Ussipesa

Hyggehytta

/ Eveliis / 3 Comments

Suue tõenäosusega olete te Meik Wikingi “The little book of hygge´t” lugenud, aga kui ei ole siis lühidalt öeldes on see raamat õpetus, kuidas taanlaste moodi elu nautida ja mis on sellise ellusuhtumise saladus. Soovitan.

“Loosely translated, Hygge—pronounced Hoo-ga—is a sense of comfort, togetherness, and well-being. “Hygge is about an atmosphere and an experience,” Wiking explains. “It is about being with the people we love. A feeling of home. A feeling that we are safe.”

Hygge is the sensation you get when you’re cuddled up on a sofa, in cozy socks under a soft throw, during a storm. It’s that feeling when you’re sharing comfort food and easy conversation with loved ones at a candlelit table. It is the warmth of morning light shining just right on a crisp blue-sky day.”

Ma olen Taanis käinud mitmeid kordi ja juba esimesest korrast peale armusin ma sellesse riiki, see on üks minu vaieldamatu lemmiksihtkoht Euroopa. Suure tõenäosusega just selle hygge-vaibi pärast.

Ma olen hygge-vaibi võtnud kaasa ka Ussipessa. Ses mõttes et ma tahan siia luua meie oma hygge. Ma ei ole eriliselt osav, et aidata vajalike töödega, las siis minu panus Mareki töö kõrval, on lilled ja liblikad, et oleks hygge.

Seega ei ole midagi imestada, et meie külalistemaja sai nimeks hyggehytta. Hyttaks sai valitud Baltic House´i Artur. Ma olen saanud mitmeid küsimusi maja maksumuse ja selle kohta, kas soovitan, siis alustades tagantpoolt. Jah, soovitan. Esiteks oli muidugi kiire tarneaeg (samal ajal kui suurema osa majade tarneaeg oli heal juhul septembris, oli neil ka paar maja, sh Artur, võimalik saada kätte kuu ajaga). Teiseks hea hind ja hinna ning kvaliteedi suhe. Kolmandaks väga meeldiv suhtlus ja abivalmid ning kiired töömehed. Ma ei tea, kas ma teile olen juba rääkinud, et mehed panid seda maja kokku kõige hullema kuumusega terve tööpäeva ja siis kui nad olid valmis saanud ning ilmselt tahtsid vaid koju, palusin ma neil ka ühe diivani teiselt korruselt alla tassida.

Selle. Ja nad aitasid. Ilmselt pärast naersid omaette, et mida ta selle diivaniga teeb, et enne on ju vaja viimistlus teha majas, aga seda te juba teate, et sellised asjad mind ei huvita.

Põranda võõpasin ma õliga üle ja plaan oli sama tooni ka seinad teha, kuid eile Kaisaga arutades mõtlesime me, et võib olla see ei ole hetkel siiski vajalik. Vähemalt niikaua kuniks seinad puhtad on. Mul tuleb seintele pilte jm, nii et ma veel mõtlen, kas ja kuidas. Üldsegi milleks kiirustada? Ega need seina ju eest ära ei jookse;)

Loomulikult ei ole siin kõik veel valmis, aga mulle endale tundub, et hygge-tunne on juba olemas. Mu kindel plaan on ka võimalikult vähe asju osta ning siiani on see õnnestunud. Ma ei teadnudki, et meil kodus nii palju asju on, mis siia mu meelest nii hästi sobivad. Peegli leidsin täna hommikul kassmajast, kust see sinna on saanud, kes seda enam mäletab. Lamp on vana Ida toa lamp, mida ma tegelikult plaanisin ära visata, kuid kuidagi jäi see kuuri vedelema. Vedas. Mõned nõud on meile pulmadeks kingitud, teised pulma-aastapäevaks. Kasutanud me ei ole neid ammu, ootasid oma õiget kohta, et uuesti kapist päevavalguse kätte tulla ja uut elu elama hakata. Mis oleks nende jaoks veel õigem koht kui hyggehytta?

Palju hyggehytta siis maksma läks? On seda raha väärt? Absoluutselt! Ma olen üsna kindel, et mõne aja pärast on meil hoovis juba kaks Arturit.

#notsponsored igaks juhuks

Ära hakka ise tegema! Siis ma pean ise ümber tegema hakkama!

