Kui armastus teeb haiget

/ Eveliis / 6 Comments

Taukari seda laulu teate, kus ta laulab: “ja ma tean, et ma sind enam tagasi ei saa,
aga ausalt saan hakkama, ja kui teatris sind näen on su käsi tema käes,aga kelle peale mõtled sa, salaja?“

Minul on see hetkel üks lemmiklugu. Ma ise ka imestan, aga päriselt, kui raadiost tuleb üürgan kaasa laulda. Mingit sõnumit laulust ei otsi ja polnud isegi süvenenud sõnadesse. Kuni paar päeva tagasi jäin mõtlema. Õnnetu armastuse peale. Ma sain mõnda aega tagasi kokku paari tuttava/sõbranna/endise töökaaslasega. Südamesõbrannad me ei ole, aga olles koos töötanud, siis oleme ikka teineteise hingeeluga kursis. Üks neist läks oma pikaajalisest elukaaslasest lahku kolm-neli aastat tagasi. Elab uue mehega, plaanib abielu ja lapsi. Kõik tundub väljast nii ilus, selline moodne muinasjutt ilusatest ja noortest inimestest.

Aga siis hakkas ta rääkima. Rääkis sellest, kuidas ta eelmine suhe purunes. Plirts-plärts mindi lahku ja nii mees kui naine olid kindlad, et saavad uuesti kokku, et see on vaid üks faas elus, kuid siis ütles mees midagi, mida naine ei suutnud uhkuse tõttu alla neelata ja otsustas mehe “päriselt maha jätta” (kõlab naiivselt, aga kõik, kes on  kunagi keevalistes suhetes olnud, saavad aru, mida ta mõtles). Aegapikku tekkis naisele uus elukaaslane ja mehele uus elukaaslane. “Ma ei hakka oma praegust elukaaslast kunagi nii armastama nagu toda meest,” rääkis ta mulle, “aga ma ei taha lahku minna, ma ei taha kõigest jälle ilma jääda ja üksinda olla.” Ma nägin tema silmis kurbust ja igatsust. Ta nägi, et ma seda nägin. “Ei, mu elus on praegu kõik hästi, lihtsalt ma igatsen armastust, spontaansust ja vabadust.”  Ta sai isegi aru, et ütles liiga palju, sest nii palju kui mina tean vägivaldsetest suhtesest, siis üks ohu märk, et mees on liiga kontrolliv ja suhtes ei ole kõik korras, on see, kui ära kaovad sõbrad ja väljas ei tohi käia ilma meheta või sõpradega, kes mehele ei meeldi. Sellele mehele ei meeldi ükski naise vana sõber ja seepärast ka meie oleme väga harva kokku saanud. Võib-olla me mõjutame naist kuidagi. Ma olen endale lubanud, et enam teiste inimeste elusid “parandada” ei püüa ja lihtsalt kuulasin. Mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem hakkas mul valus. Ma nägin, kuidas armastus teeb haiget.

“Ma lootsin kogu aeg, et ehk saame me veel kokku, aga nüüd on tal laps ja ta on abielus, siis ma sain aru, et minu rong on läinud, mul ei ole enam midagi teha,” rääkis ta. “Mul on valus neid koos vaadata, ikka veel.” Mul hakkas sellest naisest nii kahju. Pealtnäha on kõik tema elus idülliline ja ilus, aga tegelikkuses, salaja, on ta elu nagu Taukari laul. Ma olen pealtnäha küünilisuse kehastus, kes ei mõista grammigi romantikast, aga fakt, et mu lemmikfilmid on paljud armastusfilmid, ütleb minu salaiseloomu kohta nii mõndagi. Ma olen tegelikult lootusetu unistaja ja romantik. Ja nii jäin ma paratamatult mõtlema, et olgugi, et mõlemad inimesed on oma eludega edasi läinud, siis kas nad võivad veel kunagi kokku saada. Juhul kui see on armastus. See päris armastus. nagu filmides.

Lumehelbekesed ja silmakirjalikkus //Snowflakes and hypocrisy

/ Eveliis / 29 Comments

Loen hommikul uudiseid ja mõtlen, et mida silmakirjalikkust. “Nagu arvata oli, sai alkoholi müük Eesti lõunapiiril jaanipäeva eel sisse suurema hoo. Ootamatu oli aga see, et alkoholikoormate vahel patseeris hulgaliselt alaealisi, kes vanemaid kangema kraami kokkuostmisel abistasid. Lastevanemate liidu juht Aivar Haller ütleb, et pilt viinakäru lükkavatest lastest ajab nutma.”

Et keegi mulle sõnu suhu ei hakkaks panema, siis ma ei poolda kuidagi Läti alkoreise, ekstra alkoreisi ei hakkaks ma kunagi ette võtma, olen Lätis perepuhkusel ka käinud ja alkopoest mööda sõitnud, sest midagi ei olnud sealt vaja ja lihtsalt kokku kahmimise pärast ei hakanud ka soodsat alkoholi kokku kahmima, aga…Ma ei arva, et see nüüd maailma lõpp on kui inimesed Lätist alkoholi ostmas käivad. Norrakad käivad Rootsis ostmas, soomlased Eestis, eestlased Lätis. Seda on alati tehtud. Norras on isegi väljend “harrytur“, mis tähendab Rootsi odava toidu ja alkoholi järele reisi. Saage üle. Me käisime hiljuti Ida ja Marekiga Valga lähistel, eksisime ära ja sattusime ka Valga linna. Pärast kirusime end, et kuramus kui juba nii lähedal olime Lätile, oleks võinud ka oma saunaõlled sealt osta. Jäi ostmata, aga oleks see meist siis halvemad lapsevanemad teinud kui me oleks Idaga koos käinud alkoholipoes?

