“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seoses väärtusruumi (mitte)mahtumisega tuli mulle meelde üks oma kunagine lemmiksari “Väike maja preerias” (tegelikult vaataks ma seda siiani hea meelega, aga kust? mul on isegi paar hooaega dvd-del, aga dvd-d pole, või vähemalt pole see töökorras/ühendatud telekaga) ja neljapäeval vaadatud film “Nähtamatud”. Ma tegelikult juba ka avaldasin oma arvamust, et seda viimast (ja üldse PÖFFi filme!) peaks vaatama minema ERR nõukogu esimees & CO, see avardaks silmaringi ja paneks ehk mõtlema, kuidas meie väärtusruumi mahub ikka väga palju erinevaid inimesi, aga eile õhtul kui und ei tulnud jäin selle väärtusruumi peale natuke rohkem mõtlema.
Alustame “Väiksest majast preerias”. Telesari on toodetud 1975. aastal ja sarja tegevus toimub 1870-1880, kellelegi ei tule vist üllatusena, et elu siis oli üsna teistsugune, väärtusruum ja hinnangud samuti. Millegi pärast on mul siiani meeles üks osa, kus linnakesse tuli “Freak Show” ning ma ootasin, et sellest friigi-vankrist tuleb välja…no ma ei tea…koletis. Tegelikult oli seal vankris peidus täiesti tavaline poiss või mees, täpselt ei mäleta, keda siis raha eest näidati. Friigi tegi temast puue. Eesti keeles oli veel tõlge all “värdjas”. Mis põhimõtteliselt pole ju vale, EKI ütleb, et värdjas = 1. soerd, ebard; eemaletõukava välimusega olend, monstrum. Ometigi me täna ju enam sõna “värdjas” puudega inimese kohta ei kasuta. Mitte et see oleks keeleliselt vale, aga me saame kõik aru, et see lihtsalt ei ole sobilik.
Ma olen alati rääkinud, et mul on kõhutunne. Mu kõhutunne üldiselt ei valeta ja nii läks ka seekord. Kui mind ootamatult koondati, siis ma teadsin, et sellest avalikult rääkimisel saab olla igasuguseid tagajärgi – siiani on hämmastavalt positiivsed tagajärjed olnud ülekaalus, nii et ma ei kahetse grammigi, et olen sel teemal olnud 100% aus ja avanud end sellisest küljest, millest tihti ei julgeta rääkida, sest häbi on. Häbi olla korraga töötu.
Kuna olukord tööturul on hull, minusuguseid töö kaotanud inimesi on veel ja veel ning ma olen alati saanud tagasisidet, et inimesed on minu blogist saanud tuge ja abi, siis otsustasin ma ka seda osa avalikult ja ausalt jagada. Ma ei pea end mingiks coachiks, ma ei ole õppinud nõustamist, aga ma oskan rääkida oma kogemusest ning mulle läheb vaimne tervis korda. Nii enda kui teiste oma ning oma peakeses mõtlesin ma, et minusuguseid, kes tunnevad, et töötuna arvel olek on väärikuse kadumine, koondamine tähendab, et ma ei oska midagi ega ole midagi väärt, olen tühine ja mõttetu inimene, on kindlasti veel ning võib olla minu teekonna jälgimine pakub neile tuge, otsustasin ma avalikult jagada ka seda, et olen nüüd töötuna arvel.
Mulle ikka meeldib elada mingis omamoodi eluvales või illusioonis. Teistmoodi ei oska ma seda seletada, sest kõik tundub mulle pahupidi. Asjad, mis võiksid juhtuda ja toimuda kehvemapoolsetes unenägudes, on tegelikkus, ja asjad, mis võiks juhtuda päriselt, juhtuvad hoopis minu peas. Kõlan nagu hull? Ei, ma kinnitan teile, mina ei ole hull. Küll aga ei saa kindel olla, kas kõikidel teistel on muumid orus.
Siinkohal isegi kahvatub “beesha” oma väljaütlemiste ja nõuetega, nendele ei viitsi vist suur osa inimesi enam tähelepanugi pöörata, sest natuke on üle piiri piinlikuks läinud see juuraterminitega lehvitamine ning enda kogu aeg solvatuna tundmine, samal ajal kui ise…Mis sa teed kui peegel viltu näitab? Midagi. Peaaegu, et kahvatub isegi otsus lapsetapja ennetähtaegselt vanglast vabastada, sest “ta on ju lapse kaotuse tõttu oma karistuse juba kandnud”. Selle peale ei oskagi midagi öelda, kui vaid ehk kurvalt ohata, sest no ei tundu õiglane karistus. Aga ma ei ole ka juuraharidusega.
