Hingele pai

Ärkasin hommikul (mitte vabatahtlikult) enne kukke ja koitu ning hakkasin ühe intervjuu kallal pusima. Harilikult kirjutan ma sellised lood valmis hommikukohvi kõrvale ja ilma erilise pingutuseta, aga selle puhul olen ma sunnitud kasutama sõna “pusima”. Ei, see ei ole keeruline teema, hoopis vastupidi, ma lihtsalt ei oska sõnadesse panna kõiki neid emotsioone, mida mulle pakkus üks ettepanek. Ettepanek, mis tegi mu hingele pai.

Jah, ma räägin Hiiumaa kohvikupäevadest. Kui ma eelmisel aastal Erelt kirja sain, et ta loeb mu blogi ja kuigi ta mind inimesena otse ei tunne, siis oleks tal mulle üks ettepanek. Hiiumaa kohvikupäevade kommunikatsioonijuhi koht oli vabaks jäänud ja ta pakkus seda mulle. Suured kingad, millesse astuda ja natukene kartlikult, et ehk ei saa ma sellise tööga piisavalt hästi hakkama, ütlesin ma, et muidugi olen ma nõus nende tiimiga liituma. Ikka enesekindlalt, sest ega ma siis talle ei kavatsenud näidata, et kardan.

Kõige enam kartsin ma intervjuusid. Ma võin kirjutada kõigest, aga mõte intervjuude andmisest pani mind üle kere võdisema. Tegelikult õnnestus mul suurema osa ajast ikka tahaplaanile jääda, kuid ei jäänud mu esimene kord ka olemata. Vikerraadio ja Taavi Libe – hirrrrrrmmmmus mõelda, väga paljud mu tuttavad kuulavad hommikuti Vikerraadiot, nii et oli palju loota, et keegi seda intervjuud ka ei kuule. Vikerraadio intervjuuga oli ka selline naljakas seik, et mul oli kokku lepitud intervjuu Märt Treieriga, aga me rääkisime teineteisest mööda ja nii istusin ma seal intervjuuhirmus valel päeval. St mina istusin enda teada õigel päeval, aga me olime oma vahel rääkinud erinevatest reedetest. Esimene õppetund – rääkida tuleb kuupäevadest! Ja Taavi Libe ei olnud üldse hirrrrrmus, oli hoopis muhe ja sõbralik. Teine õppetund – ei tasu karta, lihtsalt taustainfo peab selge olema, et mitte vastuseid võlgu jääda.

Hiiumaa kohvikupäevad pakkusid terve eelmise suve nii palju uusi kogemusi, nii palju emotsioone, nii palju õppetunde, nii palju uusi tuttavaid, toredaid inimesi, võrratute paikade külastamist, imelisi maitseid, aga ka eksimusi.  Esimest korda elus sain ma oma töö kohta adekvaatset tagasisidet – nii kiitust kui kriitikat. Mul ei ole kunagi midagi kriitika vastu, sest vaid siis kui tead, mida valesti tegid, saab vigu tulevikus vältida ja paremini teha. Kui päris aus olla, siis ega ma uskunud, et sel aastal uuesti kommunikatsioonijuhi töö mulle usaldatakse, ma ise ei jäänud oma tööga 100% rahule, aga siin ma olen – panen hetkel paika mõtteid, mida sellel aastal kindlasti teostada tahaks ja mille kallal juba hetkel tuleb tööd tegema hakata, et hiljaks ei jääks.

Täiesti sürreaalne asjade käik kui mõtlema hakata. Mina, kes ma oma elus olin Hiiumaal käinud vaid kaks korda oma elus ja kohvikutepäevi vaid meedia vahendusel jälginud (igal aastal mõeldes, et järgmine aasta KINDLASTI läheme!), sattusin korraldustiimi. Armusin Hiiumaasse ja otseloomulikult Hiiumaa kohvikupäevadesse. Selle aasta kohvikupäevadeni on jäänud vaid mõned kümned nädalavahetuse kohvid. Varsti algab juba registreerimine.

DSC_7751.jpgDSC_7771DSC_7851DSC_7920DSC_7982DSC_8212DSC_8267DSC_8521DSC_8547DSC_8652DSC_8706DSC_8749DSC_8794DSC_8812DSC_879120632775_1472598076112065_1866075048_n

Fotod: Tuuli Tammla

Ma räägin nüüd tõsiselt. Meil on unistus

Ma olen nüüd mitmelt poolt lugenud selliseid kommentaare:

“Nagu mis valu on inimestel ohkida, et on tont, küsib raha, et maja ehitada. Keegi ei käsi sul oma rahakotiraudu avada ja kontot nulli kanda. Kui sa arvad, et see on sitt mõte, okei, ole vait ja ela edasi.”

