being a mom

Kas laupäevaõhtused külaskäigud jäävadki lapse ümber keerlema?//Saturday nights and Peter Rabbits

/ Eveliis / 9 Comments

Mingi aeg tagasi kirjutas Marimell, et neil on sõpradega nii vedanud, et kõikidele meeldib Hedoniga mängida ja aega veeta, et kui on külalised, siis ei ole vahet, kes temaga parasjagu tegeleb. See väide tekitas minus vastakaid tundeid. Meil on ka vedanud, et meie sõpradele meeldib Idaga tegeleda, kuigi olgem ausad, ma ei suudaks ka väga sõber olla inimestega, kellele mu laps ei meeldiks, ja milline sõber üldse ütleks, et kuule ma tuleks küll külla, aga su laps käib mulle ilgelt närvidele.

Ida on ainus laps ja  mina see halb vanem, kes piisavalt temaga ei meisterda ja ei mängi, nii et on täiesti arusaadav, et ta muutub hüperaktiivseks, edvistavaks ja tahab tähelepanu kui keegi külla tuleb. Kõige hullemaks muutub ta koos Jaagupi, Klaudia ja mu õega. Mitte halvas mõttes tegelikult, ta lihtsalt fännab neid ja ootab neid külla, et kui nad lõpuks kohale jõuavad, siis ripub ta neil seljas ja kaelas, tahab nendega mängida, nendele kõiki oma asju näidata.

img_7572

img_8019.jpg

Üks osa minust tahab Idat kogu aeg keelata, sest ma ei taha, et ta need inimesed surmani ära tüütab. Teine osa minust mõtleb, et nad on ju suured inimesed ja oskavad ise su lahti teha ning öelda kui nad enam ei viitsi. Kolmas osa minust kahtleb, et aga äkki nad ei julge. Neljas osa minust muutub mugavaks ja naudib seda, et ma ei pea ise jooksma iga Ida soovi peale. Viies osa minust muutub ülbeks ja ütleb Idale, et mine, las Klaudia/Jaagup/Marian aitab sind. Kuues osa minust on tüdinenud, et kõik mu täiskasvanud sõprade külaskäigud keerlevad ümber lapse. Ma saan aru, et kui üks ainus laps on täiskasvanute seltskonnas, siis paratamatult läheb suur osa tähelepanust lapsele, aga püha jeesus see on ju nii tüütu. Jällegi, mitte otseselt halvas mõttes, aga…Ma ei oska seda isegi seletada, toon ühe näite.

Meil olid eile külalised. Loomulikult tähendas see seda, et Ida edvistas ja eputas ning tahtis nende tähelepanu, me rääkisime lasteaiast, trennidest, laste iseloomudest, Ida naljadest, mina sain rahulikumalt istuda ja veini juua, samal ajal kui mu õde pidi trepist üles ja alla jooksma, sest Ida tahtis talle 789364982 asja näidata. Ei saa ju tegelikult pahaks panna ja tegelikult oli ju väga tore. Ausalt, mul ei ole midagi selle vastu, et laupäeva õhtul plastiliinist kooki süüa ja “Peeter Pikk-kõrva” vaadata, kõik me vaatasime seda hea meelega (hea, et mu sõbrad-tuttavad-pere on laias laastus sama lapsemeelne kui mina, kes multikaid ja koguperefilme naudib), kuid osake minust tunneb puudust sellest ajast kui laupäevaõhtu ei keerelnud vaid ümber lapse ja multikate. Muidugi on siin kindlasti oluline osa sellel, et me laseme Idal sellistes situatsioonides füürer olla (issand, ärge hakkake mind siin selle sõna kasutuse pärast kasvatama), aga ma ÜHE lapse vanemana mõistan Idat.  Muidugi on tal üksinda igav, muidugi ta tahab tähelepanu.  Ma peaks rohkem lastega sõpradel-tuttavatel paluma külas käia, sest ma olen tõesti ise kehv mängija ning teengi sellega endale karuteene kui täiskasvanud sõbrad külla tulevad, aga ega siin metsas elamisel on ka oma miinused. Kes see viitsib tund aega sõita? Meie ühed parimad (samavanuse lapsega) sõbrad elavad Meriväljal. No reaalselt kaugemale enam ei saaks ju sõita külla! Ja ega need Tallinnas elavad sõbrad ka liiga lähedal ei ole. Muidugi, puhas laiskus minu poolt, aga teate kui ma pool oma ajast veedan reisides (eriti tihedad tulevad nüüd järgnevad kuud), siis ma tahan kodus olla. OMA kodus.

