Järjekordne blogikriis

/ Eveliis / 33 Comments

Ei, ärge kartke või lootke, et see on üks nendest postitustest, et ma enam KUNAGI ei blogi ja palun kirjutage mulle nüüd kommentaaridesse, et palun ära lõpeta, sest sa kirjutad nii hästi ja muidu pole meil enam midagi lugeda. Eip. Üldse mitte. Ma lihtsalt mõtisklesin paar päeva. Asjade kokkulangevus.

Ühelt poolt mind nii rõõmustab, et seda blogi külastab aina rohkem ja rohkem inimesi ning ausalt on nii tore kui inimesed julgevad juurde tulla ja öelda, et tere, sa mind ei tunne, aga ma tahtsin sulle lihtsalt öelda, et loen su blogi. See on ausalt inimestest nii armas. Teisalt aga tekkis mul mingi hirm. Et ma olen kuidagi alasti liiga paljude inimeste ees. Et liiga palju inimesi teab mind läbi blogi. Aina enam on juhtunud, et saan kellegagi kokku, hakkan midagi rääkima ja vestluspartner juba noogutab, et jajah, sa sellest kirjutasid jah. See on kuidagi nii hirmus. Aga ikka tore ka kui inimesed teretavad. Alles hiljuti tuli minu juurde üks naine, kes naeratas ja tere ütles, ma naeratasin ja teretasin vastu, siis hakkasin mõtlema, et aga ma ju ei tunne seda inimest…Tema mind tundis.

Siis on mind häirinud mingid kommentaarid. Selles mõttes, et kui elad blogis, siis peaks iga oma liigutuse läbi mõtlema, et see ei oleks mitmeti mõistetav või ei tekitaks jutte. Esiteks need meie maja loomad. Ausalt noh, ei tulnud ma selle pealegi, et kui kasside elust ja olust ei räägi, siis on nad jumala poolt hüljatud, väärkoheldud ja näljas. Kui siis natuke kasside toidust rääkida, siis hiljuti soovitas loomapoes müüja mingit uut toitu proovida, et praegu hea hinnaga ja nii edasi. Orkut sõi seda toitu nii ahnelt, et talle enam ei mahtunud ja oksendas selle õhtul teistpidi välja. Ma ei teagi nüüd, kas seda toitu veel osta või mitte. Kassile (ühele) meeldis, aga samas kui ta nagu buliimik sööb, siis pole ju ka mõtet. Hugole leidsin ka lõpuks mingid maiused, mida ta ei neela tervelt alla või ei kaeva lillepeenrasse, vaid närib, nii nagu nende maiuste eesmärk olla võiks. Suured kiidusõnad Keila Selveri loomapoe müüjale soovituste eest!

Kommentaarid, et appike jälle sul on veiniklaas käes, et mina ju tean, et sa ei joo nii palju, aga mida teised küll arvavad. No me ju juba ammu teame, et teadjamad kommeteerijad teavad, milline joodik ma olen. Mis sa maanaisest ikka muud tahad. Kibestunud ja õnnetu pealekauba. Aga ma ikka mingil põhjusel eeldan, et inimesed on normaalsed ja ei arva, et sotsiaalmeedia võrdub päriselt elu sajaprotsendiliselt. Samas – kasside ja koera kommentaarid näitavad ju just, et täpselt nii nad arvavad.

Sain eile juhuslikult kokku kahe inimesega, keda ma polnud aastaid näinud. Pläkutasime natukene ja muuseas rääkisime natuke ka blogidest. Ühe blogija kohta ütlesid nad, et no ja vaata tema blogi, ei peegelda ju väga tema tegelikku elu. Tõsi. Samas kelle blogi peegeldaks kogu elu selle tegelikkuses? Ma näiteks istun praegu diivanil aluspesus, pleedi all peidus, juuksed sassis ja uneliiv ka veel silmas. Aga seda tegelikkust ei kavatse ma kunagi kellelegi näidata. Parem see veiniklaasi tegelikkus.

Kommentaarid, et appikene, sa ei pannudki lapsele kiivrit pähe kui ma lihtsalt teen maja ees proovisõitu uue rattatooliga, mille ma leidsin Sõbralt Sõbrale poest sel samal päeval kui ma olin töö juures rääkinud, et tahaks kusagilt soodsa hinnaga tooli leida. Ma ei oska poliitkorrektne olla, ma ei tahagi seda olla, aga mulle tundub aina enam, et mida rohkem on mul lugejaid, seda rohkem ma peaksin? Ma ei taha. Ma protestin poliitkorrektsuse vastu!

Ja kui üdini aus olla – millist turvavarustust me lapsena kasutasime? Jajah, olid teised ajad ja teised majad, aga mulle natukene tundub, et me läheme igasugu reeglite ja keeldude ja ettekirjutustega natuke liiale. Ei, ma ei ütle siinkohal, et turvavarustus poleks vajalik, lihtsalt…

Veel rohkem häirivad mind kommentaarid, et sa turundad oma blogi valesti või muud sarnased soovitused, et kui sa tahad oma blogile rohkem publikut, siis sa peaksid tegema seda ja teist ja kolmandat. Ma ei taha. Ma tahan teha natukene. Nii nagu mulle sobib. Ma ei ole mingi blogiturundus-guru ega tahagi seda olla. Mulle meeldib, et ma EI PEA olema blogija, sest sellest sõltub midagi. Mulle meeldib, et ma SAAN olla blogija. Mul on karjäärialaselt hetkel hoopis teised plaanid kui olla elukutseline blogija.

