Sayingoutloud

Paha-paha vs hea-hea

/ Eveliis / 5 Comments

Ma ei kirjuta nüüd ühestki konkreetsest hiljutisest juhtumist või olukorrast, vaid pigem on tegu mõttega, mida ma olen aegajalt mõlgutanud ja täna tuli meelde ning vajas ära kirjutamist. Eluliselt oluline teema, mille üle juurelda ilmselgelt.

Oletame, et ma oleks suunamudija, kelle põhieesmärk oleks feim. Mu suurim soov oleks saada Õhtulehe jt väljaannete kaantele. Ma teeksin kõik, et ajakirjandus minust kirjutaks. Ja ajakirjandus kirjutabki. Ilmuvad pikad lood, intervjuud, uudisnupukesed. Oh seda õnnetunnet ja uhkust. Emme, vaata, ma olen kuulus! Seda kõike jagatakse suurima rõõmuga oma sotsiaalmeedia kontodel. Sest no äge ja vau ja super ja kihvt! Tänatakse ajakirjandust ja ajakirjanikke. Unistused on täitunud.

Siis aga juhtub, et ajakirjandus kirjutab ka negatiivsetest asjadest, spekulatsioonidest, küsimusi tekitavatest tegudest. Ajakirjandus on järsku paha-paha, ilmuvad magedad laulusõnad ja/või tsitaadid ja solvunud avaldused, kuidas ei suudeta kunagi enam ajakirjandust tavalise pilguga vaadata, kui lame see kõik on ja kuidas häbi on olla eestlane, et kõik kiusavad. Lubatakse, et ei anta enam kunagi ühtegi intervjuud. Kuniks jälle tekib mingi sündmus, kus ajakirjanik küsib arvamust ning suurima hea meelega vastatakse küsimustele. Ajakirjandus on hea-hea.

Ma ei saa sellisest käitumisest aru. Iga semi-kuulsuse kohta vorbitakse hommikust õhtuni kümneid ja kümneid artikleid ja uudisnupukesi, igasugu jama ja igasugu täiesti ebaolulist infot, aga seniks kuni on olemas kollane meedia jäävad sellised artiklid ju ilmuma. Ja ma ausalt ei kujuta ette, et keegi päriselt viitsiks sõrmega järge ajada, et mida parasjagu kirjutatakse. Okei, isegi kui aetakse, siis ma ei kujuta ette, et keegi viitsiks päriselt solvunut mängida ja näppu viibutada ning eeldada, et neist kirjutatakse vaid sada protsenti head.See oleks umbes sama hea kui ma loeks Perekooli ja leiaks sealt enda kohta midagi positiivset (mida ka leida võib kusjuures), jagaksin neid kuvatõmmiseid ja tänaks Perekooli taevani, et sealsed kasutajad on nii toredad ja positiivsed ning toetavad. Ja siis järgmisel hetkel, kui loeksin sealt midagi negatiivset (oh, hell, seda on seal palju), siis oleksin solvunud ning mul oleks häbi eestlane olla?

Ma ei poolda seda sopaloopimist, mida põhjendatakse «aga ise nad tahavad tähelepanu»-argumendiga, kuid ma arvan küll, et iga suunamudija võiks olla piisavalt paksu nahaga, et ei teeks igast väikesest asjast välja. Kuidagi nii piinlik on vaadata pealt seda ebastabiilset armastan-vihan-meediat-suhet.

Kaheksa aastat

/ Eveliis / 3 Comments

Kui ma varasemad aastad olen ikka Ida sünnipäeval mõelnud, et on täiesti uskumatu, et olen juba x aastat ema olnud, siis sel aastal ma nii ei mõtle. See on minu jaoks sama loomulik kui hommikune hambapesu. Ma mõtlen, et kui tühi oleks minu elu siis kui asjad oleks nii nagu ma varasemalt rääkisin, et ei taha lapsi ning arvasin, et minust ei saaks kunagi ema. Vähemalt head ema.

Aga mis on see “hea ema”? Kas selline ühtne definitsioon üldse on olemas? Ma võin mürki võtta, et kusagil on kamp inimesi, kes väidavad iga hinna eest, et mina see kindlasti ei ole. Nad on jälginud ja vaadanud iga mu (vale?) liigutust, aga nad ei ole märganud, et ka mina olen emana arenenud. Mantrana korrutavad nad, et “aga ta on ju tunnistanud, et beebieas ei sobinud talle emaks olemine”. See ei ole sugugi nii. Ma olen Idat armastanud esimesest sekundist saati ja ei ole tundnud rohkem õnne kui siis kui sain enda kohta öelda “ema”.

Ma ei ole olnud musterema, meie elu ei ole olnud nagu Pinterest detsembris ja ma olen absoluutselt kindlasti teinud vigu ja on kindlasti olnud hetki, mida ma ei ole armastanud, millega ma ei ole toime tulnud. Muidugi on sõnu ja tegusid, mida ma tahaksin tagasi võtta, tahaksin kohati aega tagasi kerida ja teha kõike uuesti ja paremini, aga sellest kõigest hoolimata olen ma kõik need kaheksa aastat armastanud Idat ja emaks olemist rohkem kui midagi muud siin maailmas.

Emadusest on kiputud jagama vaid kõike seda imelist ning ilusat, meile sisendatakse, et peame armastama ja jumaldama kõike ja igat hetke ja kui siis tegelikkus ei vasta sellele, mida me oleme näinud ja ise ka endale ette kujutanud, siis tekivad süümepiinad, et miks mina ei ole samasugune nagu kõik need teised, miks vaid minu beebi ei maga, miks mina olen väsinud, miks mina tunnen, et olen emana läbikukkuja. Süümepiinad, mida me endale tekitame end teistega võrreldes, on lihtsad tulema. Tahaks ka olla hea ema nagu teised. Mõistmata, et me kõik oleme iga üks oma moodi head. Me lihtsalt püüdleme mingi abstraktse tiitli poole, isegi kui keegi pole täpselt ühtselt kirja pannud, mida selle tiitli saamiseks tegema peab. Me vaid teame, et tahame olla Hea Ema.

Võib olla teeb heaks emaks see kui saab kellegi teise kohta öelda halb ema? Mina ei tea. Kuid tunnistage mulle ausalt, et te pole kunagi oma lapse peale pahandanud, häält tõstnud, närvi läinud, vihastanud, kui see tõesti nii on, siis võite minu poole näpuga viibutada ja pead vangutada, sest mina olen ja teen seda jätkuvalt. Isegi kui ma ei taha ja ma püüan “taskust rahu võtta” enne kui midagi ütlen, siis enne kui see rahu sealt taskupõhjast leitud on, on häälekad sõnad või pahandamine juba lendu läinud. Ma olen pahandanud, karjunud, nutnud, lapsega koos ja salaja, ma olen tundnud süümepiinu ja läbikukkumistunnet, kuid täna ei tunne ma end enam halva emana. Ma tunnen end tavalise inimesena, kes päevast päeva paremaks emaks kasvab, ebatäiuslik, kuid alati oma lapse eest nõus pea ees lahingusse lendama. Ükskõik, mida keegi minust arvab.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et naudin emaks olemist nüüd rohkem kui siis kui Ida oli beebi. Sest kõik on lihtsam. See lause öeldud, pean ma ka tunnistama, et kõik on tunduvalt raskem. Need lõputud vaidlused, lõputud veenmised, lõputud selgitused ja kaklused. Kui me Idaga kakleme, siis me kakleme nii et karvad lendavad (loodan, et keegi ei lugenud, siit välja füüsilist kaklust). Me paugutame uksi, trambime jalgu, lubame kodust ära kolida. Üks on nelikümmend, teine kaheksa, aga me kakleme ühtemoodi. Me oleme üksteise peegelpilt. Emotsionaalsed ja kangekaelsed, Ida rohkemgi kui mina. Meie tülide ajal läheb Marek lihtsalt eemale. Ta on püüdnud meid lahutada, aga kui meie tahame kakelda, siis meie peame ära saama kakelda. “Tead, mis,” on Marek öelnud, “varem mul oli vaid üks “hull”, aga nüüd ma pean siin kahe “hulluga” hakkama saama.” Ega ta midagi valesti ei ütle. Kaks kõva teadagi head jahu ei jahvata. Vähemalt tülitsemise ajal.