No vot. Nii tekibki olukord, et kui tulevad külalised, keerleb 70% ajast ümber Ida. Ega ma ei taha see kanaema olla, kes vaid lapsest räägib ja ega ma ei taha oma tuttavaid-sõpru ära tüüdata lapsega, aga üksiku lapse sündroom + laisa/mugava vanema sündroom löövad välja. Kas nüüd ongi nii, et kuna on üks laps, siis külaskäigud jäävadki lapse ümber keerlema? Kui ma ennast ei muuda?

//

A little while back one blogger wrote how they are very lucky to have friends who enjoy spending time and playing with their son Hedon and when they have guests, it doesn’t matter who is occupied with him at any particular moment. This statement gave me mixed emotions. We are lucky too to have friends who love spending time with Ida, but let’s be honest, I can’t really be friends with a person who didn’t like my child. What sort of friend would say anyway that “he would gladly come over, but my kid is really annoying?”

Ida is an only child and I am that bad parent, who doesn’t do different DYI projects with her or play different games, so it is understandable that she becomes hyperactive, starts to show off and seeks for attention when we have guests over. She gets the worse with Jaagup, Klaudia and my sister. Not in a bad way, but she is a really big fan of them and cannot wait for their visit so when they do finally arrive, she is glued to them, wants to play with them the whole time and show every single thing she has.

One part of me wants to restrain her all the time, because I don’t want her to get on people’s nerves. But then I think we are talking about adults and they are capable of opening their mouth and say when they have had enough. Another part of me wonders if they dare to say anything, but I must admit, I do enjoy when I don’t have to run for every single wish she has. A part of me becomes arrogant and tells her to go Jaagub/Klaudi/ Marian to get help. And then I become fed up with the fact that all my adult friends are buzzing around her when they come for a visit. I can understand that as an only child surrounded by adults, she will get the majority of attention, but my god … HOW annoying is that? Again, not in a bad way, but … I cannot even explain, I’ll describe a situation.

We had guests last weekend. Of course it meant Ida showing off and looking for their attention. We spoke about nursery, afterschool activities, children’s characters, Ida’s jokes. I was able to sit and have a glass of wine while my sister was running up and down the stairs, because Ida had something to show her all the time. You can’t really blame her and all in all the evening turned out really well. Honestly, I have nothing against eating playdough cake and watch cartoons on Saturday evening, we all enjoyed “Peter the Rabbit” (I’m glad my friends still have their inner child with them), but a part of me misses the times when Saturday evenings wasn’t about the child and her cartoons. If I’m honest, then it is mostly because we let her act like a fyrir (please don’t start to educate me about using this word), but as a parent of ONE child I understand Ida. Of course she is bored on her own, of course she seeks for attention. I should really invite over friends with kids more often, because I really am bad when it comes to game time with Ida and it doesn’t help having grown ups here playing with her either. It’s not all fun and games when you live in the middle of a forest you know. Who can be bothered spending one hour to visit us? One of our best friends (who have a child same age as Ida), live on the other side of Tallinn. Seriously, it can’t be any further than that! And the friends living in Tallinn are not that close after all. Of course, this is mostly my laziness talking here, but if I spend half of my time travelling (especially the next few months), then I want to be home. In MY home.

So there you go, this is why we have end up in a situation, where having somebody visiting us means spending 70% of the time with Ida. I don’t want to be that mum, who only speaks about her child and I don’t want to bore my friends out with Ida, but the combo of being an only child and being a lazy/convenient parent is the reason for this all. Will Saturday evenings always be about the child from now on? If I don’t change myself?

