Jõudsime eile koju ja mina vajusin väsinult diivanile. Vaatasime Marekiga uudiseid ja “Pealtnägijat” ning tundsin kuidagi õudu, et meie seas on inimesi, kes õigustavad Putini tegusid või ei, hullem veel, ütlevad, et tegelikult sõda polegi, peavoolumeedia kasutab kriisinäitlejaid ja “Pealtnägija” kommentaare lugedes tuleb ahastus peale.

Ida oli kadunud ülemisele korrusele. Kui ta ülemiselt korruselt oma joonistusega tagasi tuli, tundsin ma, et midagi olen ma tõesti vanemana õigesti teinud. Selle joonistuse siirus ja sõnum šokeeris mind. Hetk hiljem hakkas ta nutma, ütles, et tal on hirm. Tundsin end korraga kehvasti, sest mina olen talle ju näidanud neid pilte ja videosid olukorrast Ukrainas ning rääkinud, miks see sõda mind hirmutab. Võtsin ta kaissu ja lohutasin, öeldes, et meil ei ole siiski midagi karta veel ja lisasin, et siin metsas on nii ohutu kui üldse saab olla. “Me ei pea kartma!” ütlesin ma talle.