Sest võib juhtuda, et garderoobis võtab su riideid vastu Ivo Uukkivi ja terve saal vaatab, kuidas sa kohmetult oma mantli ära annad. Terve saal! Ootamatult oled sa sattunud lavale.  (Teisitimõtlejaga) ühte garderoobi. Ja sa ei saa aru, kas sa oled osa etendusest või mis värk on. Meie jõudsime viimasel minutil, kohmetusime oma mantleid ära andes, otsisime kohad ja jäime ootama. Üsna pea saabus saali vaikus. Kella järgi võis otsustada, et etendus käib. Aga kas ikka käis? Ivo Uukkivi sahmerdas vaikuses edasi-tagasi, käis uksest sisse ja välja, sahmis mantlitega.  Saabusid viimased teatrikülastajad. Kogu saal jälgib neid haudvaikuses. Õppetund missugune.

Etendus algab.

Peategelane Aivo on vihane. Väga vihane. Ega ta vist ise ka ei tea kelle peale. On ta vihane telefoniteenuse pakkuja peale või hoopis noorte poiste peale, kes liiga lärmakalt kõrval ruumis bändiproovi teevad? On ta vihane enda peale? On ta vihane selle peale, et ta ise ka ei tea, mille peale ta vihane on? Olgu selle põhjusega kuidas on, kuid see sisemine viha oli kaugele näha. Selline jõuetu viha kui sa oled oma eluga ummikusse jooksnud, oled üksik, kaotanud fookuse ja ei oska mitte midagi teha. Peale vihane olemise.

Aivo on endine punkar ja bändimees, kes omal ajal teadsis täpselt, kellele ja millele ta vastandus, ta teadis, mis on tema tõde ja oli nõus oma tõekspidamiste eest ka vangis istuma. Isiklik heaolu ei olnud kõige olulisem, nüüd on ta aga isiklikule heaolule alla vandumas. Vanast vihast käib ta internetifoorumites kommenteerimas, omamoodi mässamas ja ei pane imestama, et teda ajab endast välja interneti teenuse pakett, mille maht pidevalt otsa saab.

Ja ta on jälle vihane. Vaatad seda, kuidas asjad teda närvi ajavad, nii närvi, et ainus mõistlik väljund on end internetis välja elada ning samastud temaga. Ei ole küll kunagi päriselt millegi vastu võidelnud ega pea end kuidagi sama suureks kui Ivo Uukkivi, kuid sa mõistad tema viha ja jõuetust, tunned, et vaatad peeglisse. Laval oled ühtäkki sina ise. Sina, keda ajavad kõik asjad närvi ja sa ei saa aru, millise hüve eest ühiskonna nimel võidelda tuleks  ning sind ajab närvi, et sa oled alla andmas oma mugavusele.  Sest tõde ei huvita kedagi. Paratamatult tekkis mu mõtetes paralleel “Metspardi” ja eluvalega. Mugavam on tõde hoida  luku taga kirstus.

Aga viha ei saa luku taga hoida.

Endine punkar on määratud viharavile ja tema mentoriks on noor doktorant Stockholmist. Eesmärgiks on endine punkar lahti muukida, vihale teine väljund leida, kuid ootamatult muugib noor doktorant lahti hoopis iseennast. Samal ajal kui Aivo annab alla ja on nõus muutuma üheks miljon kolmesaja seitsmeteistkümne tuhande kaheksasajast.

Noor doktorant muugib ennast lahti raamidest ja sellest vastikut kammitsetud hoiakust, fassaadist, sellest, millised me arvame, et me peame olema. Skandinaaviapäraselt moekalt halli riietatud. Poliitkorrektsed. Edukad. Aga ühesugused. Pole siis ime, et endine punkar end selles maailmas, kus kõik tahavad olla ühesugused ega julge oma arvamust avaldada, ei leia, mille nimel edasi elada. Milline on see tõde, mis oleks väärt võitlust?

Etendus on tragikoomiline ja olgugi et naerda saab etenduses rohkem kui rubla eest, jäi mind peale etendust kummitama mõte, et aga mille nimel üldse võidelda. Tõstame etenduse blogimaailma konteksti. Viharavile saadetakse minusugused “kadedad ja sõnakad” blogijad, sest nad tekitavad ebamugavust. Neid lugeda ei ole turvaline. Nad ei ole skandinaaviapäraselt hallid. Ma olen end kordi leidnud mõttelt, et lihtsam oleks olla ka üks miljon kolmesaja seitsmeteistkümne tuhande kaheksasajast. Leppida. Aga kellega? Kui sa ei tea, kellega sa tülis oled või oledki lihtsalt leppimatu loomuga. Nagu etenduse peategelane Aivo. Kas te teadsite, et soome keeles tähendab “aivo” “aju”? Kas aju saab välja lülitada, et oleks mugavam ja lihtsam?

Kui rääkida näitlejatest, siis ilmselt ei tule teile üllatusena, et Ivo Uukkivi tegi (minu arvates JÄLLE) geniaalse rolli. Ta lihtsalt on geniaalne näitleja. Kunagi oli Tartus legendaarne koht nimega “Kellele ei meeldiks Johnny Depp”, kui ma peaksin uuesti söögikoha tegema, siis selle nimeks saaks “Kellele ei meeldiks Ivo Uukkivi”, sest päriselt, küsimus, kellele ei meeldiks. Doktorandi rollis Laura Peterson on hull. Igas mõttes. Heas mõttes. Eliann Tulve, kes koos Aivoga garderoobis ühiskondlikult kasulikku tööd teeb, annab oma rolliga etendusele juurde selle väikese midagi, justkui kõrvalosa, kuid nii olulise tähtsusega sõnumi edastamisel. Vaheaja asemel tähistas teise vaatuse algust Cris McCarthy, kes end põlema pani. Mulle meeldis see kujund.