Närvihaige ema//People look at me, like I’m a lunatic

/ Eveliis / 31 Comments

Ida kutsuti täna mingile pildistamisele ja jumala eest ma vandusin end sajal erineval põhjusel maapõhja, et ma nõus olin. Mu närvid ei kannata varsti välja kusagil Idaga käimist. Küsin, kas sa tahad pildistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Need kolm on ta viimase aja stampvastused. Küsin, kas sa tahad plaati lindistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Istume pool ajast garderoobis. Vähe sellest, et sellele eelnes kodus MA EI TAHA laule selgeks õppida. Küsin, kas sa tahad Magnuse/Fredriku/Kaisa/Liisa sünnipäevale minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Klammerdub mu külge, ei suhtle, ei liiguta ja nutab, et ei taha. Ma olen viimasel ajal nii palju lubanud, et ei lähe temaga enam kuhugi, aga ikka ma lähen, sest…no tegelikult ma tean, et ta ju naudib kõiki neid asju, aga tal on iga asjaga vaja alguses jonnida. Miks? See ajab mu närvid täiesti krussi.

Teine asi, mis mind ajab hulluks on “ei taha”. Ei taha neid riideid, ei taha seda sööki, ei taha istuda, ei taha juukseid kammida, ei taha, ei taha magada. Ükskõik, mida ma ütlen, on vastuseks “ei taha”. Käsin/palun midagi, aga kui Idale see parasjagu ei meeldi, siis ta lihtsalt ignoreerib. Mõnikord näiteks ei ole tal “tere” ütlemise tuju. Läheme külla. Ida nii tahab. Jõuame kohale ja Ida peitub minu selja taha, “tere” ei ütle ja kui inimesed püüavad temaga suhelda, vaatab ta neile vihaselt otsa ja ütleb “äkäää, ma ei taha”. Pole siis ime, et arvatakse, et Ida on ebaviisakas, kasvatamatu. Sundida ega ära osta teda ka ei saa. Mõttetu. Kui ta ei taha, siis ta ei tee. Ei allu dressuurile absoluutselt. “Ida, sa ei tohi kääre võtta ja juukseid minna lõikama!” ütlen ma. “Ei, ma ainult…” vastab Ida ja läheb. “Ei, ma ainult…” on ta vastus ka IGALE keelule.

“Ida, sa ei tohi siin rattaga sõita!”

“Ei, ma ainult…”

Minu asemel võib olla ka ükskõik, kes teine, kes teda keelab. Kui Ida ei taha, siis Ida ei tee. Võib mürki võtta, et kui talle öelda, et tee seda või teist, teeb ta midagi TÄPSELT risti vastupidist. Ma lähen hulluks, sest ta lihtsalt ei kuula sõna. Paneb käed risti puusa, vaatab mulle vihaselt otsa ja ütleb, et ei taha. Kõik.

Ja siis ma karjun ta peale. Kõikide kuuldes. Inimesed vaatavad, et ma olen närvihaige. Olen muidugi ka, aga see ajab mu hauda, et ma pean kõike sada korda kordama ja lõpuks, et asi tehtud saaks või ta kuulaks, pean ma karjuma. Nagu effing tõrksa taltsutamine. Mul varsti saab mõistus otsa. Asi ei ole ka kannatlikkuses. Me selgitame Idale asju IGA KORD alguses rahulikult ja viisakalt, miks midagi tohib/ei tohi/peab. Kui talle vastus ei sobi, siis ta lihtsalt ei kuula seda ja ajab oma joru. Nii kaua kuni ma karjuma hakkan. Nagu närvihaige.

Nagu tänase pildistamise ajal. Näeb välja nagu väike ingel, aga sees on sihuke väike saatan. Kaval, jonnakas ja jäärapäine. *

29793628_1701718683200002_6112124133091311616_n30127396_1701718583200012_2627887370829037568_n30127999_1701718599866677_2884250773271609344_n29791193_1701718749866662_381847250021646336_n29790018_1701718733199997_4311822444181585920_n

* Samas ei taha ma kuidagi jätta muljet, et Ida on mingi väike monster. Ta on tegelikult superhooliv, hella südamega, loov, leidlik, lõbus ja vaimukas, üüüüüberarmas ja hea laps. Aga kõike seda siis kui TA ISE TAHAB ja tal selleks tuju on.

