Aja lood

March 4, 2018March 4, 2018 / Eveliis / 4 Comments

Antsudest ei teadnud ma enne eelmise aasta “Eesti Laulu” suurt midagi. Olin siit-sealt muidugi kuulnud sellise ansambli olemasolust, ent midagi arvata ei osanud. Folk mulle iseenesest meeldib, aga ei saa nüüd öelda, et ma kõige suurem selle žanri austaja oleks. Seepärast olin ma eelmisel aastal seda ansamblit esmakordselt kuuldes äärmiselt positiivselt üllatunud ning olen “Vihmast” alates nende tegemistel silma peal hoidnud.

Sel aastal kui me Idaga “Eesti Laule” arvustasime ja üheks meie lemmikuks oli Etnopatsy, kirjutas mulle Aile, et meie arvustus oli nii meeleolukas, et saadab meile ka Antsude uue plaadi arvustada. Plaadi saime me kätte juba paar nädalat tagasi ja arvustus ei ole veninud mitte selle pärast, et ma poleks viitsinud kirjutada, vaid seepärast, et plaat on meil kujunenud üheks uueks lemmikuks autosõitudel ning me oleme nüüd kõik, kogu perega, välja valinud oma lemmikud.

Kõige pealt pean ma ütlema suured kiidusõnad kujundusele. Plaadi ümbris ja fotod on geniaalsed. Annabki edasi aja lood. Folk ja selfie´d käsikäes. Geniaalne. Aa, seda ma juba ütlesin.

Ida lemmiklaul sellel plaadil on kahtlemata “Rongilugu”. Arusaadav. Hoogne ja kaasahaarav lugu, mis justkui veereb mööda Eestimaad. Täna kui ma Tartust tagasi sõitsin, küll autoga, oli väljas imeilus talveilm – päike paistis ja lumi sillerdas, sõitsin mööda ühest lõputuna tunduvast põllust, lumevalgest väljast, valgesse kilesse pakitud heinapallid siin-seal, taustaks käis parasjagu sama “Rongilugu”. Selle laulusõnad said mulle hoopis sügavama tähenduse. Eestimaa ON armas.

Ja kui juba Eestimaast rääkida, siis minu enda üks lemmikuid on kindlasti “Kodumaa”. See on lihtsalt nii ilus! Ma ei tea, miks, aga mulle tulid silme ette Oskar Luts ja “Kevade”.

Minu vaieldamatu lemmik sellelt plaadilt on “Ennustus”. Need sõnad ja see viis. Ma täna kuulasin seda laulu vähemalt kuus korda. Lihtsalt nii meeldis. Lihtsad, aga lähevad otse südamesse.

Põllud mustad, mustad rästad ka.

Valged killud, peod sinised…

Sulle kingiks lahked sõnad –

need toon ära kõik, mis südamel.

Tähed taevas, mustad varjud maas.

Valge killud, sinised…

Ära pelga – sa pole üksinda!

Issand ja naislauljate hääled….Ma ei ole mingi muusikainimene, ma ei tea muusikast suurt midagi, aga päris karu mulle kõrva peale astunud ei ole, st ma ise ei oska üldse laulda, aga ma oskan aru saada kui keegi ilusasti laulab. Kuulake “Karjapoisi” lugu – saate aru, millest ma räägin.

Ida lemmikuteks oli (mitteüllatuslikult) veel “Vihm”, mis ehk ongi Antsude kõige tuntum lugu ja Mareki lemmikuteks said (mitteüllatuslikult) “Läksin metsa”, mida saab mõnusalt kaasa “joriseda” ja kisub tantsusammule.

Etno ja folk on küll viimastel aastatel Eestis aina populaarsemaks muutumas ja ei ole enam vaid “Viljandi ja Tartu sallitallajate” muusikaeelistus, kuid mu meelest on see ikka veel tänamatult vähe tähelepanu saanud. Või noh meil on Curly Strings ja vapustav Trad.Attack, aga rohkem rohkem rohkem etnot ja folki. Rohkem! Kui regivärss ja “kuked-kanad-alleaaa” hoida balansis moodsa folgiga, mida sel plaadil rohkem kui üks lugu esindab, siis Antsud on kindlasti üks selliseid ansambeid, kes võiks ja peaks Eesti folgilippu kõrgel hoidma.

Lätte juurtes elu pungub.

Pungast maailm puhkeb õide.

Õitest kuivavad siis rootsud.

Roots see pudeneb maa-sse

Maa see võtab kõdust jõudu!

Armastus ehk pildid ütlevad rohkem kui sada sõna//My new LOVE

February 28, 2018February 28, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Kas te teate kui kaua ma olen otsinud puidust taldrikuid? Okei, ma ei ole neid otseselt OTSINUD, aga ma olen kogu aeg mõelnud, et mul on neid vaja. Mu vanatädil Rootsis olid puidust taldrikud ja sealt mulle armastus nende vastu sisse on jäänud. Täiesti ootamatult viis elu mind kokku ühe andeka disaineriga, kes oh üllatus-üllatus tegeleb puidust ja nahast toodete valmistamisega.

Ma olen tema toodetesse armunud! Ja rohkem ma ei ütlegi midagi. Vaadake ise ja öelge, et te ei armu samuti. Tema puidust alus mul kodus juba on tänaseks päevaks. Mis te arvate, kas puidust taldrikud on juba teel;)

Daamid ja härrad, tutvustan teile oma uut armastust – Brne.eu

4_large 17155622_1281369951942990_6276205925482251_n BRNE-026_DSC2904 BRNE-034_DSC2967 placemat002_large OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Is it okay to say that I have a crush in things? Or even call it love. I have always loved wooden things. Since I was a little girl. I am not kidding. My great aunt had wooden plates and the moment I saw them I fell in love. I have searched for similar ones, but hadn´t found the right ones. And then one day – just like that I suddenly met a talanted designer who showed me photos of her products. Boom! Right there I fell in love again. Her wooden and leather trays, mats, coffee cozies are so elegant, so simple, so sophisticated and so beautiful. Ladies and gentelmen, I proudly present my new love – Brne.eu!

