Ma pean täiesti ausalt ütlema, et mul on täiesti kopp ees sellest, et enam ei tohi absoluutselt arvamust avaldada. Eks sel teemal on tegelikult omajagu juttu olnud, et mis on arvamus, mis on solvang, kust läheb piir ja nii edasi ning ma ühelt poolt olen nõus, et kui midagi head pole öelda, siis ära ütle üldse, aga teistpidi käib see mulle täiega närvidele.
Mõnikord tõesti olen ka nõus, et inimesed ei peaks suud lahti tegema, Siia saan kohe tuua ühe näite. Kiek in de Kök on jõudnud paari välismaisesse naljagruppi, aga naljakam kui nali ise, olid osad kommentaarid selle postituse all. Miks selline silt Tallinnas on kui tegu on ju hollandikeelse sildiga? Oh well…
Täiesti nõus.
Hm, ma täna just käisin oma vanema tütre klassijuhataja jutul. ja ta rääkis, et ei saa aru, mis juhtunud on, aga viimasel aastal laekub pea iga päev ta juurde klassist mõni nuttev tüdruk ja kurdab, et talle on liiga tehtud. Põhjuseks siis nt seik, kus ei öeldud tere vastu või siis keegi vaatas “vale” pilguga.
Ja asi läheb ikka kohe nii hinge, et selle peale jäetakse koguni klassiga Kumu näitusele tulemata.
Mulle endale tundub aina enam, et Metoo on väljunud raamidest ning laieneb ühiskonnas plahvatuslikult, igas suunas.
Ka mulle tundub, et metoo ja kõik muud sellised asjad on väljunud raamidest ja see on natuke hirmuäratav. Muidugi on mul hea meel, et inimesed rohkem räägivad ja teavad oma õigusi, aga kusagil on ka mingid piirid igasugu solvumisel. Jätkuvalt arvan, et kriitikal ja kriitikal on vahe ning ei saa nii elada, et VAID kiidame, sest muidu solvad kedagi. Absoluutselt ei pea silmas, et võiks kõike öelda, mida sülg suhu toob, aga natuke enesekriitikat kulub ka ära