Eile ei tekitanud pahameelt ja tormi mitte vaid otsus, et Theatrum jäi rahastusest ilma, vaid ka Pääru Oja väljaütlemine, kes küsis, kuidas saab kamp plikatirtse otsustada, kuidas Lembit Petersin teatrit teeb. Jube pahasti ja üleolevalt ütles, pahandati sotsiaalmeedias. Päriselt? Te pahandate Pääruga selle väljaütlemise pärast? Minu jaoks pole vahet, kas see komisjon koosneb nö plikatirtsudest või väärikas vanuses meestest/naistest, ma nimetaks veel neid palju krõbedamalt. Aga ütlen vaid kamp lollpäid, et mitte väga ebatsensuurseid väljendeid kasutada siin.
“Ministeeriumi teatrinõuniku Marie Anett Heinslau juhitud komisjon otsustas teatri riigi toetusest ilma jätta madala kunstilise taseme, ebahuvitavate loominguliste plaanide ja vähese loomingulise mitmekesisuse tõttu.” Mida ? Madal kunstiline tase? ebahuvitav? Vähene loominguline mitmekesisus? Mul tekib küsimus, kas komisjon ja Maerie Anett Heinslau on üldse Theatrumis käinud? Ilmselt mitte, sest vastasel juhul ta neid sõnu koos Theatrumiga ühte lausesse ei paneks.
Mina olen Theatrumis käinud. Palju. Mõnda etendust olen käinud vaatamas mitu korda. “See laps” läks mulle nii hinge, et olen seda vaatamas käinud kaks korda, “Felicita” kaunis “robottolmuimeja” (Riina Maidre) on siiani üks mu lemmikuid rolle, “Talvevalgus” lummab mind siiani kui sellele mõtlema hakkan. “Isast” ja Lembit Petersoni rollist võin rääkima jäädagi, see on Eesti teatriajaloo üks parimaid rolle, nii et hakkadki mõtlema, et kes nüüd siis dementne on – isa, Lembit Peterson või publik. See teater on omanäoline, eriline, soe. Enne teatrit olen ma alati varunud aega, et puhvetis süüa üks kiluleib ja juua klaas valget veini, vaadata inimesi, kes saabuvad ja alati tuleb selline soe ja eriline tunne sisse. Selles majas on midagi, väärikust ja sõbralikkust. Muide, kunagi käisin ma seal töövestlusel. Kahjuks ma tookord seda ametikohta ei saanud, aga mul on meeles see eriline sõbralikkus, millega mind kostitati. Peale intervjuud tehti veel majatuur ning tutvustati maja ajalugu, näidati nurgataguseid, kuhu muidu kunagi ei saa. Ma sain aru, et see teatripere on ühtehoidev perekond, kes on uhke selle üle, mida nad teevad, kus nad teevad ning miks nad seda teevad. Mina lahkusin sealt tookord samuti uhkusetunne hinges, mind oli kutsutud viimaste kandidaatide hulgas intervjuule.
Selle teatri rahastusest ilmajätmine pahandas mind eriliselt. Mul ei ole selle teatriga muud suhet, kui see, et ma olen Theatrumi fänn olnud julgelt üle kümne aasta ning nende etendused üllatavad mind iga kord. Jah, mõni lavastus meeldib vähem, mõni rohkem, kuid kindlasti ei saa ühtegi lavastust nimetada ebahuvutavaks või kehva kunstilise tasemega. Tase on ALATI kõrge. Lisaks lavastustele kiidan ma alati kujundust – lavaelemendid on mõnikord napid, aga koos muusika ja valgustusega moodustavad terviku, mis alati toetab lavastuse sisulist poolt. Üks mu lemmikuid on olnud näiteks “See laps” klaasist maja. Väga kõnekas.
