Ma käisin eile sõbrannadega väljas söömas/õlut joomas. Üks sõbrannadest läheb selle nädala lõpus Austraaliasse ning paratamatult hakkasime me rääkima reisimisest ja reisiärevusest. Ma jumaldan reisimist. Minu meelest ei ole midagi coolimat kui külastada uusi paiku. Hetkel on mu mõtted (ikka ja jälle) Itaalia juures, Lõuna-Aafrikas, Jaapanis, aga ka Svalbardis ja Lofootides. Ma armastan sooja, aga olen samas ka täiega Skandinaavia usku. Oot, aga millest ma tahtsin rääkida?
Ahjaa, reisiärevusest. Mulle tuleb alati nendel hetkedel kui ma pakkimise viimasele hetkele jätan meelde see kui esimest korda (aastaks) Norra tulin. Ma pakkisin kaasa KÕIK oma kappides olevad asjad ja sedagi tegin ma KUU aega varem. Ärevus oli sees noh. Kogu pere ja sõbrad koos perega tulid mind saatma lennujaama. Vastu võtma muidugi ka. Hilisemast ajast tuleb mulle meelde kui Marek mind igal esmaspäeval lennujaama viis ja iga reede LILLEDEGA vastas oli. Siis aga sai reisimine nii tavaliseks, et ärevus kadus ja no kes see enam saatma/vastu tuli.
Eile õhtul koju jõudes mõtlesin ma pakkima hakata. Aga lihtsalt ei viitsinud. Lükkasin tänase varna. Ma teadsin ette, et tänane tuleb hullumeelselt kiire hommikupoolik, aga ikka ei viitsinud. Hommikul pool seitse ajasin end voodist üles. Tegin viimased kiired tööasjad ära, jõin kohvi. Kell kaheksa (plaan oli HILJEMALT kell üheksa kodust startida) mõtlesin ma, et nüüd on küll viimane aeg pakkima hakata. Pakkisin kohvrisse Ida asjad ja viskasin juurde enda omad. Talvisel ajal, eriti kuna Ida läheb homme ka oma Lillehammeri lasteaeda, on lennukiga reisimise miinus see, et soojad riided võtavad palju ruumi. Laevaga reisides kasutan ma alati oma CabinMax seljakott/kohvrit, mis on mahukas ja mugav kui on vaja edasi minna jalgsi/metrooga, aga lennukiga reisides (kuigi ta on ideaalne, sest mahub käsipagasi mõõtudesse) on miinuseks see, et kui on kiiresti vaja kohverist midagi kätte saada, siis vajub kogu seljakoti sisu laiali. Aga see selleks. Korraliku kohvriga ja äraantavasse pagasisse mahub kõik vajalik kui oskad pakkida ja mõelda, mida TEGELIKULT vaja on. Vanasti vedasin ma kaasa juuksesirgendajaid ja tuhandeid kreemipotsikuid, fakt on see, et ma ei kasutanud neid üldse. Polnud aega või vajadust. Pakkimine võttis meil aega umbes 20 minutit. Sealhulgas ka läbirääkimine, kas vaja on kaasa NII Elsa KUI Printsessi kleiti, ja MITU mänguasja me kaasa peame võtma. Seekord läks eriti hästi. Piirdusime vaid ühega.
Kell liikus armutult üheksa lähedale, aga ma ei olnud veel hambaidki pesnud. Jumal tänatud, et ma ennast enam ei meigi, vaid julgen kodust välja minna vaid duši all käinuna ja pestud peaga. Kell 9.06 astusime me kodust välja. Mu masterplan nägi ette tund aega tööl, hiljemalt kell 11 töölt lahkuda, auto ära viia rehvivahetusse ja siis kell 12 lennujaama jõuda.
TEGELIKKUS läks aga nii, et kella poole üheni pakkisime me töö juures kaupu, mul oli plaan need Norra kaasa võtta, aga kui kaup pakitud, sain isegi aru, et 50 kg ja kolm suurt kasti ei ole kuidagi mõeldav kaasa võtta. Lennujaama jõudsime me 13.06. Auto jäi ka viimata, aga no mis seal ikka. Kui me turvakontrollist läbi läksime kuulsin ma, et justkui oleks öeldud, et algab pardale minek, aga kella vaadates (13.10) tundus see lihtsalt vale. Liiga vara. Ida tahtis mängima minna. Läksime. Rääkisin telefonis DHLiga, et uurida, mis on kiirtranspordi hind (Ulme!) kui ma kuulsin “this is the final call to flight xxxxx to Oslo”. Viskasin telefoni käest, ei hakanud aega raiskama Idale jalanõude jalga panemise peale ning tormasime ummisjalu värav 18 poole. Ja mõelge nüüd kui mul oleks veel käsipagas ka olnud. Tallinna lennujaam on mõnusalt väike, aga kui sul on vaja värava 4 juurest jõuda kiiruga väravasse 18, siis on ikka piisavalt suur. (Samas ei ole see kuidagi võrreldav sellega kui ma kunagi Heathrow lennujaamas ühest otsast teise pidin tormama. SEE oli hull!)
Lennuki peale me igatahes jõudsime. Narr oleks pärast sellist hullumeelselt kiirustavat hommikut maha jääda. No ja siis sellest reisiärevusest jälle. Võib olla oleks hea, kui see natuke tagasi tuleks. No et lähedki kaks tundi varem (nii nagu soovitatud) lennujaama, mitte ei torma viimasel minutil.
Sa oleks pidanud tulema hoopis minu asjad ära pakkima, sest mul puudub selleks igasugune motivatsioon. 😀 Ja ärevust ikka pole, on ainult ootus. Ärevus tuleb laupäeva hommikul kell kolm. Hiljemalt. 😀
Miks sa ei öelnud, ma olen meisterpakkija. Oleks sul suvakad asjad kohvrisse visanud;)
Sa läksid nädalaks Norrasse ja ei koostanudki blogis nimekirja asjadest, mis kõik on vaja kaasa võtta??????? :O 😀 😀
Ma siis ülejärgmine nädal parandan selle vea. Siis ma lähen uuesti😎
Eriti sest nüüd sa ju tead juba, mida vaja ja mida mitte 😉
Minu seekordse reisiärevus oli peamiselt see, et ma pean lennukis tualetti kasutama. Ma polnud siiani kordagi pikka maad lennukiga sõitnud ja ma paar tundi jaksan ikka ilma käimata olla. Üksteist ja pool tundi tundus aga liiga pikk maa.
Aga läks õnneks, ei olnudki midagi hullu. Kui nüüd saaks sisemise äratuskella ka kohalikku ajatsooni saada, siis oleks juba väga hea! (Ma arvasin siiani, et jetlag on vähese tahtejõu küsimus…)
Mulle meeldivad küll uued kohad, aga reisimine hakkab uuesti meeldima siis, kui keegi teleportatsiooni kord ometi ära leiutab.