“Kui näiteks Eveliis päriselt küsiks abi sauna ehituseks, siis no ma ei tea… asi oleks siis inimest veits aidata?”

“Aga no mul ei saaks olla rohkem ükskõik, kas ta ema tolle palve tegi või mitte. Võib-olla saan mina tema loogikast lihtsalt liiga hästi aru – ta vaatas, et fänne nagu on, tunduvad ju kaasa elavat, miks siis küsida ei võiks. Loogiline oleks eeldada, et kes tahab, see annab, kes ei taha see ei anna.”

Seega ongi mul suur palve- kui sa ei soovi annetada, siis ära tee seda! Aga miks kritiseerida inimest, kes annab võimaluse? Ühe paljudest. Vaata siis mööda, kui tahad, aga kas sul on ikka õigust teise inimese teguviisi kritiseerida? Kes ütleb, kuidas on õige aidata ja kuidas mitte? Keda peaks aitama ja keda mitte?”

Ma kannan nt hea meelega sauna ehituseks raha. Sest ma tean, kui väga te seda tahate. Ja mul tai pohh kas teil on endal selle jaoks raha v ei. Järelikult on prioriteedid olnud siiani teised, nüüd tahad sauna, kohe raha pole, milles küss.

Meil on ka üks unistus. Me tahame Pranglisse oma maja. Vaja ei ole, aga Mareki juured on natuke nagu sealt ja niikuinii tolgendab ta poole suvest seal. Ma vahepeal lausa naeran, et nagu mu oma Nipernaadi, kes kevadel Pranglisse kaob ja sügisel habetuna tagasi tuleb oma Katariina Jee juurde. Täna saatis sõbranna mulle lingi, et seal üks maja müüa. Nunnu, täiega nunnu. 130 000 maksab. Saatsin Marekile edasi ja Marek küsis, et kust see raha siis võetakse nüüd?

Lugedes ülalpool toodud kommentaare, siis…KÕIGE LOOGILISEM oleks ju nüüd öelda, et MA EI TEE NALJA, palun aidake meid, sest see on meie UNISTUS. Mis see 130 000 siis kokku koguda on, onju? Aitate? Sest antakse sellele, kes küsib ja miks mitte kui unistus on. Ja kui te leiate, et see on nahhaalne, siis ära anneta, aga ärge kritiseerige mind, sest ma annan teile võimaluse. Kommentaaridest lasen läbi vaid positiivse energiaga kommentaarid, good vibes only, peksame poole vähem ja ootan kommenteerima vaid neid, kes tõesti soovivad meie unistusel lasta täituda. Luban, et te olete sellisel juhul ka sinna majakesse alati oodatud, sest mul on üks unistus veel.  Kes teab, see teab;)

 

 

Kontonumber: EE762200221006116764 /Swedbank Eveliis Kund-Zujev

Vii solgihämbr välja, kui minem hakkad

Aasta lõpuks ja uue alguseks sobib hästi üks luuletus. Autoriks on Heli Laaksonen, kelle luuletused tõlkis hiljuti Järvi Kokla soome keelestä hiiu keelde, no tal on tõesti igaks elujuhtumiks väga muhedaid asju. SENNE.jpg

Ma ei hakka tegema 2017.aasta kokkuvõtet headest asjadest, mis sel aastal juhtunud on, sest oleme ausad, keda need ikka huvitavad. Parimal juhul oleks see eputamine, halvimal juhul enesepettus, sest kust muidu kõik see negatiivsus ja õelus.

Mis ma aga tahan öelda on see, et ma olen horoskoopide usku. Ma ei tea, kas 2017.aasta oli juhuste kokkulangevus, järjepidavus, Kuke aasta või kõik kokku, aga oli tõesti Kuke aasta. Loodetavasti on mul aju, et kõik 2017.aastal alustatu millekski suuremaks üles töötada.

Head vana aasta lõppu!

Ja kui juba imalaks kiskus

…siis ma tahaksin veel imalamaks minna ja soovida häid jõule kõikidele oma blogilugejatele. Ma mõnikord ise ka ei usu, et see blogi on kasvanud välja millekski…suuremaks? Kindlasti suuremaks kui selle eesmärk oli (jumala eest, viimasel ajal on mul tihti tunne, et keegi naeratab mulle just nagu tunneks mind ja kui ma seda endale just ette ei kujuta, siis on nende naeratuste taga nö tuttavad läbi blogi).