Ja siis me lepime ära. Poeme üksteisele kaissu, vabandame, räägime südamest nagu naine naisega ning teeme plaane, mida me järgmiseks koos ette võtame. Emana on see selline natukene bitter sweet tunne. Ma tunnen esiteks süümepiinu, et olen kakelnud kaheksaastase lapsega, tülitsenud nii, et me kõik nutame, aga ma tunnen ka kõige suuremat heldimuse ja armastuse tunnet kui me siis koos rahulikult istume ja ma mõistan, millise kingituse Ida on mulle teinud, et mind oma emaks on valinud. Bitter. Sweet. Magusalt mõru. Mõrudalt magus. Armastus. Võib olla teile tundub,e t pillun jällegi siin tobedaid klišeesid, sest kui mulle peale vaadata, siis olen ma kindlasti paljude jaoks külm nagu jääkuninganna. Ei vaidle vastu. Aga ma olen kirglik. Kirglik kaklemises. Kirglik armastuses. Ja kui ma midagi armastan, siis nii, et kõik see väline jää sulab. Minu sees on peidus soe ja kirglik ema. Ei hea ega halb. Inimlik.

Kaheksa aastat Britt Ida Loviisa emana on mind palju muutnud. Ma olen mõistnud, et elu ei saagi kogu aeg olla nagu ajakirja klantspildil, kuigi ma tahaks. Ma olen mõistnud, et Ida tuba ei saagi olema kogu aeg korras, sest meie arusaam koristamisest ja kaunistamisest on erinev. Ma ei viska kaunistusi prügikasti, vaid kiidan ta loovust. Ma panen uhkusega kaela joogikõrtest kee ning raamin ära ta joonistused nagu need oleks noore Picasso enda tehtud. Ma olen mõistnud, et meie riietumismaitse ja muusikamaitse on erinev ja hakkabki olema, kuigi ma ei tahaks. Ma tahaks, et ta oleks väikene mini-me. Ja siis ma taipan, et erinevast riietumisstiilist hoolimata, ta ongi. Minu väikene mini-me. Kirglik. Sellepärast me nii kaklemegi. Ja nii armastamegi.

This image has an empty alt attribute; its file name is mg_0819.jpg

Väikestel lastel on väikesed peod,väikesed südamed, väikesed teod…

Väikestel lastel on veeselged silmad

nende jaoks selged ka vihmased ilmad!

Väikestel lastel on looduse juuksed,tõeline naer ja tõelised nuuksed…

Jäägu neil silmad veel kauaks nii särama,lahti siis neile kõik maailma väravad!

Palju õnne, Britt Ida Loviisa!

Oma lollus, koroona(paanika) või ajuvabadus?

/ Eveliis / 10 Comments

Ma olen vaktsineeritud, ma kannan igal pool maski, mul ei ole probleeme piirangutega ja kui ma nüüd päris aus olen, siis ma vaatan viltu inimestele, kes kutsuvad teisi osalema igasugustel koroonapiirangute vastastel demonstratsioonidel, minu arvates see ei ole lihtsalt intelligentse inimese käitumine vastu rinda taguda ja karjuda “mina, mina, mina, mina ei taha ja mina ei tee” kui terves maailmas on koroonast tingitud probleemid, haigused, tööpuudus. Olles selle kõik ära öelnud, tahan ma rääkida sellest, kuidas ma eile end kriminaali ja/või antivaxxerina tundsin, sest mul oli ees vale mask.

Alustame siis algusest. Ma sõitsin eile nelja Finnairi lennuga. Tanel Veenre imeilus lilla mask oli kenasti ees kui läksin lennujaama, väravast läbi, lennuki peale. Mul ei olnud ei probleeme ega takistusi, lennukites ulatati mulle (ja kõikidele teistele) käte- ja pindadepuhastussalvrätikud ning paluti oma mask asendada sinise maskiga, selle kõige tavalisemaga. Või õigemini öeldes pakuti võimalust, sest jätkulennul ma juba teadsin, et oma maskiga ei tohi minna ja niikuinii pidi lennujaamas maskiga olema, nii et jätsin selle sinise ette/alles. Kõik olid viisakad, toredad, meeldivad. Päev ise oli väsitav, aga lootustandev.

Kiiva hakkas kõik kiskuma Göteborgis Helsingi lendu oodates. See hilines umbes pool tundi. Teate seda hetke kui teil on ümberistumiseks aega 35 minutit, aga lennuk on juba pool tundi hilinenud? Jah, loogika ütleb, et tõesti jätkulendudele oodatakse lennuki hilinemise tõttu hilinevaid reisijaid, aga ikka on selline vastik tunne. Algab võidusõit ajaga. Lennuk maandus Helsingis sel hetkel kui Tallinna lennu värav ajaliselt suleti, ma väga ei põdenud, sest lennu väljumiseni oli veel 15 minutit, aga ikka tahad lennukist esimesena välja joosta. Minu kõrval (teises reas) istunud mees oli kaval, ta oli tagumisse ritta ümber istunud, sest kui te ei tea, siis trügimise vältimiseks lastakse inimestel väljuda teatud gruppides. Väga mõistlik, kui sul ei ole kiire. Aga kui sul on kiire, siis istud, vaatad närviliselt kella ja kuuled lõpuks, et võid liikuda, hakkad kiirel sammul välja liikuma, aga sinu ees koperadvad inimesed, panevad rahulikult jopesid selga justkui nimelt, et no mida sa kiirustad, eks. Saad neist mööda ja avastad, et terminali viiakse bussiga. Bussiga! Ehk siis pole vahet, millal sa sinna bussi jõusid, ikka ootad viimaseid kohmitsejaid. Vaatad kella. Kell on 23:36, lend peaks väljuma 23:45.

Lõpuks jõuad terminali, tormad bussist välja, vaatad kiiruga tabloolt Tallinna lennu värava ja tormad tänu abivalmis töötajale valele poole. No ikka lippad hooga, sest kell tiksub. Muidugi on siin vaid ennast süüdistada, et valelel poole jooksma hakkasime, aga teate seda tunnet kui te olete väsinud, lennust maha jäämas, kodule nii lähedal, samas nii kaugel, siis ei vaata kõike täpselt, sest lihtsalt tormad pea ees. Keeldud peale varsti 21tunnist päeva Helsingi lennujaama jäämast. Taipad, et oled valesti lipanud, keerad ringi ja lippad õigele poole.

Vist ei tule üllatusena, et ma ei ole kõige sportlikum, aga ma andsin endast parima. Lippasin mantel seljas, kotid kaenlas, mask ees koos tolle teise mehega nagu 10 olümpiastardi avapauk oleks käinud. Kuniks mina enam ei jaksanud. Minuga koos jooksev mees ütles, et ta ikka üritab ja annab teada, et üks inimene tuleb veel. Ma ei olnud oma elus kunagi maskiga jooksnud. Ma ei soovita teil seda järgi proovida. Ma ei liialda grammigi kui ma ütlen, et mul sai õhk otsa, mul hakkas pea ringi käima ja ma korraks mõtlesin, et istun lihtsalt maha ja annan alla. Aga ma ei ole allaandja! Seda Stockholmi lugu mäletate?

Sõnad “final call” ei ole lennujaamas kunagi hea märk, kuid mõjuvad jõudu andvalt, tead, et ei ole veel maha jäänud ja veel on võimalus. Ja ma jooksin, mis siis et ei saanud hingata, lükkasin maski ninalt ja suult ära, kuid see lendas minema, täpselt tooli alla. Ma ju teadsin, et mul oma mask olemas, lisaks, et lennukis antakse “õige” mask, nii et ma otsustasin prahti toota ja maskita edasi joosta. Reaalselt hingetuna, käte värisedes ja tundega, et kohe kohe hakkab mul ninast verd jooksma sain ma oma pileti läbi skänneerida ning hakkasin bussile jooksma kui hakkas pihta minu jaoks kõige veidram olukord. “Mam, kas teil mask on?” küsisid töötajad. Vastasin jaatavalt ja hakkasin seda kotist otsides bussile jooksma. “Mam, me ei saa teid enne peale lasta, kui teil pole maski ees,” kuulsin ma selja tagant. Ja ma otsisin ja otsisin ja otsisin, ise tundmas, kuidas pea käib ringi, kõik on hägune, käed värisevad ja ninast juba vaikselt jookseb verd. Ausalt, ma ei dramatiseeri üle. Lisaks tunnen ma kuidas bussis olevad inimesed mind vaatavad ja nuputavad, mida ma otsin. Lennukis ootavatele inimestele ma ei tahtnud mõeldagi. Teate seda tunnet, kui olete hilisõhtuses lennukis ja tahate vaid koju, aga lennuk ootab hilinejaid? Ja millise pilguga hilinejaid vaadatakse? Isegi kui nad jõuavad lennukisse leemendava näoga ja hingeldades.