/ Eveliis / 3 Comments

Lugesin Marimelli blogi uue kodu sisustamisest ja kuigi ma täielikult mõistan seda kärsitust, et tahaks kõike ja kohe ja valmis, ma ise olin samasugune kui kunagi maja valmis sai, aga õnneks sai eelarve otsa ja nii on majja asjad tulnud aastatega. Miks õnneks? Sest nii oleme me aru saanud, mis on täpselt on meie. Ma ei oska seda seletada, aga noh mingi hetk saime aru, et ilmselt sellist ilusat kataloogi/instagrami kodu Ussipesast ei saa, et ongi selline Segasummasuvila. Eile just Liivi jagas pilti oma kodust, et leidis ühe vaiba, mis talle tundus, et sobib koju hästi, aga et eks ilu on vaataja silmades ja nii ongi. Lisaks meeldib mulle taaskasutus ja vanad looga asjad nagu te teate. Ma ei arva üldse, et see on ainus ja õige suhtumine kodu sisustamisel, aga mulle meeldib.

Paar kuud tagasi kui olin onu ja tädi juures istunud pika söögilaua taga + veel paar kuud varem pahandanud pidevalt Idaga, et ta oma mängudega laua pinna ära võtab ning liniku sassi ajasin, sain ma aru, et meie elutoa keskmest on puudu suur piklik söögilaud. Asusin selle otsingutele. Muidugi esimese hooga Marketplace´ist, sest ma lihtsalt ei raaaaaatsi maksta 1000 eurot söögilaua ja toolide eest. Silma jäi mulle see must laud roosade toolidega. Nillisin ja vaatasin ja mõtlesin ning lõpuks otsustasin, et jah, see tuleb koju kaasa. Mu meelest sobib ideaalselt.

Ainus miinus on, et nüüd ei sobi sellega kokku diivanilaud, mis on valge plaadi ja heledate jalgadega. Hakka nüüd veel uut diivanilauda ka otsima eks. Aga äkki saab jalad ära värvida? Küsisin Marekilt, et kas saab. Marek noogutas. Uurisin täpsemalt, et millega ja kuidas. Marek raputas pead. “Mis on?” küsisin. “Palu ära hakka ise tegema,” vastas ta tüdinenud näoga, “siis ma pean kõik ise ümber tegema.”

Tõsi. On lihtsam kui ta ise selle kohe algusest lõpuni ära teeb. Ja kui juba ümber tegemisest rääkida, siis panin õhtul pesu kuivama, st mõtlesin, et olen hea naine ja aitan, et panen osa ise kuivama. Tegin oma töö ära, istusin teleka ette ja kuulsin õuest ohkamist. “Issand jumal, ma pean su emaga rääkima, et ta sulle koolituse teeks! Kes see nii pesu paneb kuivama?” Teile vist ei tule enam üllatusena, et mu ema ja Marek panevad pesu kuivama kuidagi eriliselt. Sopsutavad ja raputavad ja teevad tuhat liigutust enne kui kuivama panevad. Mina nii palju ei viitsi.

Ühtlasi on meie majas veel üks mööbliese, millest Dexter suurem on. Okei, peaaegu. Me ise enam ei taipa kui suur ta tegelikult on, alles siis kui ta mõne suure objektiga võrreldes ikka suurem on.

Napsie suvepidu

/ Eveliis / 2 Comments

Ossaa, kui pikk paus siin blogis. Ja alles nädalavahetusel kuulsin teistelt, kes Napsie suvepeol olid, et motiveerin neid ka rohkem blogima, et olen ikka üks neist, kes jätkuvalt järjepidevalt blogib ja paneb neid ka kirjutama ning nüüd siis selline feil. Põhjus on on kaugel proosalisest, ma lihtsalt suutsin end pühapäeval ära külmetada ja kuigi väidetavalt peale koroona muid haigusi enam ei ole, siis mina olen nüüd esmaspäevast saati ühe vanakooli külmetusega poolpikali olnud. Poolpikali sellepärast, et pole olnud aega olnud päriselt haige olla – juuni on töö juures kõige kiirem aeg, lisaks Ida kool ja etendused ning mu enda koolitused ja kodutööde tähtajad. Ühesõnaga elagu 40-aastane, kes ei tea ikka veel, et kui istuda paar tundi tuulekoridoris, siis võib tulemuseks olla just selline “trammi alla jäänud” olek.

Aga keda see haigus ikka huvitab. Mind ennast ka mitte. Aga Napsie suvepidu? No natuke ikka ju huvitab. Mul on hea meel, et juba teist aastat on Ussipesa muutunud üheks päevaks tõeliseks Napsielandiks ja toonud siia kokku nii palju toredaid inimesi. Kui on keegi, kes oskab pidu korraldada, siis on see kindlasti Napsie.

