Sayingoutloud

Higimatt

/ Eveliis / 27 Comments

Ütlen kohe alguses ära, et mul ei ole mitte midagi Jane vastu, mulle meeldib ta tegelikult – tragi ja tubli naine. Lihtsalt kirjutan selle kohe alguses ära, sest kuidagi kipub juhtuma, et mõnikord loevad inimesed üle ridada ja vupsti, oledki kiusaja valmis. Ei, ei, mul ei ole plaanis kiusata, aga kuna ma tema kontosid jälgin, siis kohati ma mõtlen küll, et never ei tahaks olla suunamudija kui selleks peab postitama pilte kilekottidest oma higiga. Ehk siis ma tahan rääkida sellest higistamismatist, mida Jane promob. Mu meelest on see kõige õõvastavam toode maailmas. Lisaks ei usu ma selle toimesse. Täpselt sama nagu kuppudega. No ei usu mina nende tulemusse, paar korda olen proovinud ka ise, üldse ei meeldinud, aga noh toode ei tekitanud minus õõvastust, lihtsalt tundub selline toode, millesse ma ei usu.

Higistamismatt aga on toode, millesse ma ei usu + see on reaalselt mu jaoks rõve. Ma ei kujutaks ette, et vaatan õhtul telekat, keeran end mingi teki sisse ja siis laman seal oma higis. Nagu storyd on näidanud, siis seda higi ikka koguneb kotitäis. Ärge saage valesti aru, higistamise vastu ei ole mul midagi, ses mõttes, et trenni tehes ja saunas on see täiesti normaalne, aga see ei kogune kuhugi ja seda ei pea pärast ära valama. Vot see osa, et kogun oma higi kokku ja valan selle pärast ära, on mu jaoks rõve. Natuke tuleb Trollide multikas ka meelde, kus Haru seletab Poppyle kauaks tal maa all elamiseks toidu- ja joogivarusid on, ja kui kauaks rohkem kui ta on nõus oma pudelitesse villitud higi jooma. Ja ta on! Ses mõttes võib olla tasuks ka see kotikene higi purgi valada ja keldrisse panna, mine tea, millal joogivaru vaja on.

Krt, see ongi karma?

/ Eveliis / 8 Comments

Teate kui veider on see hetk kui Ida kutsikasilmadega mulle otsa vaatab ja poest midagi tahab, tehes näo, et ta ei saa mitte kunagi mitte midagi, mossitab, jonnib, karjub, ja ma tunnen deja vu tunnet. Selline asi oleks nagu olnud. Aga Ida asemel olin ma ise. Kui ma tagasi mõtlen, siis ma olin tõesti lapsena üks ärahellitatud printsess ja ilmselt tekitasin oma emale samasugust peavalu nagu Ida mulle hetkel.

Reaalselt tal on igast poest midagi vaja. Küll on see täpselt see käekott, kampsun, pluus, kleit, mänguasi, sukkpüksid, sokid, kommid, hambapasta, šampoon, mida tal veel ei ole ja hädasti vaja on. Näiteks seekord oli tal hädasti vaja seda halli dressipluss- kleiti, ma ei olnud vastu, sest esiteks kattus see minu maitsega ja teiseks, tõepoolest justkui oli vaja. Aga siis oli ta pettunud, et järgmisest poest midagi ei saanud. “Juuksekumme mul ju ka ei ole,” ütleb ta nukralt ning mul on ilgelt raske ei öelda, sest ma ei taha, et talle jääks mulje, et me ei saa endale neid asju lubada (ma lugesin kusagilt teooriat, et kui lapsele öelda pidevalt, et pole raha, siis see suhtumine jääb teda elus kandma ja pole õige), ühesõnaga ma ei ütle peaaegu kunagi, et “mul ei ole selle või tolle jaoks raha”, aga mind ajab illlllllllllgelt närvi, et ta ei saa aru, et raha ei tule puu otsast ja ma ei käi tööl vaid selleks, et talle asju osta, mida ta järgmine hetk isegi ei hinda. Lisaks on tal alati vaja midagi teistele osta.

Ja siis tuleb mulle meelde üks seik oma lapsepõlvest. Seda lugu kuulsin ma nii kaua kuni tädi Lola elas. “Kas sa mäletad, kuidas sa Nyköpingus karjusid ja keeldusid pargist edasi liikumast, sest sa ei saanud seda nukku, mida sa tahtsid?” meenutas ta mulle iga kord. Emme oli ammu edasi läinud, sest esiteks olin ma just saanud oma elu esimese Petra (aastal 1991 oli see kuldaväärt!) ja mõistan seda täna täiega, miks ta mind ignoreeris ja ma mõistan kui närvis ta olla võis. Mulle ei piisanud sellest Petrast, ma tahtsin teist veel. Aga saage nüüd minust ka aru, nõukaaja laps, kes sattus 10aastaselt välismaale ja kõik oli nagu suur kommipood. Kas ma mõtlesin sellele, et äkki meil pole selleks raha ja et ma peaksin olema tänulik, et juba ühe nuku sain? Ei. Ma tahtsin teist veel! Ma ei mäleta, miks, aga suure tõenäosusega tahtsin ma seda kellelegi kingiks viia. Suure tõenäosusega Dagnele. Ühesõnaga ma karjusin seal pargis ja tädi Lolal hakkas must kahju. Teist Petrat ma ei saanud, küll aga sain ma mingi väiksema beebinuku. Ma saan tädi Lolast ka aru, esiteks karjus laps võõras keeles keset linna ja teiseks ma olin ikkagi vaesest Eestist, ta päriselt hellitas mind. Just tema oli see, kes mulle Rootsis olles kõik popid asjad (teiste vastuseisust hoolimata) ostsis ja raha ka veel andis.

No vot ja siis on aasta 2021 ja mul on Ida, kes kohati käitub samamoodi nagu mina veel kümne-aastasena. Või 13-aastasena.

Jällegi ma mäletan kui ma emmelt Anne turult midagi nõudsin. Tookord oli Anne turg veel megapopp ja kuuma kraami täis. Ma mäletan, et me seisime bussipeatuses, mina jälle mossitasin ja emme ütles mulle, et palun, siin on mu rahakott, maksa ära arved, osta süüa ja palun osta siis endale kõik need asjad, mida hing ihaldab. Kas te arvate, et ma ei ole sama lauset sada korda Idale öelnud? Ta ei saa lihtsalt rahast aru ja ma lähen närvi. Ma olen oma ema. Ja Ida on minu karma. Kui te arvate, et ma olin mõistlik hiljem, siis oo ei, kindlasti mitte. Ka teismelisena, või nii umbes 18-aastaselt, nõudsin ma emalt mingeid asju, sest ma tahan! Ma ei lahkunud kaubamajast enne kui ma olin saanud Arne Niidu pintsaku, mis tol ajal maksis jõõõõõõõhkrat hinda. Ma sain selle pintsaku.

Kui ma laevas olin õelapsele ostnud väikese kingituse ja Idal oli ka sarnast vaja, sest “siis me oleme ühtekad”, pluss Idale ostnud lubatud kommid ja 6-eurosed mahlajoogid (mitmuses!) showbaaris ja raisanud ta peale kokku üsna arvestusväärse summa , nii et ei raatsinud endale enam osta CC kreemi (ahh, see Diori oma oli imeline!), tundsin ma, mida võis tunda minu ema kui ma kõiki neid kalleid asju kogu aeg nõudsin ja sain. Kui raske tal võis olla. Kas ta endale ka midagi kunagi lubas, ma ei tea. Ma isegi ei mõelnud selle peale. Ma olin enesekeskne printsess. Nagu Ida praegu.