Ma ei hakka rohkem rääkima, kui pettunud ma olen. Nõustun vaid Pääru Oja ja Lavastaja ja Priit Strandbergiga, kes kirjutas Facebookis, et see on seda hämmastavam, et tegu on kindlasti ühe Eesti omanäolisema ja originaalsema teatriga, mille sisu on alati tugev. «Kui oleme kokku leppinud, et erinevus rikastab, ning rõõmustame võimalikult eriilmelise teatri üle, siis selline otsus kahjustab seda mõtteviisi kõvasti. Kolmekümne aasta jooksul on Theatrum tõestanud end järjepideva kunstiasutusena, mis koos Noorsooteatriga on (vist?) ainus teater, kes panustab isetult, pidevalt ja hoolsa pühendumisega ka noortesse ning seeläbi meie eduka teatrikultuuri jätkusuutlikkusse,» leiab Strandberg.
Heidy Purga kommentaarist, et oih, paha lugu, aga midagi pole teha, ei hakka ma ka eraldi rääkima. Piinlik on. Piinlik on, et selline ongi meie kultuuri hoidmine. Ja kui ma nüüd tohin midagi välja plärtsatada, mida ma otseselt sõnasõnalt ei mõtle, siis teate, jätke ilma rahata Draamateater, kuhu niikuinii kunagi pileteid ei saa ilma, et peaks lollakalt järjekorras passima terve päev, hingehinda maksma järelturul või kaks aastat piletid ette ostma.
Natukene paneb mind alati muigama, kuidas kõige süütumad ja tavalised teemad ajavad inimesed keema. Ühtepidi on ju tore, et tekib diskussioon ning saab teada ka teiste inimeste arvamusi, aga alati leidub grupike inimesi, kes vindi üle keeravad ning oma kommentaaridega mõjuvad lihtsalt õelad või kibestunud. Ma ei saa aru, kust inimestel see tuleb?
Kui ma nüüd enda peale mõtlen, siis mul on omajagu põhjuseid, et olla elus pettunud ja kibestunud, kuid ma ei ole seda. Mõnikord olen kurb ja teinekord isegi sisimas kellegi peale kade, aga need ei ole tunded, mis mind igapäevaselt kannavad. Need on lihtsalt inimlikud tunded, mida me kõik aegajalt tunneme, aga siiski kui ma vaatan asjadele suuremas pildis, siis elu on ikkagi nii palju ilus, et mitte olla kibestunud.
Loen jälle erinevaid kommentaare. Seekord isadepäeva kohta ning ma mõistan, et see tekitab erinevaid tundeid. Mina, olles lahutatud vanemate laps ja elanud ajal, mil ei olnud kombeks, et laps elab natuke ema juures ja natuke isa juures, olen läbi elanud erinevad tunded seoses selle päevaga.
Ma olen isadepäeva vihanud, sest ma olen tundnud end alati nagu “see teine”, “see ülearune”, ma pean praegugi isadepäeva selliseks veidi vastikuks formaalsuseks ja see pole tingitud mitte enam sellest, et ma olen olnud nö isata laps, vaid ma olen ise ka olnud see, kes pole isa peale mõelnud. Kuidas on isadepäeval tundnud end tema? Ma ei ole seda kunagi küsinud, sest lihtsam on ju olnud mõelda, et kannataja/ohver olen mina.
Mulle jäi silma kellegi postitus, et tänapäeva koolilapsed on ikka nii ülbed ja ei austa vanemaid inimesi, et buss oli rahvast täis, mõned vanemad prouad pidid seisma, aga näet, üks laps istus seal, koolikott süles ja ei teinud teist nägugi, vaid lihtsalt istus. See postitus pani mind mõtlema.
Kas koolilapsel polegi õigust väsinud olla? Bussis istuda? Ma ei pea siin silmas mingeid äärmusi, et kui bussis seisab väeti vanem inimene, kel raskusi seismisega või muud sellist, vaid võtame tavaolukorra, et bussis seisab krapsaka välimusega vanem inimene ning istub täiesti tavaline koolilaps. Ma mõtlen, et ka see koolilaps võib ju väsinud olla. Tal võib jalg valutada. Või pea. Ei ole ju kusagil reeglites kirjas, et koolilaps ei või bussis istuda?