Ilma liialdamata on mõeldud iga kui viimase detaili peale. Söökidest-jookidest kingitusteni. Kingikotid on alati läbimõeldud ja sellised, mis tõesti teevad rõõmu ega pole niisama mõttetu nodi, mis kasutust ei leia. Selle koha pealt suur kniks ja kummardus tiimile, kes viitsin neid detaile paika panna. Ilma oskavad nad muidugi ka imelise organiseerida!

Ja nii tore on igal aastal saada päriselt tuttavaks mõne sellise inimesega, keda siiani vaid läbi ekraani tead. Hoopis teine on kui saad inimestega näost näkku tuttavaks. Nii hea meel, et siia sel aastal nii palju ägedaid naisi kogunes, kellega juttu ja nalja jätkus kauemaks ning kellest viimased lahkusid varajastel hommikutundidel. Oli tõeliselt meeleolukas pidu. Minu poolt aitäh kõikidele, kes võtsid vaevaks siia “pärapõrgusse” kohale tulla!

Pühapäevase päeva veetsin ma Idaga Kaari Sillamaa koolis etenduse peaproovis. Seal ma end ära külmetasingi. Läksin kuumuse eest tuule kätte end jahutama ja nii ta läks. Õhtul hilja koju jõudes oli nagu tuleks väikesele Napsie afterpartyle. Jube mõnus pühapäeva õhtu oli. Napsie ruulib!

Suvaline pildipostitus vol 2

/ Eveliis / 4 Comments

Nädalavahetus läks nii kiiresti. Just nagu poleks olnudki. Plaanid olid suured, aga tegelikult ei saanud ära tehtud isegi poolt rehkendust. Olgu, tegelikult ikka natuke sai. Alustasin oma tunnetusaia projektiga, panin paika esimesed peenrad, aga ega see ei ole nii lihtne kui ei oska. Mis taimed lõhnavad? Mis taimed on kuulatavad? Mida saab maitsta? Mida vaadata? Kolme viimasega saan hakkama, aga aidake lõhnataimedega. Ei pea olema vaid lilled või vaid maitsetaimed.

Bauhofist sain 1,17 euroga nii nunnud päikeselambid. Kas nad töötavad ka, seda ma ei tea, sest mul ei olnud õrna aimugi, et need oleks tulnud ka sisse lülitada ja nii jäi nädalavahetusel see nägemata. Eile polnud meeles kontrollida. Ilmselt ikka töötavad.

Idal oli nädalavahetusel sõbranna külas ja meil oli ainult üks kokkulepe, et no drama ja alumisel korrusel onni ei ehita, et kui peab kinni kokkuleppest, siis ma aitan tal ülemise korruse ära koristada. Draamat oli minimaalselt, alumine korrus püsis puhas ja nii ei jäänud mul muud üle kui pidada kinni oma lubadusest – koristada ülemine korrus ära. Tegin vahelduseks isegi Ida toa korda. Küll vaid ilmselt loetud minutiteks, aga siiski vahelduseks oli täitsa hea mänguasjade ja khmm… prahi all põrandat näha.

A avastasin ka, et ma olen ikka täiesti süüdimatu täiskasvanu. Ida ja ta sõbranna tahtsid pühapäeva ka veel koos olla, aga meil oli vaja linnas käia. Mõtlesin, et minu pärast olgu õhtuni koos, aga käime siis kõik koos linnas ära. Selle peale üldse ei mõelnud, et sõbranna emale helistada ja uurida, kas neil ka ehk oma lapsega omad plaanid pühapäeval. Mulle kuidagi sobis, et Idal sõbranna külas oli – ei pidanud ma ise mängima temaga. Nii ma siis võõra lapse kaaperdasingi. Ja jumala eest, palun ärge lugege siit välja, et ma ei tahaks oma lapsega tegeleda. Tahan ja väga, aga konkreetne mängimine on see, mida ma ei oska. No et nukkude ja asjadega. Okei, oskan, aga ei viitsi. Selle eest võin ma päev otsa multikaid vaadata, koos süüa teha, jalutamas ja matkamas käia, muuseumis, teatris, kinos, kohvikus, reisil…

Peale karuvideot ma väga metsa hommikujalutusele ei ole kippunud ja Dexter on püha segadust täis, et mis ometi selles majas toimub. Kõigepealt ei käida enam üldse jalutamas ja siis jalutatakse arglikult postkastini või lähimate lilledeni, mitte ei tea mõnusaid pikki jalutuskäiku metsaserval või põllul. Ei julge, mis sa teed. Ikka täitsa kõhedust tekitab see mõte, et mõmmik võib kusagil ligidal olla. Ei pruugi, aga võib. Siiani väitis Marek ka, et meie metsas pole 25 aastat karu olnud, noh aga näed, nüüd aastal 2021 oli/on.

