“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Eile ei tekitanud pahameelt ja tormi mitte vaid otsus, et Theatrum jäi rahastusest ilma, vaid ka Pääru Oja väljaütlemine, kes küsis, kuidas saab kamp plikatirtse otsustada, kuidas Lembit Petersin teatrit teeb. Jube pahasti ja üleolevalt ütles, pahandati sotsiaalmeedias. Päriselt? Te pahandate Pääruga selle väljaütlemise pärast? Minu jaoks pole vahet, kas see komisjon koosneb nö plikatirtsudest või väärikas vanuses meestest/naistest, ma nimetaks veel neid palju krõbedamalt. Aga ütlen vaid kamp lollpäid, et mitte väga ebatsensuurseid väljendeid kasutada siin.
“Ministeeriumi teatrinõuniku Marie Anett Heinslau juhitud komisjon otsustas teatri riigi toetusest ilma jätta madala kunstilise taseme, ebahuvitavate loominguliste plaanide ja vähese loomingulise mitmekesisuse tõttu.” Mida ? Madal kunstiline tase? ebahuvitav? Vähene loominguline mitmekesisus? Mul tekib küsimus, kas komisjon ja Maerie Anett Heinslau on üldse Theatrumis käinud? Ilmselt mitte, sest vastasel juhul ta neid sõnu koos Theatrumiga ühte lausesse ei paneks.
Mina olen Theatrumis käinud. Palju. Mõnda etendust olen käinud vaatamas mitu korda. “See laps” läks mulle nii hinge, et olen seda vaatamas käinud kaks korda, “Felicita” kaunis “robottolmuimeja” (Riina Maidre) on siiani üks mu lemmikuid rolle, “Talvevalgus” lummab mind siiani kui sellele mõtlema hakkan. “Isast” ja Lembit Petersoni rollist võin rääkima jäädagi, see on Eesti teatriajaloo üks parimaid rolle, nii et hakkadki mõtlema, et kes nüüd siis dementne on – isa, Lembit Peterson või publik. See teater on omanäoline, eriline, soe. Enne teatrit olen ma alati varunud aega, et puhvetis süüa üks kiluleib ja juua klaas valget veini, vaadata inimesi, kes saabuvad ja alati tuleb selline soe ja eriline tunne sisse. Selles majas on midagi, väärikust ja sõbralikkust. Muide, kunagi käisin ma seal töövestlusel. Kahjuks ma tookord seda ametikohta ei saanud, aga mul on meeles see eriline sõbralikkus, millega mind kostitati. Peale intervjuud tehti veel majatuur ning tutvustati maja ajalugu, näidati nurgataguseid, kuhu muidu kunagi ei saa. Ma sain aru, et see teatripere on ühtehoidev perekond, kes on uhke selle üle, mida nad teevad, kus nad teevad ning miks nad seda teevad. Mina lahkusin sealt tookord samuti uhkusetunne hinges, mind oli kutsutud viimaste kandidaatide hulgas intervjuule.
Selle teatri rahastusest ilmajätmine pahandas mind eriliselt. Mul ei ole selle teatriga muud suhet, kui see, et ma olen Theatrumi fänn olnud julgelt üle kümne aasta ning nende etendused üllatavad mind iga kord. Jah, mõni lavastus meeldib vähem, mõni rohkem, kuid kindlasti ei saa ühtegi lavastust nimetada ebahuvutavaks või kehva kunstilise tasemega. Tase on ALATI kõrge. Lisaks lavastustele kiidan ma alati kujundust – lavaelemendid on mõnikord napid, aga koos muusika ja valgustusega moodustavad terviku, mis alati toetab lavastuse sisulist poolt. Üks mu lemmikuid on olnud näiteks “See laps” klaasist maja. Väga kõnekas.
