Ma alustan algusest. Ma ei ole lõpuni päris täpselt aru saanud uuest (või nüüd juba piisavalt vanast) maksusüsteemist, tulumaksumäära valemid ja selgitused lugesin küll läbi, aga lõpuni ei süvenenud, küsin vajadusel abi oma raamatupidajatest sõbrannadelt. Olen põgusalt lugenud ka, et vanemahüvitise seadust muudetakse, et ei saaks “skeemitada”. Mina ei tea, kes ja kui palju skeemitas ning mida täpselt muudeti/muudetakse, sest see teema ei kõneta mind (enam). Vanemahüvitist mul enam vaja ei lähe. Makse maksan nii nagu iga teine inimene, väga isegi ei vingu, sest no üks on selge – maksude ja surma eest pääsu ei ole niikuinii. Lugesin hiljuti ka mingit (jaapani?) lihtsa elu valemit vms, et kui võtad asja kätte ja see sulle rõõmu ei paku, siis viska minema. Ma viskaks minema nii elektriarved, laenulepingud kui mõned maksud, lõppkokkuvõttes jääksin kaotajaks ikka mina.
Aga ma kaldun teemast kõrvale. Eile “tapeeti skrollides” jäi mulle ette Taavi Rõivase arvamusartiklit (valimisreklaami, mida iganes) ja jäin meie tulumaksusüsteemi peale mõtlema, et nojah, kes see tahaks 31% ära maksta, aga enne kui jõudsin sügavamalt oma pead selle üle vaevata, hakkasin ma lugema kommentaare ja kommentaarid tegid mind kurvaks. Selle osa, mis Taavi Rõivase üle lihtsalt ilkusid ja teda külmkapi taha saatsid, jätan ma vahele, mitte et Taavi Rõivas ei oleks mulle jätkuvalt üks vastumeelsemaid poliitikuid, aga ebareaalne on lugeda, mida inimesed kommentaariumites suust välja ajavad. Lihtsalt seepärast, et inimene on poliitik? Või siiski üks näide kommenteerija iq-st: ” Roivas miine perse loll politik ja naiste kapertaja taais peaga.” Kasutaja “Orav Onu” ei ole 15-aastane muulane, täitsa Põlvast pärit keskealine mees.
Ent siis kommentaarid teema kohta.
Esiteks jäi mulle silma üks kommentaar – “Kus on need töökohad, kus naisterahvad teenivad üle 1200 EUR kuus.Ainult ärikad ja sinusugused rikkurid-need peaksid veel rohkemgi riigile tagasi maksma!” Alguses tekitas see minus “hahaahaaa kui naljakas kommentaar” tunde, et mis mõttes ei ole selliseid töökohti. Ma ei tea, kas me räägime 1200-2100 eurose palga juures bruto- või netopalgast, kui brutopalgast, siis saab sellist palka minu tutvusringkonnas 99% naistest, kui netost, siis no ma ei tea…rohkem kui pooled kindlasti. Kust tuleb arvamus, et naised saavad palka 500-600 eurot eksju, mõtlesin ma. Aga see kommentaar hakkas natuke erinevates variatsioonides korduma ja ma hakkasin mõtlema, et tegelikult ei peegelda ju minu tutvusringkond tegelikku probleemi. Et järelikult siis ongi 500-600 eurot see palk, millega inimesed hakkama peavad saama. Mul on häbi öelda, millise summaga kuus mina hakkama ei saa (ja ma olen iga definitsiooni järgi madalam keskklass) ja mis on palganumber, mida ma olen küsinud kui mulle on tulnud tööpakkumisi.
Teine tüüp kommentaare oli stiilis “las rikkad nutavad”. On ju kurb tõdeda, et 1200-eurost palka saab pidada rikkuseks. Mida saab 1200 euro eest? Mitte midagi. Selle rahaga elab lihtsalt ära, aga rikkusest on asi kaugel. Rikkus oleks juba see, et saaksin aastas kolm-neli korda käia reisil, teha korda oma hambad KOHE SIIS kui selleks on vajadus, mitte siis kui arvete maksmisest jääb üle, osta silma pilgutamata asju, mida hing ihkab, mitte kaaluma ja vaagima, kas 200-eurosed talvesaapad on vajalikud või mitte. Kuigi kui nüüd mõtlema hakata, kas sedagi saab nimetada rikkuseks? Õigemini peaks see olema täiesti tavapärane elu ja rikkus on ikkagi midagi hoopis muud. Rikkus on midagi Äripäeva ja Forbes nimekirjade vahel. Igatahes nendele kommentaaridele ütleks ma vastuseks, rikkad ei nuta, nutab keskklass ja see on tegelikult natukene hirmutav, sest kas mitte ei hakka tunduma nii, et just keskklass on see, mis kaob. Jäävad vaesed ja rikkad. Ärge tulge ütlema, et oma süü kui vaesed olete, see on kolmas tüüp kommentaare, milleni ma kohe jõuangi.
“Panustan aega ja raha (enda, mitte vanemate!!), et saada hea haridus ning tasustatud töö JA PEANGI ROHKEM MAKSMA SEETÕTTU VÕI??? Pean maksma kinni nende inimeste elu, kes ei viitsinud koolis käia ja nüüd töötavad vähetasustatud tööl? No thanks!” Lühidalt öeldes ütleks ma selliste kommentaaride peale, et selline mõtteviis on üks põhjus, miks Eestist ei saa kunagi heaoluriik. Me mõtleme vaid iseenda peale, me ei mõtle selle peale, et kui tal on hea, siis on mul ka hea, on tervem ja ühtsem ühiskond. Ma ei ole peast sots ega täiesti naiivne, kuid sellise mõttelaadiga kaugele ei purjeta. Ma võin nüüd inimestele liiga teha, aga nii mõtleb (era)ülikooli lõpetanud noor, kelle jaoks põllupealne uusehitis, liisinguga 2019.aasta auto, maniküür, kunstripsmed, Tai reis ja aastavahetusel lahti korgitav “Moet” on staatuse näitajad. Võimalik, et tema elukaaslaseks on 23-aastane Soomes ehitusel töötav Risto. Kõik kes Tallinna kesklinnas kõrghoone kontoris ei tööta või Soomest kotiga raha kaasa ei too, on laisad ja vaesed. Kiirabiautojuhi palk on keskmiselt 710 eurot, tuletõrjuja saab keskmiselt 768 eurot, põetaja palk 545 eurot, lasteaia õpetaja abi 566 eurot. Neid saaks nimetada vaesteks, aga kas nende kohta saab öelda, et nad ei ole viitsinud koolis käia ja ise on lollid, et sellisel ametikohal töötavad. Mida teeks kallis “Annamaia Uus-Veerikult” kui ei leiduks neid “lolle”, kes seda tööd närusest palgast hoolimata teevad? Kui ämmaemand ütleks talle, et “ahh, fakkit, ma saan vaid 942 eurot palka siin, ma ei viitsi sind siin aidata, lähen viskan parem CV keskusele pilgu peale. Sa kõrgharidusega tark ja töökas naine, sa saad ilma minutagi hakkama.” Me ei saa kõike vaadata vaid oma mätta otsast. Ma võin maksta rohkem makse kui see aitaks kaasa sellele, et meil kõigil oleks rohkem turvatunnet ja kindlust tuleviku suhtes. Kahjuks aga on see osa Eesti elust täiesti kiivas.