Kas te suudate uskuda, et Idal on reedel viimane lasteaiapäev? Nagu päris viimane. Täna on mul Zoomis koolimineku koosolek. Nii hull. Ma tunnen, et ma pean nagu päris täiskasvanu olema korraks. Peaasi, et ma ära ei unusta. Sest samal ajal oleme me Idaga ka LKKK-s tund. Pole enam palju jäänud kui nad oma “Kolikambri müsteeriumiga” lavale tulevad. Tulge ka vaatama (https://www.lkkk.ee/blog/2021/05/21/kolikamber-kolib-auna-ouele/). Mäletate, Ida häbenes ja oli nõus pigem isegi loobuma (jälle) koolis käimisest? Saime ikkagi nii kaugele, et tegin selgeks, et niimoodi poole pealt ei saa loobuda, et aasta tuleb ikka lõpuni käia, pealegi kõik on ju arvestanud ja nüüd tal isegi on selles etenduses üks väike lauseke öelda. Selles mõttes olen ma väga uhke ta üle, et ta end ikkagi kokku võttis ja hirmu ületas. Ma usun, et see ei olnud lihtne.

Ilus nädalavahetus oli. “Armastus kõndis meist mööda” luulekogu soovitan ka jätkuvalt. See on nii ilus.

💛💛💛

Annelinnast Ussipessa

/ Eveliis / 9 Comments

Ma mäletan nii täpselt, kuidas ma kunagi rääkisin kõigile kindla veendumusega, et ma ei koliks kunagi maale, ei abielluks ega saa lapsi. Kõik see tundus liiga “olme” ja ma olin veendunud, et kolin elama Stockholmi. Ja kus ma täna olen? Maal, abielus ja lapsega. Ei oskaks midagi paremat tahtagi. Kuigi ma mäletan ka seda, et kui me otsustasime siia kolida, olin ma natuke kõhklev ikka küll, et kuidas ma siin hakkama saan. Naabreid ei ole, ühistransporti ei ole, autojuhilube mul ei olnud ja linn oli ju nii kaugel. Linn on tegelikult ca 20 kilomeetri kaugusel ja kui ma nooremana muretsesin, et kuidas ma siis peol saan käia, siis tegelikkus on ju see, et mida aeg edasi, seda vähem ma peol käin ja taksoarve mõned korrad aastas ei ole kontimurdev. Ussipesas on imehea elada.

Ma jõudsin Ussipessa Annelinnast. Meil oli seal kolmetoaline korter. Ema ja vanaema ostsid linnalähedale maale maja ja jutt oli, et korter jääb mulle, ilmselt oli see pigem suusoojaks öeldud, aga ühel kenal suvepäeval kui ema oli reisil, aitasin ma oma tolleaegse peikaga emal ära kolida. Viisime nende asjad ära majja ja hakkasime korteris remonti tegema. Tol ajal sai täitsa popp remont, praegu piltidelt vaadates mõtlen, et püha issand jumal, mis mul arus oli.

Kui korteri kommunaalide maksmine mulle üle ju hakkas käima, siis tuli leida lahendus. Ise ma olin tahtnud täiskasvanuks saada ja omaette elama hakata, tuli ka ise hakkama saada rahalise poolega. Ülikooli kõrvalt tööle ma minna ei tahtnud, nii võtsin ma kahte tuppa üürilised. Lisaks sain ma stipendiumi ja toimetulekutoetust ning täitsa kenasti sai hakkama. Viimasel kursusel sain ma töökoha Tallinnas ja kolisin Tartust lõplikult ära. Alguses elasin Kalamajas tädi Milvi juures. Hea asukoht ja jube mugav ka, ei pidanud mõtlema ei söögi ega kommunaalide pärast, sest tädi Milvil oli hea meel, et keegi temaga koos elas. Oligi täitsa tore, aga 19-aastaelt tahad mingi hetk ikkagi rohkem privaatsust. Ja kuidagi ebameeldiv oli öösel peolt laekuda ja siis tädi Milviga ühte tuppa magama minna. Nii kolisin ma üürikasse Lasnamäel. Lasnamäega pole mul ühtegi ebameeldivat kogemust. Korter oli nunnu, üür oli okei ja asukoht ning naabrid ka.