Jõulud Pärnus ehk #hakkamesättima

February 24, 2018August 21, 2025 / Eveliis / Leave a comment

Me pidime jõulud veetma Pärnus Kurgo Villas nii nagu ka aasta varem, aga kuidagi läks aeg nii kiiresti, et Pärnusse jõudsime me alles eile, vabariigi sünnipäeva eel ja vähendatud koosseisus. Lihtsalt kui me oleksime jäänud ootama, kuna Marek kogu Eesti eest töö ära teeb, siis oleks me villasse jõudnud alles öösel ja sellest oleks paganama kahju olnud. Tuba, kus me seekord ööbisime, oli nii imearmas, et seal oleks olnud patt vaid magada.

Kui ma korraks olin ikkagi kurb, et me Marekit ära ei oodanud, siis üsna kiiresti mõtlesin ma ümber. Mitte Mareki suhtes, aga kurbuse suhtes. Milleks kurvastada? Mul oli kaasas pisike printsess, kes ei suutnud ära imestada, et ma ta “printsesside tuppa” olin toonud. Nii me veetsimegi printsesside vääriliselt 23.02 Pärnus. Eriline tunne oli, sest just Pärnus loeti 100 aastat tagasi ette manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Kurgo Villast ja sellest, MIKS seal oma puhkus veeta, pikemalt esmaspäeval Hotelliveebi blogis.

Fotode eest kniks ja kraaps fotograafile Kristhel Vaht. Kurgo Villale ja restoranile Piparmünt sama suur kniks ja kraaps.

Puhkasime end Idaga nii välja, et hommikul kell kuus olime juba üleval, kella poole kaheksa ajal nõudsime juba hommikusööki ja kell üheksa liikusime juba Ussipesa poole, et pidu pidama hakata. Koduteel möödusime kolonnist, mis Läti poole põrutas. Autod Eesti ja Läti lipud. Ühtepidi khuul, et eestlased niimoodi koos midagi teevad. Teistpidi ikka maru piinlik.

Ilusat sünnipäeva kõigile!

Kala või kunst? Külm või kuum?//Hot n Cold like in Kate Perry song

February 18, 2018February 19, 2018 / Eveliis / 7 Comments

Ma pidin nädalavahetusel Norra minema (jap, alles saime koju, ma tean ma tean), aga juhtus hoopis nii, et laupäeva hommikul istusime me Marekiga “Tiiu” peal ja sõitsime Hiiumaa poole. Minu puhul pole ju imestada, et plaanid muutuvad ja rohkem kui paar päeva ei oska ma ette planeerida, kus (isegi millises riigis) ma parasjagu olla võiks.

Hiiumaaga on selline naljakas lugu, et ma olin varem Hiiumaal käinud vaid kaks korda, aga tänu kohvikupäevadele käisin ma eelmisel suvel Hiiumaal tihedamini kui Tartus ja armusin täielikult. Hiiumaa pakub kõike seda, mis mulle meeldib. Loodus, rahu, kunst, kultuur, toiduelamused. Pole siis ime, et ma armunud olen. Ja miks oodata suveni, et seda võrratut saart uuesti külastada? Eriti kui on nii ilus talv nagu praegu. Lapsevaba nädalavahetus oleks patt kodus teleka ees maha magada ja nii me Hiiumaale põrutasimegi.

Meie ööbimiskohaks sai maailma kõige nunnum väike külalistemaja Orjaku sadama lähistel. Ma tundsin natuke süümekaid, et Ida olime “maha raputanud”, sest ta oleks täiega nautinud seda, et saab just nagu nukumajas ööbida, aga samas ei mäleta ma kuna me viimati Marekiga kahekesi ilma segamata puhkasime. Seega selline väikene romantiline põgenemine argipäevast kadakate vahele kulus väga ära.

Roose väikemaja asub paarisaja meetri kaugusel Orjaku sadamast ja kui veel eelmisel aastal ei oleks see mulle midagi öelnud, siis praegu oskan ma öelda, et see on VÄGA HEA asukoht. Eelmise aasta kohvikupäevade ajal nägin ma kui mõnus melu Orjaku sadamas toimus, lisaks veel õhtune kontsert, et praegu mõtlen ma, et peaks selle maja juba varakult endale kohvikupäevade ajaks broneerima. Kui just keegi ette ei jõua…

Maja ise on aga nii äge, et me Marekiga läksime vaidlema, kuhu meil seda rohkem vaja oleks – kas koduhoovi külalistemajaks või Prangli saarele suvemajaks. “Võtame kaks,” naersime me nagu meil oleks raha jalaga segada, aga unistama peab suurelt. Ja Cuubeni majad ON nunnud. Täpselt sellised pärissuuruses nukumajad, kus kõik vajalik (köögist wc-ni) olemas. Suurimaks boonuseks muidugi nö live televiisor suure klaasseina näol. Targem olekski olnud televiisor kinni panna, sest halllooooo Eesti Laulu teine poolfinaal oli selline jura, mille sarnast mina varem näinud polnud, ja nautida aknast avanevat loodust. Nagu tasuta National Geographic.