Lõpuks leian ma maski ja hakkan bussi minema. “Mam, sellega ei tohi me teid edasi lasta!” kuulen ma. Ma ei suuda seda uskuda. Seisan seal, bussist kümne meetri kaugusel, vaktsineerituna, covid-pass telefonis, mask ees ja mind ei lasta edasi. Teate, mis tunne see on? See on tunne, kus sa tahaks oma koti maha visata ja lihtsalt nutma hakata. Väsimusest, füüsilisest valust kogu kehas ning vihast. “Mam, meil ka ei ole maske ja me ei saa teid lennukile lasta, me ei tea, kas neil on maske!” kuulen ma. Aga mina ju tean, et neil on! Ja mul on hetkel mask ees. “Mam, sellest ja sellest ajast ei ole Finnairi lendudel enam teised maskid lubatud!” selgitavad nad mulle. Bussis olevad inimesed vaatavad mind ja ma tunnen end nagu kriminaal, mul on vastik ja piinlik. Lõpuks taipavad töötajad lennukisse helistada ja saavad teada, et neil on maskid olemas. Saan bussi. Mees, kellega oma jooksu lennule koos alustasime, ütleb et tal on kotis veel neid maske ja annab mulle ühe. Mul on piinlik.

Jah, ma ei olnud lugenud meilile tulnud infokirja, kus ka see kirjas oli, millist maski tuleb kanda, aga ausalt, ka mina tunnen, et piirangud ja reeglid muutuvad nii kiiresti, et ka mina, kes ma kõiki reegleid olen järginud, ei suuda järge pidada, millised reeglid ja mis ajast juba kehtivad/kehtetud on.

Jõuame lennukisse. Teiste reisijate halvakspanevate pilkude all liigume oma kohtadele. Mul on aknaalune koht, aga minu pinginaaber on sinna pannud oma kohvri, läpaka, mantli ja jumal teab veel mida. Ilmselgelt on ta häiritud, sest ta kohver ei mahu mujale. Kes üldse sellise kohvriga sind lennukisse lasi kui mind juba vale maskiga ei lastud? Ja mida ma tegema pidin, maha jääma, et kellelgi teisel oleks mugavam sõita? Mul on suva, sest mul on halb olla ja ma tahan lihtsalt istuda. Jällegi, ma ei dramatiseeri üle, aga ma rögisesin ja köhisin (nii salaja kui suutsin) nagu vanama Koidula oma astmahoogude ajal. Mu peas on vaid üks mõte – vett! Ma tahaksin juuuuuuuua. Ma ei saa juua, sest lend on nii lühike. Kannatan ära, sest kurat, vähemalt koju sain.

Mu öö möödub nagu astmaatik köhides, ärkan pidevalt külmavärinates ja kui hommikul silmad lahti teen, on mul tunne, et minust on seesama Finnairi moosiriiul üle sõitnud. Ma ei tea, kas mul on halb kehvast füüsilisest vormist ja maskiga jooksmisest, mis päriselt tekitas hingamisraskusi, kas ma sain külma, sest ikkagi higisena tormi käes terminalidest sisse-välja joostapole vist kõige mõistlikum tegu või ma korjasin endale valet maski kandes lennujaamas joostes koroona külge. Ma ei tea, Marek toob õhtul testi, aga mul on sitt olla. Nii sitt, et ma viisin Ida kooli, tegin mõned kiired asjad ära ja kukkusin voodisse magama, külmavärinad on ikka ja pea käib ringi. Miks ma siis ülde blogin ja ei puhka? Tahtsin oma frustratsiooni välja elada.

Aa ja siis ma mõtlen meeste ja nende loogika peale. Kell kuus lükkavad Ida ja Marek mulle laelambi näkku, sest Idal on vaja koolikott kokku panna (kas ma pean üldse mainima, et ma magasin Ida toas). Marek ütleb mulle, et sul on ilmselgelt kodukontor, sest su köha oli kohutav. Vastan, et olen ka öö otsa külmast vappunud. “Kas sa ikka suudad ta kooli viia?” küsib ta. Osa minust tahaks talle tooliga virutada, aga vastan, et kokkulepe ju oli selline. Köhin. “Kas sa ikka suudad?” küsib ta uuesti.Tahaksin teda uuesti tooliga visata. “Mul on töökäsud tegemata, muidu ma võiks ise viia, oleks ma eile teadnud,” räägib ta edasi. Mõtlen vaid, et stop talking, ma veel 23:36 ei teadnud, et Helsingi lennujaamas endal kopsud välja köhin, kokku olen kukkumas ja valest maskist koroona võisin saada. “Aga sul on silmad veel ju kinni, ikka kindel, et viid?” küsib ta uuesti. Kas te teate seda tunnet, kui te olete vähe maganud, on kell kuus hommikul, te olete haige ja keegi paneb ereda laelambi põlema? Mina näiteks hoian sellisel juhul silmi kinni ja püüan vaikselt end jalule ajada. Kus on meeste loogika? Mis teidpidi see töötab? “Miks sa varem ei öelnud, et sa haigeks plaanid jääda?”

Aga näete. Eile kurtsin, et ei ole jõudu. Tänane teater jääb ära, ülehomne Norra mess jääb ära ning täna kavatsen ma ülejäänud päeva päriselt magada. Isegi vist süümepiinu ei tunne. Rõhk sõnal “vist”.

Motivatsiooni- ja/või olmekriis

/ Eveliis / 6 Comments

Ma pidin täna ärkama 3:30, mis loomulikult tähendas seda, et umbes 12 ajal läks mul uni ära ja ma vahtisin tund aega Ida toas lakke, kerisin peas igasugu mõtteid ja kui lõpuks magama jäin, nägin unes, et olin end mingitest tablettidest lukku tõmmanud ning emme pahadas minuga, et ma vähemalt pea ära peseks, et natukenegi viisakam välja näeksin. Nojah.

Kui ma siis seal öösel lakke vahtisin ja enda peale vihane olin, et ma ei maga, jõudsin ma mõelda, et kui selle nädala üle elan, siis see on juba saavutus omaette. Ma mõistan, et suurem osa inimestest naerab mu peale, aga mulle on see aja pealt igale poole jõudmine ja iga oma liigutuse planeerimine kuidagi nii kurnav olnud, et ma olen natuke nagu tühjaks pigistatud sidrun. Selline harjumatu rutiin ja olme. Kell 6:45 äratus, siis kiirustamine, et Ida 7:46 bussile jõuaks, sest kui ta ei jõua, siis ma satun ummikutesse ja ei jõua õiges ajaks tööle ja siis mul on süümekad kui pean varem ära minema, aga ma pean, sest ma ei taha, et Ida peale trenne küla vahel niisama jõlgub, nii kui nii ta jõlgub seal minu jaoks liiga palju, aga mul pole ka midagi teha, sest ma käin tööl. Kaks korda nädalas vean ma Idat Kaari Sillamaa kooli ning kuigi ma teen seda hea meelega, siis näiteks teisipäeviti kui ma edasi-tagasi sõidan 120 kilomeetrit ja koju alles poole üheksa ajal jõuame, olen ma väsinud. Ida on ka, aga tema lihtsalt ei ütle seda. Jumal tänatud, et ma neljapäeviti saan kodukontoris olla, sest muidu ma lihtsalt ei händliks ära seda toimetamist. Ma tean, tavaline argipäev, aga krt, ma ei ole ju väga palju niimoodi elanud, et kella pealt siia ja sinna. Pidin meile isegi päevaplaani tegema, sest ausalt, ei suuda meeles pidada, kus trennis Ida parasjagu on ja mis päeval ma pean talle midagi meelde tuletama.