Lastevanemate liidu juht oleks meist pildi teinud, artikli kirjutanud uue aja traditsioonidest ja nutnud? See ajab teda nutma? Aga mitte see kui kohus ei pea vägistajaks oma kasutütre suguelundeid näperdavat meesterahvast? Mitte see, et keset päeva veab keegi metsa üheksa-aastase lapse? Mitte see, et iga viies laps elab vaesuses? On sotsiaalselt tõrjutud? See peaks teda nutma ajama. Jätke see jauramine nende alkoturistide kallal. Jätke see sildistamine, et Lätis käivad alkoholi ostmas vaid madala haridustasemega ossid. Nagu eelmisest postitusest võisite lugeda, siis ossid käivad hoopis saartel end välja elamas.

Lastevanemate liit nutku nende laste pärast, kelle vanemad on igapäevaselt nii purupurjus, et ei suuda Läti sõidu peale mõeldagi, võib olla nad ei tea, kus Läti ongi. Nutke nende laste pärast, kes elavad alkohoolikutest ja/või vägivaldsete vanematega, vaesuses ja tõrjutuses. Ärge olge f…g lumehelbekesed, kes saavad šoki sellest, et laps lükkab poekäru, milles on alkohol.

//

I was reading news in the morning and thinking to myself how hypocritical. “As was expected, sales of alcohol near the border of South-Estonia increased remarkably before Midsummer Day. It was unexpected though that in between the big loads of alcohol you could see many underage children helping their parents buying the booze. The head of Parents Union Aivar Halles says that seeing a child pushing a trolley full of alcohol, makes him want to cry.”

Just so no one starts putting words into my mouth, I DO NOT favor the booze trips to Latvia in any way. I would never drive there just for the alcohol. I have been to a family holiday to Latvia and driven past a shop as we didn’t need anything from there and there was no point in buying just for the sake of it … Yet I don’t think it is the end of the world if people do so. Norwegians drive to Sweden, Finns come to Estonia and Estonians go to Latvia for cheap alcohol. That’s how it’s always been. Norwegians even have a saying “harrytur” which means going to Sweden for cheap food and drinks. Get over it! We were near Valga recently with Ida and Marek, got lost a bit and ended up in the city center. After wards, we swore ourselves for being so close to Latvia, but not even buying beer for sauna. We didn’t, but would that have made us worse parents if we had gone to alcohol shop with Ida?

Would Mr. Halles have taken a photo of us and written an article of the modern traditions and then cried? THIS makes him cry? But not the fact, that court does not see a man, who touched his stepdaughter’s genitals, a rapist? Not the fact that somebody drags a 9-year old into the wood in the middle of the day? Not the fact that every fifth child is living in poverty? Is socially excluded? THAT should make him cry. Stop whining over the booze tourists. Stop saying that only people with low educational level drive to Latvia. These people live their frustration out in other places.

The Parents Union should cry for those children, whose parents are so drunk on daily basis, that they can’t even think about driving to Latvia, maybe they don’t even know where Latvia is. Cry for the children whose parents are drunks and violent, who live in poverty and exclusion. Stop being f*****g snowflakes, who get upset seeing a child pushing trolley where there is also alcohol in it.

Emporio Armani ja kokaiin

/ Eveliis / 11 Comments

Paljudele võib tulla üllatusena, et ma ei ole terve elu keskealine olnud. Mis omakorda tähendab, et ma tean nooruse lollustest üsna palju. Lausa nii palju, et kui ma sel jaanipäeval Prangli saart lammutavaid noori vaatasin, hakkas mul piinlik, sest ma mingil määral tundsin end ära. Ma ise ei ole küll mitte kunagi lammutanud, kakelnud ja otseselt lällanud, vaid pigem olen püüdnud olla “see nohik”, kes ütleb, et palun peitke autovõtmed ära, aga sellises seltskonnas olen ma olnud küll.

Ma mõtlesin, et ei peatu pikemalt rohkem sel teemal, sest Facebookis sai peaaegu kõik, peale mu ülima vastikustunde selliste inimeste vastu, juba ära öelnud, kuid kripeldama jäi.

Mulle meeldib jaanipäevaga seostuv romantika – sõnajalaõied, armunud paarid, lillepärjad, jaaniussid, süüdatud lõkked. “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi” ümisevad ja heas tujus inimesed. Eriliselt romantilsena kõlab mu jaoks jaanipäev mere ääres, mõnel Eesti väikesaarel. Ma ei ole ilmselt ainus, saared on jaanipäeval turistidest paksult täis.

Meie olime sel aastal turistid Pranglis. Tegime 16km jalutuskäigu mööda mereäärt, korjasime lilli, tegime kimpe, grillisime, käisime külapeol, laulsime, tantsisime, nautisime loodust ja puhkust.
“Näe, mingid viielised!” kommenteerisid meid meiega samas puhkemajas ööbinud pidulised, tõmbasid viinapudelil korgi maha, keerasid makil muusika põhja ja rõõmustasid meid kõiki narkomuusikaga. “T…ra”, “p…tsi” olid sidesõnad, mida me kuulsime terve õhtu. Meie naabriteks olid kõige ehtsamad ossid. EA7 dressipluuside ja Nike dressidega. Tüdrukud nägid välja nagu Barbied, aga olid koos voorimehena ropendavate mitte-Kenidega.