Ühesõnaga lihtsalt üks lambikas kriis, sellest kuidas ma tahan olla blogija, aga ei taha olla blogija. Makes sense!

“Mina olen Nõukogude inimene, mina olen Tallinnast ja mina maksan!”

/ Eveliis / 2 Comments

“No Marekil on natuke lihvimistööd teha,” ütlesin ma sõbrannale kui autost ühe vana ja natuke räämas kummuti tuppa vedasin. Sõbranna pööritas silmi. “Ma paneks Mareki asemel selle kapi põlema, mitte ei hakkaks lihvima,” ütles ta. “Ära aja, see on täiega ilus, lihtsalt vajab natuke hellust ja armastust,” vastasin mina. Sõbranna tõstis käed üles ja ütles, et “püha jumal, sa oled ikka hingelt nõukaaegne inimene.”

Kas just nõukaaegne, aga mingi vana aja inimese hing elab minus ilmselt küll. Mu meelest ei ole midagi ilusamat/paremat/armsamat/romantilisemat kui vanad asjad. Eriti ideaalne on kui nad on perekonda kuulunud ja uue kuue saanud, aga isegi kui ei ole, siis – jah, ma fännan vanu asju, retrostiilis asju. See ei ole alati nii olnud. On olnud hetki kui ma tahan, et kõik oleks uus ja moodne ja igasugu iluvigateta, aga aja möödudes olen ma mõistnud, et see ei ole mina. See ei ole meie. Meie pere ei ole uus ja moodne ja iluvigadeta. Me oleme “kulunult šikid”. Kommenteerijad on mulle öelnud, et armastan sisekujunduses kitši. Ma ei tea. Ma ei oska nõustuda. Võib olla on see nii. Võib olla mitte. Fakt on aga see, et mulle meeldib sisekujunduses taaskasutus. Maitseasi.

Ja teate, mis on veider? Ma olen siin küll ja küll inimeste kodusid arvustanud, mulle jääb ilmselt alatiseks oma arvamus sellest, mis on ilus ja mis mitte, aga ma mõistan aina rohkem, et oluline on see, et kodu oleks omanike näoga ja et omanikel oleks seal mugav. See on kõige olulisem. Pole minu asi öelda, mis on ilus või “õige näoga”. On ju üsna kindel, et minu retro/kitš kodu ei meeldi paljudele. Ei peagi. Pealegi maitsete üle saab vaid kakelda!

Kogemus: tol õhtul kui ma hüsteeriliselt nutsin ja tunnistasin endale, et vajan abi, jõudsin ma tegelikult salaja isegi hüvastijätu valmis kirjutada…

/ Eveliis / 3 Comments

Delfi Naistekaga olen ma pikalt koostööd teinud. Kui nad seekord küsisid, kas oleksin nõus oma depressiooni lugu detailsemalt nendega jagama, mõtlesin ma küll korraks, et kas ma olen valmis selleks, et veel rohkem inimesi mind anonüümsetes kommentaariumites hulluks sõimama hakkab. Samas olen ma ju niikuinii üsna avameelselt juba oma depressioonist rääkinud. Nii et mis seal enam vahet on. Paningi kogu oma loo kirja.

Kui mulle praegu peale vaadata, siis ilmselt ei oskaks 98% inimesi aimata, et ma ravin ikka depressiooni, aga depressiooniga ongi selline värk, et ega peale vaadates ei saagi aru.Mul on nii hea meel, et ma tookord abi otsustasin otsida, sest ma ausalt ei oska mõelda, mis minust ja minu pereelust oleks saanud kui ma ei oleks.

Nüüd tollasele olukorrale tagasi vaadates tunnen ma emana piinlikust, et oma lapse õlgadele nii raske koorma panin. Ta pidi lohutama ja toetama oma ema kui peaks olema vastupidi. Samas ei oska ma öelda, mis oleks minust saanud, kui mul ei oleks tol hetkel last olnud. Tema andis mulle jõudu ja hoidis elus. Ma püüdsin tema pärast hakkama saada. Omal jõul.  Olude sunnil pidi ka mu abikaasa meist eemal olema. Mul oli nii palju nõrkusehetki, kus ma tundsin, et ei taha elada. Aga ma ei tunnistanud kellelegi, et mul on probleem. Ma saan hakkama, mõtlesin ma. Tegelikult ei saanud.

Edasi loe Delfi Naistekast. Päisefoto: Vahur Pormeister

Teeme nüüd asja lihtsaks – lasteaiad suvel lahti JA lastele puhkus kohustuslikuks!

