Sõitsin hommikul linna, kuulasin nagu ikka Raadio2 hommikuprogrammi, kus seekord oli külas ka endine rahandusminister Mart Võrklaev. Kuulasin ja mõtlesin. Tõsi, ma ei ole poliitikas kuigi kodus ja ei saa öelda, et see oleks mind ülemäära huvitanud, aga nüüd kuulasin ja mõtlesin, et…
…on aeg seada sammud poliitikasse!
Riigikogulased on sõnatud ja šokis sellest, et suur osa neist ei saa sel aastal presidendi vastuvõtule kutset ning mossitavad nüüd. Pean ausalt tunnistama, et see teeb nalja ja inimeste säutsud sel teemal on kohati parem kui ükstahes mis stand up comedy.
“Riigikogulaste sõimamisest on saanud uus rahvussport,” nuttis keegi. Ei, ei ole. Uus rahvussport on hoopis saanud riigikogulaste solvumisest. Justkui püüaks üksteist üle trumbada, et kes rohkem solvub. Alustab keegi oma kleidist, järgmine solvab presidenti ja viimane käitub üldse nagu 4B ning ütleb, et ahhh, ma ei tea, kas ma tahangi enam minna.
Ma olen Marekiga abielus 16 aastat, ma usaldan teda täielikult. Arusaadavatel põhjustel on läinud nii, et tema käes on rahakott. Minu raha on minu mehe raha, kuna pere rahaasjad on alati tema ajada. Ausalt, ma isegi ei tea ja mind ei huvita ka, mida ta selle tahaga teeb.
Mees hoolitseb, et perel läheks rahaliselt hästi, mina tegelen kodu ja lapsega. Ma ei küsi liigseid küsimusi, sest mind ei huvita. Ma usaldan oma abikaasat.
Eelmise postituse valguses võiks ju mõelda, et ma nüüd hakkan rääkima sellest, kuidas me Mallukaga laste koduseid töid teeme, aga ei ole nii. Ma tahan kommenteerida hoopis haridus-ja teadusministri uue nõuniku intervjuud Vikerraadios. Rääkisin sugulasega ja ta ütles, et esimest korda elus ta pani Vikerraadio kinni, sest selline tunne oli nagu kaks lolli oleks eetrisse lastud. Mina saatejuhi kohta ei ütle midagi, temast on mul täitsa suva, aga nõuniku intervjuu (ja loomulikult kogu see olukord) pani mind ikka silmi pööritama küll ja mõtlema, et krt, kas kõik 19-aastased on nii lollid,
Alustame sellest, et selles olukorras on nii palju nüansse, mis lihtsalt on valed. Okei, me teame, et noorele nõunikule ei meeldi (väidetavalt) naised, aga siiski…keerame selle olukorra natuke teistpidi. Kui näiteks minister oleks keskealine mees ja tal oleks 19-aastane nõunik palgatud, kes saaks nõunikupalka, aga on 24/7 isiklik assistent ja lisaks sellele veel aastaid mehe usaldusisik, siis millised oleksid reaktsioonid sellele “suhtele”?
Ma juba tean… nüüd tuleb keegi, kes toob välja kadedusekaardi. Ma olen kade, et noor aktiivne inimene endale atraktiivse töökoha sai ilma vaevata. Mitte et mind ahvatleks isikliku assistendi töö, aga ütlen ausalt, et teoreetiliselt võiks kade olla küll. Teised õpivad, arenedavad end, kandideerivad, loobuvad kandideerimisest, sest vajalik on vähemalt magistrikraad ja siis tuleb keegi, kes lihtsalt on juba teismeeast peale olnud uue ministri usaldusisik ja jokk. tehtud. ametikoht olemas. Aga möödas on ju Andrese ja Pearu ajad, kus vaid tööd tuli rügada, kõik vaevaga kätte teenida, käes on uued ajad – kõik ei pea tulema kätte raske vaevaga. Kah suures pildis nõus. Aga siis võiks haridus-ja teadusminister olla ka mõni populaarne tiktokker, sest haridus on niikuinii scam (nagu me ühest hiljutisest intervjuust “Laseris” teame). Praegu annab see lihtsalt nii vale signaali.