Tund peale nende saabumist oli pilbasteks lõhutud puhkemaja keldriuks, vaid loetud hetked hiljem katki sõidetud kellegi võrr, veoautovõtmed ära varastatud, et saaks pärast salaja sõitma minna, puhkemaja omaniku auto endale sobivasse kohta pargitud, lihtsalt naljaviluks. Mis te arvate, mida pakuti lõhutud võrri omanikule? Kokaiini! “Me maksame kokas, pole probleemi, meil tuleb täna kokalast peale,” kiitlesid nad. “Me oleme Tallinnast, me maksame” suhtumine oli kuulda üle saare. Hommikuks oli puruks tantsitud suur puidust laud ja pingid, maas olid klaasikillud lõhutud lambist. Kõikjal olid nende liivased ja märjad riided. Idioodid, käisid purjus ja kokase peaga ujumas, mõtlesin ma. Kuulsin neid veel mingist paadist rääkimas ja jõudsin veel mõelda, et kas nad tõesti rääkisid kellegi pehmeks ja said veel öösel endale paadi, aga rohkem sellesse vestlusesse ei süvenenud.

Jalutama minnes nägime, et meres on tagurpidi mitu paati. Tea, kas mingi kohalik komme,mõtlesin ma veel. Ilus instapilt. Aga ei, see ei olnud kohalik komme. Narkoturistid olid kõik paadid lahti harutanud, tangidega ketid lahti muukinud ja paadid merele jätnud. Hea, et seal ees oli pilliroog ja tuul teiselt poolt, muidu oleks paadid kõik kadunud. Õhtuks olid narkoturistid sisse murdnud lauta ja võtsid kaasa lambatalle, kelle nad siis nööri otsa sidusid ja laua peale kepsutama panid. Sest naljakas ju.

Kas värdjad on selliste turistide kohta palju öeldud?

Pole siis ime, et paljud mu tuttavad ei tähista enam jaanipäeva. See on eestlase jaoks vaid võimalus läbustada. Ja ma ei pea silmas veidi švipsis peaga süldibändi saatel jala keerutamist. Vaid võimalus juua, lammutada, “kui keegi midagi ütleb, taome ära”. Lähed saarele külla ja jätad maha läbu, sest on ju ometi jaanipäev ja kord aastas ju võib rihma lõdvaks lasta ning tra, rahas pole probleem. Ärge vinguge, et natuke mõni asi katki läks. 
Vastik on vaadata selliseid inimesi. Häbi on. Aga miks on häbi minul ja mitte neil?

 

Tuleme tagasi alguse juurde. Ma olen noor olnud, lollusi teinud ja mingil määral ma saan aru noortest. Oot, aga saarel lammutav seltskond EI OLNUD enam noored – nad olid minuvanused. Ja see teeb juhtunu  rõvedaks. Kui meie olime 20aastased ja kasvasime aastatega pidutsemisest välja, siis need narkoturistid on täpselt sellised, kes on kuhugi aega kinni jäänud. Kes 10-15aastat tagasi on olnud coolid, kõvad kutid, kuid kes ei saa aru, et vahepeal on aeg edasi läinud – Emporio Armani dressipluus ja kokaiin ei avalda enam muljet. Et neil aga muid saavutusi elus ei ole ja nad tavaelus on ilmselt kas kalevipojad või lihtsalt mõne rikka issi ebaõnnestunud võsukesed, siis nende ainus võimalus pea 40aastasena ongi end kusagil maakohas välja elada.

Seal on neil karistamatuse tunne, nad tunnevad end jumalana, sest iga vähegi mõtlev inimene hoiab neist lihtsalt eemale, eii tee neist pilti, et nad sotsiaalmeediasse üles riputada, ei sõnele nendega, ei vaidle nendega, sest keegi ei taha oma pidu/nädalavahetust/puhkust ära rikkuda. Täpselt nagu see  seltskond. Kuigi ma pean ütlema, et kui ma Idaga jaanipäeval peolt tagasi tuli, suhtus kogu see seltskond minusse väga sõbralikult, küsisid, et ega muusika ei sega ja tulgu ma ütlema kui laps magada ei saa ehk siis mul isiklikult ei oleks ühtegi pretensiooni (niimoodi jätsid nad mulle mulje kui lihtsalt tavaline pidutsev seltskond).

Kui narkoturistid lahkuma hakkasid, selgus, et majast on ühtteist kadunud. Mis te arvate, mis juhtus siis kui seltskonnalt küsima hakati, kas nemad on asjad ära kaotanud? Muidugi lubati neile pasunasse anda, lausa maha lüüa, alusetute süüdistuste pärast. “Tulge vaid mandrile ja lööme teid maha!” ähvardas seltskond isegi siis kui kadunud asjad nende kottidest leiti.

Facebookis kirjutasid mõned teist kommentaari, et sellised inimesed tuleks avalikku häbiposti panna ja neilt trahvi nõuda, sest muidu nad jäävadki niimoodi lammutama, aga kui keegi lubab sind maha lüüa, mida te siis teeksite. Ma küsin kohe päris ausalt, kuidas teie sellise olukorra lahendaksite? Saarel oleks jaanipäeval nagu kaks erinevat dimensiooni olnud. Üks imeilus romantiline lilleline jaanipäeva-Prangli ja teine osside poolt lõhutud ja lammutatud Prangli.

 

 

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein…

/ Eveliis / Leave a comment

Negatiivsed emotsioonid jaanipäevast on Facebookis välja elatud ja saab keskenduda vaid positiivsele. Ehk siis kui saart rüüstanud ossid kõrvale jätta, siis oli selle aasta jaanipäev täpselt selline nagu jaanipäev minu jaoks olema peab.