Nii nagu ikka, tuleb mul iga paari aasta tagant peale tunne, et nüüd on selle blogimisega kõik, et ei taha enam ja põhjus pole absoluutselt selles, et ma ei tahaks kirjutada või et mul ei oleks midagi kirjutada või isegi, et ma arvaks, et keegi ei loe enam blogisid, vaid selles alasti olekus. Eriti kui ma olen omamoodi haavatud/haavatav, siis mul on tunne, et ma ise annan vabatahtlikult teatud heiteritele infot kätte nagu magustoidukandikul.
Mul pole küll õnneks palju heitereid, aga piisab vaid mõnest, et ma jõuan sinna kohta, kus ma praegu jälle olen. Olen dilemma ees, kas lõpetada blogimine. Ma tahan jagada mingeid hetki oma elust, aga samas ei taha ka. Selles mõttes, et heiterid on okei, las nemad olla, aga ma tahaks, et nad heidiks mind mingist kadedusest, a la nagu Malluka heiterid, mitte kahjurõõmust. Aga nad toituvad kahjurõõmust. Neile meeldib kui mul läheb halvasti ja ma ise jagan seda infot neile kandikul.
Nagu te Instagramist juba teate, siis käisin ma sel nädalal neljal päeval koolitoitu proovimas. Põhjus on olnud ikka see jutt, mida siit sealt kuuleb, et koolitoit on kohutav, kehv, ei kõlba süüa ning mind on alati see narratiiv natuke häirinud. Ma ei ütle, et kõik toidud on ühtmoodi head, kindlasti ongi kehvi päevi, absoluutselt ei arva, et lapsed peaksid kõike sööma, kuid alustame algusest. Kohe nii algusest, et lähme ajas tagasi julged 30 aastat ehk mu enda alg-ja põhikooli aega kui koolitoit ei olnud just piknik, magustoiduks pakuti “kaameliila” (mis üsna õõvastavast välimusest hoolimata maitses ju tegelikult hästi?) ning lauad lõhnasid märja pesukaltsu järgi.
Koledatest plekknõudest ja kurjast söögitädist, kes nägi välja nagu oleks 6 7 päeva järjest pidu pannud ning vihkab lapsi, ei hakka ma üldse rääkimagi. No ja siis veel õpetajad, kes sundisid taldrikud tühjaks sööma. Mitte proovima, vaid tühjaks sööma. Pole küll kooli mälestus, aga üks mu mälestusi lasteaiast on, et jäin mingist megaheast magustoidust ilma, sest keeldusin söömast ühepajatoitu ning kasvataja ütles, et ma ei tohi liikuda laua tagant enne kui toit on söödud. Ma närisin seda toitu nii kaua endale sisse, et magustoiduks polnud enam aega, sest “kõik juba magavad lõunaund ja sina ikka veel pole oma kaalikat ära söönud”.
Ma usun, et minuvanustel on kõikidel kooli- ja ka lasteaiatoiduga oma traumad, mida me kaasas kanname ja siis tulevad nüüd meie pesamunakesed koju, ütlevad, et toit ei kõlba kuhugi ning vanemad tõstavad lärmi, et krt, mis ajas me elame, et lastele pakutakse maitsetut plöga ja nii see teema kerib. Aina suuremaks ja suuremaks. Palun vabandust, kui teile tundub, et teen lastele liiga, aga minu arvates on lapsed täna ka päris korralikud s**apead kohati.* Nad teavad oma õigusi, nad on ülbed ja sotsiaalmeedia võimalused muudavad nad veelgi ülbemaks, iga asja ja kahjuks ka inimese üle on nii lihtne TikTokis “nalja” teha. See ärritab mind. Sest teate, mu meelest on okei mitte asju süüa, aga esiteks mulle meeldiks kui (kooli)toidule antakse võimalus ning teiseks mulle meeldiks kui TikToki postitamiste ajal lapsed/noored ka mõtleks, et toidu taga on pärisinimene ja päristunded. Mu meelest on juba õpetaja üks kõige stressirohkemaid ameteid, millest stressirohkem ja hullem on vist veel vaid koolikoka amet. See heit, mida igalt poolt tuleb, on jõhker ja talu siis iga päev seda kriitikat. Lastelt, lastevanematelt, meediast. Igalt poolt. Kriitikal ja kriitikal on ka vahe. Tagasiside on okei ja vajalik, aga seda kõike saab teha viisakalt.