/ Eveliis / 20 Comments

Kui te olete mu blogi lugeja, siis te teate, et mina ja Eesti lasteaiad olema pidevalt nö vaenujalal. Mind häirib Eesti lasteaedade juures palju asju, st Eesti lasteaiasüsteemi juures. Eriti lähen ma marru kui lasteaed on suvel kinni, sest kuidas kuramus peaksid vanemad saama tööl käia kui lasteaed üle kuu aja kinni on? Või kuidas saaks koos puhata kogu perega? Või… Ühesõnaga mu meelest on absoluutselt ajuvaba, et lasteaed on suvel suletud. Jah, ma tean, et on olemas asenduslasteaiad, aga täiesti võõrasse keskkonda täiesti võõraste laste ja õpetajate juurde ma lihtsalt ei taha oma last viia. Ma ei tea, võib olla ma pingutan üle, aga mu meelest on see lapse suhtes ebaõiglane. Jah, me saaksime võtta puhkuse nii, et mina kaks nädalat ja Marek teised kaks, aga näiteks sel aastal tahtsime me üle sajatuhande aasta minna KOOS reisile. Jah, me saime tänu sugulastele Ida hoitud, aga see pole sugulaste suhtes ka aus. Miks nemad peavad oma suvepuhkuse ajal last hoidma?

Nii peab Ida näiteks järgmisel nädalal kaks päeva minuga tööle kaasa tulema, sest mul ei ole muud varianti. Peaks lausa terve nädala tulema, aga õnneks on Norras lasteaiad avatud ja me lähemegi järgmisel nädalal Lillehammerisse. Ida saab lasteaeda viia ja mina saan tööd teha.

Ja nüüd see teine pool, millest mu tuttavad (ja lasteaia õpetajad) on rääkinud. Et miks on lasteaed suvel suletud. Sest leidub vanemaid, kes ise puhkavad, aga laps käib ikka lasteaias edasi. Vanemad tahavad ka puhata. Ma ausalt ei ole seda uskunud, sest mis paganama inimene see on, kes ise naudib mererannas või koduaias suve, aga lapse saadab jalust ära? Kes teeb niimoodi? Mu tuttavad on kinnitanud, et see ei ole väljamõeldis ega liialdus, aga mina olen ikka skeptiline olnud. Mida rohkem ma aga loen igasugu uudiseid, viimati siis lapsest, kes ise koju jalutas lasteaias* ja kodus olev ema oli šokis kui laos ukse taga koputas, seda rohkem hakkan ma uskuma, et nad tõepoolest ei liialda. Okei, muidugi on ka muid põhjuseid, miks ema on kodus ja laps lasteaias, aga põhimõtteliselt hakkan ma aru saama, et osad inimesed viivadki lapsed lasteaeda jalust ära. Kas laps siis ei vaja nende arvates puhkust? Ida ajab meid päevas 3976497328 korda hulluks, aga sellegi poolest TAHAME me lapsega oma puhkust jagada. Lapsepõlv, mälestused, rõõm kõigi silmades (söödud närvid ka, aga las see olla seekord).

Ida Lillehammeri lasteaed on suvel kogu aeg avatud, aga vanematel on KOHUSTUS lapsele suvel anda kolm nädalat puhkust, sellest kaks nädalat järjest. Paned kenasti kirja, millal laps puhkab ja kõik. Miks Eestis ei võiks samasugune süsteem olla? Lapsi on suvel niikuinii vähem, üks-kaks asendusrühma lasteaia peale ei tapaks ju kedagi? Jääks ära see iga-aastane stress, kuidas lasteaia suvepuhkus sugulaste, sõprade vahel ära katta. Ja laisad vanemad oleksid lihtsalt fakti ees. Lapsele puhkuse andmine on KOHUSTUSLIK.

PS: Ma lähen jumalast tihti närvi kui vanemad ei pane lasteaias väravat riivi. Ilmselt nii need lapsed välja saavadki. Keegi ei viitsi seda lisasekundit raisata, et laste turvalisus oleks tagatud, aga parastama ja süüdistama on kanged kõik kui lõpuks mõni laps lasteaiast välja jalutabki. Ilmselt nii oli ka selles Tartu loos. Olen kuulnud, et tegu oli väga hea õpetajaga, kellega see õnnetus juhtus, kuid juhtub ka parimatega. Et ei juhtuks, siis LAPSEVANEMAD RAISAKE SEE LISASEKUND, et värav lukku panna!

Appi, ma ei taha enam seda kuumust!

/ Eveliis / 20 Comments

Üheksa kuud vingume me, et on külm ja pime ja vastik ja märg. Me oleme kurjad ja masenduses. Siis tuleb vihmane suvi. Me oleme veel kurjemad ja veel rohkem masenduses. Järgneb üheksa kuud kehva suusailma. Ainus asi, millest me unistame on suvi. Ja siis tuleb sajandi suvi. Kuuuuuuuuuuuuuuuuum. Sõna otseses mõttes kuum. Mida me teeme? Vingume, et palav on.

Ausalt, what the fuck teil, inimesed, viga on? Sõitsin eile rattaga koju ja keha kleepus niiskusest ja palavusest, eks ikka oli ebameeldiv, aga püha jeesus noh, patt oleks viriseda. Kas ma tahaks rattaga sõita kui sajab lörtsi ja puhub tuul, nii nagu tavaliselt Eestimaa suvel? Muidugi mitte, eksju. Iga kell enne olen kleepuva kehaga. vesi on ju olemas!