Ilus ilm, kaunis koht*, hea seltskond, maitsev toit, mõnus muusika, väikene pidu, jalutuskäigud metsas, rannas ja lilled, lilled, lilled. Prangli on selles mõttes minu jaoks täielik paradiis, sest no nii palju ilusaid metsalilli. Ja kui su venna õde on florist, kes neist ka imelise kimbu kokku teeb, siis võib juhtuda, et oled nii kade ja vead kimbu mandrile kaasa. Lihtsalt ei raatsinud sinna jätta.

Kuna meie seltskonnas oli ka üks puhtatõuline vegan, oli meie jaanilaud väheke teistsugusem. Käisin veel reedel Ülemiste parklas Vapper Uba šašlõki järjekorras seismas ja pean tunnistama, et üldse ei kahetse, et seal vihmas seisin. Need sojašašlõkid olid niiiiii head. Nagu niiii head. Ma ei oleks ise ka uskunud, aga kuna mu lihašašlõki soolikas on niigi aastatega üsna kokku kuivanud, siis see oli kindlasti üks selline uus toode, mida teinekordki grillipeol vardasse panna. “Gilu” oli täitsa kilumaitsega ja kuigi baklažaanitekstuur päris kalameest ära ei peta, siis vähe võhikuma suudab täitsa ära petta. Lapsed küpsetasid kaasa muffineid ja leiba (see Ida imeleib, kuhu ta KÕIKE sisse pani ja mis täiesti imehea välja kukkus!) ning nii oli ka magustoit olemas. Tegime küll Kaisa üle nalja ja pakkusime talle hommikusöögiks värsket muruvarrast, kuid tõde on tegelikult see, et vegan jaanipäev ei ole mitte üleelatav, vaid täiesti nauditav. Mõnus vaheldus.

Hülgeliha sõime ka. Ei saa öelda, et otseselt ei maitsenud, aga uuesti ka maitsma ei kipu. Nagu keegi kommenteeris, siis hülgega peab samastuma, et see maitseks. Ma jätan selle samastumise teistele. Proovisin hanelihaga samastuda, aga ka see oli minu maitsemeelte jaoks liiga ekstreemne. Hommikul lugesin rannarahva toiduraamatust, et Pranglil söödi vanasti ka keedetud hüljest ja kui küsisin, et kuidas see maitseb, sain vastuseks, et ekstreemsuse mõttes ehk korra sööd, aga rohkem küll ei taha. Pagan kui hea, et ma vanal ajal ei elanud.

Ühtlasi on jaanipäev ainus kord üldse, kus ma täiesti vabatahtlikult olen nõus kuulama “umtsaumtsa muusikat ja selle saatel isegi jalga keerutama. Mulle tundub, et selline süldimuusika on osake jaanipäevast ja kui see pole otseselt läbu, siis on jaanipäeva külapidu pigem mõnus vaheldus argipäevale. Samal ajal kui me olime Pranglis, olid meie kodus külalised Prantsusmaalt, kes soovisidki Eesti külajaanipäeva kogeda. Jäid väga rahule. Ilus oli olnud.

Jaanipäev ongi tegelikult ilus. Romantiline ja nunnu.

*Juba vist kaheksa aastat puhkame me vähemalt korra aastas Pranglil (Marek muidugi veedab poole oma suvest seal) ja ühes puhketalus. Praaga talus. See on täpselt selline koht nagu oleks maal vanaemal külas. Kuked, kanad, kassid, koerad…Äärmiselt mõnus pererahvas – nii et jääb mulje nagu teaksid neid juba ammusest ajast ja külastakski vanu tuttavaid. Kaheksa aastaga muidugi muutuvadki inimesed tuttavaks, aga ka Kaisa, kes oli Pranglis esimest korda, tundis sama. Seda, et oled oodatud. Nagu pereliige. Mitte lihtsalt üks turist. Minu arvates on Praaga ehe Prangli. Kui tahate kogeda, minge neile ise külla ja veenduge, et ma räägin tõtt!

** Õllepudelit ei peitnud nimelt päisepildilt ära. Natuke sümboliseerib jaanipäeva. Aga heas mõttes. Ma ei kavatse hakata sõrme viibutama ja ütlema, et alkohol paha, ei ole alkohol paha, alkohol ongi lihtsalt sõna otseses mõttes tarkade inimeste jook.

#kreisiveganvisits

/ Eveliis / 4 Comments

Mu venna õde on orhideede hull. Käib kõik sood ja rabad ja metsad läbi. Mõnus hobi tegelikult. Võttis 4+ külastust Ussipessa enne kui ta 1+1 kokku pani ja meie kodulähedasse rappa luusima läks. Ja mina elan Ussipesas üle kümne aasta ega teadnudki, milliseid kaunitare meie kodu lähedal leidub. Nüüd muretsen ka endale uued kummikud ja lähen ka rappa kondama. Selline ilu kohe koduukse taga ja mul ei olnud õrna aimugi.

Teine asi, mis mulle meeldib, kui Kreisivegan külas käib, on meie vegantoitude katsetused. St tema on vegan ja meie katsetame kui kohutav see muru siis on, mida ta näksib liha asemel. Ei ole kohutav. Paganama maitsev on. Paganama lihtne on.  Eile näiteks sõime “kitsejuustu” salatit. Ilma naljata, see juust maitses paremini kui päris kitsejuust.

Teate kui mitmekesisemaks muudab toidulaua üks nö kodustatud vegan. Proovige järele!

img_0478img_0476

Ja issandjumalpühamumeie mul on toas lõpuks ometi üks suuuuuuur oliivipuu. See on nii ilus, et eile istusin diivanil ja muudkui vaatasin ja vaatasin ja vaatasin. Nüüd on ülesanne leida sellele suurepärasele taimele ka sobiv pott. Terrakota või betoon oleks üks variant, aga ma tean täpselt, millist potti ma tahan. Sellist lõunamaist keraamilist sinistes toonides ja/või mustrilist potti. Ma tean täpselt, milline see olema peab, aga kust selline soetada. Samas mitte end vigaseks makstes.