Mu palk oli piisavalt hea, et julgesin siiski pool aastat hiljem mõtlema korteriostu peale. Kaua ma ikka üüri maksan. Tartu korteri tagatisel, mille ema hiljem maha müüs, sain ma laenu (jube kõrge intressiga alguses) ja ostsin kahetoalise korteri Pärnu mnt-le Politseimaja läheduses asuvasse suht vanasse telliskivimajja. Muidugi olin ma oma vaimusilmas näinud hoopis teise asukohaga – Vanalinn või Kesklinn – suuremat korterit, kuid rahakott ei oleks suuremat laenu välja venitanud, ma tahtsin elada ka ja 39-ruudune korter siiski suhteliselt kesklinnas oli üksikule naisele täiesti piisav. Pealegi teadsin ma, et ega ma ju elu lõpuni sinna elama ei jää. Kahekesi läks seal siiski kitsaks, eriti kui elad koos inimesega, kellega ei peaks, kellega suhe on ammu kiivas, aga mingist harjumusest elad koos. Siis jäi kaks tuba kitsaks. Suhe lagunes ja tutvusin Marekiga. Kolisime kokku Pärnu mnt-l.

Kitsas meil ei olnud, aga Marek käis peale tööd Ussipeas vanaisalt päritud maja ehitamas. Hull oli peaaegu terve maja maha võtnud ja ehitas siin üksinda maja. Eks ta oleks selle valmis ka saanud ja esialgne mõte tunduski, et sellest saab maa/suvekodu, aga mingil hetkel tundus see linna ja maa vahel siiberdamine liiga tüütu. Pealegi ajas närvi, et oled armunud, tahaks koos niisama dolce far niente’tada, aga no ei saanud – üks ehitas kogu aeg maja. Võtsime vastu otsuse korter maha müüa, võtsime maja ehituseks laenu ja kolisime Ussipessa. Enne korteri müümist olid korteris üürilised. Esimesed üürilised olid suurepärased, teised…Oeh…Kui ma lõpuks olin otsustanud korteri maha müüa ja seda vaatama läksin, siis mul tuli nutt peale. Seda korterit ei olnud aasta jooksul vist kordagi koristatud. Pesumasinas mädanesid riided, wc pott oli s…ga paksult kaetud, köögikapid olid kaetud rasva ja tolmu seguga. Rääkimata muudest asjadest. Aga müüdud ta sai. Praegu mõtlen, et oleks võinud üürikorteriks jättagi. Aga olles 25-aastane, siis ma kartsin rahalisi riske. Tookord ei oleks pidanud kartma. Nojah.

Siiski hästi toredad mälestused on selle korteriga. Alguses ei olnud mul raha, et mööblit ka välja vahetada, elasin pool aastat umbes tibukollases korteris. Hiljem sai sellest klassikaline beež-hall Ikea/Jysk kodu. Väga rahul olin. Nagu piltidelt näha, siis pidusid pidasime ka selles korteris omajagu. Aeg ja vanus olid sellised, et kõige pealt kogunemine minu juures ja siis ööklubisse.

Julgelt aasta elasime me Ussipesas küll täiesti remondi sees. Samas magamistuba oli olemas, vannituba ja wc ka ning tundus, et saame hakkama. Saimegi. Ajutine trepp oli meil majas peaaegu Ida sünnini ehk mingi seitse aastat. Ahi-kamina asemel oli meil mitu aastat ajutine saunaahi. Inimene harjub kõigega. Talvel kui ülemisel korrusel oli liiga kûlm, magasime all korrusel diivanil mitme teki all. Omamoodi romantiline.

Elutuba, kus me praegu istume, nägi välja selline nagu alloleval pildil kui Marek remonti tegema hakkas. Pilt on veidikene muutunud, kas pole? Maja ees pole ka enam kartulipõldu. Ega hobust. Kuig Dexter annaks hõbuse mõõdu välja küll.