Ma ei ole eriline tunnete väljendaja, mulle ei meeldi oma tunnetest ka väga rääkida, lihtsam on varjata end sarkasmi maski taha, aga täna riskin sellega, et paljastan oma imala poole ja ütlen siiralt, et mul on nii hea meel lugeda teie kommentaare, kirju, sõnumeid. Mul on hea meel, et te viitsite vaevaks võtta minuga kaasa arutada ja oma arvamust avaldada. Me ei ole tihti ühel meelel, aga ei peagi ju. Mina näitan teile, milliseid arvamusi on veel ja kuidas ka saab ning teie avate minu silmi samuti. Mõnikord ei meeldi mulle kriitika, mõnikord tundub, et mulle tehakse isegi liiga, aga kriitikast on ka kasu olnud. Ma ei ütle seda lihtsalt välja;)

Aitäh, et te olemas olete. Päris ausalt. Soovin teile ilusaid pühi ja tõmban blogijuhtme ilmselt mõneks päevaks seinast välja. Suhtlen pärisinimestega pärismaailmas.

Häid jõule!

IMG_4480IMG_4493IMG_4507IMG_4510IMG_4522

Kolmapäevane kadedus

Istun oma kodukontoris Lillehammeris, teen viimaseid ettevalmistusi ühe projekti launch´iks Norras, blogin, taustaks käib Netflixist “Mad Men”  ja ma tunnistan endale, et olen kade nagu mulle ikka ette heidetakse. Ma olen kade, et mul Ussipesas ei ole kodukontoris sellist telekat ja Netflixi. Vaatan toas ringi ja olen kade, et mul ei ole selliseid maale. Vaatan aknast välja olen kade, et mul ei avane aknast sellist vaadet. Olengi kade.

Aga tegelikult ma istusin ja mõtlesin tõepoolest, et mille peale ma siis kommentaatorite arvates kade olen? Et mul ei ole luksuslikku elu nagu blogijal X? Vaatan veelkord enda ümber ringi ja mõtlen, et kas see pole mitte luksus, et meil on mitu kodu. Lillehammeris ja Ussipesas. Meile on uksed alati lahti. Me oleme oodatud. Istume autosse, lennukisse ja sõidame koju – Lillehammerisse või Ussipessa.

Olen ma kade, et mu blogi pole piisavalt popp ega too mulle mingit kasu peale kirjutamise rõõmu? Ma ei tea, mis on “piisavalt popp”, aga aegajalt mind hirmutab mu blogi suurus. Kasu saamine blogiga ei ole mul olnud omaette eesmärk, kuid meeldiva üllatusena see siiski midagi sisse toob. Tooks ka rohkem kui ma viitsiks reklaamid siia tagasi panna. Ei ole ausalt viitsinud. Asju ma teatavasti väga ei taha, aga blogi on toonud mulle sellised koostööd, mille üle ma olen uhke ja õnnelik. Ei, need ei ole üldse blogimaailmaga seotud. Inimesed on mind tänu blogile avastanud. Ja isegi kui ma blogi järgi paljudele kommentaatoritele jätan lolli mulje, siis las olla. Ma tean, et nende inimeste jaoks, kellega ma tänu blogile olen tutvunud, olen ma “päris intelligentne”.

Olen ma kade, et mul ei ole kodus võrratud meest/armukest/poiss-sõpra, kellega blogis uhkustada? Mul on kodus olemas ainulaadne ja mind armastav mees. See et ma meie probleemidest ka kirjutan ja tema kallal norin, ei tähenda, et ma ihkaks midagi muud. Me olemegi sellised, mitte ninnu-nännud. Käisime reedel teatris ja mu tuttav nägi superhea välja. “E.,ära näe nii hea välja, teistel tulevad kompleksid,” ütlesin ma talle. “Aga see võiks sulle siis motivatsiooniks olla,” vastas Marek mulle selle peale. Peab ta mind peletiseks? Oh ei. Me olemegi sellise huumoriga.

Aga olen ma siis kade teiste välimuse peale? Jaa, eks ma tõesti tahaks tegelikult pikemaid ja sirgemaid jalgu või suuremaid silmi ja väiksemaid hambaid (naljakas, et ma ootan Nordic Hambakliinikust oma raviplaani juba kaks kuud!), aga ega ma sellepärast elamata ei jäta. Kümme kilo tahan kõhnem ka olla, aga see on väga lihtne. Tuleb midagi selle nimel lihtsalt teha. Kotti pähe ei pane, et vanem välja näen teiste arvates. No mis siis sellest. Las ma näen. See ei ole kuidagi põhjus, et olla teiste peale kade. Näete julgen isegi endast poolalasti pildi siia üles panna. Kaalun kümme kilo liiga palju, aga saan ka sellega hakkama. Tahate kommenteerida, palun!