35824617_1780718538633349_1319262723237740544_n.jpg

 

 

Lapsed on liiga palju telefonis?

/ Eveliis / 5 Comments

Aegajalt keegi kusagil jälle räägib, et lapsed on liiga palju telefonis ja arvutis. Vanasti nii ei olnud. Ei olnud jah. Väga lihtsal põhjusel. Kui ma olin laps, siis ei olnud lihtsalt nutiseadmeid ja sotsiaalmeediamaailma ei olnud samuti keegi välja mõelnud. Lasteekraan tuli kord päevas. Selleks, et igav ei oleks, oli vaja midagi ise välja mõelda. Trihvaa, peitus, kull, luurekas, rahvaste pall, mädamuna. Kui sellest kõigest kõrini sai, läksin raamatukokku, laenutasin hunniku raamatuid ja ronisin puu otsa neid lugema.

Kui ma olin 14-15 tekkis meile koju esimene arvuti- 386, kaks-kolm arvutimängu oli ka. Kogu aeg tahtsin mängida. Naabripoisid käisid ka minu juures mängimas. Kui ma olin 17-18 (äkki isegi vanem?) tulid mobiiltelefonid – ussimänguga. Kogu aeg tahtsin mängida. Kõik mängisid.

Nüüd elan ma telefonis. Ja internetis. Kui ma olen 2-3 päeva (samas mul vist nii ekstreemset olukorda ei olegi ette tulnud) internetita, siis see on hullumaja. Kuidas ma tean, mis maailmas toimub. Mis mõttes ei saaks instasse postitada, Facebookis skrollida, isegi kui seal mitte midagi lugeda ei ole, blogida. Inimõiguste rikkumine. Ma olen nutisõltlane.

IMG_7082

Mina salaja telefoni skrollimas

Ja siis ma loen, et lapsed on liiga palju internetis. Meie peres ei ole see üldse nii. Ida saab telefoni kätte väga harva. Mingi periood tahtis ta kogu aeg you tube´i vaadata, aga kui sealt mingit saasta, mida ma ei taha, et ta vaatab, peale viskab ja ma ei oska seda piirata, siis tundus lihtsam telefoni talle üldse mitte anda. Ausalt, isegi kui me sõidame kaheksa tundi Norra ja ta mõnikord ära tüdineb sõidust, ei tule me selle peale, et talle telefon kätte anda. Ma ei teagi, kuidas see nii on läinud. Või üleüldse autosõidul. Või kohvikus. Või kontserdil. Või sõprade pool. Või… Vaid nüüd kui ma käisin juuksuris ja kosmeetikus ning Ida kaasas oli, läksin ma lihtsama vastupanu teed ja andsin talle telefoni.

Nutisõltuvuse koha pealt on meil… ptüi, ptüi, ptüi… vedanud. Ja see ei tähenda, et Ida ütleks “ei” kui tal lubatakse. Milline laps ütleks?

Hiljuti kui me ootasime laevale minekut autos, hakkas Idal igav ja ta hakkas nihelema. “Issand, no kannatama ometi natukene,” sisistasin mina, ise samal ajal telefoni skrollides, sest ka mul oli igav. Siis see tabas mind. Ma palun 5aastasel lapsel olla normaalne ja kannatada natuke rahulikult istudes, samal ajal kui ma ise ka ei suutnud niisama istuda ja vajasin meelelahutust. Mul hakkas piinlik. Ma panin telefoni ära kotti.

Lapsed ei ole telefonis ja internetis rohkem kui vanasti, INIMESED üleüldiselt elavad internetis. Mis õigus on meil, täiskasvanuil, laste kallal vinguda, et nad ei käi õues mängimas, ei tee lehmal ja kassil vahet ja istuvad silmad punased peasa arvutiekraani vahtides? Miks mina ei mängi hetkel lapsega peitust, vaid istun arvutis? Miks sina ei jaluta õues, vaid loed seda postitust? Miks sa ei loe raamatut?

Ida istub oma mängulaua taga ja pärlib. Mina kirjutan selle postituse ära ja haaran näppu telefoni. Ma ei hakka isegi valetama, et ma seda ei tee. Instagram on vaja üle vaadata. “Emme, tule aita, mul ära triikida pärlid,” hõikab Ida varsti. Ma tean, mis ma talle vastan. “Oota korra, ma ei saa hetkel,” vastan ma ja vajutan venna õe orhideede piltidele laike.

Tõestisündinud lugu? /A true story?