(PS. Tänu Klaudiale ja Jaagupile tutvusin ma Hiiu Gourmet toodetega ja jällegi natuke armusin. Siin minimajas olid ka need tooted olemas ja tuletasid mulle meelde, et ma pean end Nõmmele Toiduhaldjatesse vedama. See on Tallinnas ainus koht, kus neid müüakse. Minu teada.)

Kui te arvate, et talvel ei toimu Hiiumaal midagi, siis te eksite. Sel nädalavahetusel oli meil valida, kas minna Olev Subbi aktimaalide näituse avamisele või Jääkala festivalile. Aga miks mitte mõlemat? Marek küll puikles alguses vastu, et tema ei taha minna erootikat vaatama, et miks tema ei võiks minna kala püüdma, kuid peale näitust (kuhu me nagu te aru saite siiski jõudsime) tunnistas isegi, et väga põnev oli. Eriti kuna Enn Kunila tutvustas maale ja Olev Subbi loomingut väga huvitavalt. Olev Subbi ei ole minu kõige suurem lemmik, kuid see näitus mulle meeldis. Värvid võlusid.

Lisaks näha Lurichit keset paljaid daame…Mul ei ole sõnu. Lurich on lihtsalt legend! Kui satute Hiiumaad külastama, siis minge näituselt läbi. Kaege oma silmga daamid ja Lurich üle. See on seda väärt.

Orjaku sadamas toimus sel nädalavahetusel ka Jääkala Festival. Nii nagu korraldajad ja külastajad ütlesid, siis eesmärk on näidata, et Hiiumaal ei ole vaid suvel ilus ja ma ei saaks nendega rohkem nõustuda. Muidugi ilmaga vedas ka, aga isver kui mõnus oli veeta päev värskes õhus, looduses. Ja nii pagama ilus oli. Lõbus ka. Mina, vana tantsuvihkaja, keerutasin isegi kohaliku rahvatantsurühmaga koos Kalle Kustat. Sest no külm oli, kuradi külm oli lõpuks. Kalle Kusta tantsusammudele sain ma pihta muidugi alles siis kui tants läbi sai, aga keegi peab ju kloun ka olema ja vähemalt sooja sai. Muidu ei saanud arugi, et külm oli, ent peale seda kui me pubis soojendamas end käisime, puges külm kontidesse. Jumal tänatud, et mina olin eelmisel õhtul vanama käest villased sokid kätte saanud, sest muidu oleks mu varbad ära külmunud. Samas koju ei tahtnud ka minna, sest no tuleshow ja Jääääre kontsert olid veel ootamas.

Peale tuleshow vaatamist, mis oli küll maagiline, hakkas meil mõlemil veel külmem. Ei tea kui kuumavereline see naine pidi olema, et ta ära ei külmunud?

Kontserdi ajal sattusime kokku ühe vana tuttavaga (kes muuseas on üks põhjusi, miks ma armastan külastada Laulasmaa (spaad ja) restorani, sest tema menüü noh) ja nautisime sõbraliku klatši saatel Jääääre imelist kontserti.

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
kui taevast keerleb keerleb lund
kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

siis sinu suul siis sinu suul
on kogu külm on kogu kuum
siis sinu suul on kogu külm

Lumevärv on üks mu lemmikumaid lugusid. Ilus eesti keel ja ilus muusika. ILUS. Sobis nii kenasti päeva kokku võtma.

Kontsert läbi, jooksime me kand ja varvas koju minimajja. No nii külm oli kontides. Niiii külm. Saun oli ainus asi, millest me mõtlesime ja pererahvas oli sauna mõnusalt juba kütte pannud. Meil ei olnud vaja muud kui oma külmunud kondid lavale vedada ja üles sulama minna. Aaaaahhhh isssssand jumal, kuidas ma tunnen meie kodus saunast puudust. Isssssand kui mõnus seal oli. Ja kui romantiliselt ilus ning vaikne oli talvine Orjaku. Vaid meie, lumi, kadakad ja mahe valgus. Ma mõtlen, et võib olla on lumine Hiiumaa isegi maagilisem kui suvine?

Hommikuks olime me nii puhanud, et ärkasime enne kukke ja koitu. 8.30 sõitsime me praamiga mandrile tagasi. Killuke mu südamest jäi Orjakusse. Aitäh selle puhkuse eest! Aitäh! Me tuleme tagasi. Loodetavasti veel enne augustit. Ida võtame ka kaasa. See oleks vaid aus.

I was supposed to go to Norway this weekend (I know I know, we only just got back), but instead, on Saturday morning, me and Marek sat on Tiiu and sailed to Hiiumaa. For me, it is no news that plans change and I cannot plan more than couple of days ahead where or which country I might be.

Funny story with Hiiumaa – I had been there only two times, but thanks to the Home Cafe Days, I went there last summer more often than to Tartu and completely fell in love. Hiiumaa offers me everything that I like. Nature, peace, art, culture, gourmet experience. No wonder I am in love. And why wait until summer to visit this wonderful island again? Specially, if we have such a beautiful winter like we have. It would be very stupid thing to spend childfree weekend watching TV. So we went to Hiiumaa.

We stayed in one of the cutest little guest houses in the world near Orjaku harbor. I felt a bit guilty for not having Ida with us, as she would really have enjoyed the fact that we stayed like in a little dollhouse. Then again, I cannot remember the last time we had a holiday, just me and Marek, alone. So this little romantic getaway from the daily routine into the bush was well needed.