Olen ma kade, et mõni blogi on bränd ja blogijad X ja Y kirjutavad raamatuid? Blogi ei ole minu jaoks esmatähtis, mul on teised ambitsioonid, ma lihtsalt ei kirjuta nendest tegemistest enam, las inimesed arvavad, et istun kodus käed rüpes ja olen kade tegusate inimeste peale.

Olen kade asjade peale? Ma võiksin järelmaksuga osta endale ka uue teleka, uue iPhone X-i, isegi vist auto. Aga ma ei taha. Ma vihkan järelmakse. Ja iPhone 6 ajab (veel) asja ära küll. Ma annan kodust asju ära, et saaks rohkem ruumi ja õhku ja vabadust. Ja kui mõnda asja, mida tõesti tahaks, ei saagi endale lubada hetkel, siis mu meelest on suhteliselt okei, et kõike ei saagi endale lubada. Polegi vaja. Muidu pole unistusi, mille poole püüelda.

Ja lõpuks ma jõuangi sinna, et kadedus ja otsekohusus, nn lapsesuu, on kaks eri asja. Ma näen ja kuulen midagi ning avaldan arvamust. Ilma filtrita. Ka tööalaselt on mul väga raske oma suud kinni hoida. Ma olen kaks päeva vaielnud oma ülemusega, kuigi ma tean, et peaksin vait olema, sest sellises võitluses võidab alati ülemus, aga ma ei suuda. Ma ütlen välja, mis ma arvan temast ja tema otsustest. Olen tema peale ka kade või?

Mind ajavad närvi kommentaarid stiilis “appike, miks sind häirib, mida keegi teine teeb/kannab/ütleb/sööb, kas sul päris probleeme ei ole või ela oma elu”. Muidugi ei kannata mu elu absoluutselt nende teemade pärast ja laias laastus ongi mul suva, mida keegi teeb, aga küsimus… Kui on osaliselt arvamusblogi, siis mille kohta tohib arvamust avaldada, et ei oleks kade? Vaid lihtsalt avaldakski arvamust. Oma arvamust asjadest.

 

Ära kunagi mine teatrisse viimasel minutil! Hiljaks jäämisest rääkimata!

Sest võib juhtuda, et garderoobis võtab su riideid vastu Ivo Uukkivi ja terve saal vaatab, kuidas sa kohmetult oma mantli ära annad. Terve saal! Ootamatult oled sa sattunud lavale.  (Teisitimõtlejaga) ühte garderoobi. Ja sa ei saa aru, kas sa oled osa etendusest või mis värk on. Meie jõudsime viimasel minutil, kohmetusime oma mantleid ära andes, otsisime kohad ja jäime ootama. Üsna pea saabus saali vaikus. Kella järgi võis otsustada, et etendus käib. Aga kas ikka käis? Ivo Uukkivi sahmerdas vaikuses edasi-tagasi, käis uksest sisse ja välja, sahmis mantlitega.  Saabusid viimased teatrikülastajad. Kogu saal jälgib neid haudvaikuses. Õppetund missugune.

Etendus algab.

Peategelane Aivo on vihane. Väga vihane. Ega ta vist ise ka ei tea kelle peale. On ta vihane telefoniteenuse pakkuja peale või hoopis noorte poiste peale, kes liiga lärmakalt kõrval ruumis bändiproovi teevad? On ta vihane enda peale? On ta vihane selle peale, et ta ise ka ei tea, mille peale ta vihane on? Olgu selle põhjusega kuidas on, kuid see sisemine viha oli kaugele näha. Selline jõuetu viha kui sa oled oma eluga ummikusse jooksnud, oled üksik, kaotanud fookuse ja ei oska mitte midagi teha. Peale vihane olemise.

Aivo on endine punkar ja bändimees, kes omal ajal teadsis täpselt, kellele ja millele ta vastandus, ta teadis, mis on tema tõde ja oli nõus oma tõekspidamiste eest ka vangis istuma. Isiklik heaolu ei olnud kõige olulisem, nüüd on ta aga isiklikule heaolule alla vandumas. Vanast vihast käib ta internetifoorumites kommenteerimas, omamoodi mässamas ja ei pane imestama, et teda ajab endast välja interneti teenuse pakett, mille maht pidevalt otsa saab.