Kusjuures osa minust tahaks öelda, et uuenduslik ja kastist välja vaatamine. Et ongi äge, et tegu on (osalise tööajaga) nõunikuga ministri peamises sihtgrupi hulgast. Noh, et on keegi, kes vahendaks ministrile õpilaste arvamusi ja kellega noorte jaoks olulisi teemasid läbi arutada. Tuleb tunnistada, et sellisel mõttel oleks ju jumet? Noored on arukad, neil on oma arvamus, oma murekohad ja ideed ning miks mitte ei võiks olla noortel oma esindaja sellise nõuniku näol. Iseasi, kas see ka praktikas töötaks, aga annaks noortele konkreetse sõnumi, et minister kuulab noori. Väga lahe.
Kahjuks see nii ei ole. Selles Vikerraadio intervjuus RÕHUTAB noor NÕUNIK ise, et ta on kõike muud kui nõunik. Et nõuandjateks on ikkagi magistrikraadiga inimesed ja tema asi on ikka 24/7 valvel olev sekretär olla. Vot sellest ei saa ma aru. Esiteks: sekretär-asjaajaja ametiks võimelisi inimesi on jalaga segada jaa sekretär-asjaajaja ametinimetus peakski ikka olema sekretär-asjaajaja. Teiseks: kuidas sobib sellele ametile abiturient, kelle ilmselge esmane kohustus on kool lõpetada. Okei, tegu on megavõimeka inimesega, kelle jaoks see pole probleem, aga sõnum, mille selline olukord edastab, on absoluutselt jabur. Poliitilise sekretäri töö on tähtsam kui kooli lõpetamine. Kusjuures, intervjuus värske nõunik-sekretär küll räägib, et otseloomulikult läheb ta peale kooli lõpetamist ülikooli, aga ärme unusta, et tegu on noorega, kes koroona ajal kooli pooleli jättis. Hetkel ta PEAB rääkima, et läheb edasi ülikooli, aga fakt on see, et emme-issi-tädi Kristiina on talle juba töökoha loonud ning küllap me ühel hetkel kuuleme “imenoorest”, kes kõigest põhiharidusega riigikokku sai valitud. Kool ja haridus ei ole selle noore mehe jaoks kindlasti prioriteet number üks.
ja kurat noh, kui oligi vaja naabrinaise pojale (sorry, ma tegelikult ei tea, kui lähedased-kauged suhted uuel nõunikul ja uuel ministril on), siis kaks kuud ehk oleks saanud oodata, et imenõunik oleks saanud oma kooli ära lõpetada. Oleks vähem vahtu olnud. Imelik ja piinlik ning küsimusi tekitav niikuinii, aga vähemalt mitte nii piinlik kui hetkel.
Lõpetuseks tekib mul veel üks küsimus. Mitu nõunikku valitsuse liikmetel võib olla? hetkel tekib mul selline tunne nagu “Keisri uute rõivaste” etendust vaataks, kus keisril on särgiülem, püksiülem, kuueülem. Siin on ka nõunik, kes nõu ei anna ja nõunikud, kes nõu annavad, Pole päris selline poliitiline kultuur, mida eeldaks ühelt riigilt, mis ihkab nii hullult olla üks Põhjamaadest. Pigem selline old school korrumpeerunud arengumaa värk kõik see kokku.
.
Merje kirjutas oma blogis Haapsalu Hestia kohta, et “see hotell on nagu Titanicu laev – klassivahe on nii suur lihtsalt. Economys oleks olnud nagu katlaruumi peal, siin juba kuskil täitsa peenes klassis.” Ma olen selle võrdlusega nõus. Me olime ka Idaga economy toas ja see on kõike muud kui hubane ja armas, kuid muus osas sai see minu uueks lemmikuks ning ma lähen kindlasti tagasi. Aga samuti mitte economy tuppa, kuigi mu meelest ON paremate tubade hinnad veidike soolased. Samas mulle meeldib Haapsalu, mulle meeldis spaaosa ja mulle meeldis restoran, nii et mina lähen nö Titanicule tagasi. Meie eelmisest külaskäigust saate huvi korral lugeda siit.
Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse spaast rääkida, vaid jäin mõtisklema selle klassivahe ja “Titanicu” võrdluse peale. Seda saab ju kasutada ka Eesti kohta? Mitte otseselt seda ei pea silmas, et põrkame vastu jäämäge ja läheme põhja, vaid just seda klassivahet. Mu meelest hakkab Eesti ühiskond nii lõhestuma, et samal ajal kui osa inimesi “upuvad” elektriarvete käes, sõidan Kaja Kallas ja valitus päästepaadis minema ega sõida tagasi appi, sest “parem osa inimestest on ju pääsenud”. Päriselt. Meil on pensionärid, kes niigi peavad elama nii kokkuhoidlikult ega saa endale midagi lubada ning iga suurem arve ongi katastroofi mõõtmetega. Aga meil on ka pensionärid, kes ei ole abivajajad. Näiteks Siim Kallas. Tema on pensionär ja tema saab hakkama. Klassivahe. Titanicu esimene klass ja kolmas klass. Esimene klass lihtsalt ei pane kolmandat klassi tähele ja probleemi pole. Kaja Kallasest seal “Titanicult” eemalduvas päästepaadis ma ei hakka rääkima. Külm ja emotsioonitu.
Mäletate seda vana “tõsielu”sarja, kus kaks naiivset tüdrukut teesklesid, et proovivad maaelu ja maatöödega hakkama saada? Sellise stsenaariumiga, mis pani ikka suurema osa ajast mõtlema, et kellele ja miks selline sari tehtud on. Ma arvasin tookord, et halvemaks minna enam ei saa selliste sarjadega. Selgus, et sai küll, sest tulid “Prooviabielu” ja “Rannamaja (raju reede)”. Nende järel tekkis mul küll tunne, et no nüüd enam kehvemaks minna ei saa. Ikka sai. Ratase tagasiastumisega algas uus tõsielusari “Lihtsa elu Mailis” ja kõige kurvem selle asja jures on, et kui teiste sarjade juures sai see “tõsielu” jutumärkidesse panna, sest palju sellistel sarjadel päris eluga pistmist ikka on, siis “Lihtsa elu Mailis” on kahjuks päris tõsielu sari.
Kaua sellest nüüd möödas on kui Mailis Reps skandaali tõttu tagasi astus? Kaks kuud? Ja oh üllatust, kes on koalitsiooniläbirääkimiste esindusnägu? Ja kellele ei välistata ministrikohta? Ega ometi see sama Mailis Reps? Täiesti ULME. “Esimest stuudiot” vaatasite? Kui ei vaadanud, siis lühikokkuvõte: Ei saa salata, et minu suhtes menetlus käib, ma pean siin tõsiselt otsustama, mis positsiooni ma võtan, ütles Reps oma tuleviku kohta valitsuses. Kas ta sobib ikka ministriks, olles kaks kuud tagasi lahkuma sunnitud? Eks tuleb siis ka mingi otsus, jätab Reps jutu lahti. Kaja Kallas igatahes Repsile ministrikohta ei välista.
Aga samas. Mida siin imestada, kui meil on üks teine tõsielusari ka käimas. Jah, minu pärast öelge minu kohta, mida tahate, ma olen jätkuvalt MITTE tiim-Kaljulaid. Eriti peale seda:
Ausalt, mul ei ole poliitikast kunagi rohkem kopp ees olnud ja rohkem piinlik olnud, aga mida see loeb, et mul piinlik on. Kas kedagi huvitab ja midagi muutub? Ei. Mailis saab uuesti kenasti ministriks, president ütleb konkreetselt, et käituge mu sõnade mitte tegude järgi (milline võrratu eeskuju!), üks kaabu vahetub teisega. Võib olla peaks kitsekarjuse ka tagasi ministriks kutsuma? Tänase päeva seisuga ma küll ei kujuta ette, keda valida kui uued valimised tulevad. Aga teie?
Teate, mis mind aegajalt tohutult häirib? Edukultus. Samas võib olla see ei ole päris õige sõna, sest iseenesest ma leian, et olla omal alal edukas ja teha seda hästi, olla oma valikutega rahul, on igati sobilik eesmärk. Võib olla oleks õigem öelda, et mind häirib tohutu võrdlemine ja võistlemine, mis hakkab juba maast madalast peale. Alustame ikka sellest, et lasteaed peaks kohustuslik olema, see teeb lihtsamaks sissesaamise “õigesse” kooli, sealt edasi tuleb “õige” ülikool, “õige” töökoht. Ja.Nii. Edasi. Aga kelle jaoks see kõik õige on? Meie endi või ühiskondlike normide jaoks?
