Võib olla olen ma ekslikult jätnud mulje, et selline uue brändi turule toomine ja turundus, reklaam, blogijad on jube glamuurne töö, kuid tegelikult on asi glamuurist kaugel.
Eile tegin ma tööd kella kaheni öösel, sest loomulikult olid mingid viimase hetke asjad, mis kuidagi kokku ei tahtnud jõuda, mingid möödarääkivused, mis viisid minikriisideni ja mida ma veel kell üheksa õhtul lahendasin, sest korraks oli mul tunne, et kogu töö ja vaev lendab vastu taevast ja ma tahtsin peaga vastu seina joosta, sest…norrakad noh. Mingites asjades ajavad nad nii näpuga järge taga ja teevad sääsest elevandi, aga midagi ei saa öelda ka, sest minul on neid vaja rohkem kui neil mind. Surusin end madalamaks kui muru ja lahendasin kriisi. Samal ajal putitasin end mingite rohtudega, sest ma olen täiesti veendunud, et lisaks juba sada aastat kestnud köhale ja nohule on mul ka palavik, aga mul ei ole hetkel aega haiguseks. Kriis sai lahendatud. Ka mu eelmistes töökohtades on kriiside lahendamine tihti olnud minu töö, mitte et ma tahaks end jube targaks pidada, vaid vastupidi, ma oskan õigel hetkel piisavalt rumal olla. Ja rumal olemine probleemi lahendab, siis jumala eest. Ei pea ma endale vastu rinda taguma ja ütlema kui äge ma olen. Sest no ma ju tean niikuinii, et ma olen äge. Okei, nali. Ilmselt tingitud üleväsimusest.
Hommikul pool üheksa ärgates teadsin ma, et olen tund aega oma ajagraafikust maas, kuid sellegi poolest tundus mulle, et saan hakkama. Lõunaks Oslos valmis ja tagasi Lillehammerisse, et natukene puhata. Tegelikkus oli aga see, et lõuna ajal olin ma veel kliendi juures ja üritasin viimaseid pisiasju korda ajada. Aga kuidas sa ajad korda seda, et õige statiivi asemel on sulle kogemata kaasa pakitud vale statiiv? Mida ei saa kasutada? Õnneks pean ma siinkohal kiitma oma leidlikke Norra koostööpartnereid. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nemad said.
Mina hakkasin Lillehammeri poole liikuma. Tee on maksimaalselt 2,5 tundi sõitu. Mina sõitsin vahemaad 5 tundi ja 11 minutit. Ei, mitte sellepärast, et ma otsustasin jälle vale pööret teha ja ei leidnud bensiinijaama kui mu kütuseseier juba kriitiliselt madal oli, vaid pidevalt tuli mu Skype´i ja meilboksi sõnumeid pealkirjaga “kiire!” ja “kohe!”. Nii pidin ma kogu aeg leidma mõne koha, kus oleks natukenegi vähem mägesid ja orgusid ning levi, et saaks kiired asjad ära vastata. Autoroolis ja kitsastel teedel ma ei oska:) Pooled asjad on ikka veel vastamata, aga tulekahjud said kustutatud. Sõbranna (järjekordse järjekordselt) lasin ka üle. Pidin õhtul minema steaki sööma tema juurde, aga…no töö. (Hmmm, ja ometi leidsin ma aega, et blogima tulla? )
Muuhulgas pidin ma autosõidu ajal (okei, peatuste ajal) kinnitama ära ka järgmiste blogipostituste sisu. Üks neist – Elisa Røtterud – ongi teine blogija, kes meie homsele lansseerimisüritusele tuleb. Ta nii supercool ja teistmoodi. Kes oskavad norra keelt, siis soovitan seda blogi jälgida. Ka tema reklaampostitus on täiesti omas vötmes, teistest erinev ja mõnus. Kohe aru saada, miks selline ja et see on tema! “Ma püüdsin talle tooted juba laupäeval kohale toimetada, aga sain automaatvastuse, et “ära siia sõnumit jäta,olen hetkel Himaalajas”. Ooookei, mõtlesin ma, kuidas kuramus ta siis Storosse homme jõuab. Aga no esmaspäeval oli ta kenasti igatahes oma Oslo kodus ja valmis pesumodell olema. Ja teate, kui ma muidu mõtlen, et pole see minu kehakaal midagi nii hull, siis selle naise keha vaadates tuleb igale inimesele, kes on natuke ülekaaluline, kass peale. Mida kõhulihaseid ja treenitust!
Ja postituse ülesehitus oli cool. Täiega cool. Kui seal juures ei oleks märget “reklaam”, siis ma täiesti ausalt arvaks, et tal on ka mägedes ronides Lyra pitspesu seljas. Puuvilla asemel. Nii kirjuatakse reklaampostitusi!
Fotod: Elisa blogi
Viimaseks blogijaks sel kuul valisime me Sofie Kvellandi. Tegelikult on see blogijate maailm ikka naljakas. Vaatad Instagrami jälgijaid – 79+ tuhat, vaatad inimese pilte – nagu kohalik Kardashian, loed ja uurid ja mõtled ning siis lähed talle koju. Uksele tuleb kõige tavalisem tutimütsis 21-aastane noor naine, mitte kusagilt ei võiks aimata, et tema näol on tegu väga soliidse influencer´iga, arvaks hoopis, et naabri-Mari tuli pakki vastu võtma. Aga siis paneb ta oma blogija-näo ette ja muutub täielikuks staariks, keda jälgitakse, teatakse ja kelle moodi tahetakse olla. Veider eksju. Aga samas äge. Sofie saigi sel põhjusel valitud. Ta on nagu kameeleon ja sobib mitme kliendi profiiliga – kaks kärbest ühe hoobiga.
Foto: Sofie blogi
Blogipostitused üleval, reklaamid saadetud, toidud tellitud, fotograafile meeles lennujaama vastu minna, nüüd võiks ju korraks jalad seinale visata. Aa ei. Ei saa, mu oma töö on kõik veel tegemata. Võib olla oleks tehtud kui ma poleks otsustanud siin vahepeal blogis pläkutada.
Nüüd on jäänud vaid oodata alustada uue kampaaniaga detsembri jaoks. Ja teate, see on isegi veel põnevam, sest seal on meil koostöös ühe kliendiga kaasatud Norra aasta…ah las ta hetkel jääb… keda ikka huvitab, eksju;)
Päisefoto: Elisa Røtterud