Ja ta on jälle vihane. Vaatad seda, kuidas asjad teda närvi ajavad, nii närvi, et ainus mõistlik väljund on end internetis välja elada ning samastud temaga. Ei ole küll kunagi päriselt millegi vastu võidelnud ega pea end kuidagi sama suureks kui Ivo Uukkivi, kuid sa mõistad tema viha ja jõuetust, tunned, et vaatad peeglisse. Laval oled ühtäkki sina ise. Sina, keda ajavad kõik asjad närvi ja sa ei saa aru, millise hüve eest ühiskonna nimel võidelda tuleks  ning sind ajab närvi, et sa oled alla andmas oma mugavusele.  Sest tõde ei huvita kedagi. Paratamatult tekkis mu mõtetes paralleel “Metspardi” ja eluvalega. Mugavam on tõde hoida  luku taga kirstus.

Aga viha ei saa luku taga hoida.

Endine punkar on määratud viharavile ja tema mentoriks on noor doktorant Stockholmist. Eesmärgiks on endine punkar lahti muukida, vihale teine väljund leida, kuid ootamatult muugib noor doktorant lahti hoopis iseennast. Samal ajal kui Aivo annab alla ja on nõus muutuma üheks miljon kolmesaja seitsmeteistkümne tuhande kaheksasajast.

Noor doktorant muugib ennast lahti raamidest ja sellest vastikut kammitsetud hoiakust, fassaadist, sellest, millised me arvame, et me peame olema. Skandinaaviapäraselt moekalt halli riietatud. Poliitkorrektsed. Edukad. Aga ühesugused. Pole siis ime, et endine punkar end selles maailmas, kus kõik tahavad olla ühesugused ega julge oma arvamust avaldada, ei leia, mille nimel edasi elada. Milline on see tõde, mis oleks väärt võitlust?

Etendus on tragikoomiline ja olgugi et naerda saab etenduses rohkem kui rubla eest, jäi mind peale etendust kummitama mõte, et aga mille nimel üldse võidelda. Tõstame etenduse blogimaailma konteksti. Viharavile saadetakse minusugused “kadedad ja sõnakad” blogijad, sest nad tekitavad ebamugavust. Neid lugeda ei ole turvaline. Nad ei ole skandinaaviapäraselt hallid. Ma olen end kordi leidnud mõttelt, et lihtsam oleks olla ka üks miljon kolmesaja seitsmeteistkümne tuhande kaheksasajast. Leppida. Aga kellega? Kui sa ei tea, kellega sa tülis oled või oledki lihtsalt leppimatu loomuga. Nagu etenduse peategelane Aivo. Kas te teadsite, et soome keeles tähendab “aivo” “aju”? Kas aju saab välja lülitada, et oleks mugavam ja lihtsam?

Kui rääkida näitlejatest, siis ilmselt ei tule teile üllatusena, et Ivo Uukkivi tegi (minu arvates JÄLLE) geniaalse rolli. Ta lihtsalt on geniaalne näitleja. Kunagi oli Tartus legendaarne koht nimega “Kellele ei meeldiks Johnny Depp”, kui ma peaksin uuesti söögikoha tegema, siis selle nimeks saaks “Kellele ei meeldiks Ivo Uukkivi”, sest päriselt, küsimus, kellele ei meeldiks. Doktorandi rollis Laura Peterson on hull. Igas mõttes. Heas mõttes. Eliann Tulve, kes koos Aivoga garderoobis ühiskondlikult kasulikku tööd teeb, annab oma rolliga etendusele juurde selle väikese midagi, justkui kõrvalosa, kuid nii olulise tähtsusega sõnumi edastamisel. Vaheaja asemel tähistas teise vaatuse algust Cris McCarthy, kes end põlema pani. Mulle meeldis see kujund.

 

 

Miks mulle meeldib maal elada

Lugesin nädalavahetusel Lipsukese postitustselle kohta, kuidas tema ei tahaks kunagi linnas elada, sest seal on kõigil alati nii kiire ja kui hea on maal elada. Mina jumaldan suuri linnu ja sebimist, mitte et ma väga paljudes maailma suurlinnades oleks käinud, aga näiteks naudin ma täiega hommikuid Stockholmi metroo. Või Oslo peatänaval. Inimesed jooksevad tööle, koosolekule, koju, lasteaeda, poodi, kohvitassid käes, kõrvaklapid peas, portfell käeotsas. Mõnus sagin.