Mulle on sada korda öeldud, et oota oota, kuni Ida kooli läheb, küll sa siis ka hakkad närveldama, et saaks ta ikka parimasse kooli sisse, et tal ikka kõik “viied” oleks, vead teda ühe eraõpetaja juurest teise ja ühest trennist ja tunnist teise, et ta ei oleks teistest kehvem. Jumala eest, ma siiralt loodan, et minust ei tule sellist ema, kuigi ühiskond tõepoolest liigub minu arvates kahjuks sinnapoole, et kui laps “õiges” koolis ei käi ja vanem selle nimel ei pinguta, oledki rongaema ja lapsest tuleb luuser. Ma ei taha, et see nii on. Ma tahaksin, et mu laps saaks käia kodu lähedal koolis, et ta saaks kooli käia jalgsi, rattaga, koolibussiga. Ma tahaksin, et ma ei hakkaks oma last defineerima läbi hinnete ja saavutuste. Ma tahaksin, et mu lapsel püsiks uudishimu ja loovus ning julgus olla tema ise ka peale kooli lõpetamist. Ma tahaksin, et mu lapse koolis oleksid väikesed klassid, kus õpetajal oleks aega individuaalselt läheneda õpilastele.
Võite jälle mulle öelda, et oota oota, kuni ta kooli läheb. Ega ma ei ütlegi, et panen siin, ilma kogemuseta kirja absoluutse tõe. Ma räägin lihtsalt, milline on mu unistus ja mis oleks minu arvates ideaalne kool. Kahjuks aga ei ole selliseid koole palju. Riik ei toeta väikeseid kogukonna koole, lihtsam on need sulgeda, lihtsam on nende asemele ehitada hotellid ja restoranid.Meie maal kipub olema suhtumine, et suurest linnakoolist saab õigema hariduse kui väikesest maakoolist.
Ei ole harv lugeda uudiseid maakoolide sulgemisest, lapevanemate, õpetajate ja õpilaste võitlustest koolide ja õpilaskodude püsimise eest. Argumendiks ikka üks ja see sama – ei ole piisavalt lapsi, ei ole piisavalt hea haridus, ei ole õpetajaid. See on selline nokk kinni – saba lahti teema. Pole kooli – kolivad lastega pered linna, pole elanikke – pole põhjust kooli lahti hoida. Kogu selle “pole piisavalt hea haridus” taustal unustatakse ära üks väga oluline aspekt, mis maakoolide kasuks räägib. Koolitunnistus ei tähenda midagi. Alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on. Väikestes maakoolides õpivad lapsed suhtlema, õpivad teineteisega arvestama. Nad ei saa massi ära kaduda, sest õpetajal on kõigi jaoks silmi. Nad ei saa tunniks õppimata jätta, sest nad on liitklassis ainsad, kes vastata saavadki. Nad saavad kaasa teised väärtused ja teised alustalad elule.
Aga moodsam ja kasulikum on mõelda, et milleks kodukool kui koolis saab käia ka kaugemal kus on suurem ja parem kool. Parem mille suhtes? Millega võrreldes? Ma julgen väita, et vahet ei ole, millises koolis sa käid, kas oled koolis viieline või kolmeline, elus kuhugi jõudmine sõltub vaid meist endist. Ajal kui me kõik istume vaid ninapidi arvutis, ei liigu looduses ja lapsed teavad koduloomigi vaid raamatu ja loomaaia kaudu on mu arvates nii oluline püüda säilitada väikesed koolid maakohtades. Seda enam, et maal elamine on muutunud populaarseks. Inimesed tahavad maale kolida.
