Kui siin juba keelest sai räägitud, siis oleks ainult aus rääkida natuke veel ka minu vanamast. Jah, ma ütlen vanaEma asemel vanama, võib olla on see tulnud sellest, et kiiresti ja pudistades rääkides sõin ma selle E sealt vahelt ära, aga nüüd ma jätan selle kohe teadlikult vahele.
Vanamaga saab alati nalja. Noh näiteks ei viitsinud ta veel paar aastat tagasi teinekord maal bussi oodata ja selle asemel, et helistada, tõmbas seljakoti selga ja hakkas jalgsi Tartu poole astuma. Või et kui mina otsisin telekapulti ajas tema taga lutti ja imestas siis, et miks ma üldse lutti taga ajasin. Või kuulab ta mu jutu ära, naeratab ning nõustub ja ütleb siis mõne aja pärast, et ega ta midagi aru ikka ei saanud. Vanama on täiega khuul. Idal on nii vedanud, et tal vanavanama olemas on. ja selline adekvaatne. Igaüks, kes matemaatikat oskab, saab ju aru, et ta ei ole enam esimeses nooruses, aga käitub aegajalt ikka nagu plikake. No ja kui on vaja Idat hoida ja keegi ei saa, siis vanama ütleb, et tema ikka saab. Ida palub vanamal Norrasse kaasa tulla ja vanama kannatab ära üheksa tundi autos. Sest laps ju nii kenasti palus.
Lisaks kõigele muule, mis vanamast ühe pulli kuju teeb, on vanamal ka oma eriline keel. Sain eile teada, et “nall” polegi tema enda leidsõna, vaid täitsa laialdaselt ka teiste poolt kasutatav, aga segadusse oskab ta inimesi ajada küll. Klassika on see kui Marek alles meie perekonda tekkis ja me surnuaeda vanavanaema hauale läksime. “Ega sul autos pürsti pole?”küsis vanaema Marekilt. “Ei,” vastas Marek. Kui ma Marekilt küsisin, kas ta ka aru sai, mida talt küsiti, raputas Marek pead ja ütles, et ta eeldas, et “pürsti” tal autos küll pole. Nüüd ta teab, et tal seda tõepoolest autos pole.
Samuti ei teinud Marek algul vahet “tsutsukesel”, “tsortsukesel” ja “tsipakesel”. Need on kõik mõõtühikud. Tsutsuke soola on natuke rohkem kui tsipake. Peaaegu näpuotsatäis. Tsortsuke on tsutike vähem kui tsutsuke. Või midagi sellist. Seda loogikat ei anna seletada. Seda peab lihtsalt teadma. Vanama teab. Mina kasutan kõhutunde järgi. Siiani pole väga pange pannud.
Kui vanama tahab, et “tiitsu” tuppa tuleks, meelitab ta teda “vägevaga”. Voodit tehes “vuhvtitan” ma linadega nii, et vanama saab pahaseks. Ttuuletõmme tekib lausa. Ja “krookas” lina läheb segamini. Pole siis ime, et minu uksed on “poikvil” ja kampsunid “putsulised” ning ma ise teinekord riides nagu “mutsumoor”. See kõik tuleb vanaemalt.
Ja putsunutsutajat sa ka ei oska kasutada, ma olen aru saanud 😀
Eip. Vähemalt mitte Mareki standardite järgi
Õkva hea lugemine:)
ka tartust
Hahah on jah ōkva hea lugemine.
Nii äge ikka,et sul selline vanama on .ütlen ka oma vanaema kohta vanama.
ka tartust 😃
Isver, Õkva täitsa unustasin. See vanama lemmiksõna
Minul on tsorts vedeliku mõõtühikuks. Tsuts ja tsipa kuivaine kohta. Võrumaalt pärit.
Jap, tsorts pn jah vedeliku kohta, tsorts jahu oleks täitsa vale. Aga tsortsuke õli või vett makes sense, eksju?
Kinnitan – nalle on mujal ka 😀 ma lausa keeldun nende kohta juukseklamber, -nõel võI -lõks ütlemast. Fuh!
Juukseklamber on minu jaoks hoopis midagi muud. Selline suurem ja kaunistusega, juukselõks on ka hoopis midagi muud. juuksenõel on eriti rõve. Nii et NALL on NALL!