Mulle meeldib Tallinnas hotellides olla, nii et mul on kõik käe-jala juures. Tahan lähen veinitama, tahan tellin sushit, tahan lähen…Astun uksest välja ja olengi kohal. Kui ma Tartust Tallinna kolisin, tahtsin ma võimalikult kesklinna elama. Ostsin korteri Pärnu mnt-le, nii et trammiga sai maja eest tööle ja poodi ja õhtul linna ning kui peolt koju tulles taksot ei saanud, siis teoreetiliselt oli isegi võimalik koju jalutada. Rääkisin kõigile, et ma ei läheks elu sees maale elama, ja eriti veel majja. Tundus nii nõme.

Üks osake minust tõepoolest armastabki kiiret linnaelu, ma võiks vabalt oma inimtüübilt olla üks “Seks ja linna” peategelasi, aga olles elanud maal juba üle kümne aasta, saan ma aru, mida Lipsuke oma postitusega öelda tahtis. Ja ma nõustun temaga. Linnas ongi kõigil kiire, kõik kiirustavad kuhugi, pole aega seisma jääda ja niisama juttu puhuda. Kui ma Lillehammerist (mis siiski on ca 30 000 elanikuga linn) Oslosse koosolekutele sõidan, olen ma nagu teise maailma sattunud. Vaikne ja rahulik, omas tempos kulgev linnake on asendunud kiirustava Tiigrilinnaga (Oslo raudteejaama ees on suur tiigri kuju, mis sümboliseerib suurlinna ohtlikkust ja armutust).

IMG_4685.JPG

Või võtta Tartu ja Tallinna erinevused. Tartu on rahulik ja unine, kõige jaoks on aega. Tallinna liiklust ei anna Tartu omaga võrreldagi.  Olete kell viis Pärnu maanteel või Järvevana teel ummikus istunud, saate aru, mida ma mõtlen. Tartus kestab ummik viis minutit. Inimesed on rahulikumad.

Kuigi ma ei kujutanud ette end maal elamas, siis täna ei saaks ma ideaalsemat kohta elamiseks elada. Tuled reisilt, kasvõi Stockholmist, kus elu pulbitseb ja jõuad Ussipessa. Vaikus. Mitte ühtegi teist inimest peale meie. Vaid meie mõnus väike maja ja mets. Ei saaks olla paremat tunnet. Tuled töölt või oled koosolekult koosolekule jooksnud, istunud tund aega ummikus ja seisnud poesabas ja jõuad päeva lõpuks Ussipessa. Mitte ühtegi teist inimest peale meie. Vaid meie mõnus väike maja ja mets. Ei saaks olla paremat tunnet.

Või suvised puhkused Prangli saarel, kus aeg reaalselt seisab. Unustad isegi hambad pesta, kammist ei tea midagi ja peeglist ei ole end vaadanud päevi. Isegi telefoni paned riiulile ja tuled virtuaalmaailmast välja. Täielik idüll. Rahulik. Mõnus. Vaikne. Keegi ei kiirusta. Keegi ei jookse kusagile. See on üks müstiline saar. Ja nii käega katsutav luksus, siinsamas kiire Tallinna külje all. Ma võiksin vabalt sellel saarel elada. Just selle rahulikkuse pärast. Ja et kiiret pole. Chill. Lihtsalt chill.

39964_1245992888990_1804462507_493399_5252935_nIMG_3051

Ja mulle tundub, et väikestes kohtades – olgu see Tartu, Lillehammer või Prangli –  ongi inimesed abivalmimad, sõbralikumad ja tähelepanelikumad. Suurlinnades oled sa üks paljudest, mass, kohati nähtamatu. Sest kõigil on kiire oma elu ja toimetamistega. Mulle meeldib vanderselli elu elada, nii et ma saangi kogeda seda osa suurlinnadest, mis mulle meeldib, aga mulle ei meeldi midagi rohkem kui jõuda koju Ussipessa. Maale. Inimesed, kes väidavad, et elu suurlinnades ei ole kiirustav, ei ole oma koduaiast kaugemale jõudnud.

Kolm vanderselli vallatut 
ei karda kingi tallata. 
Oh sa pime-pime-pime, 
maailm on imeline! 

Kui elad oma õue all, 
ei tea, mis sünnib kaugemal. 
Oh sa pime-pime-pime, 
maailm on imeline! 

Kas idast tõuseb päike, 
kust nahk saab pruuni läike, 
miks järvel, jõel on kallas, 
kes elab vetevallas? 

Kas seal, kus maailm otsa saab, 
on ümberringi tüma maa? 
Oh sa pime-pime-pime, 
maailm on imeline!