Ja meelde tuleb jätta esiteks ka koolitoidu hind. 1,72. Palun tehke selle hinnaga toit, mis vastab kõikidele ettekirjutatud kriteeriumitele ja mida lapsed söövad. Jah, olen nõus, et kui nähakse, et lapsed ei söö, siis pole mõtet teha, aga sama hästi võib siis öelda, et ärge kirjutage ette, et toit peab sisaldama 6 7 % valku, 6 7 % süsivesikuid, 6 7 % proteiini…Paneme lauale lihtsalt salsakastme ja krõpsud. Ühesõnaga osa “probleemist” seisneb ju juba siin. Teine osa selles, et lapsed ongi kehvade toitumisharjumustega. Ida sööks peale sushi ja pokebowli vaid makarone ja ketšupit või kartuliputru ja hakklihakastet ning isegi kui on okei neid toite vahepeal teha, sh ka lihtsalt makarone ketšupiga, siis pole ju mõeldav, et see oleks toiduks iga päev. Kala ja kalasuppi lapsed ei söö. Miks siis on kalaneljapäev? Sest ette on nähtud ühel päeval nädalas kala. Asi pole selles, et kooli kalatoit on halb, vaid selles, et lapsed ei söö kala. Seda ei saa neile pahaks panna, ette heita, see on üsna tavaline. Kuigi kui ma nüüd mõtlen oma kooliaja kalaneljapäevale ning eilsele kalasupile Ida koolis, siis no ikka nii öö ja päev, et võimalik, et ma oleksin juba lapsena kala söönud kui kalasupp (ja see leivamääre!) oleks meie menüüs olnud. Ma kalaneljapäeval sõin toidu ära nina ja hinge kinni hoides, sest pidi sööma.
Dziisus. See postitus läheb nii pikaks heietuseks juba ja ma pole veel koolitoitudeni jõudnuki. Aga see päriselt on teema, mis mind nii mitmel tasandil kõnetab (häirib?), et ma ei saa sinna midagi parata.
Tulen korraks veel tagasi selle hinna juurde. Ma ei taha kuidagi öelda, et väikene eelarve õigustab kehva toitu. Mu vanatädi Helju oskas olematutest koostisosadest välja võluda võrratuid toite ja kui te olete minuvanune, siis te teate, et koostisosi polnudki saada. Ta oli loominguline, ta toit oli ilma liialdamata fantastiline ning kuna ta oli väga kokkuhoidlik, siis ta toitude maksumus oli ilmselt minimaalne. Ma tean, et väikese raha eest saab teha väga head toitu, ma olen ise natuke tädi Helju moodi ja oskan kohati mittemillestki midagi teha. Ise olen rahul, Marek on rahul, aga kas Ida sööb? Ei. Sest toit on näiteks lilla. Nagu alloleval pildil olev suvikõrvitsa- OA pajaroog, mille maitse oli I-M-E-L-I-N-E! Tomatipastaga oleks selle punakamaks saanud, aga kapis ei olnud. Nii ta lillaks jäi. Maksumus samas minimaalne, maitse maksimaalne. Vbla tuleb isegi 1,72 eur inimese kohta maksumus, kui maitseaineid ei arvesta;)
Seega ma tahan öelda, et natukene paneb toidu välimusele ja maitsele piirid ikkagi etteantud nõuded ja hind. Midagi pole parata.
Aga tuleme siis konkreetsetelt selle nädala koolitoitude juurde, muidu läheb see postitus mul siin lappama. Esmaspäev jäi mul kahjuks vahele, kuid teisipäeval olin ma platsis. Söögiks oli oa-veiselihasupp. Jah, esimese hooga kõik ehmatas mind. Ka supi lillakas välimus. Mis on omamoodi veider, sest sarnast suppi olen ma tööl käies kordi ja kordi söönud hotelli-buffeede lõunapakkumisena, maksnud selle eest 6,99 ja ma jäin mõtlema, et mis see esimene tõrge siis oli? Lõpuks mõtlesin välja. Nagu keegi ütles, siis me sööme silmadega ja see vastab tõele. Ma ei pea silmas siin toidu välimust, vaid seda, et mind nö ehmatas üksik GN supiga. Kuidagi see kangastus oma kooliaja plekknõudega ja oli lihtsalt kõle. Võib olla te olete aru saanud, et ma olen see “lilleoksake siin ja lilleoksake seal teeb kõik paremaks”- tüüp, aga ma saan ju aru, et koolisööklad ei saa välja näha nagu itaalia restoranid. Samas mis takistaks? Aga tagasi toidu juurde. Nagu te juba aru saate, siis ma olen oasuppi vabatahtlikult ka varem tellinud ja mind väga väga positiivselt üllatas selle supi hea maitse. See oli päriselt hea supp! Kuigi jah, ma saan aru, et see võib tunduda ekstreemne, sest kõik lihtsalt ei söö ube. Mina sain inspi nii palju, et lausa ostsin õhtul ka poest ube ja endale tegin eraldi ubade-kodujuustu- köögivilja salati toiduks.