Roose Tinyhouse is about 400 meters from Orjaku harbor. Even though that would have not meant anything to me last year, then I can assure you now, that it is A PERFECT location. During last year’s Home Café Days I saw the kind of buzz surrounding Orjaku harbor, not to mention the late evening concert ahead, that I am actually thinking of booking this place for myself for next Café Days. Unless, somebody is quicker than me…

The house itself is just too cool, that me and Marek couldn’t decide whether we need one as our guest house in the back yard or as a little summer house in Prangli island. “Let’s take two” we were joking like we had loads of money. But they say, you have to dream big. And Cuuben houses ARE cute. Just like real life dollhouses, where you have all the necessary (from kitchen to toilet). The biggest bonus of course was the huge glass wall as a live TV. Actually, we should have shut the TV, because C’mon, the second semifinal in Eesti Laul was just too rubbish, and enjoy the nature and view behind the glass. Like National Geographic for free.

(PS! Thanks to Klaudia and Jaagup, I was introduced to products from Hiiu Gourmet and fell in love a bit more. This mini house had all these products to offer and reminded me that I have to go to Toiduhaldjad in Nõmme. That is the only place in Tallinn that sells their products … I think)

If you think that there is nothing happening in Hiiumaa in wintertime, you are so wrong. This weekend we had to choose between going to the opening of Olev Subbi nude paintings exhibition or Icefish festival. But why not visit both? Marek was against it at first, that he does not want to go and see erotica, why can’t he go fishing, but after leaving the exhibition (which, as you can understand, we still visited), he admit it being interesting. Specially, because Enn Kunila introduced the paintings and his creation so interestingly. I am not the biggest fan of Olev Subbi, but I enjoyed that exhibition very much. I was fascinated by the colors.

And to see Lurich in the middle of naked ladies … I don’t have enough words. Lurich is a legend of his own! If you happen to visit Hiiumaa, then pop in to see that exhibition too. Go and check out the ladies and Lurich for yourself. It is worth it.

There was also an Icefish festival this weekend in Orjaku harbor. Like the organisers and visitors said, the aim was to show that Hiiumaa is beautiful not only during summer time and I could not agree more. Of course we were lucky with the weather, but my god how good it was to spend the day in fresh air and nature. It was so beautiful. And fun. Me, who hates dancing above all, was dancing together with a local folk group. Because it was cold, so god deem cold. I understood the steps only after the dance was finished, but somebody had to be the clown too. Plus, I became warm. Actually, you couldn’t feel the cold weather, but after going into the pub to get some warmth, the cold feeling stayed. Thankfully, I had received my woolen socks from grandmother the previous evening, otherwise my toes would have frozen. And I didn’t want to go home yet, as there was still fire show and Jäääär concert to come.

After seeing the magic fire show, we both got even colder. I wonder, how come the women, who performed, didn’t freeze…

During the concert we met with an old friend of ours, who is one of the reasons I like visiting Laulasmaa (spa and) restaurant, because he has put the menu together. So there we were, chatting and gossiping friendly whilst enjoying the amazing concert.

Like the color of snow disappearing in my eyes

When the snow is swirling in the sky

Like the color of fire fading in my memories

But the coal is glowing fire.

Then on your mouth, on your mouth

Is all the cold and all the heat

Then on your mouth is all the cold

“The color of snow” is one of my favorite songs. Beautiful Estonian and beautiful music. BEAUTIFUL. The right song to sum up the day.

After the concert we literally rushed into our mini house. We were just too cold. TOO COLD. Sauna was the only thing we could think of and luckily the hosts had already heated it up. We only had to drag our frozen bodies into the heat to start melting. Oh My God, how I miss not having a sauna at home. It was just soooo amazing. And how romantic and quiet was the winterly Orjaku. Only us, snow, junipers and soft light. I am actually thinking that maybe snowy Hiiumaa is even more magical than in the summer time…

We were well rested by morning and woke up with the dawn. We took the 8:30 ferry back to the main land. I left a little part of my heart to Orjaku. Thank you for this lounge! Thank you! We will be back. Hopefully, before August. And we will bring Ida this time. That would only be fare.

Võileiva- ja turbalõhnaline Eesti//My Estonia – smelling of proper rye bread and peat

February 11, 2018February 11, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Meil oli Idaga vaja lavastada üks Eesti teemaline pilt. Mitte ühtegi ideed ei tulnud. Nädal aega oli mu peas täielik vaikus ja ma olin juba alla andmas, sest ei tulnud mitte ühtegi ideed. Täna hommikul istus Ida tugitoolis, seljas oma lemmikseelik ja mugis isukalt vorstivõileiba. Ja mulle sähvatas, et me ei peagi midagi erilist lavastama. See emotsioon, kuidas laps rahvariideseelikus sööb rukkileiba ongi piisavalt Eesti. Ei ole midagi paremat kui rukkileib. Eriti kui oled pikalt kodust ära olnud.

Minu fotode tegemise oskused on suhteliselt nullilähedased, kuid mu jaoks ei olegi see oluline – oluline on see, et emotsioon edasi saaks antud. Minu meelest sai.

Kui me juba Eesti teemas olime, siis lubasin Idal koos endaga turbamaski teha. Eks ta paras mökerdamine on, aga lapsel oli lõbus ja noh ma hetkel püüan õppida mitte nii range ema olema. Ei pea kõik alati läikima ja korras olema, kuigi Mr. Poppins eelistaks ilmselt, et meie maja läigiks 24/7 nagu prillikivi. Maski juurde tagasi tulles, siis mina teen parasjagu kuuri, mis pidada näonaha nooremaks tegema. Mitte et ma näeks, et ma juba 10 aastat noorem välja näeks, aga nahk on küll juba paari korraga nii palju pehmem ja siidisem. Võib olla ma kujutan ette, aga mulle tundub, et kuidagi rohkem trimmis on ka. Igatahes hästi värske tunne on alati peale maski tegemist. Täiega soovitan Turblissi kõigile endasugustele, kes “oma vanusest nii palju vanemad välja näevad” (teadjakägude vanasõna).

