Hiljuti kutsuti mind ühte podcast´i rääkima sellest, kuidas suhet hoida depressiooni kõrvalt, aga ma tänasin esimese hooga eitavalt, sest mulle tundus, et mul ei ole midagi öelda. Minult on seda varemgi küsitud ning ikka ja jälle olen pidanud vastama, et mul ei ole ühtegi toimivat nippi. Ma usun, et mõned lihtsalt tulevad kriisist välja ja teised mitte, palju sõltub ilmselt sellest, kes su kõrval on. Kas partneril on kannatust ja närve vastu pidada, kui ei, siis ongi lihtsalt p****s. Ausalt ja ilustamata nii ma arvan. Või arvasin.
Ma olin nädalavahetusel üksinda kodus ja kuidagi täiesti lambist tabasin ma end mõttelt, et ma tean, mis on suhte hoidmise saladus. Depressiooniga või depressioonita. Vähemalt minu ja meie jaoks. Vaikus ja oma aeg! Kõlab nii lihtsalt ja isegi ehk tühiselt, aga oleme ausad, vaikust on meie ümber ikka kohutavalt vähe ja palju meil seda oma aegagi on. Kogu aeg on midagi kuklas – kuhu minna, mida vaja teha, kellega kohtuda, töömõtted, olmemõtted, üks suur suur müra kogu aeg. Ma olen sellest varem ka kirjutanud natukene (siin, vabandust, et see sisaldab ka reklaami, hetkel nagu ei sobi siia, aga ega ma ei hakka vana postitust selle pärast ka muutma).
Kõige aluseks on mumeelest see, et teist ei hakata enesestmõistetavalt võtma. Ja loomulikult seks, sul on täiesti õigus. Agas ee 30-aastane, palun vabandust, oli ikka lausloll, mul on küll samas vanuses sõbrannasid ja ma ise olen 50+ – no pole veel keegi tõsimeeli aravnud, et siuke vanur nagu mina juuu ometi enam ei seksi. Ma räägin isegi oma täiskasvanud lastega (23 ja 21) natuke seksist vahel ja isegi nemad ei arve, et “iuuuu, ema ju ….”
Jah, see teise enesestmõistetavalt võtmine on ka üks suurimaid vigu, mida suhtes saab teha. Sellest sain aru alles pereteraapias käies. veider, et oli vaja, et keegi silmad avab, selle asemel, et ise nii lihtsat asja taibata.
Aga selle sõbranna puhul ma esimese hooga mõtlesin ka, et kammoon, kust selline mõte, aga siis hakkasi jälle mõtlema, et võib olla ma ise olin samasugune kümme aastat tagasi. Mulle igatahes meeldib, et teema pole enam tabu nagu siis kui ma noor olin. Ja see ei tähenda, et igal pool ja kõikidele tuleks detailselt rääkida, mis magamistoas toimub, lihtsalt see, et tegelikult ei ole enam 40 ja 50aastane “iuu, vanur” enam:)
/…/Teistkordsel klikkimisel olid lood näha ainult algusest, aga kommentaare näen endiselt. Nii vist ei peaks?
Tnx, oli küll mingi error üks hetk, aga arvasin, et mitte enam (siiski, no worries, et seda ära kasutasid, ma teeks sama;D)