Kuremäe kloostris olen ma ikka paar korda käinud. Ühe korra kunagi algkoolis ja teise korra Norra perekonnaga 1999. aastal, tegime nendega koos ühe vahva Ida-Viru reisi. Kusagilt lugesin ma hiljuti, et kui 1999. aasta tundub nagu eile, siis olete te ilmselgelt vanad. No mulle tundub nagu olekski eile olnud. Mitte 20 aastat tagasi. Ma ei saa ikka mõnikord reaalselt aru, kuidas aeg nii kiiresti läheb. Nagu oleks peale 1999. aastat kohe 2013 tulnud.

On selle ajaga nagu ta on.

Nüüd olime me tänu järvefestivalile, mis täna-homme on jõudmas Mehikoormasse ja Räpinasse, kloostrile nii lähedal, et patt oleks seda külastamata jätta olnud. Ikkagi selline teistmoodi kogemus. Isegi kui ilm ei soosinud. Vihmariided selga ja polnud häda midagi.  “Kas me oleme ikka Eestis?” küsis Ida mitu korda, lisaks sellele, et ta uuris, miks muumiad (loe: nunnad) seal niimoodi eraldi elavad ja mida see püha vesi siis teeb. Ütlesime talle, et see muudab ta heaks lapseks, nagu pailapsiin või midagi. Õhtul oli Idal jonnituju ja ta teatas pettumusega, et näed ju see vesi ei aidanud üldse.