Mr. Poppins tunneb ka end ilmselgelt palju paremini, sest terve tänase päeva on ta mööda maja ringi tuhisenud ja meid ahistanud oma koristamise jutuga. Küll on siin must ja seal must (hetkel näiteks peseb ta ahjuust). Et ta vaikima saada võtsime me Idaga ka mopi ja lapi kätte ja tegime siis elamise korda. Sai küll ilusam, aga kas see oli nüüd nii kiireloomuline asi, et meie nädalavahetuse idülli oli vaja lõhkuda oma argiliste asjadega. Pseudoprobleemidega.

Mu sõber sul on pseudoprobleem
Pseudoprobleem
Pseudoprobleem

Krt, miks Miljardid edasi ei saanud “Eesti Laulul”?

//Me and Ida needed to stage a photo, that characterizes Estonia. I didn’t have any ideas for that. For a whole week all I could think of was empty silence and I was already about to give up. But this morning, Ida was sitting in an armchair, wearing her favorite skirt and munching on a sandwich. Bingo! I realized, that we didn’t have to do anything special. This emotion, how a child, wearing folk costume, is eats rye sandwich, is Estonia enough. There is nothing better than rye bread. Especially, if you have been away from home for far too long.

I am not the best in taking photos, but for me that is not important at all – it is important to forward the emotion. I think I did it pretty well.

Talking about Estonia, I allowed Ida to do peat facial together with me. Yes, the process was quite mucky, but she enjoyed it and well, I am trying to learn how NOT to be that strict mum at the minute. Everything does not have to be nice and shiny 24/7, though Mr. Poppins would probably love that. Going back to the facial, them I am in the middle of a cure, which is supposedly making your skin look younger. Not that I can see that I already look 10 years younger, but the skin itself is much softer and silkier after couple of times. I might be imagining here, but it also seems more trim. Anyway, I feel so much fresher after every facial. So I highly recommend Turbliss to my kind of people, who “look so much older from their age” (according to the internet know-it-alls).

Mr. Poppins is feeling much better as well, because he has been rushing around the house all day and pestering us with his cleaning blab. There is dirt here and dirt there (at the moment he is cleaning the over door). Just to make him quiet, me and Ida took a mop and a bucket and did the cleaning. Well yes, it looks nicer, but how urgent it was to ruin our idyllic weekend with every day matters, is another story. Pseudoproblem.

My friend has a pseudoproblem

Pseudoproblem

Damit, why didn’t Miljard qualify to the final in “Eesti Laul”?

Teate, mis on parim tunne?

February 9, 2018February 10, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Teate, mis on parim tunne peale seda kui oled kodust kolm nädalat ära olnud? Kõige parem tunne on oma voodis magada. Eriti kui sul on kodus tutikad voodilinad! Kui ma midagi veel rohkem armastan kui täiesti uute satiiniste voodilinade vahele ronimist, siis on see pestud, väljas kuivanud ja triigitud linade vahele ronimine. Aga jaa, see kõlab nii ajuvabalt klišeelikult ent ausalt, ükskõik kui põnev mujal ei ole, siis oma kodu ja oma voodi on üle prahi.

Meie magamistoa puuvillasatiinine valik on pärit siit.

Tundub, et isegi Ida saab tänu uutele voodilinadele meie toast välja kolitud. Kui ma oma magamistoas eelistan ühevärvilisi ja heledaid toone, siis Ida tuba on meil selleks, et seal värvidega hullata. Fashionista valis ise oma uue voodipesu välja. Ei ole üllatuslik valik. Nüüd pidavat tal ilus tuba olema.

Fashionista valik pärit siit.

Votexist nii palju, et täiesti kogemata leidsin selle ettevõtte. Otsisin koerakuuti ja mina ei tea, kuidas ma Votexisse sattusin. Jumal tänatud, et sattusin. Üks asi viis teiseni. Suhtlesime ja Norrast koju jõudes ootas meid ees pakk. Voodipesuga, mis on nii mõnus. Nagu MÕNUS MÕNUS! Ja mul on (oma) voodipesule mõned nõudmised tekkinud aastatega.

Sada kraadi külma, lumi ja kuiv nahk //Surviving Norwegian winter. Skin care.

January 22, 2018January 23, 2018 / Eveliis / 3 Comments

Ma ei mäleta, kuna ma viimati nii palju lund nägin. Kui maja ees on Idakõrgused lumevallid, siis tegelikult kõik tänavaääred on põhimõtteliselt minuga ühte kõrgust vallidega ääristatud. Päris ulme! Ja lund lubati veel. Ma saan aru, et täiskasvanutel võib täitsa kõrini olla lumest, sest keegi peab ju parkimiskohti ja kõnniteid kühveldama, aga laste seisukohast ei saaks vist ideaalsemat talve olla. Külma on ka mõnusalt. Sada kraadi just ei ole, aga täitsa kuusteist miinuskraadi siiski.

Selliste talveilmade suurimaks miinuseks on minu jaoks, et mu nahk on täiesti kuiv. Käisin duši all ära ja tundsin, kuidas nahk oli kohe vastikult kriipivalt kuiv. Ilma niisutava kreemita ma Norra elada ei saa. Keha jaoks on mul vanad lemmikud EA Honey Drops ja üks täiesti tundmatu Poola kreem, aga näo jaoks olen ma erinevaid variante katsetanud.