Mul on kopp ees, ma ei saa magada, ma ei taha enam suve, appi, kuna see kuumus lõppeb, põrgupalavus tapab – igalt poolt ainult virin. Krt nautige seda, et ei pea talvejopes lõkke ääres istuma või vihma eest peitu pugema. Meil on ka kodus palav. Allkorrusel on konditsioneer, seal pole häda kedagi, aga teisel korrusel magamistubades on nagu magaks leiliruumis. No ja siis. Juba paari kuu pärast on seal külm.

Ma täiega naudin seda, et teen hommikul silmad lahti, käin dusi all, tõmban midagi kiiresti selga ja uksest välja. Ei mingit saja vammuse selga ajamist. Ei mingit mõtlemist, kas riided kannatavad tuult, vihma, lund, miinuskraade. Lihtsalt astun uksest välja.

Õhtul astun ujuma. Sest vesi on soe. Mõnusalt soe. Ma ei armasta eriti ujumist, aga sellise suvega on mere/järve/tiigi ääres nii mõnus ja hea. Nautige neid kolme-nelja kuud. Viriseda saab ka muude asjade üle. Suvesoojus ei peaks olema üks neist!

Meil on vaja end talveks laadida.

End laadida

End laadida

End laadida

Täna Suvi ongi selline

trussikute väel

mööda kodu ringi kondamise päev…

 

Anname tiitsule vägevat ja vuhvtitame krookas linasid

/ Eveliis / 9 Comments

Kui siin juba keelest sai räägitud, siis oleks ainult aus rääkida natuke veel ka minu vanamast. Jah, ma ütlen vanaEma asemel vanama, võib olla on see tulnud sellest, et kiiresti ja pudistades rääkides sõin ma selle E sealt vahelt ära, aga nüüd ma jätan selle kohe teadlikult vahele.

Vanamaga saab alati nalja. Noh näiteks ei viitsinud ta veel paar aastat tagasi teinekord maal bussi oodata ja selle asemel, et helistada, tõmbas  seljakoti selga ja hakkas jalgsi Tartu poole astuma. Või et kui mina otsisin telekapulti ajas tema taga lutti ja imestas siis, et miks ma üldse lutti taga ajasin. Või  kuulab ta mu jutu ära, naeratab  ning nõustub ja ütleb siis mõne aja pärast, et ega ta midagi aru ikka ei saanud. Vanama on täiega khuul. Idal on nii vedanud, et tal vanavanama olemas on. ja selline adekvaatne. Igaüks, kes matemaatikat oskab, saab ju aru, et ta ei ole enam esimeses nooruses, aga käitub aegajalt ikka nagu plikake. No ja kui on vaja Idat hoida ja keegi ei saa, siis vanama ütleb, et tema ikka saab. Ida palub vanamal Norrasse kaasa tulla ja vanama kannatab ära üheksa tundi autos. Sest laps ju nii kenasti palus.

img_1578

Lisaks kõigele muule, mis vanamast ühe pulli kuju teeb, on vanamal ka oma eriline keel. Sain eile teada, et “nall” polegi tema enda leidsõna, vaid täitsa laialdaselt ka teiste poolt kasutatav, aga segadusse oskab ta inimesi ajada küll. Klassika on see kui Marek alles meie perekonda tekkis ja me surnuaeda vanavanaema hauale läksime. “Ega sul autos pürsti pole?”küsis vanaema Marekilt. “Ei,” vastas Marek. Kui ma Marekilt küsisin, kas ta ka aru sai, mida talt küsiti, raputas Marek pead ja ütles, et ta eeldas, et “pürsti” tal autos küll pole.  Nüüd ta teab, et tal seda tõepoolest autos pole.

Samuti ei teinud Marek algul vahet “tsutsukesel”, “tsortsukesel” ja “tsipakesel”. Need on kõik mõõtühikud. Tsutsuke soola on natuke rohkem kui tsipake. Peaaegu näpuotsatäis. Tsortsuke on tsutike vähem kui tsutsuke. Või midagi sellist. Seda loogikat ei anna seletada. Seda peab lihtsalt teadma. Vanama teab. Mina kasutan kõhutunde järgi. Siiani pole väga pange pannud.

Kui vanama tahab, et “tiitsu” tuppa tuleks, meelitab ta teda “vägevaga”. Voodit tehes “vuhvtitan” ma linadega nii, et vanama saab pahaseks. Ttuuletõmme tekib lausa. Ja “krookas” lina läheb segamini. Pole siis ime, et  minu uksed on “poikvil” ja kampsunid “putsulised” ning ma ise teinekord riides nagu “mutsumoor”.  See kõik tuleb vanaemalt.

175 kilomeetrit Peipsi toitu// They’ve enchanted me!

/ Eveliis / 2 Comments

Veel aasta alguses tegutsesin ma selle nimel, et täna Hiiumaale kohvikupäevadele põrutada, aga läks teisiti. Ega ma ei kurda, sest elu. Asju juhtub ja minu puhul on ju vaid loomulik, et plaanid ja asjaolud muutuvad. Paar kohvikut on küll, mis kripeldama jäävad hinge, aga igale poole ka ei jõua. Tartus on ka nädalavahetusel toidu- ja veinifestival. Sinna ka ei jõua.

