen ja ei taha endale tõde tunnistada?

Auto ja töö kaotus tekitas mu sees sellise segaduse ja  ega ma ei tahtnud oma järjekordset hala isegi siia blogisse kirja panna, tegelikult tegin ma arvuti lahti, et endale ükskõik milline töö leida kiiresti. Kasvõi need tööd, mida ma olen öelnud, et ei suuda teha. Kui mul on valida, kas lasta võlgadel kasvada või leida ISE mingi lahendus, siis seekord valin ma selle teise variandi. Ma ei usu ammu enam seda muinasjuttu, et nüüd on asjad küll juba nii pekkis ja põhjas, et varsti saab vaid paremuse poole minna, alati saab VEEL hullemaks minna. Aga kurat võtaks, isegi kui ma pean endale läbi blogi ise pep-talki tegema, siis ma tahan uuesti august üles ronima hakata.