Kurat, kus ma vihkan seda karmavärki.

Suunamudimine vs päristöö

/ Eveliis / 13 Comments

Meelis kirjutas intrigeerival teemal, vastasin postituse alla ka kommentaarina, aga tundsin, et tegelikult on mul selle teema kohta rohkem öelda. Ma olen varasemalt ka oma arvamust avaldanud ja öelnud, et minu jaoks ei ole blogimine/tiktokkimine/instagrammimine nö päris töö. Tänaseks olen ma oma arvamust muutnud. Ma olen aru saanud, et sisuloome ja suunamudimine vahet pole mis kanalis võib olla päris töö ja see on okei, kui seda tehakse hästi (maitsed on erinevad, kellele ema, kellele tütar). Selles mõttes, et reklaami eest on ju alati makstud ja kui tänapäeva trend on, et sellisel kujul sisuloome on see, mida inimesed tarbivad ja mille eest tootjad maksavad, siis miks ka mitte. Tõesti, elu ei ole nagu Tammsaare romaanis, et tuleb vaid palehigis tööd teha, et vaid see on õige töö. Uued ajad, uued tööd ja trendid. Lihtne.

Samas tekitab see teema minus vastuolu. Ma näen oma lapse ja tema sõprade pealt, kui palju nad tarbivad täiesti mõttetut s…a (vabandust väljenduse pärast) ja ma näen, kes on nende eeskujud. Tiktokkerid ja juutuuberid, kes peegli ees keerutavad ja karpe unboxivad. Te võite heita mulle ette, et see on minu süü, et ma pole temaga piisavalt tegelenud, ega suutnud piisav õiges suunas suunamudija olla, aga teate, ma võin ka öelda, et koroona ja nö päristööl käimine on oma töö teinud. Ma olen pidanud tegema sotsiaalmeedia kasutuses järelandmisi ja jah, see on hetkel mulle valmistamas peavalu, et laps on liiga palju telefonis ja mulle ei meeldi kõik see, mida ta seal teeb, aga mul on ka töö ja ma ei saa 24/7 helikopter olla. Jaa, me räägime nendest asjadest ja jaa, ma kontrollin, aga ma ei saa seda teha kogu aeg. Tõesti, mu päristöö “segab” lapse kasvatamist.

Tagasi teemasse. Ehk siis mina peaksin oma lapse jaoks olema esmane suunamudija. Kahjuks olen ma tõesti hobiblogija, see on minu meelelahutus, väljaelamisviis ja hobi, natuke ka kommiraha teenimise koht, Ida on lapsest saati näinud, kuidas ma midagi kirjutan, pildistan ja eks ma olen ikka öelnud ka, et ära sega, ma pean selle valmis saama, sest tähtaeg ja tasu ja blaablaablaa. Seega pean ma esmalt vist endale otsa vaatama, aga samas mu sisetunne ütleb, et isegi parima tahtmise juures ei ole mina tema sotsiaalmeedia suunamudija, selles vallas olen ma vaid “ema, kes blogib ja teeb pilte”. Kui ma nüüd ühel päeval kuuleksin, et ta ütleks, et tema ambitsioon oleks olla suunamudija, siis ma oleksin pettunud küll. Ikka on emadel oma lastele ootused. Võimalik, et ebarealistlikud. Mis te arvate, et minu ema oli rahul, et ma läksin õppima skandinavistikat? Tema teadis, et ma lähen õppima juurat või politoloogiat, sest temal olid minu jaoks nii suured ootused. Mäletad, emme, sa ütlesid, et vähemalt suursaadik nagu Ene poeg, võiks sinust ikka saada? 18-aastaselt huvitas mind politoloogia ja juura sama vähe kui….mai tea, koristamine. Mina teadsin, et lähen ajakirjandust õppima. Ei läinud, sest hakkasin kartma akadeemilise võimekuse testi. Võtsin skandinavistika kõrvalaineks suhtekorralduse ja ajakirjanduse (või mis iganes selle asja peen nimi oli). Lõpetasin heade hinnetega, aga ikkagi teadmisega, et ema ei olnud rahul mu valikutega. Tookord. Täna ma isegi pole enam küsinud.

Ja nüüd ma mõtlengi, et kui Ida oleks ühe päeval suunamudija, siis mida ma tunneks. Mulle ei meeldiks see (how fucking ironic), aga ma oleks valmis seda toetama, kui sellel oleks mingi nišš, mingi teema, mingi omapära. Niisama peegli ees juustekeerutamine ei ole content, sorry, no ei ole. See ei ole töö. Sellisel juhul ütlen ma Meelise postitusele vastuseks, et tõesti, suunamudimine ei ole töö. Või siis ma olengi oma ema, kel olid oma arusaamad päristööst ja nö õigest tööst, et teatud asjad ei lähe sinna alla. Teine osa minust mõtleb, et aga miks? Vaatasin eile laevas baaridaame, poemüüjaid, tantsijaid, me kipume neid ameteid alahindama. Muidu saab sinust müüja, koristaja jaa nii edasi ütleme me tihti, aga mis nendel töödel viga on? Ja miks on tantsija vähem töö kui müüja/müügijuht? Ma imetlesin kõiki neid inimesi, kes teevad nö teenindavat tööd, nende oskus olla viisakas ja naeratav igal hetkel, see on imetlusväärne. Samas inimesed käituvad nagu põrsad. Sama on suunamudijatega. Nemad (meie?) oleme otsustanud olla reklaamnäod toodetele, teenustele – see on ju töö? See, et mina ei tee seda päristööna, ei tee seda vähem tööks.

Aga miks ma siis ei tahaks, et Ida hakkaks suureks saadeks suunamudijaks? Esiteks mulle meeldis see maailm, kus lapsed tahtsid saada emadeks, müüjateks, tuletõrjujateks, politseiks. Kui ma õigesti mäletan, siis mina tahtsin saada müüjaks, sest neil on kõik olemas. Oo, õnnis nõukaaeg. Vaadates mind täna, siis tegelikult ma ju olengi müüja. Ainult kõiki asju pole olemas:D Teiseks, mis siis saab kui kõik hakkavad vaid suunda mudima, sest glamuurne elu, tasuta asjad, ei pea käima koolis ja üheksast viieni kontoris? Hetkel on Ida öelnud, et tahab saada õpetajaks või politseiks. Samas on ta ka küsinud, et mis tööd Marimellid teevad, et tahaks sama tööd.

Mul oli kolm pikka autosõidu päeva, et Idaga rääkida elust ja asjadest ja väärtushinnangutest ja tööst. Eks ta suure osa lasi ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga ärge arvake, et ma ei räägi temaga sotsiaalmeedia võlust ja valust. JA kui te peaksite tiktokis nägema videot, kus ma poolalasti duši alt välja tulen, siis see pole keskeakriis, vaid hetk, kus ma sattusin Ida videot segama kogemata. “Emme, ära sega, ma teen videot just!” kuulsin ma vaid, (ÕNNEKS) käterätik ümber vannitoast välja astudes.