 

Minimaalsete volüümidega abikaasa

Tallinn Fashion Week raames käisin ma reedel BonBon Lingerie moeshow´l. Kui teile kuidagi on jäänud märkamatuks, et BB on minu lemmik pesubränd (okei, vbla For Love And Lemons meeldib mulle tiba rohkem, aga BB on mulle kättesaadavam “argiluksus”, lisaks kodumaine, mida ma hindan) siis nii see tõesti on. Aastaid, no ikka nii seitse-kaheksa aastat. Seega teid ei saa kuidagi üllatada, et ma sellest show´st vaimustuses olin. Millest ma aga seekord tõeliselt vaimustuses olin, oli plus- size modelli kaasamine moelaval.

Ma pean olema üdini aus ja ütlema, et mulle tegelikult meeldivad kõhnad modellid, aga samas pesumodellina meeldivad mulle ka volüümikad, nö tavalised naised. Sellised nagu mina ja sina. Või võib olla mitte sina, aga mina küll. Näitasin ka Marekile volüümika modelli fotot, teda tegelikult provotseerides, sest ta on just see mees, kellele meeldivad kõhnad naised, kes aga endale peale 10 abielu aastat saanud pehmemate kehavormidega naise. Vaatas seda volüümikat naist ja kiitis heaks, lisades, et huvitav, kuna tema “minimaalsete volüümidega abikaasa” (püüdes siis öelda, et ma olen minimaalselt paksuks läinud) pesus moelaval üles astub.

Aga see selleks. Ma tahan kodumaist pesubrändi kiita selle sammu eest. Väga kihvt. Kogu kollektsioon oli muidugi üliäge ja ma ei jõua oodata, kuni uus Marilyn Kerroga koostöös valminud kollektsioon poodidesse jõuab, aga eriliselt äge on see, et uus kollektsioon rõhutabki IGA naise naiselikkust, hoolimata kehavormidest ja kujust ning kaalust. Ja täpselt nii see olema peakski, mäletate ju küll, et läbi pesu saab ka suvaline koduperenaine olla nii bitch, mother, lover, sinner and saint.

Nii ongi ka minu “kaltsaka-looki” all tihti peidus seksikas pesu, sest see paneb mind tundma enesekindlana. Ma tean, et see kõlab nii imalalt ja klišeelikult, aga see on minu väike saladus. Nii et need “minimaalsed volüümid” ei häiri mind. Või noh häirivad, aga ilus pesu paneb need mind unustama.  Näiteks allpool toodud “jälle kaltsaka” outfiti all on peidus minu lemmik komplekt (PS: one size stringid on geniaalsed! ei pea L suurust ostma ja saab end peenikesemana tunda!)

Muide, mu “kaltsaka-look” riided on suurema osa ajast pärit second handist. Mulle lihtsalt meeldivad kirbukad ja kaltsukad, sest ma leian sealt hoopis minulikemaid riideid kui pärispoest ning palju soodsama hinnaga kui poest. Pesu on midagi muud. Pesu on minu…tahtsin kirjutada salarelv enesekindluse tõstmiseks, aga sain aru, et see kõlab ikka liiga 50 halli varjundit stiilis. Ütleme siis lihtsalt, et ma olen pesufänn.

22405773_1532814723423733_3384922901061479349_n.jpg

Kes tahab näha, mis uuel aastal BonBon fännepoes ootamas, siis vaadake seda videot. Tasub oodata? Vaadake ometi seda iludust! Pesukomplekti pidasin siis silmas!

5tEqBv1AKvaBVjVMr9zlXH.jpg

Meie lavadebüüt

Eile õhtul istusime me sõbrannadega Ussipesas tormivangis, jõime veini ning mõtlesime, milline võiks olla maailm, kui kõigil oleks tasuta lapsehoidjad sellisteks hetkedeks kui ema tahab lihtsalt sõbrannadega juttu ajada. Täna varahommikul liikusime me Idaga juba Tartu poole. Peokleidid seljas. Sest Ida käskis. “Me läheme peole!” ütles ta ja lisas, “emme sina pane ka kleit selga!”

Tammelinna kohvikutepeole me ka läksime. Alustasime Villa Liisest, kus lisaks jäätisele (siiralt kahju, et rummijäätis proovimata jäi!) tahtsin mina proovida ka paljukiidetud-reklaamitud tädi Silja kringlit. Pagan, kus ma kadestan inimesi, kes oskavad ise (ja maitsvat!) kringlit teha. See ON anne!

