Hakkasin täna kirjutama arvamuslugu “Vennad Lõvisüdamed” raamatust. Selles mõttes, et mulle tuli üllatusena, et mõni vanem leidis, et tegu on lapsi nii traumeeriva raamatuga, et see ei tohiks olla valikuks kohustuslikuks kirjanduseks viiendas klassis. Minu enda jaoks on see raamat alati olnud küll kurb, aga samas helge, see on mulle (just nooremana) pakkunud lohutust ja kuidagi õpetanud surmaga paremini hakkama saada. Nii öelda ilus vale, et praegu ja siin võib lahkuminek olla raske, kuid meil on ju veel Nangijaala, Nangiliima. See on mu meelest üks kõige ilusamaid, südamlikumaid raamatuid ning raske on aru saada, et aastal 2026 kui meil on Netflix ja näiteks Stranger Things ja Squid Game, et just Astrid Lindgreni raamatud võivad olla need, mis on “ohtlikud” (liialdan loomulikult).

“Kohtume Nangijaalas” on lause, mida ma täiskasvanueas olen palju kasutanud olukordades, kus oluliste inimestega on vaja hüvasti jätta. See on olnud minu lohutus. Ma tean, et vanaemal on Nangijaalas alles mõlemad jalad, ma olen siin postituses mõelnud Nangijaalast, Hugo läks üle lillesilla just Nangijaalasse, satumainen Satuga kohtume me Nangijaalas… Saate aru, et “Vennad Lõvisüdamed on minu hinge jätnud kustumatud emotsioonid, ma olen seda lugenud lapsena kordi ja kordi ning ka täiskasvanuna mitmed korrad, võin isegi öelda, et see on üks raamat, mida ma vaata,et tean peast. Iga kord kui mul on raske, tuleb mulle see imeline raamat meelde, see aitab mind ja nii oli mul tõesti raske aru saada, et keegi näeb seda raamatut teistmoodi.