Täht

/ Eveliis / 7 Comments

Kas te usute kokkusattumustesse? Või et mõni asi juhtub täpselt selle pärast, et see peab juhtuma? Mina usun. Ma olen siin viimased nädal aega olnud kerges kriisis, kutsuge seda siis motivatsiooni-, identideedi, – või kasvõi keskeakriisiks. Üheks põhjuseks on olnud Ida kool ja sellega seosnevad muudatused. Teiseks mina ise ja minu soovid. Ma tean, mida ma suudan, ma tean, mida ma oskan, ma tean, et ma ei ole niisama seinalilleke, aga vot kohati tekib tunne, et aga see ja teine ja kolmas asi on ikka veel pooleli ja see ja too pole ikka veel lõpuni jõudnud ja seda ja toda peaks ka tegema, aga ei ole jõudu ja siis tekib tunne, et aga äkki ma olen feilija. Tavaline klassikaline tunne kui päevast päeva söödetakse ette vaid edulugusid. Siis jälle tulevad mulle meelde enda edulood, mis ei ole läbikukkumiste kõrval sugugi väikesed ja jälle tekib motivatsioon. Aga kaua sa ikka iseennast peptalk´id eksju. Nagu lõhestunud isiksus. Ühest küljest – visa hing, kes saab alati hakkama, teisest küljest äpu, kes arvab, et ei oska midagi.

Ja siis juhtub selline asi, et lähed ühele tavalisele ekspordiprogrammi avaüritusele. Istud suvalisse lauda, kus istub üks mees, keda sa ei tunne, small talkid, sööd lõunat ja lihtsalt naudid seda, et lõpuks ometi on mõni üritus ka arvutist väljas, kui meie laudkonnaga ühineb ka ilus noor enesekindel naine. Terve tuba on teda täis, enne kui ta isegi suu lahti teeb. Võimalik, et mõni võiks teda pidada ülbeks (etteruttavalt ütlen ma, et ka mina olen seda arvanud), kuid ta ei ole seda. Temast õhkub enesekindlust ja avatust. Räägime. Tema räägib rohkem. Teda on huvitav kuulata. Juba esimese paari minutiga on ta eeskuju. Selline peabki üks naine olema. Ma olen üsna kindel, et tean teda kusagilt, aga kust, kes ta on. Ja siis mulle sähvatab, et olen temast isegi kunagi ammu kui ta tähena/Tähena taevasse lendas, kirjutanud. Nagu ma juba ütlesin, siis tookord tundusid tema väljaütlemised mulle oma sisult küll õiged, kuid ta ei meeldinud mulle. Tegelikult arusaadav. Mina olin oma asjadega kõrvetada saanud ja lakkusin haavu, tema puhkas Monacos ja ütles, et on rohkem ja vähem lollimad inimesed, need kes teevad, ja need, kes lepivad keskpärasusega. Ma olin kade.

Täna ma kade ei ole. Ma vaatasin teda imetlusega. Ta oli nagu sõõm värsket õhku. Tema sõnavara ja arvamused olid jätkuvalt krõbedad nii nagu loetud artiklites, kuid kõik, mida ta ütles oli kuld. Sellel oli tõepõhi all. Ta pani mind mõtlema ja võimalik, et ka tegutsema, vaid üks põgus vestlus andis mulle suuna ja enesekindluse tagasi. Ma mõtlesin, et rohkem peaks olema selliseid naisi. Julgeid, hakkajaid, kes on otsustanud, mida nad tahavad ja teavad, mida nad väärt on. Naised peaksid kokku hoidma, üksteist julgustama, toetama, rääkima oma ebaõnnestumistest ja edulugudest. See on see, mis paneb liikuma. Vähemalt mind.

Ürituselt ära sõites nägime kolleegiga Kristel Kruustüki. Me olime just temast rääkimas. Millised on võimalused, et just sel hetkel jalutab ta su nina eest läbi? Justkui meeldetuletus, et “it takes courage and a village“.

Kolmapäevaõhtune enesemotivatsioon -check ✅

Ida läheb kooli ehk kas ma pean töölt ära tulema?

/ Eveliis / 13 Comments

Maal elamise võlud. Idüll, pole lähedal naabreid, vaikus. “Aga kui Ida koolis käima hakkab?” küsti mult aina tihedamini kui kooliaeg hakkas lähenema. Vastasin alati, et pole sellele mõelnud, et küll see kuidagi ikka lahenduse leiab, asjadel on kombeks paika loksuda. Nüüd on koolini jäänud kaks nädalat ja asjad ei ole paika loksunud. Ehk siis ma päriselt ei suuda leida lahendust, mis kõikidele sobiks.

Okei, maanteelt käib koolibuss ja 1,5 km maanteeni ei ole kuigi pikk maa iseenesest. Aga kui sajab pussnuge, on torm, tuul, sada kraadi külma? Ja pealegi on siin ikkagi karu ringi jalutanud. Ma ei pea end sugugi helikopteremaks, aga ega ma väga hästi ei kujuta ette küll, et Ida talvel pilkases pimeduses mööda metsavaheteed bussini kõnnib. Endalgi on natuke ebameeldiv pimedas käia, rääkimata siis kaheksa-aastasest lapsest. Ostsime talle ka elektritõuksi, et ta saab sellega bussi peale sõita, aga see on üsna raske, et ma ei tea, kas ta selle bussi jõuab tõsta. Variant on osta suvaline jalgratas, mille saab bussipeatuses posti külge jätta ja loota, et kellelegi teisel ei lähe seda rohkem vaja.

Esimesel nädalal ka kohe vist bussi peale üksinda ei saada. Et siin on kodu, seal buss, ja seal kool, vaata ise, kuidas mindud ja tuldud saad. Minu õnneks on emme hetkel kodune ja on lubanud alguses appi tulla. Aga seegi lahendus on ajutine ja ütleme nii, et on hästi kui ta siin nädal aega vastu peab. Me ju kõik teame kui nõudlik on emme, kui tujukas mina ja kui aktiivne Ida. Plahvatuslik kombo.

Hea küll. Üritame loogiliselt mõelda. Üks meist saaks Ida kooli viia. Kui mina, siis ma jõuaksin tööle alles üheksaks ja kaheksatunnine tööpäev tähendaks seda, et jõuan koju kell 18. Kool lõppeb 12:30. Sõidan 60 kilomeetrit edasi-tagasi, et Ida vahepeal koju viia? Kas ta üldse julgeb ja tohib üksinda kodus olla? Ma tean ühe oma tuttava pealt, et talle saadeti külla lastekaitse, sest ta oma mitu aastat vanema lapse üksinda koju jättis. Pikapäevarühm on ka variant. Ilmselt tulebki kasutusele, aga 1) ma tegelikult ju ei taha, et ta iga päev seal oleks ja 2) pikapäevarühm lõppeb kell 1630. Kui ma läheksin tööle nii nagu siiani 8-830 vahel (mhm, Marek on mulle nii mõjunud, et ma olengi varasemaga ära harjunud), siis ma jõuaksin vähemalt pikapäeva rühma lõppemise ajaks järgi. Aga siis peab Marek ta viima kooli. Marek läheb tavaliselt kodust välja, 7 või 715. Kool tehakse lahti 7:45. Oletame, et Marek saab kodust välja minna hiljem ja viib Ida kooli ning mina lähen järele. Siis nagu isegi saaks hakkama. Ja vajadusel käib ta bussiga ise. Põhiline on, et ma ei taha, et ta kusagil jõlkuma hakkaks, ei niisama küla peal ega pidevalt kellelgi külas, sest vanemad on tööl.