Ma ei hakka rohkem rääkima, kui pettunud ma olen. Nõustun vaid Pääru Oja ja Lavastaja ja Priit Strandbergiga, kes kirjutas Facebookis, et see on seda hämmastavam, et tegu on kindlasti ühe Eesti omanäolisema ja originaalsema teatriga, mille sisu on alati tugev. «Kui oleme kokku leppinud, et erinevus rikastab, ning rõõmustame võimalikult eriilmelise teatri üle, siis selline otsus kahjustab seda mõtteviisi kõvasti. Kolmekümne aasta jooksul on Theatrum tõestanud end järjepideva kunstiasutusena, mis koos Noorsooteatriga on (vist?) ainus teater, kes panustab isetult, pidevalt ja hoolsa pühendumisega ka noortesse ning seeläbi meie eduka teatrikultuuri jätkusuutlikkusse,» leiab Strandberg.
Heidy Purga kommentaarist, et oih, paha lugu, aga midagi pole teha, ei hakka ma ka eraldi rääkima. Piinlik on. Piinlik on, et selline ongi meie kultuuri hoidmine. Ja kui ma nüüd tohin midagi välja plärtsatada, mida ma otseselt sõnasõnalt ei mõtle, siis teate, jätke ilma rahata Draamateater, kuhu niikuinii kunagi pileteid ei saa ilma, et peaks lollakalt järjekorras passima terve päev, hingehinda maksma järelturul või kaks aastat piletid ette ostma.
Mulle jäi silma kellegi postitus, et tänapäeva koolilapsed on ikka nii ülbed ja ei austa vanemaid inimesi, et buss oli rahvast täis, mõned vanemad prouad pidid seisma, aga näet, üks laps istus seal, koolikott süles ja ei teinud teist nägugi, vaid lihtsalt istus. See postitus pani mind mõtlema.
Kas koolilapsel polegi õigust väsinud olla? Bussis istuda? Ma ei pea siin silmas mingeid äärmusi, et kui bussis seisab väeti vanem inimene, kel raskusi seismisega või muud sellist, vaid võtame tavaolukorra, et bussis seisab krapsaka välimusega vanem inimene ning istub täiesti tavaline koolilaps. Ma mõtlen, et ka see koolilaps võib ju väsinud olla. Tal võib jalg valutada. Või pea. Ei ole ju kusagil reeglites kirjas, et koolilaps ei või bussis istuda?
Ma olen Linkedin’is pidanud omamoodi koondamispäevikut. See on olnud nii teraapiline kui vastakaid arvamusi tekitanud, sest nagu me teame on Linkedin see koht, kus peaks end ikkagi näitama kõige paremast küljest ja nüüd siis üks segane halab, lunib kaastunnet ning kirjutab ausalt, mida see kõik teda tundma pani. Kes sind enam tööle tahab kui kirjutad tööotsingu-Tinderis, et oled läbikukkuja ja haletsed end ning oled ohver. Mina olen olnud teisel arvamusel, sest mida ma varjan: ma tundsingi end ohvrina ja haletsesingi end.
Ja nii ongi, et osad leiavad, et minu aususest on olnud kasu ka neile endale, nende olukorras ning mulle on nii paljud inimesed oma lugudega kirjutanud. Teine osa leiab, et ennast sellises ohvrirollis näidata on ikka eriliselt lame. Kolmas grupp on ka – need, kes parastavad ja käsi hõõruvad, aga õnneks neid on ikkagi väga väikene hulk, las nemad siis naudivad kuniks saavad. Igale inimesele oma rõõmud ja väikesed hobid. Igatahes täna tundsin ma, et tahaks ikka juba tööle minna ja tegin raportitega lõpu. Vähemalt nii tunnen ma hetkel ja vähemalt koondamise teemal – kõik on nagu öeldud.
