Ma nüüd ei tea, kas ma ise kuidagi kutsusin kurja karja, et eile endisest peikast kirjutasin või olen ma lihtsalt nii vastapandumatult kaunis, et peale 16 aastat mulle endised peikad öösel helistavad. On mis on, aga ärkasin mina üles nii, et pilt on, aga häält ei ole. Veider tunne, sest muidu ikka olen mina see meie pere drama queen ning see rollide vahetus on nii ootamatu, et ma ei teagi,kuidas reageerida. Seda enam, et ma ise ei mäleta.

Olgu, alustame algusest. Me jõime eile palju veini. Nii palju, et ärkasin üles nii, et ei mäletanud peo lõppu. Jajaaa, on piinlik, blaa, blaa, blaaa, aga tunnistage üles, selliseid asju juhtub ka kõige korralikemas peredes. Või noh kui ei juhtu, siis meil eile juhtus. Aga suva sest veinist. Teen mina silmad lahti ja vaatan, et Marek on kuri. Kuri oli ta juba õhtul, sest selgus, et see eelmine peika postitus sisaldas infot, mida ma ei olevat talle rääkinud. No võib-olla jätsin selle linade osa rääkimata, sest nats mage lihtsalt oli mu jaoks see. Aga no ma ei tea, mis kuradi kuuseis see oli, et just eile öösel endine peika mulle helistas. Esiteks, kes kurat on 40-aastane ja helistab vanadele pruutidele? Ainuses, mitmuses, vahet pole mu jaoks. Kes helistab öösel endisele pruudile, kes on abielus ja kellega sa pole pea 20 aastat suhelnud? Nagu päriselt, ma päriselt tahaks teada, mida mehed mõtlevad.