Ma olen isegi mõelnud, et kas ma tõesti pean töölt ära tulema, et koolis käimine oleks kõige valutum. Mkm, ma ei taha, mulle meeldib mu töö ja väga, ma näen esimest korda üle pika aja, et mind ja mu teadmisi hinnatakse, vähemalt mul on selline tunne. Millised on variandid? Osaline tööaeg? Ma ei taha, ma ei taha palgas kaotada. Kodukontor? Sellisel juhu osaline, sest töötades nii laheda tiimiga, ei tahaks kuidagi outsideriks jääda, aga kui ikka üldse teistega koos ei ole, siis see ikka varem või hiljem juhtub. Kas see oleks võimalik? Või tulla töölt ära ja minna tagasi oma vanade liistude juurde? Hakata pakkuma teenust nagu varasemalt? Ühele ettevõttele? Mitmele? Kas vaid Skandinaavia suunal? Kas vaid turundust ja müügijuhtmise teenust või ka dokumentide korda ajamist? Mul on veidral kombel muljetavaldavad teadmised erinevatest Norra nõuetest ja eeskirjadest, ehitusvaldkonna dokumentatsioonist ja muudest eripäradest. Nii palju mõtteid, segadust ja uusi rutiine. Marek küsis üks päev, et kas me mingi aeg saaksime nädala sees Pranglisse minna. Vastasin, et ma usun küll. Siis tuli mõlemale meelde, et oot, Idal on ju kool, et enam ei ole nii, et tekib mõte ja läheme! Või on?

Aga positiivse poole pealt lõpetades, siis käisime nädalavahetusel Idale kooliasju ostmas. Oli küll lahe vaadata, kuidas ta nii asjalikult endale asju valis. Lasin tal valida täpselt need asjad, mis ta ise tahtis. Koerapiltidega vihikud, kassipildiga päeviku, isegi ükssarvikuga koolikoti oleksin lasknud võtta, aga ta otsustas viimasel hetkel ühe siilidega koolikoti kasuks. Ei valinud ühtegi nö ettenähtud brändi koolikotti, ma ise ikka püüdsin nende poole teda suunata, aga ka sellel siilidega kotil oli tugevdatud seljaosa ja iga kell saab uue koti osta. Mu jaoks oli oluline see lapse elevus asjade valimisel. Ikkagi tema esimene klass. Seda ei juhtu iga päev. Hullumeelne, et ta korraga ongi koolilaps. Alles ta oli see pisike mõngel.

Cancelled?

/ Eveliis / 14 Comments

Mul on natuke paha tunne. Ma olen täiesti nõus selle arvamusartikliga, mis võtab olukorra soliidselt ja viisakalt kokku ning ma olen absoluutselt nõus ka nende teiste arvamusavaldustega, mis taunivad valetamist ja vassimist, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Ma tahan rääkida iseendast.

Ma olen teinud halbu otsuseid ja saanud selle eest mitte vähe sugeda, küll aga ei ole kunagi oma tegusid varjanud või õigustanud (või siiski eks ma enda jaoks olen need asjad ära õigustanud). Inimeste pahameel ja kriitika on olnud kohati ärateenitud. Ma tean, et minu selgitused paljudele korda ei läinud, kuid näiteks koera puhul, kelle ka mina varjupaika tagasi viisin, on mul siiani valus. Mina võtsin, mina feilisin ja mina viisin ta tagasi. See on raske taak, mida kanda, usute või mitte. Omalt poolt tegin ma aga seda, et panin kuulutuse üles kõikidesse gruppidesse, võtsin vastu «loomavihkaja» tiitli ja samal ajal viisin ka ise inimesi varjupaika teda vaatama, et ta saaks endale päriselt uue kodu. Kas see kodu on hea, ma ei tea, ja mul on siiani süümekad. Isegi kui te ei usu ja peate mind südametuks. Ma mäletan neid kommentaare ja süüdistusi. Mind on ka varem süüdistatud, et ei hooli oma loomadest. Ma ei tea, miks, ja see on mulle siiani arusaamatu, aga ju siis mõnele inimesele tundus nii. Need kommentaarid ei olnud lihtsad taluda, aga mõistan, miks need tulid. Neid oli valus lugeda, aga ma lugesin, sest tahtsin ausalt nendele ka ise vastata, mitte, et inimesed levitaksid valeinfot. Huvitav osa sellest oli, et ma suutsin neid võtta nö külma kõhuga, nutsin küll, aga nutsin oma teo, mitte kommentaaride pärast. Ma olen hiljem mõelnud, et asi ei ole mitte karastuses ja paksus nahas, mida suunamudijatele soovitatakse kasvatada, vaid selles, et minu elus oli tol hetkel kõik korras. Kui jätta kõrvale süümepiinad ja ikka veel igatsus Hugo järele, olin ma õnnelik. Terve.

Ma olen (god knows why) jagelenud/kakelnud populaarsete suunamudijatega, teades, et see on vana hea ämber, milles kolistada, ja mida ei tasu teha. Ma olen seda ikka teinud ja alati on see lõppenud ühe ja selle samaga – ma ise olen peksa saanud. Teate, ei ole meeldiv lugeda sadu kommentaare, kes sulle lihtsalt ühe postituse pärast kirjutavad – värdjas, debiilik, pane end põlema. Need on vaid leebemad kommentaarid, mis mulle kohe pähe tulevad. Paks ja kole ning kohutavate hammaste ja kõverate jalgadega niikuinii, neid ma isegi ei pane tähele. Jällegi – mul ei ole paksu nahka (samas kui ma olen paks, siis ilmselt ikka on nahk ka paks?), aga ma tean, et need on asjad, mida öeldakse konkreetselt solvamise eesmärgil kui midagi muud pähe ei tule. Ja mis ma siis teen? Vaidlen vastu. Ei saa ju ka, sest tegelikult on need faktid, mida ma peeglist ise ka näen. Okei, kole ma enda kohta ei ütleks siiski, aga muu on lihtsalt faktid. Kui keegi leiab, et mulle on seda vaja meelde tuletada või arvab, et ma ise ei tea, siis olgu nii. Ei ole esimene kord kui mind hobusenäoks on kutsutud. Neid fännide kirju lugeda oli ebameeldiv, veelgi ebameeldivam oli, et kui ma ei lasknud neid üles, joosti kohe Perekooli, et ikka saaks oma salvav märkus ära öelda (ääremärkus: käisin täiesti ise vabatahtlikult Perekoolis, ja käin siiani aegajalt, keegi ei saada mulle screene). Aga ma võtsin ka neid nö külma kõhuga, sest minu elus oli tol hetkel kõik korras. Ma olin õnnelik. Terve. Lihtsalt loll, et arvasin, et igasugu arvamusavaldused suunamudijate kohta (isegi kui nad pärast on osutunud siiski mitte valeks) ei too kaasa mitte midagi head, vaid ainult veel rohkem vihavaenlasi mulle.

Seepärast püüan ma võimalikult palju mitte sõna võtta, aga see ei õnnestu mul alati. Ja iga kord on tagajärjed samad. Kas ma õpin? Ma püüan, aga mõnikord ei saa lihtsalt vait olla, isegi kui arvamus on teatud ringkonnas ebapopulaarne. Ja saan kolinal peksa.