Lisaks mu enda graafik. Täna ärgata 3:30, et jõuda Göteborgi kohtumisele, õhtul tagasi. Homme on mul emme ja õega teater kavas, väga hea tükk tundub olevat kirjelduse järgi, aga see algab kell seitse ja kestab neli tundi. Ma jõuan koju kell kaksteist. Okei, poleks midagi erilist, aga neljapäeval tahan ma olla Norras, et ehitusmessi külastada. See lennuk väljub 5:45, mis teeb äratuse ajaks 2:30-3:00 vahel. Ma selles mõttes ei kurda, selline reisimine on alati olnud osa minust ja mu tööst, mina ei ole üks nendest müügiinimestest, kes oskab telefoni teel midagi maha müüa, ma tahan inimestega näost näkku kohtuda, mul tekib nendega hoopis teine side, tavaliselt usalduslik. Koroona-aastad ja reisipiirangud on mulle keerulised olnud, nii mõnegi projekti lörri vedanud ja selles mõttes ma tõesti olen tänulik, et ma saan jälle inimestega päriselt kohtuda. See osa kõik meeldib mulle. Samas tunnen ma, et mul on tekkinud mingi motivatsioonikriis. Mida ma sellest saan, et olen magamata ja jooksen ühest riigist teise? Mida see annab mulle? Meile? Küll aga tean ma, mida see tähendab Idale. Näiteks kahte puudumist Kaari koolist, see ei ole väga mõistlik, sest neil on detsembris etendus ja laulud vajavad õppimist. Miks Marek siis ei vii ja too nendel päevadel? Te ju teate ise kui keeruline on meeste jaoks selline “see kell mine sinna, siis mine sinna, siis oota seal ja siis tee seda organiseerimine”? Täna peab Marek Dexteriga arstile minema, juba selle organiseerimine jooksutas ta errorisse. Maal elamise valud. Vahemaad on sellistes olukordades, kus on vaja edasii-tagasi sõita piisavalt pikad ja tüütud ning valel ajal tähendab ummikuid ja hilinemisi. Nii et Ida teatrikool jääb ära.

Et igav ei hakkaks, on Idal ka pühapäeval sünnipäev ja nagu laste puhul ikka tähendab see peo organiseerimist. Me oleme mitu aastat saanud pidu kodus teha, aga beebikoer Dexter on natuke liiga suur mõndade laste jaoks ning see tähendas koha otsimist. Mängutoad tahtsin ma välistada, sest mulle ei meeldi mängutoad, st ma võin seal vabalt teiste laste pidudel käia, aga oma üritusel tahaks lihtsalt juttu ajada täiskasvanutega. Mängutubades on see võimatu. Korraks käis meil peast läbi teha ööbimisega pidu, aga jooksime jälle ummikusse, et palju neid lapsi mahub ülesse korrusele ja jällegi…Dexter. Samuti kas Baymax, kes suurema osa ajast ikka on meie voodi all, elaks üle 15 lapse kisa. Küsisin siit ja sealt pakkumisi, üks koht isegi sobis, aga siis leidis Ida, et tema tahaks ikka nii, et kõik saaks voodis magada, mitte magamiskottides koos pörandal, kuid oleme nüüd ausad – kaheksa-aastase lapse peo eest ma ei maksa 300 eurot peoruumi eest, pluss ööbimine ja toit. Mu enda 40. juubel maksis sama palju. Lisame siia juurde ka veel sobiva kuupäeva otsimise. Pidin jälle tegema endale ülevaate, kus kellelgi parasjagu juba sünnipäev on. Ma ei liialda kui ütlen, et meil on Ida sõpradel sünnipäevad 22., 23., 24. ja 25.10. 23. 10 on neid lausa kaks. Ühe peab ta ära jätma, samuti 25.10 sünnipäeva, sest me saadame Ida Tartusse. Tal on vaheaeg, meil ei ole. Jah, küla noortekeskuses on tegevusi, aga teate, ma ei taha, et ta nagu kodutu kogu aeg kusagil jõlgub. Mida inimesed meist nii arvavad? Niigi peab ta 8-aastase kohta päris palju iseseisvalt tegutsema, sest meil lihtsalt ei ole aega. Ja see ei tähenda, et me ei tegeleks tema koolitükkide või kohustusliku kirjanduse lugemisega. Tegeleme ikka, aga ma pean silmas seda, et lihtsalt ei saa kogu aeg teda tuua-viia nagu tema tahaks/ühiskond võib olla eeldaks/ise süümekatest tunneme, et peaks. Hea on, et ma ühel päeval Paavlist halloweeni kostüümi talle just in case ostsin, sest loomulikult mahub reedesse ka kooli halloweenipidu. Ma jõuan neljapäeval kell 1 öösel koju ja lähen reedel tööle, millal ma seda kostüümi veel oleks ostnud… Kas ma seda mainisin, et Ida oli solvunud, et tema pidu 24. ei toimu? Et me kaklesime, sest mul oli nii kopp ees, et püüan kõikide muude asjade kõrval korraldada pidu, aga ikka midagi ei sobi? Ühesõnaga eile õhtul otsustasime siiski mängutoa kasuks, tegin valmis kutsed ja 29. see pidu ikkagi toimub. Marekil oli ilmselt õigus, et kas ma tõesti kogu selle kiirustamise keskel tahaksin endale veel ühe kohustuse kaela võtta, et öösel ka lapsi valvata. Tegelikult ei taha. Või noh, mul ei ole laste vastu midagi, aga ma olen niigi juba väsinud.

Ja siis ma mõtlen, et kõik vanemad jõuavad oma lastega kinos käia. Me pidime ka nädalavahetusel minema, aga ma lihtsalt valetasin Idale, et koroonapiirangud on. Ma tundsin, et tahan niisama omaaega ka, mitte kogu aeg olla pidevas lärmis ja actionist ümbritsetud. Et natukene oma süümekaid leevendada, siis mu loogika ja ajakalender ütleb, et pühapäeval enne/peale üht sünnipäeva pidu võiksime me ju kolmekesi veel kinno ka jõuda. Perega. Seda pereaega on vähe olnud. Kahe täiskasvanu omavahelisest ajast rääkimata. Aga võimalik, et me ei jõua, sest ma olen midagi kahe silma vahele jätnud. Ma ei imestaks.

Idale tahtsin ma sünnipäevaks seda lastekaamerat osta. Tundub selline lahe vidin, aga kuna Ida siin heitis ette, et me ei ole perega midagi teinud ja et tema ei ole lennukiga ammu käinud kusagil, siis hakkasin nüüd nö vabal hetkel hoopis lennupileteid vaatama. Mingi hetk oli jube palju hea hinnaga pileteid, võiks ju küll väikese city break’i teha. Berliini näiteks.

Seda ma tean, et olen ühele või teisele sõbrale lubanud, et aitan neid ühe või teise asjaga, kuid olen lihtsalt unustanud. Isegi ehk mitte unustanud, vaid mitte leidnud aega. Ma tunnen end nagu orav rattas, kes jookseb selles rattas, aga ilma motivatsiooni ja mõtteta, lihtsalt sellepärast, et nii peab. Isegi blogida ei viitsi, kuigi see on mu ainus hobi. Tekib jälle see tunne, et milleks? Mul oli kunagi ammu kokkulepe ühe veebiajakirjaga, et nad võivad mu blogist lugusid võtta enda tarbeks, selle keelasin ka ära, sest tundsin, et mulle ei anna see midagi. Tagant järgi kahetsen isegi seda lugu. Tundus küll, et noh hea mõte, et anda teistele lootust, et alati ei pea rasketel aegadel püssi nurka viskama, aga nüüd mõtlen, et milleks. Mis mul teistest? Kas teistel on midagi minust? Nagu aru saite, siis blogima tulin ma ka kell kuus hommikul vaid selleks, et viriseda ja vinguda. Aga kusagil pean ma end välja elama.

Niikuinii ma kodus olen kuri ja väsinud. Las ma siis olen natuke siin blogis ka kuri ja väsinud ja motivatsiooni ning sihita. Võib olla siis olen kodus natukene paremas tujus homme. Nii palju kui ma kodus olen. Hommikul tööle, siis teatrisse, magama ja uuesti lennujaama. Tai pohh kui see magamatus ära ei tasu. Siis ma küll annan alla.

Over and out. Sain end välja elada, aitäh, et ära kuulasite.

