Hommikuti on kaks küsimust, mida ma küsida ei julge enam. Mida sa otsid ja kaua sul veel läheb? Ja ma ei ole kindel kumb neist ohtlikum on. Esimese küsimuse vastused panevad mind ikka ja jälle imestama.

Küll otsitakse koolipusa, mis on jäetud mõnda trennikotti känkrasse ja loomulikult ei ole meeles enam, millises kotis see olla võiks ja kus kott olla võiks. Küll otsitakse sahtlitest asju, mida ma kindla veendumusena tean, et meil ei ole kodus. Aga ikka otsitakse. Sest äkki ikka on. Küll otsitakse kodutööde vihikut, sest loomulikult tuli viimasel hetkel meelde, et midagi on tegemata. Küll otsitakse telefoni. Ühesõnaga…igal hommikul otsitakse midagi.