/ Eveliis / Leave a comment
Kunagi ammu kirjutasin ma ühe lasteraamatu.
Raamat räägib tillukesest tüdrukust, kes elab oma ema ja suure õega ühes tavalises üheksakorruselise maja korteris. Mõnikord on Tillukesel Delisal igav, sest emal on sõbrannad külas ja Suur Õde lindistab suletud ukse taga raadiost laule kassettidele. Ühel päeval saab ta oma suurelt õelt teada, et nende korteri torudes elab tilluke torukoll. Veidrast tegelasest, kes teinekord nii väga suurt õde meenutab, saab tüdrukukese parim sõber.
Mul on veel mõned raamatud müüa – kas keegi tahab? Hind: 4,99 Kirjutage mulle kui tahate:) 
IMG_6595IMG_6693
Kas te suudate uskuda, et Torukoll oli kunagi päriselt ka olemas? Et ta tegelikult ka elas meie Annelinna korteri vannitoa kapis? Ja lausa terve perega. Te ei usu? Ega mina ka ei usuks, kui ma ise seda ei teaks. Mina ju Suure Õena torukolli “leidsin”. Ärge küsige, kust mul selline idee tuli, ilmselt ma lihtsalt olengi kogu aeg üks parasjagu veider tüüp olnud.
Ei tea, kas Tilluke Delisa võiks Torukolliga uuesti sõbraks saada, või kasvame me siiski mingi hetk torukollidest välja. Igaveseks? Aga kui me oleme piisavalt lapsemeelsed? Mina millegi pärast usun, et Brucelee ja ta pere elavad ikka mõne korrusmaja torudes. Kui te teinekord kuulete vannitoa torudest kahtlast kahinat, siis koputage igaks juhuks sinna ja hüüdke vaikselt “Brutselee!”
“See on väga lihtne. Järgmine kord kui sa lähed wc-sse, siis koputa ettevaatlikult selle pruuni seinakapi peale. Kui nad kodus on, siis nad vastavad sulle.”
Tilluke Delisa jäi kõhklevalt õele otsa vaatama ega suutnud otsustada, kas õe juttu seekord uskuda või mitte. Sellegi poolest otsustas ta katsetada. Järgmisel korral kui ta wc-sse läks, koputas ta arglikult pruunile seinakapile.
“Tere!” kostus hetk pärast koputust teiselt poolt kappi kellegi peenike hääl, “kes seal on?”
“Mina olen Delisa,” vastas Tilluke Delisa arglikult.
“Ah sina oledki Tilluke Delisa,” ütles peenike hääl teiselt poolt kappi, ” ma olen sinust palju kuulnud.”
“Sa oled minust kuulnud?” kordas Tilluke Delisa üllatunult. “Aga kes sina oled?”
“Mina,” lausus peenike hääl teisel pool kappi, “Mina olen Brutselee.”
“Brutselee,”sosistas Tilluke Delisa omaette. “Nad on siis tõepoolest olemas…”
IMG_6717.jpg
When I was a teenager I had a little and sometimes annoying little sister. I mean, I still have a little sister, but she’s not that annoying anymore. She can be, but she also can be quite cool (don’t tell her that!). 
Well, when she was little – 8-9 years old, she always wanted to be in my room, but I had my own things to do. Like recording songs (from radio shows) to tape cassettes. Yes, saying it out, makes me feel old. We lived in an apartment block and sometimes the pipes from bathroom (when neighbours flushed for example) made strange noices. “What is it?” my sister asked. “A pipe monster,” I answered right away. 
“What is the monster called?” she asked. I looked at news paper in front of me, where there was an article about Bruce Lee. 
“Brucelee,” I answered. That is how she found out there was a pipe monster called Brucelee living in the pipes. The funniest part is that I used to stand behind the bathroom door when she was in bathroom and pretend that a pipe monster is talking to her from the pipes ( there was a ventilation opening in the bathroom and when I talked behind the door it sounded like the voice came from the pipes). First Brucelee was on my side and told my little sister not to bother me, but after a while my sister started to complain to her new  friend when I had been too mean to her and I felt really bad. That is when Brucelee became my sisters ally against the Mean Big Sister (=me) and they shared secrets no one else knew. 
So the story of the Pipe Monster is actually a true story;)

Mis neil ometi viga on?

/ Eveliis / 6 Comments

Tulin eile trennist, tegin kiiruga midagi süüa ja viskasin oma suure kere diivanile pikali. “See maja on juba nii sassis, et enam ei saa palja jalaga vaibale ka astuda,” porises Marek. “Võtab siis tolmuimeja ja hakkab koristama!” vastasin mina. Marek porises edasi, et kuhu ta jalust selle lambi ära paneb, mis kaks kuud toanurgas on olnud ja kogub tolmu. “No aga pane siis lakke ära,” tuli mul šokeeriv mõte. “Ma võtan siis tolmuimejaga ISE, kui sa lambi lakke paned,” lubasin ma.

Kümme minutit hiljem oli KAKS KUUD nurgas seisnud lamp kenasti laes. Nägi ilus välja. Oli minu kord tolmu imema hakata. Ma ei saanud minutitki tolmuimejaga toas ringi käia kui marek juba õiendas, et ma alustasin valest nurgast ja üldse teen valesti. Näitas mulle ette, kuidas on õigesti.

Kui ma olin välja koolitatud, hakkasin ma edasi tolmu imema. Kaks minutit hiljem andsin ma alla. Kullipilgu all koristamine ja liiga kõrged standardid ei olnud minu jaoks.  Sekund hiljem tuli Ida oma tolmuimejaga platsi, et aidata. Jumala eest, kas see on minu perekond? Mis neil ometi viga on? Mingid koristusfriigid? Ma ei mõista neid. Meil on ju isepuhastuv maja, for crying out loud.