Paar kuud tagasi puutusin ma lähemalt kokku Turblissiga. Turblissi maski teadsin ma juba ammusest ajast, kes ei teaks, aga teisi tooteid ei olnud ma kasutanud. Nüüd sai viga parandatud. Lemmikuks, nii minul kui Idal, sai sära andev rabavesi 24K kullaga. Peale lühikest kasutamist ei oska ma öelda, kas see niisutab, silub kortsukesi ja tõstab naha elastsust nagu reklaam lubab, aga kauni sära andis nahale küll. Idale meeldis toode ilmselgelt lihtsalt sellepärast, et see sädeles ja seda tohtis endale peale pihustada.

Aga tagasi kuiva naha ja Norra juurde.

Norra jaoks viskasin ma kosmeetikakotti kaasa sügavniisutava näoseerumi. Tegelikult pean ma aus olema ja ütlema, et ega ma nii taibukas ei olnud, et oleksin arvanud, et mul seda igapäevaselt vaja läheb, ma tahtsin sõbrannale seda proovida anda, aga jumal tänatud, et selle kotti viskasin. Ma ei tea, kuidas ma selleta siin ellu jääks. Okei, muidugi ma liialdan veidi ja küllap ma sõbranna kosmeetikakotist mõne kreemi oleks leidnud, aga käsi südamel – kuiva naha parim sõber karges kliimas.

Boonuseks veel, et turvas toimib kortsuvastase hooldusena, kiirendab naha ainevahetust, ergutab ja elustab nahka, nii et pole ime, et see minu kosmeetikakotis kindla koha leidis. Mu kosmeetikakotis on väga vähe tooteid ja sinna on üsna raske pääseda;)

I can’t remember the last time I’ve seen that much snow. If the heaps in front of the house are as tall as Ida then the sides of the streets are edged with heaps that are basically my height. Out of this world, really! And they have forecasted more snow. I can understand why grown-ups are quite sick of snow because someone has to shovel out the parking spaces and pavements. But from a kid’s perspective, you couldn’t wish for a more idyllic winter. It’s chilly enough as well. Not exactly minus hundred but down to sixteen degrees below zero definitely!

The biggest downside of winter weather like this for me is my completely dry skin. I walked out of the shower and felt my skin itchingly dry . I couldn’t live in Norway without a good moisturiser. For my body I’m trusting my old favourites EA Honey Drops and a completely unknown Polish moisturiser. When it comes to my face, I have tried all sorts of different options.

A few months ago I was introduced to Turbliss more closely. Obviously I knew about their facial masks (who doesn’t!), but I hadn’t used any of their other products. I have now made up for that. One of mine and Ida’s favourites is Turbliss Illuminating Peat Water with 24K Gold. I haven’t used it for long enough to comment whether it moisturises, smooths the wrinkles and enhances the natural elasticity of the skin like it promises to do but it does give a nice glow to the skin! Ida obviously likes it mainly because it glitters and she’s allowed to spray it on her.

But back to Norway and dry skin.

Coming to Norway, I especially threw Turbliss Deeply Moisturising Face Oil into my vanity bag. I must admit that I actually wasn’t clever enough to think that I would need to use it daily here. I only wanted to bring it for a friend to try but thank goodness I grabbed it with me. I really don’t know how I would survive without it here. Alright, I might be slightly exaggerating and I probably would have found a moisturiser from my friend’s vanity bag but hand on heart, this face oil is honestly the best thing for dry skin in this crispy weather.

The fact that peat acts as anti-wrinkle treatment, speeds up the metabolism of skin, enlivens and rejuvenates the skin are all added bonuses! No wonder it’s found a place in my vanity bag. There aren’t that many products in that bag and it’s pretty difficult to get admitted 😉

Butikschef i København

January 12, 2018 / Eveliis / Leave a comment

BonBon Lingeri søger butikschef i København.

Vil du være med til at opstarte ny lingeri-butik og samtidigt forbedre din økonomiske situation? Så kontakt BonBon Lingerie!

Vi tilbyder butik med god placering og et fuldtudviklet butikskoncept. Vi håber, ved at kombinere vores marketingssupport og viden med din gode indsats og dit engagement, at opstarte et samarbejde i København, som begge parter kan profitere af.

Du ejer butikken – vi giver dig det fulde koncept med BonBon Lingerie og andre brands samt det nødvendige udstyr. Vi forventer, at du taler engelsk og mindst et skandinavisk sprog. Du skal derudover have tidligere erfaring med detailhandel.

Kontakt os på e-mail: eveliis@bonbonlingerie.com eller mobil: 0047 462 86 507

“Sa peaks juukseid tihedamini lahti kandma, nii kena on!” //Me and my rough hair

January 4, 2018May 15, 2018 / Eveliis / 29 Comments

Mul on hästi karmid juuksed. Sellised, mis elavad oma elu ja väga dressuurile ei allu. Mul on olnud erinevaid lõikusi vist 378463287 korda, aga ma ei ole kunagi rahul, sest 1) need soengud näevad kenad välja ajakirjades 2) mu juuksed elavad reaalselt oma elu ja 3) ma ei saa tegelikult kunagi seda, mida ma tahan. Mida ma tahan? Ma tahan, et ma saaksin juuksed lihtsalt ära pesta, föönitada ja uksest välja astuda. Lisaks on mu juuksed tänu pikaajalisele töötlemisele ka üsna kuivad.