Ma olen liiga noor, et nii vana olla

/ Eveliis / 9 Comments

Surfasin eile erinevate spaade lehekülgedel ja otsisin igasugu häid pakkumisi. Hetk hiljem avasin ühe ajakirja ja sealgi hakkas mulle silma üks spaapakett (kui internet jätab meelde kõik lehed, kus ma käin, kas nüüd on siis sammuke edasi mindud ja internet suunab mind ka kätte võtma just neid ajakirju, mida internet tahab, et ma loeks?) Ega selles pakkumises muud erilist polnudki, kui et tegu oli „eakate paketiga inimestele alates 55. eluaastast“.

Pani ikka kulmu kergitama küll. Semantika või mitte, aga minu jaoks on mu 90-aastane vanaema eakas, mu 50+ sõbrad või kohe 60. saav ema ei seostu kohe kuidagi selle sõnaga. Kuidagi narr on 55-aastase kohta eakas öelda. Okei, oled 20aastane noor turundusguru ja tõesti 55-aastane on sinu kõrval khm…eakas…aga siis ikkagi võiks püüda natukene sõnu valida. Ausalt, kui ma oleksin 55-aastane ja loen „eakate pakett“, siis ma edasi ei loeks, sest ma ei peaks ennast sihtrühmaks. Küsiks vanaemalt, et kuule, tahad teiste 90-aastasega spaasse minna, saaks eitava vastuse, sest ta on nii eakas, et ei viitsi kusagil enam käia ja otsiks edasi spaapaketti, mis oleks mulle sobilik.

Aga tundub, et suhtumine, et kõik üle 25 aasta on vanurid, kes peaksid juba hauakivi endale tellima, ei ole erand, vaid pigem reegel. Mulle tuleb meelde üks suvine projekt, kus reklaam sooviti suunata vanemale generatsioonile. Tehke nüüd enne edasi lugemist oma pakkumine, mis oli „vanem generatsioon“! Kui pakkusite 35-45-aastaseid, siis palju õnne, olete selle arvamismängu võitja! Kui mitte, siis olete sama vana ja/või rumal kui mina, kes alla 40-aastast ei suuda kuidagi „vanema generatsioonina“ võtta.

Mind paneb hämmastama see, et ühelt poolt räägime me, et „40 on uus 20“ ja tõesti, ma võin enda pealt kinnitada, et nii see on ka. Kuidagi hoopis teine hingamine ja tunne on. Justkui mingi vabanemine, et nüüd oled nii palju vana, et saad ise otsustada ja ei pea enam tegema nii nagu teised eeldavad ja ootavad. Lihtsalt teed nagu ise õigeks pead, natuke peaks juba mõistust ja vahendeid ka olema. Ja siis teiselt poolt lajatame labidaga vastu vahtimist ning ütleme, et 55 on eakas.

Muidu tahame Põhjamaad olla, aga võtaks siis vanusesse suhtumises ka malli. Shama Persson on 53 ja aluspesu modell. Mitte eakas, keda spaasse saata käimiskeppidega.

Egopai ja valetamine

/ Eveliis / 1 Comment

Mul on üks endine tööandja, kellega mul oleks justkui lörriläinud armusuhe (seda ütlen ma siis ikka naljaga eks!), sest ikka tuletab ta end aegajalt mulle meelde, ütleb, et tegin head tööd ja tema tegi valesti, kuigi seal tööl olles kuulsin täiesti vastupidist, nii et nii see “armusuhe” läbi saigi. Kui töösuhe läbi sai, siis nats ikka lakkusin haavu, sest töö ise meeldis mulle väga, aga see vaimne ahistamine hakkas ajudele. Tänaseks on haavad lakutud, kuid samas ju pean tunnistama, et paitab ikka küll ego kui keegi ütleb, et krt tegin vea, sest sa tegid head tööd. Vahepeal on sellist egoboosti vaja.

Mõnda aega tagasi tuli mulle postkasti üks tööpakkumine, st kutse vestlusele. Sel samal egoboosti põhjusel mõtlesin ma, et aga miks mitte kuulata, mida siis pakutakse. Seda enam, et esimene vestlus toimus netis ja pakkumine ise oli üsna ahvatlev. Mitte et ma oleksin üldse mõelnud töökoha vahetusele, aga teate ju küll inimest – mõnikord see dollarimärk hakkab ikka silme ees jooksma ning paneb mõtlema. See dollarimärk oli ahvatlev. Pidasin selle esimese vestluse ära. Jutuajamine läks väga hästi, kohe nii hästi, et jäin mõtlema, et aga mis siis saab kui ma nüüd peaksingi otsustama.

Olin nõus, et lähen nendega ka füüsiliselt kohtuma. Minulikult ei olnud mul aga meeles, et mul on samal päeval koolitus, see tuli mulle meelde eelmise päeva hilisõhtul. Nii kirjutasin ma hommikul kohe väga viisakalt, et teate, kahjuks unustasin ära koolituse ja ei saa tulla ning kuna sõidan ka ära, siis järgmised päevad sel nädalal ei sobi. Ei hakanud ka kaugemat kuupäeva pakkuma, sest sain aru, et neil on töötaja leidmisega kiire ning vaevalt ma ainus kandidaat olin, et las siis lähevad edasi teistega, et ehk ongi parem, et aeg ei sobinud.

Algas koolitus. Selle ajal ma kõnesid vastu võtta ei saanud, aga sain ka sms-i, et ma kohe tagasi helistaks, et midagi on vaja täpsustada. Kirjutasin vastu, et saan tagasi helistada paari tunni pärast. Seda ka tegin. Vabandasin, et tõesti selline tobe asi juhtus (mul on mingi värk nende kuupäevadega, sest mäletate ju toda korda kui ma päev hiljem tahtsin teise vooru minna ja seepärast ka valituks ei osutunud, kuigi mu esitlus, mille hiljem teha sain, oli parim. No hard feelings, ma oleks ka teise kandidaadi valinud) ja sain vastuseks: «Nii, ole nüüd hea, ütle ausalt, mis juhtus?»  Selgitasin uuesti, et tõesti unustasin, aga sain jätkuvalt vastuseks, et miks ma valetan ja midagi paremat välja ei mõtle, et nii kadus usaldus ja see on sellel ametikohal väga oluline.

Kolmandat korda ma enam ei viitsinud selgitada, et ma tõesti ajasin kuupäevad sassi. Ütlesin, et kui nii siis nii ja panin toru ära. Hiljem mõtlesin, et vaata kui huvitav, et kui räägid tõtt, saad pahandada. Oleks pidanud valetama. Veider värk?

Keskpärasus ja kriitika

/ Eveliis / 22 Comments

See teemadejada mu peas ja sõpradega arutelus sai vist alguse Jaanika raamatu “Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks” raamatust. Ma ostsin selle täiesti vabatahtlikult oma raha eest ja suuri ootusi sellele raamatule ei pannud, sest pean ausalt tunnistama, et kuigi ma jälgin Jaanika blogi ja teda omal moel ka fännan, siis tema kirjastiili austajate hulka ma ei kuulu ja nii ma ka raamatust suurt ette ei arvanud. Võtsin selle kätte kui Dexterit juuksurist ootasin ja olin positiivselt üllatunud, et see meeldis mulle, pakkus tol hetkel lihtsat lugemist ja meelelahutust, mida vaja oli. Oli olnud raske päev ja ma ei viitsinud kuulata ei “Vikerraadiot” ega isegi blogida, mõtteid ka nagu polnud peas. Jah, kohati pani raamat mind silmi pööritama, et no issand kui lihtne elu ja keskpärane ja klišeesid täis, aga siis tuli meelde, et raamatus kirjutas tol hetkel 18-19aastane, aga mina olen 40-aastane. Meie arusaamad suhetest ja armastusest ongi erinevad, 18aastane mina oli totaalne lammas (ausalt, ilustamata!). Järgmisel päeval lugesin ma raamatut edasi ning eks oli teine päev, enam ma nii positiivne ei olnud. Ometigi ütlesin ma samal õhtul külla tulnud õele, et ausalt kahetised tunded, et on nagu nii halb, et on omamoodi hea, kuid kui küsida, kas siis pigem meeldis või mitte, siis pean ütlema, et meeldis ja võimalik, et just ka sellepärast, et inimesel oli unistus ja tegi ära. Kõik. Suva, mida teised arvavad.