Maja koristatud, uus lamp laes, mõtlesime, et vaataks vahelduseks telekat. Suvel on meil üldiselt nii, et telekas ei paistaks tolmukorra alt suve lõpuks väljagi kui Ida ei tahaks oma multikaid ja laule vaadata. Pole lihtsalt aega teleka ees vedelemiseks. Patt suve maha magada diivanil. Telekast oli kohe algamas “Malluka suvi”. Saadet ma näinud ei olnud, reklaamklippide järgi ei tundunud väga saade, mida ma tahaks/viitsiks vaadata, olin lugenud teiste arvustusi ja kommentaare ning ilmselgelt ma midagi head telekast ei oodanud. Ootasin Maxima reklaami ja mingeid allavööd nalju. Pean aga tunnistama, et vaatasime saate lõpuni. Täitsa vahva oli, midagi labast ja koledat polnud. Pigem ma isegi sain aru, miks inimestele see saade meeldida võiks. Minust saate vaatajat ei saa, puhtalt juba kellaaja tõttu, ma kas magan juba või nokitsen arvutis tööasju ja blogin sel ajal või olen kusagil üritusel, sest suvi ikkagi, aga saade ei olnud üldse paha. Isegi Ida püsis vahelduse mõttes teleka ees, sest telekas näidati ju samavanuseid lapsi. Ilmselt pakkus huvi. Ja näitas Vembu-Tembumaad. “Tahan ka sinna!” nõudis Ida. Karta oli. Eks me siis peame püüdma suve jooksul sinna jõuda. Õnneks pole kauge maa. Ilma selle saateta ma “Vembu-Tembu maad” külastada ei plaaniks, ma olen alati arvanud, et see on täiega jama koht. Vot siis.

 

Väga häbiväärne juhtum

/ Eveliis / 24 Comments

Ma arvan ka, et …. näo alaosa vajaks plastilist sekkumist.

… tarvitab juurde mõnuaineid. Poleks ime siis, kui ta psûhhoosis. Loodan, et eksin.

… lapsed, kes väidetavalt kunagi magusat ja muud rämpsu ei saa, Instagrami piltide põhjal vaid küpsistest, maiustustest ja limonaadist toituvadki.
Kas ta on igas asjas nii kahepalgeline?

Ma ei taha siin diagnoosi panna aga tähendan küll et … käitumine on väga sarnane bipolaarsusega.

Pettur/varas … tegi ka kammbäkki…ha ha

Teeb paar korda nädalas oma maltsast pilti ja siis ajab endale võileibu ja krõpse edasi näost sisse. Ja siis inimesed õhkavad veel nende piltide peale, et mmmm nii isuäratav, ära narri! Teile tundub paar pakist tulnud köögivilja selge vee sees hulpimas mingi jube maitsev kraam, päriselt ka?

Ta ju muud ei tee,kui on rase ja soiub alati kuskil teisest nädalast kui raske ja valus on olla.

Kuid näiteks… tundub olevat küll histriooniline isiksushäire- tahab olla pidevalt tähelepanu keskpunktist, on draamatiline, kunagi minevikus pidas seksiblogi (käitus meestega provokatiivselt ja vahetas neid tihti). Ilmselgelt tuleneb see sellest, et tema oma isa tarvitas alkoholi (seda on ta blogis maininud) ja nagu ka blogi kaudu olen aru saanud, siis oli isa ka emotsionaalselt üsna tuim tegelane- sealt ka siis see pidev meeste tähelepanuvajaduse otsimine … poolt täiskasvanu eas.

Kommntaar viisaka küsimusega, kas ta on sseesama kerjav mutt ei ilmunud.

Või ongi neil selline tore avatud suhe, et … tohib vahepeal meestega ka sebida ja asjatada?

Selle kolmekümne minuti sees näppis ta oma juukseid täpselt 74 korda! Jumal, miks inimene peab end koguaeg näppima.

Ma ei tea, mulle ta üldse ei sümpatiseeri. Titelik ninnu-nännu, sisutühi, kompleksid.

 Omal vanust juba piisavalt, aga näiteks mingid suured läbipaistvate klaaside prillid ees, millel mingi lipsuke küljes jne

No mida krdit sa siis paned endast neid näopilte, kui kriitikat ei talu. Kui ise arvad et oled krdima ilus ja värske näed välja, ja kõik teised seda ei näe, siis don’t põe. Talu veits kriitikat ja ole üle. 

No see naine pole iial 36! Ma pakuks 55 talle.

Need nabapluusid, mida ta armastab kanda on lihtsat jubedad. Tõesti, õigesti ütlesid, nagu lapspruut oma riietusega, mis ei kannata kriitikat. 

… on riietuselt pigem neutraalne aga ehted ja kulinad (ja need võltsjuuksed, mida ta mingi aeg väga armastas 🤮) need on küll sellise odava Ida-Euroopa stiili musternäidis.

Või kas ta räägib kogu aeg niimoodi, eputades või beibetades või ma nagu ei saagi aru. 4.10-… “jäääää matchä lattät on mäil” “meil on krõpsä.. ja natukene kaaaarbse, saiää hihihi!” “musuu, töölää!” issand kui õudne, räägib nagu autist, vabandust.

…tundub vähemalt blogi järgi küll üks jube eksemplar olevat. Ise veel nii uhke oma üleoleva satiiri pärast. Küll elu õpetab.

…ongi ülbe, sest ta arvab, et saavutas nii palju oma AJUga.

Need on vaid MÕNED ANONÜÜMSED KOMMENTAARID Perekooli foorumist. Puhas tõde ja konstruktiivne kriitika, võib olla isegi meelelahutus. Selliseid kommentaare on seal kümnete lehekülgede kaupa.

Siis kirjutab üks blogija oma nime ja näoga midagi põhimõtteliselt sama ja mida ütlevad need samad, ülalpool  kommentaare kirjutanud teadjakäod Perekooli foorumist? Nad kirjutavad:

Kui vana on shoppinq blogija?
Väga häbiväärne juhtum. Kahjuks tundub küll, et vaimselt on midagi valesti.

Are you effing kidding me? 

Kuidas need vanasõnad paja ja katla ja pinnu ja palgi kohta olidki? Kui blogija oleks selle postituse kirjutanud anonüümselt Perekooli, siis ilguksid kõik kaasa, et oli jah nii ja oli jah naa, kedagi ei poodaks üles, sest…elu…Aga näed, kirjutas loll oma nimega ja pillutakse virtuaalsete kividega surnuks.