Aa, magustoiduks oli jogurt müsliga, mis oli täiesti tavaline ja maitsev. Koolis siis, mitte kodus õhtusöögiks. Ma never ei viitsiks kodus veel magustoitu ka teha söögiks.
Kolmapäeval oli toiduks riisipada kana ja köögiviljadega ning röstitud (praetud?) rooskapsad. Lisandiks erinevad värsked salatid – peet, kaalikas, hapukapsas, midagi oli veel… garneeringu valikuks seemned, hakitud till ja sojakaste. See tundus mulle täiesti selline neutraalne ning tavaline kodutoit. Väidetavalt ka selle toidu välimus polnud apetiitne, kuid ma julgeks eriarvamusele jääda. Reaalselt kõige tavalisem toit. Võib olla lihtsalt igav, aga kindlasti mitte halb. Kindlasti mitte.
Neljapäev. Kalasupi päev. Kui te olete mu Instagrami jälginud, siis te teate juba, et see oli päev, kus ma päriselt toidule apoldeerisin. See kalamääre oli WOW ning koorene lõhesupp jällegi midagi sellist, mida ma ise pidevalt lõunaks olen tellinud. Maitsed olid minu jaoks täiesti paigas, imehea supp oli. Jäin pärast kokkadega hiljem rääkima ning nad ütlesid, et kahjuks läks pipart liiga palju ning saan aru, et see võis nii olla, aga mina söön tšillit ka nagu õuna, nii et mina selles osas sõna ei võta, kuigi saan ju aru, et täiskasvanu + tšilliarmastaja maitsemeel on midagi muud kui lapse oma. Samas ma eeldan, et see oli ühekordne apsakas ja tõstke käsi, kes MITTE KUNAGI ei ole kodus toitu ülesoolanud või ülepipardanud. Aga isegi kui supp võis olla siis liiga piprase järelmaitsega, siis sellest lõhe-toorjuustu määrdest oleks võinud end lõhki süüa.
Tarretise sõin ka ära ja kiitsin. SEST seal polnud sees marju ega tükke. Ma söön tarretisi hea meelega, aga mulle üldse ei meeldi tükid või marjad seal sees.
Reedele läksin ma vastu kõige skeptilisemalt. Ühepajatoit. Keri mammutpostituse algusesse tagasi, et aru saada minu tõrkest. See on üks toit, mida ma ei ole suutnud armastama õppida ning olen nõus lausega, et ma sööks ühepajatoitu küll kui seal sees poleks kaalikat, porgandit, kapsast. Käsi südamel, ühepajatoit on peale piima-juurviljasupi ainus toit, mida ma lapsena vihkasin ning ka täiskasvanuna on mul sellega oma “biif” (olnud). Mul on sellest toidust trauma. Sellele lisandus ekstratrauma kui ma 16aastaselt Norra kolides kogemata Norra rahvusrooga – fårikål’i solvasin ning see lõppes teesklemisega, et ma pole söönud midagi paremat kui keedulammas keedukapsaga. Meid kutsuti kellegi tähtsa juurde sööma ning ta tutvustas mulle ja Yukole, et õhtuks sööme just toda imeliku nimega Norra rahvustoitu, et see olla selline omamoodi. Muidugi pidin ma oma suu lahti tegema ja ütlema, et ma söön kõike, peaasi, et see pole keedulammas ja keedujuurikad/ühepajatoit. Aga mis on fårikål? Otsetõlkes lammas kapsas ehk lamba-kapsahautis. Mul oli nii piinlik. Ja too toit oligi nii halb (minu jaoks) nagu ma olin arvanud, aga et olukorda heastada, sõin ma selle hinge kinni hoides ära ning ütlesin, et vau, see oli ikka hoopis nii hea, et ma palun juurde. Ma pole kunagi nii palju vett joonud kui tookord. Too õhtu ei lähe mul kunagi meelest. Ma tean isegi kuupäeva. 31 August 1997. Aga seda mitte vaid keedulamba-trauma pärast. hetk hiljem vaatasime me kõik koos uudiseid. Printsess Diana oli autoavariis surma saanud.