On ka teema, millest ma ei tahtnud liiga palju rääkida. Teate isegi, mis teema. Sel puhul räägiti minu eest. Osa sellest oli tõde, osa sellest liialdus, laim ja vale. Kas see viimane osa kedagi huvitas? Ei. Arusaadav, sest alati sõltub, millise mätta otsast asja vaadata. Kui vaadata minu mätta otsast, siis tunnete mulle kaasa, kui vaatata teiste mätta otsast, tunnete, et neile tehti liiga ja olengi sitapea. Tegelikult ei ole ma sitapea, vaid lihtsalt tegin rea valesid otsuseid, mis lõppes krahhiga. Mulle soovitati palju, et ma seda teemat üldse ei puudutaks ja ka sotsiaalmeediast eemale läheksin. Ma ei teinud kumbagi. Muidugi ma teadsin, et isegi kui ma kirjutan oma loo või selgituse, siis ega midagi ei muutu. Viha minu vastu ei muutu väiksemaks. Ei muutunudki. Ma ei kadunud ka sotsiaalmeediast nagu mulle soovitati, sest ma arvasin, et kui ma kaon, siis ma näitan sellega, et mul ongi midagi varjata. Ma võtsin vastu otsuse elada fassaadi taga. Jagasin ilusaid pilte ja kauneid riideid, kuid tegelikult kui tagasi vaadata, siis isegi paljudest piltidest kumab läbi see, et see ei ole mina, see ei ole õnnelik inimene, see on inimene, kes tahab end veenda, et on õnnelik, inimene, kes tahab veenda teisi, et teda ei huvita, mida temast kirjutatakse. Klassikaline metspart oma eluvalega. Tegelikult huvitas see mind väga. Kui ma täna 80% ajast ei huvitu sellest, mida minust kui blogijast kusagil kirjutatakse, siis tookord ma lugesin ja see kõik läks mulle nii korda. Ma pugesin veel sügavamale fassaadi taha. Miks see nii oli? Ma olin õnnetu, katki ja segaduses, täielikult kaotanud oma pidepunkti ja eesmärgid. Ma ei näinudki ühtegi eesmärki. Kas ma sain sellest ise aru või kuulasin teisi? Muidugi mitte. Ma sain aru alles siis kui ma olin vihasena ja nuttes istunud autorooli ja mõelnud, et mis saaks, siis kui ma sõidaks nüüd sinna jõkke, et midagi on minu enda juures valesti. Ma sain aru, et vajan abi kui Ida oma käed mulle ümber pani ja ütles, emme, ära nuta. Mul on see hetk nii selgelt meeles. Veidike liialdades võin ma öelda, et Ida on mu elupäästja. Ma hakkasin käima psühholoogi juures ja nagu te juba teate ravima oma depressiooni.

Iga negatiivne kommentaar, mis minu kohta kusagilt tuli (ja mul oli jätkuvalt haiglast huvi neid lugeda ja end piinata) lõi mu jalgealuse kõikuma. Ma ei saanud aru, kuidas ma näin nii kohutava inimesena, et inimesed minu kohta selliseid asju kirjutasid. Kas ma tõesti olengi nii kohutav? Lisaks olmemured, mida ma avalikkuse eest varjasin nii hästi kui oskasin, postitades aina õnnelikumaid hetki Instagrami. Ma ei valetanud otseselt, sest sel hetkel kui keegi mind kutsus Idaga õhtusöögile, muuseumi, ostis jäätist või tõi mulle raamatu ja veini, siis ma tundsingi hetkeks, et olen #2blessedtobestressed. Need olid need väikesed õnnelikud hetked ja ma tundsingi, et vahet ei ole, mis juhtus, elu on ilus, vihake mind, ma saan ikka hakkama. Ise kartsin samal ajal Lillehammeris ringi liikuda, sest mul oli tekkinud paranoia, et keegi jälitab mind. Kohutav aeg, kus sa püüad iseennast veenda, et kõik on okei ja ilus ja ma ei hooli teiste arvamusest, ja järgmisel hetkel loed sa enda kohta, milline inimkõnts sa oled ning tahaks vaid surra. Sõna otseses mõttes.

Ilmselt te saate juba aru, kuhu ma tüürin. Kordan igaks juhuks – kassidraama on tõesti kole ja sellel ei ole õigustust, punkt. Aga sama kole on ka see nõiajaht, mis lahti on läinud. Ma olen käinud lugemas erinevaid kommentaare ja kui osa neist on tõesti õigustatud loomainimeste pahameel ja ilmselt ka pettunud toetajate kommentaarid, siis on ka teine osa, see osa, mis virtuaalselt on hangud kätte võtnud, tõrvikud süüdanud ja ei jäta enne kui draama peaosalised on #cancelled. Mida iganes siis selle all mõeldakse. Minus tekitab see hirmu, et inimesed justkui hasardist kirjutavad töökohtadesse ja koostööpartneritele, et kas te ikka teate. Jääb selline tunne, et ei jäeta enne kui maaslamaja on virtuaalselt veriseks pekstud. See tekitab minus hirmu. Aga ettevõtted ju peavad teadma, kellega nad koostööd teevad, on põhiline argument. Andke mulle andeks, aga turundusinimesed peaksid elama kivi all kui nad ei oleks lugenud uudiseid. Isegi kui ei taha midagi neist lugeda, siis see draama kargab silma, ükskõik, millise väljaande lahti teed. Kui turundusinimene seda ei näe, valib mitte näha või koostööd jätkata, siis ütleb see rohkem turundusinimese kohta, kes oma “reklaamikanali” tausta ei uuri. Ma eeldan, et see võiks ja peaks olema esimene asi, mida teha. Kes jätkab, kes ei jätka – ettevõtete otsustada ja tarbijate otsustada, kas ettevõtte tooteid tarbida või mitte. Minu pärast kasutage teematrelle #seejatoocancelled, moodsa aja võimalused ja teatud mõttes ettevõtetel võimalus näidata oma hoiakuid, aga et keegi päriselt istub netis ja kirjutab ettevõtetele, kes varasemalt on koostöid teinud, siis see tekitab minus õudu. Lisaks need kommentaarid, milles enam ei räägita lemmikloomade hülgamisest, vaid millest kumab läbi viha ja tehakse endast kõik olenev, et inimeste elud rikkuda.

Tuletan teile meelde eelmist lõiku. Ma olin depressioonis, segaduses, eitasin, et midagi on valesti, peitsin end fassaadi taha. Mida hullemad olid kommentaarid, seda rohkem tuli fassaadi. Minu õnneks oli mul tõesti olemas toetav abikaasa ja laps, kes suutsid mu segamini maailma kuidagi veel koos hoida, aga nendel negatiivsetel kommentaaridel (ja ma ei pea silmas kriitikat, mis on õigustatud, kuigi ka neid võtsin ma rünnakuna, vaid neid õelaid ärapanevaid parastavaid kommentaare, kust sa tunned, et kirjutaja tunneb puhast rõõmu kui peaks midagi veel halvemaks minema) on nii tugev jõud. Kui sa oled katki ja segaduses. Päriselt mõelge sellele kui te 890. kord kirjutate, milline inimkõnts keegi on.

Täna olen mina terve. Mulle ei meeldi enda kohta negatiivseid asju lugeda, kellele meeldiks, aga ma tean, et see on osa elust, osa olen ma ära teeninud, osa jääb mind saatma, osa on ülekohtune. Ma suudan neist üle olla. Kas mitte lugeda või mitte reageerida. Ma olen otsustanud keskenduda neile, kellele ma meeldin. Viis-kuus aastat tagasi ei oleks ma seda suutnud. Ma olin vaid ohver. Jällegi tibake liialdades, ega palju ei puudunud sellest, et ma oleksin olnud anonüümsete ja mitteanonüümste kommentaaride ohvrikits.