Idast saab “friskus”/Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto was that “there is no bad weather, only wrong clothing”

/ Eveliis / Leave a comment

Me oleksime sel nädalal pidanud Idaga olema Norras, et ta saaks veel viimast korda seal lasteaias käia, aga…Eestimaa suvi on nii imeline ja nii palju on üritusi, et oleks patt kodust ära minna, tööalaselt ei ole juuni-juuli Skandinaavias just töökuud ning ega see eesootav Disneyland järgmisel kuul ka kõige odavam lõbu ei ole, nii et sel kuul on mõistlik kulud võimalikult väikesed hoida.

Norras algaks Idal lasteaia viimane aasta. Ma hakkasin mõtlema, et aga võib-olla peaks laskma Idal veel aasta vaheldumisi Norras ja Eestis lasteaias käia. Küsisin Idalt, kas ta tahaks, vastuseks tuli “jaaaaaa”, uurisin Norras lasteaialt, mida nemad arvavad, rääkisin Marekiga ja nii ma taotluse lasteaiakoha pikendamiseks tegingi.

Koht on olemas. Ida läheb seega augustis lasteaia lõpurühma, mis selles lasteaias (võib olla on nii ka teistes lasteaedades, ma ei tea süsteemi nii täpselt) on natuke erilisem. Temast saab “friskus” – nad on eraldi majas ja teevad natuke rohkem suurte laste asju kui teised lasteaialapsed. Käivad matkadel, nii jalgsi, rattaga kui suuskadel, õpivad süüa tegema ja jumal teab, mida kõike veel. Tundub nii paganama äge! Friskus on vananorra sõna, mis tähendab inimest, kelle moto oli, et “pole halba ilma, on vaid halb riietus” ja see ütleb tegelikult juba kõik selle lasteaiarühma kohta. Ma arvan, et aasta friskusena tuleb Idale vaid kasuks.

34909179_834357470108580_8852828560935616512_n.jpg

2018 Friskuste lõpupidu

Ainus asi, mis mulle natuke muret tekitas (tekitab) on keel. Ida saab küll palju norra keelest aru ja on täitsa tubli enda soove norra keeles väljendama, kuid kindlasti mitte ei oska ta seda samal tasemel kui temavanused Norras elavad lapsed. Keelekeskkonnast kolisime me ju siiski pea kaks aastat tagasi ära ja see, et me vaatame multikaid, loeme raamatuid ja kuulame laule, ei ole päris sama. Ma näen, kui ta teinekord tahab midagi norra keeles öelda, aga sõnavarast jääb puudu. Samas on ta äärmiselt leidlik ja on end ikkagi arusaadavaks teinud. Lasteaia õpetajad on olnud fantastilised ja nii ei olnud terve see aasta üldse probleemi, et ta hakkama ei saaks. Ehk siis tegelikult ei teegi mulle muret tema poolik keeleoskus kui see, et kas see võib talle kuidagi ka negatiivselt mõjuda, et ta ei oska teiste lastega sama vabalt suhelda nagu emakeeles. Ma ei tahaks kuidagi oma teadmatusest lapsele stressi tekitada.

Aga kui ta ise tahab, küsib ikka minult, kuidas üks või teine asi on norra keeles, tahab koduski aegajalt norra keeles rääkida, õpetajad on öelnud, et polnud probleemi ning lastega on Ida sõber, siis ilmselt ei peaks ma muretsema, vaid keskenduma ja tundma rõõmu sellest, et Ida saab parima kahest lasteaiast. See ei kõla sugugi halvasti ju kui aus olla?

//

Me and Ida should have been in Norway this week so she could go to her nursery there for the last time, but … Estonian summer is just amazing this year with so many events going on, that it seemed stupid to leave. June and July are not active business wise anyway and our trip to Disneyland next month is not going to be a cheap one. Therefore, it seemed responsible to keep the costs down this month.

In Norway Ida would start her last year in nursery and I started to think maybe letting her to go both to Estonian and Norwegian nursery for one more year. I asked Ida, if she’d like that, and the answers was “Yeeeeeees”. Then I contacted the nursery in Norway what they think about this idea, spoke to Marek and applied for one more year extension.

We got the space and therefore in August, Ida will go to the senior class, which in this nursery (maybe in others as well, I am not sure about the system) is a bit special. She will become friskus – they will stay in a separate building and do more “big children” things than other. They will go hiking by foot, bike and even on skies, learn to cook and god knows what else. Sounds so much freakin’ fun. Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto wasthat “there is no bad weather, only wrong clothing”. That says it all about this nursery if I am completely honest. I believe that spending a year as friskus will only benefit Ida.

The only thing that concerned (concerns) me is language. Ida understands a lot of Norwegian and is very good at expressing her wishes, but she is definitely not as fluent as other children in her age living in Norway. We moved away from there nearly two years ago and though we still watch cartoons or read books and listen to songs in Norwegian, it is not the same. I can see that sometimes she wants to say something in Norwegian, but is lacking in vocabulary. But then again, she is very cleaver and still finds a way to express herself. The teachers in her nursery have just been fantastic and there was not once a situation that she couldn’t handle. So it is not her semi-complete language skills that worry me, but more if the fact that she cannot communicate as fluent as other kids, have a negative impact on her. No way would I like to cause my child stress simply because I didn’t know.

But if she wants, she still asks how one or another word is in Norwegian. Sometimes she wants to speak in Norwegian at home, the teachers have assured there has been no problems and Ida gets along with all the children. So I should really not be worrying, but feel happy that Ida can have the best of both nurseries. That doesn’t sound that bad to be honest, does it?