Lugemise väljakutse grupis läks selle raamatu kohta vaidluseks. Osad justkui kaitsesid Jaanikat, osad ütlesid, et no pekki küll, kõik ei peaks kaante vahele jõudma, osadele tundus, et kriitika on surnud, osad leidsid, et alati ei pea midagi sarkastilist arvama. Just eile kuulasin mingit saadet muusikakriitikute kohta, kus tuli jutuks, et inimesed ei julge enam ausalt muusikat kritiseerida, sest kõik solvuvad. Ma olen sellega kohati nõus, sest kohe kui arvustad, siis lendab keegi peale, et miks sa midagi sellist ütled, et kas sa siis ei tea, et kui midagi head ei ole öelda, siis ära ütle. Mina jään seisukohale, et kui keegi tahab ise raamatut avaldada, siis tal on selleks õigus, kui on inimesi, kes seda ka toetavad, siis selline ongi elu ja ei saa öelda, et palun palun ärge kirjutage mingit tüüpi raamatuid, sest muidu kaob tõelise kirjanduse mõtte ära. Ei kao. Ja arvamused jäävad alati erinevaks. Tõstke käsi, kellele meeldib “Kuristik rukkis”? Ma usun, et palju käsi ei tõusnud. Mul aga on see üks lemmikraamatuid. Kas see raamat oleks pidanud mitte ilmavalgust nägema? Teatud kirjastuste raamatud on mu jaoks nii kehvad, et ei kavatse neid peale selle ühe, mille läbi lugesin, mitte kunagi lugeda. Ometi saadab neid menu. Hallidest varjunditest tehti lausa film, isegi mitu filmi. Mis on veel halvemad kui raamatud, aga inimesed loevad ja vaatavad. Kiidavad ka. Seega mu seisukoht on, et vahet pole, mis tüüpi see kirjandus on, las olla – kõigile midagi. Ma ei pea end üliintelligentseks, aga ei pea ka lolliks, kuid mul on kohati tunne, et inimesed tahavad nii diibid olla, et alati on vaja kommenteerida midagi, mis pole nö kõrgem kunst. Ega ma ise ka ei ole patust prii, aga mulle kohati nii käib närvidele, et mõned intelligentsed inimesed kohe peavad kõike natuke lihtsamat naeruvääristama. Ma ei tea, mulle tundub see kuidagi…vale? kibestunud? kurb? Ma pole ammmmmmu Ibsenit tsiteerinud, kuid teate ju küll, mida ma arvan eluvalest ja selle vajalikkusest? “Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele! ” Kas see ei ole mitte geniaalne mõte? Kõik ei pea olema ühtviisi diibid ja intelligentsed, aga kõigil on õigus OMA õnnele.

Mis iganes neid õnnelikuks teeb. On see raamatukese väljaandmine, “Rannamaja” kuulsus, abielu, karvased kostüümid. Mind ei huvita. Ja see ei tähenda, et ma ei pööritaks silmi või ei klatšiks sõbrannadega. Muidugi pööritan ja muidugi klatšin, ma ei ole bigger person, ma olen lihtne inimene oma murede ja rõõmudega. Mõned ajad käivad mulle nii närvidele, et kirjutan need siia blogisse välja ja siis läheme sõbrannadega vaidlema, et kuule, kuidas selline asi saab närvidele käia ning miks sa seda kirjutasid üldse. Ja mina jälle mõtlen mõne neid ärritava teema peale, et miks ja kuidas. Siis me kraakleme natukene, nemad nimetavad mind drama queeniks ja me läheme edasi teiste teemadega, kuni jälle jõuame kuhugi teemani, kus üht või teist osapoolt ärritab miski, mida teised tähelegi ei pane. Meist ühte ärritavad näiteks kirjavead, ma ei märka neid üldse. Mind jällegi häirib kui mulle satub ette pilt, kus inimesed ei suuda õhtusöögiks särki selga panna. Nendel on p…ui. Me oleme aru saanud, et meid ärritavad erinevad asjad, meile meeldivad erinevad asjad, me ei ole küll otseselt nii seda defineerinud, aga eks meil kõigil on oma eluvale, millest me kinni hoiame. Võib olla just sellepärast, et mitte olla keskpärased?

Aga mis on keskpärasus ja miks see on halb? Sõltub ka kellega vaadata ja võrrelda. Pane mind kõrvuti Sõõrumaaga või presidendi või Nobeli rahupreemia laureaadiga ning ma olen rohkem kui keskpärane. Olen loonud enda ümber oma eluvale, mis mulle tagab minu õnne. Kui panna mind kõrvuti inimestega, kelle päevad mööduvad vaid peegli ees keerutades ja/või kõike kommenteerides, siis on nemad minuga võrreldes (minu arvates) keskpärased. Neil on ilmselt oma eluvale, mis paneb neid nii õnnelikuna tundma. Nemad ei arva, et on minust keskpärasemad. Kunagi ütles üks mu tuttav, et keskpärasus tapab, et ta on pigem kõike muud kui keskpärane. Tookord olin ma nõus, sest mul vist olid mingid ambitsioonid, mis ma arvasin, et teevad minust tähtsama ja olulisema inimese. Täna ma nii ei arva. Mõnikord on mu ainus ambitsioon osta uued aialilled. 20 aastat tagasi oleks selline õnn mu jaoks olnud “tappev keskpärasus”, täna on selle nimi “õnnelik elu”. Ja kui ma arvan, et midagi nö tapab, siis on see hoopis asjadesse liigne süvenemine, liigne tõsidus, soov olla tark ja seda näidata, keskendumine sellele, mis on valesti, mida saab kommenteerida ja kritiseerida, ses mõttes, et mis see meile annab kui me analüüsime kui kohutav saade on “Poissmeeste pidu”. Keegi on nõus sinna minema, keegi on nõus seda vaatama (ma vaatasin ka!) ja ongi keskpärased inimesed, kes on õnnelikud, et saavad feimi ja tasuta alkoholi. Ei pea selliseid saateid kohe ära keelama, sest keegi teeb end vabatahtlikult teiste meelelahutuseks lolliks. Aga ei ole ka mõtet öelda, et võeh, ma selliseid saateid küll ei vaata, ma vaatan vaid Fred Jüssi dokkfilme ja “Esimest stuudiot”. Ma isegi püüdsin laupäeval hallide varjundite filmi vaadata, sest tahtsin lihtsat meelelahutust (feilisin siiski ja üle poole ei suutnud).

Kas siis kriitika ongi surnud? Et tuleb kõiki kiita, kes midagi sellist teevad, mida me ei pea saavutuseks või peame lausa pigem nii halvaks, et seda ei oleks pidanud sündima, aga nende jaoks on see unistuse täitumine. Või kui meile tõesti midagi ei meeldi, kas siis ei tohigi öelda, sest vastasel juhul keegi solvub? Minu arvates tohib. Minu arvates on ka vaja igasugu kunsti ja igasugu tagasisidet, kiitust ja kriitikat. Siis sünnivadki kunstiteosed ja šedöövrid. Kui maailm oleks täis vaid head kunsti, siis jääks lõpuks kõik keskpäraseks, sest poleks millegagi võrrelda, millegagi mõõta, midagi ei paistaks silma.

Alustasin seda postitust Jaanika raamatu unistuse kaitsmisega, aga lõpetan siis ka kriitikaga. Jaanika, viska see värviline mantel ära!

Tsiteerides klassikuid «Ausõna, see hingeõhk haises väga räigelt” ehk vastus Perekoolile

/ Eveliis

Teate, mul oli plaanis täna hoopis kodust kirjutada, aga ma lihtsalt pean Perekoolile vastama. Muidugi on see tuuleveskitega võitlemine ja alati on nii, et sealsed inimesed teavad kõike paremini, aga mul on selline veider tunne, et mul endal on ka natuke infot. Ei ole teema,millest tahaksin avalikult kirjutada, aga kuna ikka nii paljud kipuvad teadma, mida ma ei tee ja peaksin tegema, siis eks tuleb sõna sekka öelda.