Lääne-Nigula valla lehel on kirjas “Tule meile elama! Ootame sind, päriselt!” Koolid ja lasteaiad kenasti ära toodud, sealhulgas ka põhikool, mis asub Nõva männimetsade vahel imekaunis mõisahoones. Ma külastasin seda kooli hiljuti. Ma ei ole ühtegi väikest kooli oma elus külastanud ja osa minust on alati mõelnud, et võib olla ma idealiseerin neid üle, kujutan ette, et elu sellistes koolides on hoopis midagi muud, aga ei…mu sisetunne ei ole mind petnud. See kool oli täpselt kõike seda, mida ma olen arvanud. Looduskaunis asukoht ning armas 9-klassiline kool on viimastel aastatel piirkonda pidevalt toonud uusi peresid, kes tahavad eemale linnakärast ning soovivad oma lastele paremat koolikogemust väikeses stressivabas maakoolis, kus igaüks on märgatud ja toetatud ning kus kõik löövad aktiivselt koolielus kaasa. Loodusõppe kallakuga kool paistab silma mitmekülgse projektitegevuse ja heade akadeemiliste tulemustega. Isver, milline rõõm, et selliseid koole veel leidub!
Oot, kerime tagasi.
Rõõm ei olnud tegelikult see põhjus, miks ma kooliga tutvuma läksin. Nõva kooli ähvardab sulgemine. Kuulates peamisi sündmusi, mis seal juhtunud on, tuli mulle kohe meelde Varstu kooli lugu, lisaks Laupa ja Käru koolide juhtumid ning paratamatult tekib küsimus, kas haldusreformi käigus on kellegi lauale antud juhtnöörid ükskõik kuidas väikesed maakoolid sulgeda. Me kutsume inimesi elama maale, päriselt, ja samal ajal töötame selle vastu, et maaelu säiliks. Ma kuulasin Nõva kogukonna muret kooli pärast ja osa minust tundis rõõmu, et kõik kinnitasid minu arvamust maakoolide plusside kohta ning et on inimesi, kes ei lase endast teerulliga üle sõita, vaid võitlevad, kuid teine osa minust tundis kurbust, et nad koolielu arendamise asemel peavad tegelema sellega, et kool üldsegi püsima jääks.
Kui ma oleksin lapsevanem, oleksin mina (nagu olid ka Nõva kooli laste vanemad) õnnelik, et mu lapsel on võimalus käia sellises koolis. Kui ma oleksin selle valla vanem tunneksin ma uhkust, et minu vald on selline, kus inimesed ei pea muretsema vahemaade pärast kooli ja kodu vahel. Kui ma oleksin Eesti riik, siis ma toetaks väikeste maakohtade elu ja koolide ning lasteaedade säilimist. Ma oleksin nii palju tark, et ma mõistaksin, et kõik ei saa ega peagi käima Tallinna kesklinnas eliitkoolis. Ma oleksin nii palju tark, et ma saaksin aru, mida tähendab võimalus käia väikeses koolis. Ma ei peaks maakooli halvemaks. Ma ei vähendaks nende koolide tähtsust. Ma toetaks neid koole.
Aga ma ei ole Eesti riik. Ma olen lihtsalt üks tavaline inimene, kes hoolib väikestest kohtadest. Kui sina ka hoolid, ja mitte vaid Nõva koolist, vaid tahad aidata luua pretsedenti ka teiste maakoolide tarbeks, et seista maaelu säilitamise eest Eesti Vabariigis pead tõstvate tsentraliseerimise protsesside kiuste, siis ole hea ja aita meil sõna levitada, et rohkem inimesed teaksid ja kuuleksid, millised on maapiirkonna inimeste võitlused. Ja et maakohtades elavate laste vanemad ei taha oma lapsi saata “paremasse” kooli, et saada paremaid hindeid, et saada parem töö, et saada parem elu. Nad teavad, et nende lapsed saavad ise oma soovide, püüdluste ja pingutustega need hinded ja tööd ja elud. Isegi kui nad käivad väikeses maakoolis.
MTÜ Nõva Koolikogukonda aitavad advokaadibüroo Sorainen partnerid Allar Jõks ning Carri Ginter. Esimesed lahingud on edukalt peetud, kuid pikk tee seisab veel ees. Palun aidake meid meie võitluses:
1. Rahalise abi palume kanda: Saaja: MTÜ Nõva Koolikogukond Arveldusarve: EE107700771002710261 Viitenumber: 5005 Selgituseks võib märkida: “Annetus Nõva Kooli toetuseks.” Igasugune abi on teretulnud, sõltumata selle suurusest! 2. Palun levitage meie sõnumit, et aidata meil laiemat üldsust kaasata! 3. Tulge Nõvale elama ja tooge oma lapsed siia lasteaeda ja kooli!
Päästame Nõva Kooli Facebooki lehega saate liituda siin.