Koondamisraport. Võimalik, et viimane selletaoline postitus. Miks? – August: Kohutav valu, piinlikus, äng. Totaalne masendus. Haiglasse sattumine, mis oli täitsa hirmutav ja julgen kindlalt öelda, et minu läbipõlemise ja stressi kõige hullem kuu. Suvi oli keeruline, aga seda, milliseks muutub august, ma ette ei osanud näha. Mul oli vaja valu endast välja elada, oligi justkui leinafaas. – September: Hoidsin end paljude erinevate projektidega nö töös, keskendusin oma isiklikule instagramile ning mulle tundub, et sellest sai omamoodi teraapia. Nii paljud, kes avalikult ei julgenud kaasa rääkida, kirjutasid, et nõu küsida või nendel teemadel kaasa rääkida. Juba hakkas paremaks minema. -Oktoober: Tunnen, et olen lahti lasknud ning lähen edasi. Ongi tekkinud tunne, et peaks uuesti kandideerima hakkama kuigi andsin endale lubaduse, et vähemalt aasta lõpuni seda ei tee. Võib olla on liiga vara, ma ei tea, aga ma tunnen teatud kärsitust ja vajadust tööd teha. Oma projektidega tegelen loomulikult edasi, milleks siisüldse need tegevusplaanid jm kokku panna, aga mõne töö võtaks ikkagi vastu küll. On olnud õpetlik ja huvitav aeg. Tunnen, et ma pole vist kunagi varem nii kohal olnud. See on kuidagi nii uus kogemus. Olla kohal. Kõlab esoteeriliselt? Võimalik, aga nii paganama chill on, et mõtlen, miks oli kogu seda kadalippu vaja, et saada selgeks midagi nii lihtsat. Inimene õpib vist tõesti vaid oma vigadest. Koondamisraportid ✅ Maailm tegelikult ikkagi ei kukkunud kokku. Lihtsalt värises veits ja võimalik, et sai tugevamad alustalad.
AGA ei saa välistada, et sellest ei kujuneks välja tööotsimise raportid või päevik, sest kohe kui ma tegin tööpakkumised lahti viskas mulle ette paar sellist, mis ei tekitanud kohe mitte mingisugust soovi kandideerida, sest vaikselt hakkab mul tekkima tunne, et on tööandjaid, kes ikka natukene võib olla kasutavad olukorda ära või siis ongi lihtsalt nahaalsed.
Jah, ma räägin kodutöödest, mida nõutakse. Iseenesest ei ole ma absoluutselt nende vastu, mu meelest on see isegi täiesti normaalne, kuid eks mulgi on varasemast ajast kogemusi, kus jäin teiseks kandidaadiks ning HR spetsialist koos müügijuhiga ütles mulle südamerahuga peale mu presentatsiooni, et ülihead mõtted olid, ime, et me pole nende peale varem tulnud, peaks kindlasti kasutusele võtma. Aga aitäh sulle, et tulid. Tookord mõtlesin, et okei, päris kentsakas, aga mida ma ikka ette võtan. Andsin kellelegi tasuta head ekspordialast nõu.
Ma ei mäleta, kas see vist oli Liis Hein, kes hiljuti kirjutas, et tõmbab piiri, kus ta enam tasuta reisialast nõu ei anna inimestele kui ostad reisi teisest reisibüroost. Ma saan temast täiesti aru. Ja kui kokku loen kui palju ma vanasti andsin tasuta Norra-teemadel nõu, siis noh…ma oleks rikas kui oleksin iga korra eest kasvõi euro küsinud. Ühel hetkel tundsin ka, et seda läheb liiga paljuks ja mul tuli kohe tõrge kui keegi helistas või kirjutas, et kuule ole nii hea, räägi mulle, kuidas Norras…
Ja nüüd mul tekib natukene tunne, et sellist “tasuta nõu” ikkagi õngitsetakse päris asjalikult tööotsijatelt ning see kuidagi läheb üle piiri. Nagu öeldud, ma ei ole kodutööde vastu, sest kuidas sa teed selgeks, kes on parim kandidaat kui kandideerijaid on nt 187 ja suurem osa nendest vähemalt CV järgi pigem head ja võrdsed. Teedki ju esmase valiku, vestluse ja miks siis mitte koduse töö vooru. Kuid minu jaoks on siin üks, või kaks aga:
kodutöö võiks olla (eel)viimane voor
see võiks (peaks?) olema proportsioonis pakutava tööga
Toon mõned näited. Ma kandideerisin ühele ametikohale, vestlus läks hästi, edasi tuli teha kodutöö – selline pigem lihtne ja lihtsalt, et tõestaks, et inimene ikka jagab antud valdkonda päriselt ka. Tegin ära, sain tagasisideks, et oli üks tugevamate seas, kuid oli paremaid, aga et mõni minu mõte oli selline, mida hea meelega võib olla tulevikus kasutaks ning siis ka uuesti sellel teemal räägiks, et kuidas minu osa tasustada jne. See tundus mulle aus. Isegi kui seda kunagi võib olla ei tehta, siis see jättis professionaalse ja sümpaatse mulje. Sellele ametikohale oli natuke alla 200 kandideerija. Ilma kodutööta ei olegi vist väga võimalik valikut teha. Kui just kohe ei teki kellegagi sünergia, et vot see on kindlasti õige inimene!