Selle, kas ma olen õel või kiuslik ja kas ma lähen inimestega nugade peale, ma jätan kommenteerimata. See on vaatenurga küsimus, siin ei saa vaielda, ega ka püüda musta valgeks rääkida. Küll aga tahan ma vastata sellele kommentaarile: „aga oma esihambad võiks küll kiiremas korras korda teha, eriti olukorras, kus esindab eestit ja on firma visiitkaart. Läbipaistvad klambrid-breketid ei maksa üüratut summat, aga nii kui /muidu hoolitsetud/ proua avab suu ja tugevalt ette painutatud esihambad kahte lehte välja kargavad ei ole visuaalselt meeldiv vaatepilt. Kergesti korrigeeritav ja arusaamatu et inimene ei hooli oma hammastest, eriti igemenaeratus (gummy smile) mis haarab tahes tahtmata kogu vaatevälja, nii kui suu avab.“

Ma ei ole kahjuks Eesti president ja mul ei teha suud korda kohe kui ma selleks soovi avaldan, ma pean ootama järjekorras. Kui ma hakkan tagantpoolt pihta, siis hetkel minu hambakliinikus ei ole ortodontiasse aegu saada kuni JÄRGMISE AASTA lõpuni. Aga ma alustan algusest. Sellest räigest hingeõhust. Mul on krooniline paradontiit, mida ma ravin igal aastal. Sellest tingituna on ka minu kunagi breketitega korda tehtud hambad liikunud nii palju ette nagu nad on. Pole just info, millega tahaks avalikult liputada, aga kahjuks mind sellise toreda haigusega õnnistatud on.

2018.aastal sain ma oma esimese raviplaani – nö Alari Kivisaare naeratuseks. Kõik, kes ütlevad et see on odav lõbu siis minu ravi maksumus jäi paarsada eurot alla 10 000 euro. Kuna see minu jaoks just odav lõbu ei olnud, siis jäi see pooleli kolmel põhjusel: 1) olles konsulteerinud teiste arstidega ei oleks saanud kindel olla, et kroonid on parim lahendus, see oleks võinud (aga ei oleks pruukinud) olla justkui raha ära võtmine, sest mu igemed ei oleks kroone omaks võtnud, 2) mulle oli olulisem tol hetkel teatud võlad ära maksta ja 3) ma ei oleks saanudki järelmaksu. Praegu ütlen ma, et jumal tänatud, sest tänaseks ilmselt oleks ma juba kroonidest ilma.

Selle aasta kevadest olen ma uuesti hambaid ravinud. Ja jõudsin täpselt sinnani, mida ootasin kõige enam. Esihambad! Ma olin päriselt nii õnnelik, et see pikk teekond lõpuks ometi jõuab lahenduseni ja ma ei pea „püüdma kinnise suuga naeratada, sest ma ei taha, et see visuaalselt mittemeeldiv vaatepilt kahte lehte kargavatest esihammastest inimesi hirmutaks“, vaid saan päriselt naeratada. Arvake, mis on mu kõige vihatum lause? „Naerata!“ kui minust pilte tehakse. Nagu päriselt ma iga kord suren sisemiselt ja mõtlen, et elage ise selliste hammastega ja siis naeratage. Ei, ma ei vihka ennast ja pean end jätkuvalt pigem kenaks naiseks (oh, seda ebaadekvaatset enesekindlust) ja olengi teinud rahu asjadega, mida ma hetkel muuta ei saa, aga tõesti kui mul kästakse naerda, siis ma suren natuke igakord. Umbes nagu kiilakale öelda, et kammi enne juuksed ka ära.

Breketeid olen ma kaalunud kahel korral. Ka siin lähevad arstide arvamused lahku – üks ütleb, pole mõtet, teine ütleb, et see on ainus moodus MIDAGIGI teha. Kas te arvate, et on hea kuulda sellist lauset hambaarstilt, et „püüame MIDAGIGI teha“? Ma peaksin uuesti minema ortodondi juurde, kes uuesti vaataks hambad üle ja me tuleme tagasi alguse juurde. Ortodondid ei võta uusi patsiente vastu. Seega kui te, kallid inimesed, tunnete mõnd, kes võtaks uusi kliente juurde, siis palun andke mulle ka teada! Iroonilisel kombel just täna käisin ma uue arsti juures, kes kroone kindlasti ei soovitanud, kuid ütles, et tõesti väga raske on leida aegu ortodontide juurde. Soovitas mulle paari enda arsti, et ehk äkki saan vahele. Ennetan kommentaare – jah, ma olen ka oma teise kliiniku raviarsti kaudu üritanud ortodondi juurde saada. Hetkel on mu parim šanss inimesi mitte kohutada – nagu ma nähtavasti teen – kroonid. Nagu kirjutatud, ei ole see õige ja parim lahendus, aga kui te arvate, et ka mul ei ole kopp ees ja kuigi enesekindel ja suht tuim juba kriitika vastu, siis uskuge on ikka natuke valus küll iga kord kui keegi ütleb, et „issand, kui kole ja miks ta ei tegele ja nii lihtne ja odav, miks ta ei võta prioriteediks“. Ma jooksen peaga vastu seina, sest ei ole suutnud seda “lihtne ja kiire” lahendust leida ning olengi hetkel ummikusse jooksnud.

Kes veel ei tea, siis TEGELIKULT mul on juba ühe korra breketitega hambad korda saanud. 24 aastat tagasi. Kahjuks küll “gummy smile” ei olnud tookord midagi sellist, mis 16aastast mind oleks seganud. Ma olin õnnelik, et mu hambad korda said, sest mu hambad olid lapsena juba sellised nagu hetkel umbes. Alloleva tulemusega olin ma väga rahul.

Gummy smile´i soovitati paar aastat tagasi mu raviplaanis parandada botoxiga, seda ma ei soovinud (ei, ei ole suvaline kliinik, vaid väga mainekas). Muidugi saab iget ka natukene tagasi lükata, aga et see kõik on „nii lihtne“, siis ma loodan, et kommenteerija on hambaarst ja kutsub mind ravile. Niisama ilkumine mind hetkel ei aita. Võib olla aitab see kommenteerijat ennast? Vähemalt hingeõhk ei haise enam räigelt, sest sellega tegelen ma juba kolm aastat pidevalt. Kahju, et olen kellelegi kohtudes hingelise trauma tekitanud. Arvate, et ma ise ei tea oma probleeme? Tean, aga ma ei saa elada kotis ega kodust mitte väljas käia, sest ma ei ole „esteetiliselt aktsepteeritav“. Arvate, et mõni arst võtab mind nende kommentaaride peale kiiremini ravile? Teeb mu naeratuse sama kiiresti korda nagu Alar Karisel? Kui nii, siis tänan kommenteerimast ja ootan broneeringu aega oma meilile.

LISA: Käisin lugemas Perekoolis uusi kommentaare, kus aastatetagune Malluka postitus, väidetavalt minu olemuse kokku võtab. Las siis nii olla, eks. Ma ei jaksa sellise mõttetu vastuoluga veel aastaid hiljem tegeleda, sest “keegi kusagil teab täpselt, kuidas mul kellegagi on alati kana kiskuda”. Mina käisin mõttejõu koolitusel neljapäeval ja teate ausalt pani asjadele teises valguses mõtlema. Ma ei saa muuta minevikku, ma ei saa muretseda tuleviku peale (kui siis vaid selle peale, et ehk peangi naeratama käsi suu all järgmise aasta lõpuks, sest muidu kukuvad hambad välja). Ma elan siin ja praegu. Hetkes.

Tööst nii palju, et „kleepsudega“ ma tõesti ei tahtnud enam tegeleda peale seda kui nad ühe poe sortimendist välja arvati, mul ei olnud jaksu otsast hakata, seda enam, et turunduseks mul raha ei olnud ja suuremate blogide „reklaam“ mõjus tõesti üsna hävitavalt. On kahju, on küll, aga oli mis oli. Võib olla ma leian mingi hetk uue jõu sellega taastegelemiseks. Ma ise pean seda armsaks ja rohkemate kasutusotstarvetega „kleepsuks“, sellest ka nimi. Trööstiplaaster.

Over and out. Kahte lehte kargavate esihammastage. Loodan et kellegi und ei rikkunud jälle vaatepildiga. Aga andke andeks, ma olen ka inimene, ma oma sünnipäeval ei suutnud kogu aeg suud kinni hoida, et ilusam oleks. Ja, et Perekoolis kommenteeriv inimene saaks oma päeva kordalugenuks pidada, siis jah, just täna võtsid need kommentaarid esimest korda üle pika aja pisarad silma. Korraks. Läkski hinge, sest valus teema ja ma ise olin terve suve elanud lootuses, et saan augustiks ilusa naeratuse lõpuks uuesti. Läks nii. Pean edasi elama. Kas tohib?