Kuivade juuste probleem lahenes siis kui mu tuttav hakkas Placent Aktiv tooteid maale tooma. Ega ma alguses nende imevõimesse väga ei uskunud, aga sain hea hinnaga ja hakkasin kasutama. Jäin sõltuvusse. Ilma liialdamata (ja ühtegi senti reklaami eest saamata) ütlen, need tooted on olnud parim leid. Juuksed jäid eriti puhtad ja siledad ja kohevad. Pean muidugi jälle ütlema, et mul olid üsnagi arvestusväärselt paksud juuksed, kuid uskuge mind, vannun käsi südamel, nende kahe toote kasutamisel olid mu juuksed VEEL tunduvalt paksemad. Ja siidisemad.

Vahepeal tekkis toodete kasutamisse paus. Miks? Sellele on väga lihtne vastus. Kui mu šampoon otsa saab, siis ostan ma uue asemele just sealt, kust parasjagu mugav. Kui see tuleb meelde juuksurisalongis, ostan sealt, kui Selveris, siis sealt, kui Body Shopis või apteegis, siis sealt.

Peale seda kui rasedus mu juustele üks-null tegi ja need katkised, murduvad, kuivad ja elutud olid, pöördusin ma tagasi PA juurde, juurde hakkasin kasutama ka juuksekasvu soodustavaid seerume. Sest no mul oli tunne, et ma jään kiilaks. Juba peale lühikest aega peale seda küsiti minult, mis lahti. Et juuksed olevat nii kohevad ja paksud. Vastasin, et olen vaid pead pesnud. Ja see vastas tegelikult tõele. Alloleval pildil ei ole ma juukseid isegi föönitanud.

Mingi hetk tegin ma nende toodete kasutamises pausi. Ilmselt juhtus see siis kui läksime Norra elama. Juuksed muutusid kuivaks ja traadiseks (ma ei tea, kas see on pärissõna?), selliseks nagu kasutatud pudelihari.

Mitu aastat olen ma olnud hea ja mulle sobiva šampooni ostingutel, viimase aja kehvim ost oli mingi Natura Siberica vms. Juuksed olid järgmisel päeval kohe jõle rasvased. Täiesti harjumatu, sest põhimõtteliselt võin ma nädal aega käia pead pesemata ja te ei saaks isegi väga aru, et need mustad on. Üsna okei ost on olnud meie oma Orto šampoonid. Kuna ma olen tihti pidanud šampooni ostma laevast, siis on Orto greibi ja nõgese šampoonid olnud viimased kaks aastat ülekaalukalt need šampoonid, mida ma kasutanud olen. Julgen täitsa kiita ja ilmselt kui poleks uuesti pooljuhuslikult Placent Aktivi otsa sattunud, kasutaksin siiani just Puhta Looduse tooteid. (Veidi teemast kõrvale kaldudes, siis PL kurgiekstraktiga tooted on väga ammusest ajast mu ühed lemmikud!)

Nüüd olen ma Placent Aktivit (nii šampooni, palsamit kui seerumit) kasutanud detsembrist alates ja teate, ma täiesti käsi südamel tahaks endalt küsida, et MIKS ma seda kogu aeg kasutanud pole. Juuksed on nii mõnusad. Kohevad. Siledad. Puhtad. Täpselt sellised nagu siis kui ma neid tooteid kogu aeg kasutasin. Terved!

Parim osa asja juures? Ma pesen pea ära, kuivatan ära ja astun uksest välja. “Sa peaksid oma juukseid tihedamini niimoodi lahti kandma,” ütles mulle üks kolleeg täna, “nii kena ja kohev, poleks osanud arvatagi.” Muidugi ei osanud, sest veel kuu aega tagasi ei olnud mu juuksed sellised.

Toote kohta saate rohkem lugeda Aravon.ee kodulehelt

IN ENG:

I’ve got rather rough hair. The kind that has a mind of its own and cannot really be tamed. I must have had about 378463287 different haircuts but I’ve never been happy because 1) these haircuts look good only in magazines; 2) my hair actually does have a mind of its own; and 3) I never actually get what I want. So what do I want? I just want that I could simply wash my hair, blow dry it and step out of the house. In addition, “thanks” to years of handling, my hair is also pretty dry.

My problem with dry hair got a solution when a friend of mine started importing Placent Aktiv products. In all honesty, I didn’t believe in their magic powers at first, but the price was right and I started using them. I got addicted! I am not exaggerating (or getting a single penny for the ad) when I say that those products have been my best discovery. My hair was really clean and smooth after a wash and had plenty of volume. I must admit, of course, that I had a pretty noticeably full head of hair anyway, but I swear to god, after using those two products, my hair was even thicker. And more silky smooth.

I then had a small break in using those products. Why? Well, there’s a really simple answer to that: when I run out of shampoo, I buy the new one exactly where I happen to be just out of convenience. So, if I happen to remember to buy it at the hair saloon, then I get it from there; if I’m in a supermarket, then there, and if I’m in Body Shop or in a pharmacy, then I buy it there.

After my pregnancy had had the best of my hair and it had become damaged, brittle, dry and lifeless, I turned back to PA. I also added their serums that boost hair growth, because I felt like I was going bald! After only a short while, people were asking me what had happened. My hair looked so thick and had loads of volume. I said that I had just washed it. And that was the simple truth! I didn’t even need to blow dry it!

At some point I took another break from using PA products. It must have been when we moved to Norway. My hair became dry and looked like wires, it was like I could use them to scrub out dirty bottles!