20770510_10211292115675181_3918079737819627169_n.jpg

 

Meil oli teatrini veel paar tundi aega ja nii otsustasime me uudistada ka teisi Tammelinna kohvikuid. Ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et kohvikutes nii palju rahvast on! Selline tunne oli nagu kogu Tartu oleks tänavatele tulnud. Jube kihvt melu oli! Ja ma pidin jälle kord tõdema, et need inimesed, kes kohvikupäevade traditsiooni algatasid, on millegi väga vägevaga hakkama saanud. Kodukohvikute päevad on nii armas suvetraditsioon. Inimesed olid igal pool ebaeestlaslikult sõbralikud, rõõmsad, jutukad.

Meie teiseks lemmikkohvikuks sai Suur Klaar. Ilmselt rääkis järjekord enda eest, et toit oli suurepärane, aga mulle meeldis kõige rohkem näomaalingute tegija. Nii ilusat näomaalingut ei ole mina veel näinud!

20800273_1938114829739048_4845030991543891726_n.jpg

Nii supervahva oli veeta pühapäeva lõuna koos sugulastega mööda Tammelinna jalutades. Selline ideaalselt veedetud pühapäev, mis lubas veelgi ideaalsemaks minna. Kell kolm ootas meid teater.

Ma ei ole ikka veel harjunud, et aegajalt mind ja Idat ära tuntakse ja nii muutusin ma eriti kohmetuks kui üks tore naisterahvas korraga ütles, et “Ida ja Eveliis on kutsetega, nad võivad kohe edasi minna”. Ausalt, ma tean, et oma eraelust kirjutava blogija suust on seda kummaline kuulda, kuid ma ei ole väga tähelepanu või nö tuntust armastav inimene. See muudab mind kohmetuks.

Aga mitte endast ei tahtnud ma patrama hakata. Nagu ma mainisin, siis “Üle linna Vinski” oli lapsena (ja tegelikult ka siiani) üks lemmiketendusi. Ma olen seda kordi ja kordi näinud.  Loomulikult läksin ma etendust vaatama VÄGA kõrgete ootustega. Ja teate,  Emajõe Suveteatri versioon ületas kõik mu ootused mitmekordselt. Olgugi, et totaalselt erinev sellest “vanast heast tuntud-teatud” lastelavastusest, oli see nii meeleolukas ning kaasahaarav. Ida oli küll väsinud ja ma pidin teda mõned korrad manitsema, kuid näha oli, et ka talle meeldis etendus. Ma alati kardan, kuidas teatri-ja kohvikukülastused välja kukuvad väsinud lapsega, kuid 98% juhtudest läheb kõik hästi.

20864069_1479061915465681_1234737949_n

Vaheajal tuletasin ma Idale meelde, et ta ei ole päev otsa wc-s käinud. “Ei taha!” vastas ta resoluutselt ning nõudis jäätist. Ma otsustasin lapse sõna kuulata. Ja nii juhtuski, et viis minutit peale teise vaatuse algust ütles Ida, et tal on pissihäda. Sellest poleks midagi olnud kui ainus väljapääs saalist poleks asunud laval. No ei lähe ju keset etendust lavale? Palusin Idal kannatada ja õnneks oli etendus nii kaasahaarav, et ta unustas oma häda. Kümme minutit enne etenduse lõppu aga sosistas ta uuesti, et enam ei jaksa. Ma ei julgenud riskima hakata ja nii me Idaga samal ajal kui Vinski kellamehe tütart Liisat kellatornist alla hakkas tooma, lavale ronisimegi.

Kõik olid mõistvad. Tegelikult oleks me isegi tagasi saanud mingit salateed kaudu, aga ma arvasin, et see kümme minutit ei ole enam tüli väärt. Me kükitasime nö lava taga ja jälgisime Idaga, kuidas näitlejad ringi sahmisid. Jube põnev oli , nii et iga asi on millekski hea. Kui etendus läbi sai, läksime meie Idaga plaksutuste saatel koos näitlejatega tagasi saali. Eks ikka natuke piinlik oli, aga lastega ikka juhtub. Nii ka ei saanud, et plaksutamise ajaks tagasi ei lähe saali, sest plaksutamine on üks teatris käimise osa.

Etendust mängitakse 20.augustini. Minge vaatama! See on tõesti kasvõi Tallinnast ekstra kohale sõitmist väärt. Juba peaosaline (Mikk Kaasik) on seda väärt.

Enne Tallinnasse tagasisõitmist läksime me vanaema juurest läbi. Loomulikult ei saanud ma sealt minema ilma lilli korjamata. Jumal, kus ma tahaksin, et mul oleks sama lopsakad lumepallipõõsad ja floksipeenrad, et ma saaksin sealt korjata sületäie lilli ning mitte keegi ei saa isegi aru, et ma olen peenra kallal käinud.

20815014_1479096972128842_1882219267_n.jpg