IMG_1418

Kui veel Hiiumaast rääkida, siis mul on õudselt hea meel, et ilmselt ikka Hiiumaa kohvikutepäevad on aluse pannud nii ulatuslikule kodukohvikute traditsioonile. Ja veel rohkem, et leidub inimesi, kes viitsivad ja tahavad ja oskavad seda mõtet edasi arendada, isegi teisele tasandile viia. On nunnumaid ja lihtsamaid üritusi ja on originaalsemaid. Eelmisel aastal külastasin ma esimest korda Tammelinna kodukohvikute päeva. Läksin ausalt eelarvamusega, et no mida nad ikka pakkuda suudavad. Veetsime terve lõbusa päeva koos sugulastega.

1

Mõnikord ma mõtlen küll, et kas inimesed juba ära ei tüdine nendest kohvikutepäevadest, aga ju siis mitte, sest minu arvates tukeb neid igal aastal aina juurde. Ju me siis oleme ikka ühed suured kohvitanted. Äge! Ma ei tea, kas Peipsi Toidu Tänavat – 175 kilomeetrit pop up restorane Vasknarvast Saaboldani –  saab nimetada kohvikutepäevaks, aga üks üliäge mõte on see küll. Kui sellest kuulsin, käis peast läbi mõte, et peaks ikka sinna minema ja kui sõbranna sõnasabast kinni võttis, oli plaan sündinud. Lähme! Aga kuhu ja kuidas? Vasknarvat ma tean, aga pean ausalt tunnistama, et Saaboldast ei olnud ma midagi kuulnud. Ja kuidas ma need restoranid üles leian? Ma tunnen küll Kauksi, Rannapungerja, Kallaste, Mustvee kanti, aga kus on Atsalama küla? Kuidas leida Peramaa torniresto?

38190255_444808755922859_175967430047170560_n

Pop-up restoran Tare, Atsalama küla.
Rahvuslikus kastmes maitseelamused Tagavälja talu perenaiselt. Serveerituna talu tarekeses looduslike helide taustal.
FB: Tagavälja talu
Foto: Tagavälja talu

Tegin siis Google´is endale ülevaate võimalikust marsruudist. Pilt läks kohe selgemaks. Esimesel päeval keskenduks sellele poolele, mis jääb Vasknarvani, ja teisel päeval sellele poolele, mis jõuab Värska poolele. Broneerisin meile isegi Kuremäe Hostelis toa juba ära. Nii naljakas, et alles paar nädalat tagasi mõtlesin ma, et oh tahaks Kuremäe kloostrisse minna, aga no kuna ma sinna jõuan. Ja Setomaale. Voila! Elu jälle.

Muidugi ei ole niipidi marsruut kõige loogilisem, sest pühapäeval tuleb ju tagasi Tallinnasse ka põrutada ja läheb hirmsaks uhamiseks sealt Saaboldast, aga pole hullu. Kõik on teostatav. Aega on veel ka, nii et kes teab võib olla organiseerin ma marsruudi veel kuus korda ümber. Oleks minulik.

Toidutänav

Küll küllale liiga ei tee ja kui teine sõbranna hakkas sõnasabast kinni, et kuule lähme 15.09 Sibulatee Puhvetite Päevale, siis mõtlesin ma, et aga miks ka mitte. Mis see siis sõita on.

38122954_2131968943512187_5193490517500887040_n

Aljonushka puhvet. Foto: Sibulatee FB

Näete, mis need Peipsiääre inimesed minuga teinud on. Ära on nõidunud, mis muud. Aga tegelikult kui ma vaatasin neid kohanimesid – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – tuli mulle täiega nostalgia peale. Tartus elades ei ole need kohad mulle võõrad. Kauksi oli nagu välismaa, kuhu suvitama mindi, ja kuna see oli niiiiiii kaugel, siis ikka mitmeks päevaks ja telkidega. Hiljem käisime emmega Peipsi ääres päevitamas ja ujumas, Emajõgi meile ei meeldinud, Peipsi pettis ära nagu oleks mere ääres puhkamas. Kauksi oli ju niiiiii kaugel ja nii said meie lemmkrandadeks kohad Rannapungerjas ja Kallastel. Võib olla on ka need mälestused üks põhjus, miks Peipsi kant mulle nii hingelähedane on? 

//

It was not so long ago, in the beginning of this year actually, when I was working towards on going to Day of Cafes in Hiiumaa today. But things change. I’m not complaining, because this is life. Things happen and in my case it is only natural that plans and conditions change. There are couple of cafes, that don’t seem to want to leave my mind, but I can’t be everywhere. There is also a food and wine festival in Tartu this weekend. I have to miss that event too.

If there was anything to say about Hiiumaa, then I am really happy that most likely Day of Cafes in Hiiumaa have started a long term home cafe tradition everywhere in Estonia. Even more so that there are people, who want to and can develop this concept, take it to another level.  There are cuter and simpler events, and then there are more original ones. Last year I went to Tammelinna Home Cafes’ day for the first time. I was prejudice when going there as I really didn’t think there is something new they could offer. Instead, we spent a really fun day with our relatives.