Avaldan ühe lihtsa tõe

/ Eveliis / 9 Comments

Mul on üks tuttav, kes otsib äkki juba poolteist aastat tööd. Ma ei suhtle temaga igapäevaselt, aga iga paari kuu tagant annab ta mulle teada, et ühte või teise kohta on ta vestlusele kutsutud ja palub minu abi – küll tahab, et ma teeks ta eest ära proovitöö, küll tahab, et ma annaks tagasisidet teemade/proovitööde kohta, millest ma ei tea midagi, küll tahab ta arutada, kuidas ühest või teisest nõudmisest ära vingerdada või siis küsib ta, et mida ta peaks rääkima töövestlusel.

Ma olen talle sada korda vastanud ja konkreetselt, et mina ei saa tema eest tööd leida. Me ei käi enam koolis, kus üksteise pealt maha kirjutati. Ühe korra andsin ma talle siiski nõu kui ta eelmisel aastal ühe tööpakkumise sai. Ma ütlesin talle, et võtku see töö vastu. Töökohta saab alati vahetada, aga olla nii enesekindel, et kohe kohe tuleb parem pakkumine, on natuke oma võimete üle hindamine. Miks ma nii ütlen? Eelmine töökoht, kus kümme aastat tiksuti, saadi tänu tutvustele ja minu arvates ka ei ole teadmised kõige suuremad. St selles valdkonnas, kus kümme aastat tegutseti, ilmselt on, aga ei ole nii, eriti tänases turusituatsioonis, et olin haldusspetsialist, aga nüüd arvan, et sobin müügijuhiks, ostujuhiks, nõunikuks, turundusspetsialistiks, projektijuhiks. Kust inimestel tuleb selline arvamus? Ja isegi kui nõuetele ei vasta, siis ikka arvab, et osutub valitud kandidaadiks. Muudkui tahaks arutada ja küsida nõu. Jutt, jutt ja ainult jutt. Selle asemel, et võtta vastu oma oskustele ja kogemusele vastav töökoht. Aga ei, oli suvi ja veel oli alles kopsakas lahkumistasu ja ei taha ju 9-5 tööl käia ja sada häda. No selge. Tee siis ise midagi, kui 9-5 töö ei meeldi.

Paar kuud tagasi kuulsin ma temast uuesti. Ikka ei olnud midagi muutunud. Nagu lõputu küünlapäev. Jätkuvalt, muudkui väidetavalt koolitab ennast, kui tõesti koolitab, siis selles suhtes respekt, ja jätkuvalt otsib tööd. Küsib mult samu küsimusi ja saadab edasi oma vestlusi, kuidas teda töövestlusele kutsutakse. Palusin seda mitte teha, sest ausalt närvidele hakkas käima. Tegu ei ole südamesõbraga, vaid lihtsalt tuttavaga ja seepärast mind ausalt ei huvita enam see poolteist aastat lõputult käinud küünlapäev.

Siis tekkis vaikus. Paar nädalat tagasi oli ta uuesti platsis. Jälle kutsuti ta töövestlusele. «Aga kuule ole hea, anna nõu, mida vestlusel rääkida, ma ei ole selle valdkonnaga kokku puutunud eriti.» Ma andsin talle ühe lihtsa nõuande ja avaldan teile ka tõe – kui huupi suvaliselt kandideerida, siis ei saagi tööle saada. Tasuks kõige pealt selgeks teha, mis on see valdkond, milles ollakse pädev ja/või otsustada ära, mida teha tahetakse. 40-aastane inimene ei saa täna soovida hakata lenduriks ja homme elektrikuks. Ja siis imestada, miks ei lennufirma ega elektrifirma teda siiski ei palka. Kardinaalsetest karjäärimuutustest oleme me kõik kuulnud, aga siis on inimesel ka mingi siht mida soovitakse.

Ühesõnaga, mul on kohati kahju oma tuttavast, kes tööd ei suuda leida. Aga iga kord kui ma temaga jälle suhtlen, tahaks ma talle öelda, st ütlengi, et jumala eest, inimene, jutustamise asemel get a job!

Isekuse essents ja muud asjad, mis hämmastama panevad

/ Eveliis / 4 Comments

Lugesin uudist selle kohta, kuidas Haapsalu linnapea arvas, et vahtrad ja pärad ei sobi linnaruumi ja tänava remondi käigus langetatakse Haapsalu läbiva Posti tänava äärest keset suve 115 puud. Kohutavalt kurvaks teeb selline vägivald ja lollus, ma julgeks öelda massimõrv. Põhjenduseks tuua, et suure tõenäosusega oleks tänavaaluseid trasse vahetades puude juured kahjustada saanud ja nii tundus olevat mõistlikum need kohe maha tõmmata. 115 puud? Lihtsalt sellepärast, et äkki nad oleks kahjustada saanud ja üldse ei sobigi tegelikult linnaruumi. Miks ei sobi? Et seisad puude all ja riided saavad õietolmuseks või miks nad ei sobi? Ja mis siis sobib?

Seda uudist lugedes oli mul umbes selline tunne kui keegi tõmbaks maha Vasula allee. Umbes, et nii kaua juba olnud need puud seal, et natuke nagu teevad tee pimedaks ja üldse võiks 2021 aastal olla puude asemel tänavavalgustuslambid. Oleks moodsam ja ilusam ja autod ei saaks ka õietolmuseks kui sealt läbi sõita.

Ma saan aru, et kohati tuleb teha ohverdusi, aga see 115 puu langetamine, sest…sisesta siia ükskõik, milline neist jaburatest põhjendusest. Isekuse essents!

https://en.wikipedia.org/wiki/Vasula#/media/File:Vasula_tee_p%C3%A4rnaallee.jpg

Teine uudis, mis mind pani kulmu kergitama, oli Carmen Pritsoni inimeseõpetuse õpetajaks saamine. Nii lihtsalt käibki? Kõigepealt käis palverännakul, sündis ümber, hakkas sensitiiviks ja teab täit tõde vaktsiinide kohta ning loomulikult on siis järgmine samm, et hakkad koolis lapsi õpetama. Hea et mitte geograafiat, sest siis peaks võib olla kartma, et lapsed tuleksid koju teadmisega, et maakera on lapik.

Järgmiseks võiks koolis tööd pakkuda ka Silvia Ilvesele. Soovitavalt ühiskonnaõpetust või loodusteadusi. Tema ju teab omakorda, et LGBT kogukond on vikerkaarevärvid meilt röövinud.

“Mina ei saa aru, mis teema selle ilusa vikerkaare värviga on? Miks on nii ilus loodusnähtus sümboliks millelegi, mis mind ei puuduta ning millest ma midagi kuulda ei taha?Kas peaksin end ebamugavalt tundma, kui vikerkaare värve kuskil kasutan, sest äkki mõni seostab mind millegagi, millega mul mingisugust pistmist pole?Tunnen, et ilus loodusnähtus on ära varastatud inimkonna teatud inimeste poolt! Kes lubas vikerkaare värvi ilusa olemuse ära rikkuda? Mõelge oma kombinatsioon värvidest ning liputage sellega, kui tahate!” ütleb ta oma FB seinal. Vau! Tundub selline teema, mida võiks koolis õpetada ju?