Ida was invited to a photo shoot today and I swear to god, I was regretting very much to have agreed to it. Soon my nervs will not put up with going anywhere with her. I ask if she wants to go to a photo shoot. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. These three are the most common answers from her. I ask, if she wants to go to record a CD. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, and Ida says she doesn’t want/dare/is sleepy. We sit half of the time in the wardrobe. If that was not enough, before going to the studio, we had an episode of I DON’T WANT TO learn the songs at home. I ask if she wants to go to Magnus’/Frederik’s/Kaisa’s/Liisa’s birthday. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. She will cling on to me, will not communicate, won’t move and only cries, that she doesn’t want. Recently I have told her so many times that I will not take her anywhere, but we are still going, because … I know that she enjoys all these things, but she just needs to do her little act first. Why? It eats my nervs out.

Another thing that drives me mad, is “I don’t want”. I don’t want these clothes, I don’t want this dish, I don’t want to sit, I don’t want to comb my hair, I don’t, I don’t want to sleep. Doesn’t matter what I say, the answer is still ”I don’t want”. I ask/tell her something, but if Ida is not in the mood at that moment, she will just ignore me. For example, sometimes she is not in the mood to say “hello”. We go to visit somebody. Ida is very exited. We arrive and she will hide behind my back, will not say “hello” and if people try to talk to her, she will look at them angrily and say “nope, I don’t want.” No wonder people think that Ida is rude and impolite. You cannot make or bribe her either. There is no point. If she doesn’t want, she doesn’t want. She will not listen to me at all. I tell her “Ida, you cannot take the scissors and cut your hair!” And her answer to EVERY restraint is always the same, “no, I am only…”

“Ida, you cannot ride the bike here!”

“No, I am only…”

There can be anybody instead of me trying to tell her off. If Ida doesn’t want, Ida will not do it. I am 100% certain, that if you ask her to do something, she will do the exact opposite. I am loosing my mind, because she just won’t listen. Crosses her hands, looks at me with mad eyes and says she doesn’t want. That’s it.

And then I yell at her. In front of everybody. People look at me, like I’m a lunatic. Of course I am, but it kills me that first I have to repeat everything hundred times, but to get things done or her to listen to me, I have to yell at her. She’s like a proper diva I say. I am running out of options how to handle this. This is not about patience. We explain everything to her calmly at first, why some things should/shouldn’t/must. If that is not acceptable for her, she will not listen and ignores. Until I start yelling. Like a lunatic.

Like today during the photo shoot. She looks like a little angel, but inside she’s a little devil. Smart and stubborn. *

* The same time I don’t want Ida to seem like a little monster. Actually she is very caring, tender in heart, creative, inventive, funny and hilarious, really cute and good child. But only, if SHE WANTS IT and she is in the mood for it.

Korraga nii kümme aastat vanemaks kui kümme aastat nooremaks/ 10 years older & 10 years younger

/ Eveliis / 2 Comments

Ma armastan ikka naljaga pooleks öelda, et lapse sünd tegi mind paari aastaga kümme aastat vanemaks ja kümme kilo raskemaks. Kilode koha pealt on lugu küll täpselt pooleks ehk need ülearused viis kilo keelduvad mu kehalt lahkumast, kuid vanusega on sellised veidike kummalisemad lood.