Sometimes I wonder if people are not getting tired of it all already. Apparently not, because seems like there are new events happening every year. We, Estonians, must very big café fans. Cool. I am not sure if you can call “Peipsi Food Street – 175 kilometers of pop up restaurants from Vasknarva to Saabolda” a day of cafes, but it is an awesome idea. When I heard about it, I did think on maybe going, but when my friend decided to go, that was it. We are going! But where and how? I know where is Vasknarva, but I must admit I had never heard of Saabolda. And how do I find all these restaurants? I am familiar with the surroundings of Kauksi, Rannapungerja, Kallaste and Mustvee, but where is the village of Atsalama? How do I locate the Peramaa Tower Restaurant?

So I opened Googlemaps to set up a possible route. Everything made sense immediately. On the first day we would stay more around Vasknarva and the second day explore the area of Värska. I even booked a room in Kuremäe hostel for us. It’s so funny how it was only couple of weeks ago, when I thought of visiting the Kuremäe monastery, but who knows when I get there. And Setomaa. Voila! This is life, again. Of course it is not the most logical to start the journey from north and move to south as it will be a lot of kilometers to drive back to Tallinn on Sunday, but everything is doable. We still have time, so who knows, I might re-route us few times. That would be so me.

If that wasn’t enough, my other friend invited me to go along to the Day of Cafes in Sibulatee (onion road) on the 15th of September. Well, why not. What is another couple of hundred kilometers.

See what these people near Peipsi have done to me, they’ve enchanted me. To be fare, looking at these place names – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – I felt really nostalgic. When I was still living in Tartu, I knew those places very well. Kauksi was like a resort you went for summer holiday, and because it was sooo far away, you went there at least for couple of nights and took your tent with you. Years later, we used to drive to Peipsi lake for a swim with my mum as we didn’t like the local river. Peipsi made us feel like we were at seaside. As Kauksi was too far to drive, Rannapungerja and Kallaste became our new favorite beaches. Maybe these memories are the reason why I feel so close with Peipsi area?

 

Piim läheb müredaks kui uks poikvile jääb ja putsunutsutaja sai süüdistuse prostitutsioonis

/ Eveliis / 42 Comments

Kuna ma veetsin hiljuti jälle oma Lõuna-Eesti päritolu, tuli mulle meelde üks aastate tagune sünnipäev. Rääkisime keelest ja murrakutest ja sõnadesest ja oli vaid ajaküsimus, kunaS (!) lõunaeestlased vähemuses oleva(te)le põhjaeestlas(t)ele korrektset eesti keelt õpetama asuvad.
Alustasime millestki lihtsamast nagu pürst ja putsu. Täiesti normaalsed eestikeelsed sõnad, mille kohta mingil arusaamatul põhjusel põhjaeestlased ütlevad hari ja …. Ma ei saanudki aru, mis sõna nad „putsu“ asemel kasutavad, aga ma sain aru, et samal ajal kui minu „pluus muutub pärast pesemist putsuliseks“ , siis nende oma muutub topiliseks.

giphy.gif

Järgmiseks tulid müre piim vs tilgastunud piim ja puks vs spikker. Otseloomulikult tegid lõunaeestlased põhjaeestlasele 7:1 vastu selgeks, et ainukesed normaalsed sõnad on „müre“ ja „puks“. Ometigi ei tahtnud põhjaeestlasest Marek neid sõnu kuidagi tunnistada ja see vaidlus oleks olnud üpris sama lõputu kui tookord, kui vaidlesin Marekiga, et „uka-uka“ asemel on õige öelda „trihvaa“.  Kes ütleb midagi nii väärastunud nagu “tilgastunud piim”?

4FmGwfx.gif
Vahepeal kaotasin mina enamusele veel sõnaga „poikvil“, sest arusaamatul kombel kasutas ka enamus lõunaeestlasi selle asemel sõna „irvakil“ ja Dagne kaotas enamusele sõnaga „suurdestuba“, sest arusaadaval kombel kasutas enamus selle sõna asemel sõna „elutuba“.

Ja siis jõudsimegi eesti keele kõrgema pilotaažini – „see“ ja „too“. Kas saab olla veel midagi võimatumat, kui püüda põhjaeestlasele selgeks teha, kuna „sellest“ saab „too“? Ei ole meetrilise täpsusega paika pandud, kuna sellest saab too; kõik mis on lähedal,kõrval,juures on „see“ ja kõik, mis on kaugemal,eemal on „nood“ (MITTE „tood“ nagu rumal põhjaeestlane naeris).
„See“ on siin, „too“ on seal ja „nood“ on „too“ seal mitmuses . Loogiline! Mingil põhjusel aga ei taha põhjaeestlased seda loogilist reeglit tunnistada ja Manek püüdis ikka selgitada, et kõik asjad, olgu nad siin või seal, on ikkagi „see“ – „see tool siin“ ja „see tool seal“. Selle asemel oleks palju lihtsam ja arusaadavam kasutada „see tool“ ja „too tool“, aga jonnakas põhjaeestlane kohe ei taha aru saada. „Too too tool!“ itsitas vähemuses olev Marek ja püüa talle mõistmatule selgeks teha, et „Too too tool!“ on Lõuna-Eestis täiesti normaalne ja toimiv lause. Räägi siis sellistega! Nad ei tea isegi seda, et riided pandi koolis „rõivistusse“, mitte „garderoobi“!