Mulle meeldib, et meie kodu on omamoodi segasumma suvila, kus on hästi palju ajalugu. Ma tean, et see ei pruugi kõikidele meeldida, ei peagi…peaasi, et meie end siin “kola” sees hästi tunneme. Pole moodne ja trendikas, kuid teate kui kihvt on kui lugejad saadavad kirju, et kuule seal ja seal second handis oli üks heegdatud tekk, et mine vaata järgi, sobiks teie koju. See teeb südame soojaks. Ju Ussipesa on saanud meie näo ja hingega ❤️

Kas see jääb meie viimaseks koduks? Ei julge öelda. See tähendab, et maha me seda kindlasti ei müü, aga Marek muudkui räägib mulle pensionist Pranglis, nii et kes teab. Õnneks on sinna palju aega. Siin on veel liiga palju teha. Ma sain päranduseks aastaid tagasi Tartus tädi korteri. Selle müügist pidi pool minema “Diipi” ja pool laenu tagasimakseks. Läks nii, et raha ma endale ei saanud, sain vabaks vaid laenumaksest. Kas ma olin sellega rahul? Kindlasti mitte. See oli mõeldud puhver-rahaks, mille puudumine lõpuks viis sinna, kuhu viis. Kas me oleksime võinud raha hoopis Ussipessa investeerida? Muidugi. Kas ma kahtsen? Tänaseks päevaks enam mitte. Proovisin, sain oma vitsad ja läheme edasi. Nüüd lihtsalt aeglasemalt ja väiksemate summadega kui tahaks. Ometi tundub, et me oleme täitsa palju juba jõudnud ära teha.

Meie Ussipesa. Sõbranna küsis naljaga, et noh kuna “Minu Ussipesa” ilmub. Ütlesin, et mida siin kirjutada. Aga oleks küll. Omajagu. Siiski panen selle mõtte riiulile hetkel.

Kolgend

/ Eveliis / 3 Comments

Ma sain 40. Mitte midagi ei muutunud. Ikka sama hurmav ja kaunis nagu juba beebina. Te ei usu, et ma olin imeilus beebi? Vaadake ja veenduge ise.

Olgu olgu. Koerasaba sai liputatud, räägin nüüd siis tõsist juttu ka. Mul on alati hästi palju sõpru ja tuttavaid olnud, ma ausõna mõnikord ei tea, miks need inimesed minuga sõbrad on, sest ega ma kõikse parem sõber ise ei ole. Sõbranna küsis hiljuti, et kas sa Pille (nimi muudetud) ka kutsud sünnipäevale. Vastasin, et ei teagi, sest me ei suhtle nii tihti. Sõbranna vastas selle peale, et kuule, me ei suhtleks ka kui ma ise sulle ei helistaks. Tõsi. Ma ei mäleta, millal ma mõnele sõbrannale ise helistasin. Aga nemad helistavad ja peavad meeles. Alati. Võib olla nüüd kui ma olen täiskasvanu, peaks ka seda ise helistamist proovima. Nääh, kellele ma valetan.

Koroonasünnipäev uhkes üksinduses mööduski tänu sõprade ja tuttavate ja blogilugejate, keda ma pean juba kohati ka sõpradeks, just nagu tunneks ammu, kuigi pole mõnega kohtunudki, soovidele kuidagi nii erilise päevana. Kõlab juustuselt, aga ma tundsin end nii armastatult. ja kui palju väikeseid armsaid üllatusi see päev täis oli. Kohale toodud tulpidest postkaartide ja minust inspireeritud luuletusteni välja. Seda viimast võite Instagramist lugeda. Ma ei jaganud seda selleks, et näidata teile, et vaadake, ma olen teiste arvates ka nii äge, vaid selleks, et endale meenutada, mida ma olen saavutanud igasugu takistuste kiuste. Seda ei ole sugugi vähe, kuid kohati kipub meelest minema. Ikka tahaks ju rohkem. Ei peaks. Õhtul kui Ida minu ja Mareki vahele kaissu magama puges, tundsin, et mul on olemas kõik ja rokemgi veel.

Ja nüüd mu on Max Mara saapad ka, mida ma emmelt olen umbes kümme aastat nillinud. Ta kunagi ostis endale uhked lakksaapad ja need on tal siiani kapis karbi sees seisnud. Sellised saapad ei tohiks kapis seista. Nii ma olen neid ikka paar korda saanud kanda, kuid nii palju pole ta leebunud, et mu pidevale nillimisele järgi anda ja need siiski mulle anda. Aega läks, aga asja sai. Kümme aastat ja saapad on minu! Emad jäävad ikka emadeks, vahet pole kui vana see laps on. Kui ikka laps midagi väga tahab, siis ema annab lõpuks järele. Peaasi, et laps rahul oleks.

Ühesõnaga. 40 on uus 20. Ma küll tunnen nii.