Ent ärge end liiga hästi ka tundke, ma homseks olen selle teema juba unustanud. Poleks tänagi avalikult reageerinud, oleks vaikselt ära kurvastanud ja koduteemadest, mis hingel, kirjutanud, aga ausalt kihvatas, kuidas kõik teavad paremini. Nüüd siis on minu tõde ka välja öeldud. Homseks pühin pisarad ja püksipõlved ja liigun edasi. Küll need hambad ka korda saavad, lihtsalt mitte nii “kiiresti ja lihtsalt” nagu targemad teavad. Homme saab vajadusel kodusisustust kommenteerida/kritiseerida/analüüsida:) Stay tuned!

Kommentaarid on kinni keeratud, sest kommenteerida saab väga edukalt ka mujal nagu näha. Ma arvan, et ma ei pea siinkohal isegi jätma võimalust võimalikeks anonüümseteks solvanguteks.

Mehed!

/ Eveliis / 2 Comments

Lugesin paar päeva tagasi Herlingu blogipostitust ja mul oli tunne nagu oleks ma selle ise kirjutanud. Järgnev kirjeldus oleks nagu meie perest ning ajas mind nii muigama: “Mina olen raamatut lugenud ja kogu etendus oli puhas nauding. 4 tunni jooksul ei olnud mitte ühtegi korda tunnet, et peaks kella vaatama või kaua siin juba istutud on. Ühtäkki sai etendus lihtsalt läbi ja ärkasid mullist! Härra mul jällegi, kes kuulub kategooriasse “loen-ühe-pildiraamatu-aastas” – mees, siis temaga olid lood teised. Torises mul tükk aega kõrval, miks kõik pidi nii kunstiline olema. Aga kuidas sa paned 600 lehekülge tihedat lugu etendusse muidu? ” Marek on samasugune. Praktiline. Aega on raha. Ja see kehtib nii näidendite, kunstigaleriide kui ka kasutusjuhendite kohta.

Nagu te teate, siis meie Idaga olime nädalavahetusel (justkui) Sibulatee puhvetitepäeva nautimas. Marek pidi selle ajaga kodus tegema ära need tööd, mida ma kunagi tähele ei pane, sest need on sellised vajalikud ettevalmistustööd, aga silmailu ei paku. Muuhulgas pidi ta panema kokku ka Ida uue mängumaja, mille alusraami ta pani kokku juba neljapäeva õhtul ja laupäeva hommikul valas raamijalad ka betooni, et maja ikka väga kindlalt paigas oleks. Pühapäevaks kui me koju jõudsime, ei olnud ta maja kokkupanekuni jõudnud. “Ärge muretsega, sellega ei lähe üldse palju aega, ma esmaspäeval panen kokku, sest karkass ja alustööd on tehtud,” lohutas ta meid. Me usaldasime teda. Noh esmaspäeval olime me väsinud, alustasime siis teisipäeval. Kuigi Marek tahtis juba siis ka ära nihverdada, aga Ida arvas, et “sa oled meid juba kaks päeva reetnud”, et tuleb ikka pihta hakata. Ega Marek pole ka rumal. Podises, et kui tema peab maja kokku panema, siis jäävad muud tööd tegemata, et keegi ei korja kokku neid kiva, mis ta oma kopaga on laiali ajanud. Olgu nii, panime Idaga töövormi nr 3 selga ja hakkasime kiva korjama. Mida kõike üks ema oma lapse heaolu nimel ei tee. Krt, ma murdisn isegi küüne ära! Ja ma olen kindel, et see on Mareki poolt mingi töökasvatus. Raudselt tegelikult pole neid kive vaja korjata, aga ta lihtsalt nautis seda, et sai meid tööle panna.

Ja mis siis selgub? Kõige pealt ütleb ta, et laost on valed jupid pandud, et siin on mingi eeskoda ka, et meie majal ju pole. Näitan talle siis pilti ja mis sa ütled – meie maja ongi eeskojaga, lihtsalt Marek võttis esimese paki, pani selle kokku ja eeldas, et see ongi vajalik alusraam. Ja siis on veel meie peale pahane kui me julgesime jonnida, et miks ta siis eeltööd korrektselt ära ei teinud. “Kust ma teadsin, et on veel raame ja juhendeid,” puhises ta omaette. No tüüpiline mees. Selle asemel, et süveneda ja uurida, ta eeldas, et tegi kõik õigesti. Maja oleks ammu koos olnud ja väiksema tüliga kui mehed vaataksid juhendeid ja süveneks! Aga okei, maja sai püsti ja on ikka nunnu küll. Ma olen ammu neid maju vaadanud ning nüüd otsustasime, et see on selline asi, mis pakub ka turistidele väärtust ning tellisime ära. Võtsin ka enne seda oma julguse kokku ning kirjutasin neile, et noh ma siin minisemisuunamudija, et küll oleks tore kui saaks natuke allahindlust ka. Sain. Olen hästi tänulik. Miks ma seda eraldi mainin? Ma ei eelda ega oota sugugi erikohtlemist, kuid mu meelest on täiesti tavaline, et (ka mitte suunamudijast) inimene küsib allahindlust, tavaline tingimine. Vastus on jah või ei. Ka “ei” on vastus. Minu jaoks on oluline see, et vastatakse. Marek plaanis samal ajal ka uue murutraktori ostmist. Ütlesin talle, et oota, ma igaks juhuks küsin, kas nad saavad paremat hinda pakkuda, sest olin ka näinud, et ettevõte, kelle Marek oli välja valinud, teeb päris suunamudijatega koostööd. Ma ei saanud mingit vastust. Jube vastik tunne tekib, et kui pole megagiga tuntud Eestis, siis ei saa isegi vastust. Täna tuli Marek koju teise ettevõtte murutraktoriga. Ega muidugi too esimene ettevõte ei kaota ilmselt midagi, aga lihtsalt vastik tunne jääb kui sulle kui potentsiaalsele kliendile ei vastata.

Tagasi maja juurde. Eks selline mängumaja on natuke oma lapsepõlveunistuste realiseerimine ka. Ma lapsena alati unistasin mängumajast. Täiskasvanuna tundus endale seda veider tellida, aga kui sul on majas laps, siis on paljud lapsemeelsed otsused õigustatud. See mängumaja on õigustatud otsus. Ja muide neil on praegu päris head hinnad, lihtsalt tarneajad ei pruugi nii head olla. Esimene maja, mis me välja valisime, oleks meieni jõudnud kevadel. Kas ma jaksaks kevadeni oodata? Hullud olete peast. See mudel tuli päriselt päevaga kohale.

See pole veel kõik. Mul on veel Mareki kallal joriseda. Me olime juulis Varnjas käies kokku leppinud, et viime Mesi pere Pranglisse. Kuupäevi ma ei mäletanud, aga jäi meelde, et sobiks neljapäev-reede. Arutasime veel, et ma ehk saaks puhkusepäevi võtta ja ehk ikka esimeses klassis võib veel puududa ka. Sel nädalavahetusel küsib siis Varnjas härra Mesi, et kas kõik ikka jõus, vastasin, et muidugi. Rohkem ei midagi, sest ma teadsin, et vahepeal oli info muutunud ja Prangli trip oli lükatud nädalavahetusse, mis sobis veel paremini. Mulle. Kui siis Marek ja härra Mesi hakkasid omavahel detaile kokku leppima, et kunas läheme ja kunas tuleme, selgus, et üks teadis, et minek on neljapäeval, teine, et laupäeval. Klappima me aegu enam ei saanud. Seda enam, et lubas tormi ja lisaks sellele, et ma kardaks paaniliselt tormise merega minna Pranglisse, pidin ma olema kindel,et esmaspäeva hommikul kell kolm (jap!) olen ma lennujaamas. Mul on ees ootama liiga oluline kohtumine, millega ei saa riskida (ma olen päriselt nädal aega teinud ja harjutanud presentatsiooni, selline koolilapse tunne on, närv sees nagu enne eksamit!). Noh ja nii ta siis jäi, et meie ammmmmuuuu planeeritud Prangli reis jäi kommunikatsioonivea tõttu tegemata. Või noh sai lükatud edasi.

“Aga kui me nüüd uut reisi planeerime, siis te Herlinguga suhtlete ise omavahel ja lepite kokku!” andis Marek instruktsioonid, “mehed ikka ei saa hakkama!”

M.O.T.T.