Ja püha jumal asjad lähevad ju puru. Mitte puruks.

giphy.gif

„Luu“ vs „kont“ vaidlus on tegelikult sama klassikaline nagu „ see“ ja „too“, aga tuleb tunnistada, et seekord suutis Põhja-Eesti raudsesse Lõuna-Eesti loogikasse väikese mõra lüüa. 7:1 Lõuna-Eesti kasuks oli tulemus, et „kalal on luud“, mitte „kondid“. Iga kord, kui ma kuulen Marekit ütlemas „kalakont jäi kurku“ tekib mu silme ette õõvastav pilt üüratu suurest säärekondist, mis kurgust välja turritab, mitte tillukesest-tillukest „kalaluust“.
7:1 oli tulemus ka Lõuna-Eesti kasuks, et „inimesel on kondid“, mitte „luud“ nagu väidab Põhja-Eesti. Aga nüüd tuligi koht, kus Põhja-Eesti Lõuna-Eesti kahtlema pani. Okei, Lõuna-Eesti inimestel on „luude asemel kondid“, aga ometigi ei ütle me mingil põhjusel, et „mul oli kondimurd“, „kont on katki“ , „käekondimurd“. Nii nagu põhjaeestlasel on ka meil neil hetkedel „luumurd“, „luu katki“ ja „käeluumurd“. Miks? Sellele küsimusele me vastust ei saanud…

giphy (2).gif
Ühes olime me kõik siiski ühte meelt. Kõige veidramad inimesed tulevad Pärnumaalt, kellel „lumi pakib“. Mis mõttes „pakib“? Lumi “hakkab kokku“ või „jääb kokku“, aga ei „paki“!

giphy (1).gif
Kerge kõrvalepõige: Kas te olete mõelnud sellele, KUI   vägivaldne keel on eesti keel – surmigav, tapvalt igav, verinoor, verivärske, „laseme inimesed bussipeatuses maha“, „lööme aega surnuks“, „lööme end üles, et lüüa külge“, „peksame segast“ ja „sööme verikäkke“ .

Millises eesti keeles teie räägite? 

Super hot model friend or “Well, actually, of course, I’m saying ‘A Very Happy Birthday with love from Pooh.”

/ Eveliis / Leave a comment

Ma sain Klaudiaga tuttavaks paar aastat tagasi Norras elades. Üks mu sõbranna ütles, et teab üht tüdrukut, kel eestlasest elukaaslane ja soovitas meil kokku saada, et võib-olla saavad mehed omavahel sõpradeks. Noh, et Eesti mehed välismaal ei leia just väga lihtsalt sõpru ja pealegi kipuvad nad üsna vaiksed olema. Sain Klaudia telefoni numbri ja pidin kohtingu kokku leppima. Enne piilusin nagu tänapäeval ikka Instagramist ja Facebook´ist, et milline see Klaudia siis on.

Püha jeesus, ma pidin ta pilte nähes pikali kukkuma. Sihuke modell. Peenike nagu õlekõrs, jalad pilvepiirini ja nii särav naeratus. Liiga ilus, mõtlesin ma, mis meil küll ühist võiks olla. Ei siit midagi head tulla saa. raudselt huvitavad teda vaid meik ja kuulsused ja temaga ei ole midagi rääkida.

Saime siiski kokku ja kui tundus, et mehed küll omavahel kunagi suhtlema ei hakka (vaiksed eesti mehed, kel sõnu tuli tangidega suust välja kiskuda), siis Klaudia oli hoopis teistsugune. Sõbralik, elav ja jutukas. Modellivälimusega loomulikult ka. Hiljem sain ma teada, et ta ongi kunagi modell olnud. Me klappisime. Ja läks vaja veel mõned kohtingud, aga lõpuks hakkasid mehed ka suhtlema. Nii me sõpradeks saimegi.

Ära hinda raamatut kaante järgi. Klaudia on üks huvitavamaid inimesi, kellega koos olla ja juttu rääkida. Me oleme sarnasemad kui ma oleksin osanud arvata.

2.jpg

Täna on Klaudia üks mu parimaid sõpru. Lillehammeris olles elame me tihti lausa nende juures, sest Klaudia ja Jaagup on nagu teine perekond. Meil saab alati nii palju nalja. “Keeping Up With The Eastern Europeans” oleks meie teleseriaal kui me oleksime kuulsad;) Nii palju situatsioonikoomikat, et sõnades teistele on raske edasigi anda. Meile meeldivad sarnased asjad – ilusad riided, õudusfilmid, Edvard Munch, Tommy Cash, Ida… Ainult toidumaitse on meil erinev. Mingil põhjusel ei meeldi Klaudiale lutefisk.

3.jpg

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, KLAUDIA! Wszystkiego najlepszego!