Jaa, ma olen kaotanud mustmiljon närvirakku ja magamata ööd on ilmselt siiski mingi jälje minu välimusele jätnud, ma tunnen ka, et mu keha on “vanema naise” oma, kuid kui välimus ja lisandunud aastat kõrvale jätta, siis vaimselt olen ma hoopis kümme aastat nooremaks muutunud. Veel neli aastat tagasi oli mu meelistegevus diivanil teleka ees logelemine, ma vaatasin absoluutselt kõiki sarju, mis telekast tulid; mind majast välja saada, lihtsalt niisama, et läheks ja jalutaks või püha issand hoidku selle eest, et ma läheks kuhugi trenni või tegeleks mingi hobiga, oli päris võimatu. Lisaks sellele tundsin ma, et minu vanuses peab olema täiskasvanu, kui vaadata mu käitumist ja olekut viis-kümme aastat tagasi, siis ma olin kordades tõsisem ja ehk isegi mingil määral raamides – mida sobib ja ei sobi teha.

Ida sünd on mind aga muutnud lapsemeelsemaks, rõõmsameelsemaks, vabamaks ja mängulisemaks. Ma ei viitsi väga palju enam telekat vaadata, mulle tundub, et aega saab palju targemalt kasutada. Kasvõi väljas jalutades või midagi huvitavat ette võttes. Nagu te olete aru saanud, siis beebid ei ole minu teetassike ja ma olen niiiii õnnelik, et see aeg möödas on, kuid lapsed on mulle alati natuke meeldinud, ma ei ole lihtsalt osanud nendega midagi ette võtta. Ida on mulle õpetanud, et tegelikult ei peagi midagi konkreetselt ette võtma, tuleb lihtsalt “vooluga kaasa minna”.

Veel neli aastat tagasi ei oleks ma lubanud lapsel trikoos ja kummikutes ringi joosta, sest “nii ju ei sobi” ja samamoodi ei oleks ma lubanud tal karumõmmi pesta, sest “nii ju ei tehta” ja süüa poleks ma lubanud tal ka teha, sest “sa ju ei oska ja ajad maha”. Täna leian ma, et kõike seda just tohibki teha. Lapsena ja lapsega koos. Piirid ja reeglid tulevad hiljem niikuinii. Täna nägin ma lasteaias üht last, kes oli kenasti talveriietes ja tahtis lumehunnikusse astuda, mitte hüpata ega seal püherdada, vaid lihtsalt astuda. Ema käratas talle kõige kurjemal häälel “Ei tohi ennast märjaks teha!”  Püha issand jumal, tal  olid korralikud talveriided ja lumi ei ole miinuskraadidega just eriti märg.

img_9850img_9864

Minu suhtumine ja mõttemaailm on tänu Idale kardinaalselt muutunud. Ma olen õppinud hindama asju, mida ma muidu tähele ei pannud, mind huvitavad asjad, mida ma varem pidasin tüütuks, mulle meeldib katsetada uusi asju. Mulle meeldib, et ma ei tunne, et ma pean olema tõsine täiskasvanu iga hetk ja kogu aeg. Tööalaselt saan ma seda piisavalt olla, kuid oma ajal saan ma olla mina ise. Lapsemeelne ja lihtne. Vähemalt kümme aastat vaimselt noorem.

img_8182

 

It is funny how I feel that in three years I have both got 10 years older and ten years younger. Yes, I feel I am tired, sometimes Ida´s lively personality is too much and probably the sleepless nights have made a mark on my face, I also feel that my body is a bit older, but at the same time I feel myself ten years younger. 

Before Ida was born my only hobby was laying on the couch watching tv, I didn´t like any sports and I didn´t like to go out from the house much, I was lazy. I also felt that at my age I had to act as a grown up, talk about grown up things. I knew what is allowed and what is not allowed and I don´t mean big things, I mean small and meaningless things. 

Like wearing your bathing suit and wellies at the same time. You don´t let your child run around in the house like that, because this is just something “you don´r do”. Today I cannot understand why it shouldn´t be allowed. If it makes the child happy, let her be like that. Let her wash the teddy bear, let her try to prepare meals to us, let her be creative. The rules and boundaries will come anyway. 

She has made me love being outdoors, try new things, be creative together with her, even childish. And I like it. My daughter has taught me to be me – simple and childish, not afraid of what others might think  when we climb on trees together. She has made me 10 years older and ten years younger, free of fears and able to enjoy small things.