“Noh, mis te siis täna (pulma-aastapäeval) teete?” küsiti mult ja Marekilt laupäeval. “Mina lähen õue ja Marek jääb koju Idat hoidma,” vastasin mina kui mult küsiti ja Marek vastas, et tema naudib kodus abikaasavaba õhkkonda ja hoiab Idat. “Midagi siis täna koos ei teegi?” kohkuti ja mulje jäi umbes selline, et nüüd hakkame küll lahutama. Mu meelest oli meil lausa võrratu 12. pulma-aastapäeva tähistamine. Kõige pealt Varnja romantika SaunafEstil ja siis Smilers´i kontsert Kalju-laval. Palju sa ikka jõuad tähistada. Oleks siis veel kuld- või hõbepulmgi, aga meil oli kõigest…mis see 12. aasta ongi? Ahah, Google ütleb, et siidipulm. Kuna selle tähistamise kohta ma kiire guugeldamise järgi mingit infot ei leidnud, siis mulle tundus, et siidipulma oligi õige tähistada just nii nagu meie seda tegime.

Ma üldjuhul veedan oma nädalavahetused koduses Ussipesas veini mekutades ja (suviti) paljajalu mööda hoovi ringi silgates, juuksed sassis ja seelik triikimata, aga aegajalt satun ma kodust ka välja. 99% ajast maandun ma sellisel juhul Telliskivi loomelinnakus. Mõnikord aga juhtub, et ma satun hoopis koos oma õe ja oma venna õega (saite ikka aru jah, et mitte oma õdedega?) Tallinna lahele peopaadile. Mine pekki kui lahe pidu see oli! Ja milline lahe seltskond. Ma pean siis silmas meie moodsa perekonna situatsiooni.

Kõik allolevad fotod: Andre Ozdoba

Koju jõudes võttis meid vastu ülevoolavas tujus Marek. “Musi, sa oled kodus! Ma nii ootasin!” hüüatas ta meid nähes ja jooksis mind embama. Selge. Purjus. Marekile oli parim sõber külla tulnud ja nemadki otsustasid tähistada. A miks ka mitte. Siidipulma võib ka nii tähistada.