I have been in search of a good shampoo that would suit me for years! The worst purchase of recent times has been Natura Siberica or something like that. My hair was really greasy the very next day already. That was completely unusual for me because normally I could walk around without washing my hair for a week and you probably wouldn’t even notice it. Our own Estonian shampoos from Orto have been pretty okay. As I often happen to need to buy shampoo while on a boat, over the last two years I have mainly used their grapefruit and nettle shampoos. I’m happy to praise them and if I hadn’t stumbled upon Placent Aktiv once again, I’d probably still be using Orto’s Puhas Loodus products. (A bit off topic but the products with cucumber extract from Puhas Loodus have been some of my favourites for ages!)

I have now been using Placent Aktiv shampoo, conditioner and serum since December and you know what? I really want to ask myself why, oh why I haven’t kept using these for all those years! My hair feels so lush! Voluminous. Smooth. Clean. Exactly like it felt when I used these products previously. Healthy!

Do you know what’s the best thing about it all? I wash my hair, dry it and walk out of the house. “You should wear your hair loose like that more often,” a colleague told me today. “ It looks so nice and big, I never would have guessed!” Well, of course you wouldn’t have because only a month ago my hair didn’t look like that.

You can read more on Placent Aktiv products over at Aravon.ee

2017 kokkuvõte – TOP 5

December 27, 2017August 21, 2025 / Eveliis / 4 Comments

Ma olen Hotelliveebiga teinud tänaseks päevaks koostööd juba päris pikalt ja julgen öelda, et mul on Eesti hotellidest juba päris hea ülevaade. Võrreldes paljude Skandinaavia hotellidega, kus ma viimaste aastate jooksul olen ööbinud, pean ma ütlema, et Eesti tase on võrdlemisi kõrge ja kui väljamaa hotellid üllatavad mind pigem harva, siis Eesti omad on suutnud mind kahe aasta jooksul ikka üllatada. Üheks selliseks üllatuseks oli Villa Wesset, millest sai ka minu üks lemmikuid tänu oivalisele restoranikogemusele. Juba homme ma muideks Idaga sinna ka oma sammud sean, et hotelliaastale punkt panna.

On aeg teha kokkuvõtteid.

Ka 2017. aasta pakkus huvitavaid kogemusi, uusi avastusi, meeldivaid üllatusi, tekkisid uued lemmikud. Ma ei pane kirja oma selle aasta hotellikogemusi paremusjärjestuses, vaid selle järgi, milliste emotsioonidega need ööbimiskohad mind isiklikult üllatanud on või mille poolest meelde jäänud.

1. 2017. aasta üllataja – Go Hotel Shnelli. Peretuba, kus me ööbisime, oli täielik üllatus. See oli nii suur, et kui minult on tihti küsitud soovitusi hotellide kohta, kuhu mahuks ka rohkem kui kaks last ja kaks vanemat, siis sellesse tuppa mahub kenasti ära ka kuus inimest ning õhku ja ruumi liikumiseks jääb ikkagi piisavalt. Äärmiselt mõnus, lihtne, aga moodne tuba, kus olemas ka kööginurk, see oli minu viimaste hotellikülastuste kõige positiivsem üllatus.

2. 2017. aasta kõige hubasem hotell – Padise Mõis. Me tundsime end seal nii koduselt, et ma vist kaotasingi reaalsusetaju ning kujutasin korraks, ette, et me elame seal. Ma ei näinud põhjust lukustada toauksi, need olid meil lausa pärani kui Ida mööda mõisa ringi jooksis. Paljajalu. Kõik hotellikülastajad tundusid nagu olevat “meie inimesed”, nagu oleks meil külas. Suures õhtusöögisaalis peeti pidu, restoranis einestasid mõned paarid, klaveritoas mängis keegi klaverit, siit-sealt kostis laste kilkeid. See kõik moodustas sellise terviku, et pole ime, et mul reaalsustaju kadus. Kui mu abikaasa hilisõhtul meiega ühines, läksime me talle peauksele vastu, jällegi paljajalu, kuid samas nii elegantselt nagu mõisapreilidele kohane.

3. 2017. aasta parim spaakogemus (ühtlasi ka minu uus lemmik Eestis!) – V Spaahotell. Nelja tunniga, mis me veekeskuses olime, jäi mul pool pakutavast veel katsetamata. Põhjuseid tagasi minna on rohkem kui 11. Nii lapsega, lapseta, sõbrannadega, perekonnaga. Kui selles spaas ei ole piisavalt tegevust kõigile, siis ma ei tea, kus veel on. Mina, kui mitte kõige suurem spaade armastaja, olin täiesti vaimustuses. Lapsest ma isegi ei räägi. Tema oli mu peale solvunud, et ma järgmisel hommikul tagasi ei viitsinud minna. Tegelikult oleks pidanud, sest see on ikka üks paganama kihvt vee- ja saunakeskus.

4. 2017. aasta parim hommikusöök – Hotell Antonius. Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++. Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!

5. 2017. aasta lemmikhotell – Kõue Mõis. Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.

Sellised need selle aasta lemmikud said. Ootame põnevusega, mida uut ja huvitavat on 2018. aastal meile pakkuda. Ma olen kindel, et pakkuda on palju, sest Eesti hotellid ei väsi positiivselt üllatamast.

Loe rohkem hotellidest, mida olen külastanud, Hotelliveebi blogist

Hotelliveebi väliselt pakkus kahtlemata kõige põnevama ööbimiselamuse Mesi Tare Saunapaat. Mesi Tare (ja saunaspaa) on koht, kuhu ma kindlasti ka 2018.aastal tahan jõuda. See on tegelikult lausa selline kogemus, et sõnad ei anna edasi pooltki. Ainus moodus aru saada, miks ma armusin, on ise kohale minna.

Ja Tiiker Kodumajutus koos hommikuse jooga ja talisuplusega! Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud isegi uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta. Iga kell läheks uuesti.

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

Ad