So Owl wrote… and this is what he wrote:
HIPY PAPY BTHUTHDTH THUTHDA BTHUTHDY.
Pooh looked on admiringly.
“I’m just saying ‘A Happy Birthday’,” said Owl carelessly.
“It’s a nice long one,” said Pooh, very much impressed by it.
“Well, actually, of course, I’m saying ‘A Very Happy Birthday with love from Pooh.’ Naturally it takes a good deal of pencil to say a long thing like that.”
“Oh, I see,” said Pooh.

img_5682.jpg

I got to know Klaudia a few years ago when living in Norway. One of my girlfriends said that she knew a girl who had an Estonian partner and suggested that we get together so that men might be friends with each other. As you know Estonian men abroad do not find friends very easily, and, moreover, they tend to be quite quiet. I received the phone number to Klaudia and set a date for four of us. Before meeting them I checked from  Instagram and Facebook how did Klaudia look like. 

Holy, Moses, I fell down from a chair when I saw the pictures. Such a supermodel.  Too beautiful, I wthought, we can have nothing in common. She´s probably into parties and make up and it will be boring to talk to her. 

However, we got together and when it seemed that the men would never interact with each other (silent Estonian men, not a word coming out of their mouths), Klaudia was quite different. Friendly, lively and talkative. Of course, looked like a model also. Later I got to know that she had been a model. We got together a few times more, also men started to talk and hit it off, and this is how we came friends. 

Never judge a book by its cover. Klaudia is one of the sweetest, friendliest and most interesting people to be together with. Such a sweetheart!

Today, Claudia is one of my best friends. At Lillehammer, we often live with them, because Klaudia and Jaagup are like a second family. We always have so much fun. “Keeping Up With The Eastern Europeans” would be our TV show if we were famous;) There are so many jokes  that it’s hard to express in  words to others. We like similar things – beautiful clothes, horror movies, Edvard Munch, Tommy Cash, Ida …
We only like different food. For some reasons Klaudia does not like lutefisk.

XOXO

 

Mis on sinu saladus?

/ Eveliis / 15 Comments

“Mis on sinu saladus?” küsisin ma Fjällräveni rebaselt. “Siin on minu saladus,” ütles rebane, näitas oma Kånkeni seljakotti, lisas: “see on väga lihtne” ning loetles üles põhjused, miks Kånken on maailma kõige parem seljakott.

Alustame kõige ebaolulisemast ehk koti välimusest. Me like it. Very much. Kuigi pean ausalt tunnistama, et kunagi ammu ammu kui seda kotti esmakordselt nägin, mõtlesin, et miks kuradima pärast see kole kott nii populaarne on. Maitsed muutuvad. Ilmselt võib nii mõnigi ikka öelda, et kole nagu öö, aga minu meelest superkihvti välimusega. Disain ja tuntud logo = ju siis on hea asi, ei ole põhilised põhjused, miks ma seda kotti juba mitu aastat olen endale tahtnud. Ei ole mind ka eemale hirmutanud see, et kott olla iga endast lugupidava hipsteri kohustuslik element. Mõni asi on klassika. Terve maailm võib kanda Levi´s teksasid, aga 501 on ikka klassika. Fjällräven ka. Mitte vaid Kånken, vaid Fjällräven üldse. Olete nõus klassika kohapealt?

Kånkeni kõige suurem pluss on selle mugavus. Selg ei hakka valutama ja ei vaju ettepoole küüru, isegi kui kott on trääni täis. Pole ilmselt midagi imestada kui kott 1978.aastal just koolilaste seljaprobleemide leevendamiseks loodigi. Mul on igasuguseid seljakotte olnud, aga sellist, mis päev läbi kandes selga ega õlgu ÜLDSE valutama ei pane, veel mitte. Isegi Marek, kes oli skeptiline peenikeste rihmade suhtes ja veendunud, et need hakkavad soonima, tunnistas peale pikka päeva koos seljakotiga, et nii mugav on, et ei raatsi mulle tagasigi anda. Lisaks ei aja ta kuuma ilmaga selga higistama, ei toeta otse vastu selga ja õhk käib läbi. Ei ole vähe oluline kui päev otsa 34kraadises kuumuses ringi trampida.

cropped-img_1994.jpg

Ma liigun hästi palju seljakotiga, aga paljude kottide nö miinus on minu jaoks see, et need on sportlikud ja kleidiga ikka selga ei viska. Kånkeni viskan. Lisaboonusena on kotil ka käes kandmise sangad. Minu jaoks hästi oluline omadus, millest ma paljude teiste seljakottide juures puudust olen tundnud.

Ilmastikukindlus on suuuuuuur pluss. Paduvihmas jäävad ka asjad kuivaks. Enda peal testitud. Arvuti oli kotis ja kartsin küll, et vihm saab arvutile saatuslikuks. Ei saanud. Köik asjad kotis olid täiesti kuivad!

img_2439

Vot nii lihtne ongi Kånkeni saladus. Ei ole lihtsalt niisama üleshaibitud ja ülehinnatud toode. Koti hind on ca 90  eurot, aga avastasin just, et Hansapostist saab koti 79, 95 euroga ja Prismast (!) lausa 69, 95 euroga. Alguses vaatasin, et vapsee 59,95, aga see oli Mini hind.