Kui ma eile uudiseid lugesin, siis ma arvasin, et see on hetkel kõik, mis hämmingut tekitab, aga “little did I know” et kirss tordil alles tuleb. Selgus, et keegi keenjus korralda kommunismiohvrite nimede vahel BMW fotosessiooni. Mulle on varem ka jäänud silma fotod, kus inimesed poseerivad (mitte ei tee niisama pilte, vaid poseerivad a la nabapluusidega) samas kohas ja minu jaoks on juba see kohatu olnud, aga olen mõelnud, et see on vaid minu jaoks, et ma olen ju niikuinii kohati selline vanamoodne ja nii edasi. Ise ka Auschwitzis käinud ja seal “Arbeit macht frei” sildi juures pilti teinud (tõsi küll, mitte Tinderi konto vms tookord popp/olemas oli ega poseerides, vaid lihtsalt, et olen seal käinud), et mis ma siis parem olen. Samamoodi küsis keegi, et miks ei mõisteta hukka Russalka juures abiellumist. Ka see on minu jaoks alati mõistmatu olnud, aga ole seda seostanud kuidagi vene rahvuse traditsioonide, eripärade, uskumuste või muu sellisega ega ole osanud hukka mõista. Samas on pulm ikkagi midagi muud kui BMW fotosessioon. Ma olen nõus Eesti Mälu Instituudi juhatuse liikme Sergei Metleviga, kes ütleb,et “sellist teadlikku barbaarsust ei osanud oodata”. Kui ei tea, mis on küüditamine, mida tähendab kommunismiohver, siis mine ja hari end, tee endale asjad selgeks – selleks see mälestusmärk ongi. Ei huvita? On liiga vana teema? Krt, kas sa oma vanaema haual teeksid oma BMWst fotosid või Tinderi profiiliplte? Või korraldaksid fotosessiooni seebi reklaamiks Auschwitzis? Ei saanud viimasest viitest aru? Guugelda või TikTokide tegemise asemel kuula natukene, mida ajalootunnis räägitakse MEIE ajaloost. Mis se ütlus oligi? Mitte kõik pole lollid, kel on BMW, aga igal lollil on BMW.

Kohvimasin, isekus, heategevus

/ Eveliis / 2 Comments

Meil läks hiljuti kohvimasin katki. Tundus, st tundub siiani maailma lõpp, sest ma olen harjunud ühe nupu vajutusega, et oma hommikunauding kätte saada. Lisaks sellele, et ma olen solvunud iga pisema ja mõttetuma kommentaari peale, on see eluks olulise masina katkiminek mind närvi ajanud. Jah, me võiksime osta uue masina, aga teate, olles elanud läbi nii üht kui teist, siis ei kipu kohe kuidagi raha sinna kulutama. Vanasti saime hakkama pätikohviga, miks siis mitte ka hetkel. Võiks ju ka kannukohvi teha, aga kes see viitsib. Harjumuste ori. Masinakohv on mugav ja lihtne. Nüüd on see mitu lisaliigutust. Jube lugu.

Muidugi ei tahtnud ma tegelikult oma kohvimasina murest kirjutada. Ma olen oma onust õppinud, et teemani jõudmiseks tuleb alustada kusagilt Kristuse sünni ajast. Perekonna viga. Mulle tundub, et taustainfo on vajalik. Ja andke mulle andeks, et mul läheb sada aastat päriselt teemani jõudmiseks. Ma luban,et mu kirjutisel on ka point.

Ma ei ole pühak, ma ei ole teinud vaid õigeid otsuseid, ma olen paljus tundnud end ohvrina, ma olen ennast haletsenud, haavu lakkunud, jälle kord teinud valesid otsusi. Ma olen jäänud võlgu ja tundnud süümepiinu valides, kes on olulisem – mina ja minu pere või teised. Ma olen valinud oma pere, sest kui midagi loeb, siis on see pere. Ida ja Marek on minu kõrval olnud kõige raskematel aegadel, ma ei saaks teha midagi muud kui valida nemad. See teeb minust mõnede inimeste silmis egoisti, mida ma isegi ei heida neile ette, aga ütlen vaid seda, et sõltuvalt vaatevinklist valime me kõik oma pere esimesena.

Oma tehtud vigu püüan ma heastada omal moel. Mõnda aega tagasi rääkisime me sõbrannaga tulumaksu tagastusest ja ma ütlesin, et sain tagasi raha annetuste ja heategevuse pealt ka. Ta vastas, et pidi see siis alles summa olema. Muidugi ma solvusin (eelmise postituse valguses üllatus üllatus). Jah, me ei räägi suurtest summadest, aga 15 eurot iga kuu, 5 eurot siia, 10 sinna. On see püüe oma vigu heastada või Satu kool ja pärandus – ma ei tea. Ma arvan, et viimane. Polnud organisatsiooni, mida Satu ei toetanud. Ta õpetas mulle otseselt ja kaudselt, isiklikult ja umbisikuliselt kui oluline on tagasi panustada. Toetada ja aidata teisi. Tema toetus – nii rahaline kui moraalne on kindlasti üks oluliseid põhjuseid, et meie pere täna on see,kes me oleme ja kus me oleme. Koos. Oma murede ja rõõmudega, aga koos.

Ma ei räägi oma blogis palju heategevusest ega kutsu inimesi üles aitama, sest mu meelest on see iga inimese oma asi, südameasi, mida ja keda toetada. On see Eesti ettevõtlus, loomade hoiupaik või erinevad abipalujad (sotsiaal)meedias. Aga mõned mured kõnetavad mind, kõnetavad rohkem kui teised. Ma ei ole palju üleskutseid teinud aitamiseks, kuid aegajalt tuleb mulle meelde, kuidas ma Idale pudru keetmiseks läbi kohvimasina vett soojendasin või sõbranna juurest grammikese soola nö laenasin, kui suurt rõõmu tundsin ma jahumaitselisest viineritest ning kui lähedal me olime perega lahkuminekule kui meile osutati abikäsi, mis muutis meie elu ning pani meid tunneli lõpus valgust nägema. Ma arvan, et ma ei ole kunagi öelnud oma perele ja sõpradele KUI palju nende toetus tol hetkel tähendas. Satule ei saa ma kahjuks enam kunagi öelda, MIDA ta meie heaks TEGELIKULT tegi. Ma loodan, et ma andsin endast parima, et ta teaks, siis kui ta veel elus oli. Ta mitte vaid ei päästnud mind ja mu peret, vaid muutis mu maailmavaadet.

Ehk siis nüüd mu heietuse pointini. Eile kirjutas mulle üks naine. Ma tean teda veidike, mitte palju, aga ta on mind aidanud kui mul abi oli vaja. Ma ei ütle millega, sest ma ei taha, et keegi ta ilmaasjata ära tunneks. Ma tean, et see naine ei kurda niisama, ta on see tüüpiline Eesti naine, kes kurdab alles siis kui enam muud ei oska. Ja ma samastusin nii tema murega. Selles mõttes, et ma jälgin teda Facebookis ning ei oskaks kunagi arvata, et ta on omadega nii ummikus. Nende nunnude laste ja ilusate päikeseliste piltide tagant ei paista murepilved välja. Sama oli minuga. Üheltpoolt võrratu Satumainen elu, teiselt poolt aga kõige mustemad mõtted. Ma tean seda tunnet.