Niisiis. Mul on juurviljahautistega oma traumad, kuigi kui te jälle natuke tagasi mõtlete, siis siin oli pilt lillast suvikõrvitsaroast. Jah, aastatega olen ma hakanud erinevaid juurviljahautisi ARMASTAMA, kuid mitte igal pool ei ole see mu esimene valik. Koolitoidu köögivilja-kalkuni hautises julgesin ma olla skeptiline. Aga damn it, 10/10st, üks parimaid ühepajatoite, mida ma söönud olen. Ja need ahjupeedid seal kõrval. Võrratu! Ja kindlasti inspo, mille üle Ida õnnelik ei ole, aga ma kavatsen palju rohkem ahjupeeti hakata sööma.
Selline see koolitoidunädal sai. Piltidelt näete välimust – öelge teie mulle, kas on õõvastav, kohutav, mittesöödav? Kes viitsib mu jäppamist kuulata, siis Instagramis leiate ka mu mõtted videopostituste näol. Mina olen igatahes väga tänulik, et selline võimalus vanematele antakse kaasa rääkimiseks. Sest alati on lihtne niisama kritiseerida, kuid tegelikult tuleks mõelda, kas see kriitika on ikkagi objektiivne. Võib-olla on seal kriitika taga pirtsakas sööja (siinkohal küsin ka, kas laulupeosupp on ka halb? Ida näiteks ei söö borši ja ütleks, et on kohutav toit kui talt küsida. Aga kas see vastus on adekvaatne ja selle põhjal saab järeldusi teha?) või siis võtame me kaasa hoiaku oma minevikust? Ja ikka natuke ma tahan öelda, et hoiakud algavad kodust.
Oot, aga kuidas mina saan seda öelda, kui minu enda laps ka ütleb, et koolitoit on kehv? Te ei kujuta ette kui palju vaeva me kodus näeme, et Ida sööks midagi peale sushi, krõpsude ja jäätise, aga ma ei arva ka, et last peab sundima sööma asju, mida ta ei taha, on see siis parasjagu hoiak, elustiil, eluviis või tõesti et ei maitse. Samas olen ma 100% seda meelt, et toidu proovimine peaks olema miinimumnõue, aga on okei, kui asjad ei maitse. Võtad oma toidu kaasa ja vsjoo, kuid mida ma kindlasti ei tolereeri on niisama koolitoidu halvustamine ja selle kallal ilkumine lihtsalt seepärast, et nii on äge või popp või vaja. Ja nii nagu mina ka kodus püüan päriselt Idale selgeks teha, et ta peab sööma ka muud kui burks ja pitsa, siis ma arvan, et iga vanem võiks kodus sama rääkida, et toitu ikkagi peaks austama. Toidutegijaid ka. Kindlasti on koolitoidu teema sügavam ja seal on palju tahke, aga mis oleks siis parem ja õigem lahendus? Vanemad maksaksid juurde, et lõunalaual oleks rohkem valikuid ja igale maitsele?
Mina olen nõus. Aga Sina?
Toonitan veelkord, et see ei ole koostöö, “koolitoidu propaganda”, keegi ei maksa mulle selle eest, ma ise maksin oma toidu eest iga päev 1,72 eurot, keegi ei küsinud mu arvamust, see on lihtsalt minu isiklik arvamus asjadest. Palju vaba aega, huvi ja nii ma seda võimalust kasutasin. Null muud kasu.
*See öeldud, tahan ma rõhutada, et tänapäeva noored on samas ka megaägedad, palju laiema maailmavaatega, huvituvad asjadest, nendega on tore koos aega veeta ning nendega koos saab ka päriselt nalja. Nii et ma ei ole kindlasti mitte lastevihkajast kibestunud keskealine mutt, mulle meeldivad lapsed, aga mulle ei meeldi teatud suhtumised ja hoiakud.