Avaldan tema kirja siinkohal muutmata kujul, eemaldan vaid mõned nimed ja muud väiksemad faktid, et keegi ei tunneks teda otseselt ära. Aga kui te tahate teda aidata, siis kirjutage mulle, ma annan tema kontaktid/konto:

“Ma nüüd kirjutan pika kirja. Ma olen õnnelik kui sa selle üldse viitsid läbi lugeda. Ma tean, et sa teed seda !Ma enam ei tea, kuhu poole pöörduda või mida üldse edasi minna ja kas minna üldse?
Nüüd tuleb pikk ja lohisev jutt. Nimelt, olen ma oma eluga sealmaal kus ma vihkan pea igat päeva ja ma ei suuda näha midagi rõõmsat, vaatamata, et mul on kolm imearmsat last. Ma tõesti üritan ja püüan, ent kui ma üksi olen, olen ma pisarates. Kas öösiti või autoroolis üksinda.
Minu lugu algas sellest et kolisime maale. 10 aastat tagasi. Mõtlesime, et alustame põllumajandusega sest mõlemad, nii mina kui mu laste isa/eks abikaasa nüüdseks, oleme maal kasvanud ning tahtsime teha seda, millesse ka lapsi tulevikus kaasata Me matsime kõik need aastad raha, võtsime kergekäeliselt laene ning lõpuks jõudsime punkti, kui pidime kõik maha müüma. Aga jäid laenud, mingi aeg üritasime maksta siis olime lõpuks maksejõuetud. Jõudsime kogu selle aja jooksul( enne hävimist) abielluda ja saada kolm last.
Mida aeg edasi, seda sügavamale vajusime. Lõpuks tulid ka kohtutäiturid mängu ja elamegi paar aastat niimoodi, et kontod on arestitud. Kui sa küsida, kuidas see võimalik, siis ma ise ka ei kujuta ette. Vähemalt sai mingi elatismiinimumi, milleks minul on 1100 eurot millegagi ja see polegi üldse oluline. Sügisel saab pea kuus tuhat ka pensionisambast, mis läheb otse täiturile. Nende aastate jooksul pidime ka kuidagi elama, me elame siiani koos kuigi meie omavahelised suhted on plahvatusohtlikud ja kannatavad ainult lapsed. Me mõlemad teame seda ja püüame muutuda, maksame võlgu aga iga jumala päev on minu jaoks nagu ellujäämiskursus. Lapsed ongi need, kelle pärast ma otsustan kuidagi moodi abi otsida, sest nende peal elan ma ennast välja. See on häbiväärne ja ma küll vabandan kui ma murdun, aga see kõik jätab jälje. Mu süda murdub iga kord kui ma näen neidki nutmas ning nad ei saa aru, miks ma selline olen ja miks ma nii nendega käitun. Ma kusjuures kardan lapsi pshüholoogi juurde viia, sest ma ei taha kuulda seda, kuidas me nende pshhüüika pekki oleme keeranud.Me ei saa ka laste isaga oma elusi lahku lüüa, sest rahaliselt on see võimatu. Vähemalt hetkel. Me oleme küll tublid tööi nimesed aga kulutusi läheb ikka nii palju välja ja eks see koroona pani ikka täieliku põntsu. Sel ajal pidime ka leidma endale elamise, sest vanast kohast kolisime välja kuna see maja oli nii külm ja seal elamine kahjustas ainult laste tervist. Saime läbi tuttavate endale maja, leppisime kokku järelmaksu peale (19000)ja siis tuli üks pauk, koroona, nende peres suur lein ja uuesti koroona-lepinguni pole jõudnud, oleme maksnud kõik muud kulud aga maja osamakset või üüri pole suutnudtasuda. /…/ nüüd on see aeg, kui me peame hakkama maja eest maksma, meil on kaelas kohtutäiturid, igakuiselt üritame samas ka ellu jääda.
Majas pole veel vett, vets on väljas. See suvi oleks vaja vundament ära soojustada ja uued põrandad vaja panna, elektrijuhtmed,Põrandad nende aastatega seisnud ja vajuma hakanud. Iga kord kui me astume põranda peal, loodame, et me keldrisse ei kuku ja ahi vaja ära lammutada.. Need on sellised SOS asjad, milleta ei saa enam. Toetusi ega abi me küsida ei saa, sest kontod on arestitud. Muidu me saaksime toetustega maja väga korda teha.

Muidugi on ka üks positiivne asi. /…käin ettevõtluskoolitusel (et lõpuks luua oma väike kohalik ettevõte) ja on võimalus alustada elu nullist. Mõeldes ainult laste peale ja saada ka eraldi elud laste isaga. Kusjuures mul on tulnud ka väga halbasi mõtteid, sest on olnud hetki, kui ma tunnen et ma enam ei suuda. Isegi mu parimad sõbrad ei tea tegelikult minu praegust seisu, sest olen suutnud seda kiivalt varjata. Ma paistan elurõõmsa ja positiivse inimesena, pean väikest viisi blogi ja olen suuna võtnud rohelisema elu suunas aga tegelikult olen ma kokkuvarisenud, minust on jäänud vaid kest ja minus peitub  nii palju valu, mida ma olen suutnud väga kiivalt varjata.

Seda kirjutada on minu päris(teine) meeleheitlik samm. Kirjutasin esimesena ühele teisele blogijale, aga tundub, et tal on muidki tegevusi. Ta küll lubas mind aidata, mis tegi küll mulle suurt rõõmu aga nüüd on vaikus ja ilmselt jääbki. Võib-olla läks tal meelest, aga ma enam ei julge talle kirjutada, Kuna sinul on ka mitmeid tuhandeid fänne, siis mõtlesin ka sulle kirjutada. Kui sul tekib mingigi mõte( Ala kui iga fänn annetaks kasvõi ühe eruo) või saaks neid blogijaid kuidagi kokku postitama või ma isegi ei tea. kuidas saaksid sa mind aidata( otseloomulikult kui sa üldse tahad). Kasvõi ehituse materjali või midagigi,et saaksime enne talve selle maja korda teha. Et tuul ei puhuks talvel põrandatest läbi, et aknad ei jäätuks, et vett oleks kaevus ja nii edasi. See nimekiri on pikk.

Ma südamesoov on alustada uuesti oma elu ja ma ei leia, et väikesed lapsed peaksid kannatama oma vanemate otsuste pärast aga kahjuks meie peres on hetkel sellised lood.

See on minu meeleheitlik teine kiri. Ma olen küll tugev inimene, olen tulnud igast pasast välja aga tundub, et minu piir on nüüd täis. Tahaks lihtsalt teki alla kerra tõmmata ja jäädagi sinna.

Aga aitäh sulle, kui sa võtad selle aja ja loed selle läbi. “

Selliseid kirju lugedes mõistan ma kui väikesed on minu mured hetkel. Katkine kohvimasin. Ostmata jäänud tennised. Mure, et puhkuse ajal peab valima, kuhu minna, sest kõigeks ei jagu. Sellised kirjad panevad oma elu ja olemasolevat rohkem hindama. Ma luban teile, et kirjakirjutaja on tõepoolest tubli ja tegus naine Nii palju kui ma inimesi tunnen, siis ma mõistan kui raske oli seda kirja kirjutada. Ma mõistan tema olukorda ja meeleheidet. Kui tunned, et saad ehitusmaterjalide või millegi muuga aidata, siis anna endast mulle märku, viin teid kokku. Kirjasaatja palvel lisan siia OMA kontonumbri, sest ta ei taha, et väikeses kohas elades voiks välja tulla, kes ta on. Keegi ei pea kartma, et raha ei jõua abivajajani – kui vaja võin pärast avaldada kontoväljavõtte (nimede ja konto andmeteta muidugi)


EE611010010332899011 EVELIIS KUND-ZUJEV , pange selgituseks “abivajajale edasi kandmiseks”

Sapised kommentaarid või ükskõik, milline ilkumine jätke kirjutamata palun!