Järgmine kandideerimine oli tunduvalt ambitsioonikamale ametikohale. Ka sinna oli suur konkurss – 95 inimest. Eelvalik tehti (vähemalt jutu põhjal) kümne peale ning need kümme pidid kirjutama samuti kodutöö. ÜSNA mahukas kodutöö oli, aga ametikoht ka selline, kus ma sain täiesti aru sellest nõudest. See oli nüüd kodutöö, mida ma tegin ikkagi põhjalikult, sest töökoht tundus täpselt minu teema, mulle tundus, et ma sobiksin ja oskaksin panustada ning panin sinna kodutöösse omajagu aega. Siiski mitte 101%, sest pressiteate koostamine on küll lihtne ja käib ludinal, siis kommunikatsiooniplaan nõuab minu arvates veidike rohkem süvitsi minemist ning vaja on ka rohkem infot erinevatelt osakondadelt, ühesõnaga minu jaoks selle plaani ideaalmustandi koostamine oleks võtnud ikkagi mõned päevad süvenemist, keskendumist, info kogumist, aga kuidas ma seda infot kogun, kui tean vaid ettevõtte nime ja üldpilti, milleks seda plaani vaja oli. Ja kas nö tasuta nõuandena ma tahaksin seda sellisel kujul teha? Loomulikult tegin ma selle plaani valmis nii hästi kui oskasin, lisasin juurde täpsustused ja märkused ning mõtted, miks see mõnes kohas on üldine/üldsõnalisem, kuid ise olin päris rahul ja arvan, et pakkusin välja mõned täitsa head ideed, mida oleks võinud edasi arutada. Ma ei tea, kas ma jäin kümnedaks või neljandaks, aga vestlusele mind ei kutsutud, sest nagu aru sain, sinna pääsesid viimased kolm. Sellest oli paganama kahju mul endal, ma ise lootsin, et vestlusel suudan ma võimalikud kahtlused oma sobivuse suhtes hajutada. Aga ma saan aru, et sellele ametikohale oli selline konkurss ja nõuti kodutööd. Ma ei arva, et sealt koguti kokku vaid ideid ja mõtteid, mida hiljem hakatakse julmalt ära kasutama. Ma olen 99% veendunud, et inimene, kes osutus valituks, pakkus välja sarnased või siis loomulikult ka paremad ettepanekud.
Samamoodi saan ma aru, kui ministeerium otsib kommunikatsiooninõunikku, siis essee a la teemal “Milliseid väljakutseid näen oma igapäevatöös ministeeriumi kommunikatsioonikorralduses?” tundub täiesti loogiline. Või mitte vaid ministeerium, kui ikka on sadu kandidaate, kelle vahel valida ning vaja on kirjalikku väljendusoskust, siis essee on minu vaatevinklist täiesti mõistlik nõue kandideerimisel. Erinevad strateeglised plaanid, turundusplaanid jne juba pigem on veidike küsitavad.
Edasi tulevadki need ametikohad, kus ma ei tea, kas tööandjal ei ole reaalsustaju või on tegu nahhaalsusega, kus püütakse neid tasuta nõuandeid saada. Allolev on nüüd reaalsest töökuulutusest e-poe juhi ametikohale (palgaga 860 eur BRUTO!):
Saada meile CV ja lühike motivatsioonikiri (5–10 lauset)
Lisa soovi korral 2–3 näidet/linki sinu tehtud postitustest/kampaaniatest.
Lühike testülesanne (kuni 1 lk, PDF): “Kuidas kasvataksid meie reklaami ja veebimüüki 90 päevaga?”
Kanalid + eelarve: vali 2–3 kanalit (nt Meta Ads, Google Ads, e-post) ja jaga umbkaudne kuueelarve (nt 800–1200 €) + eesmärk (müük/ROAS/CPA).
Veebiparandused (3 ideed): mis aitaks tõsta konversiooni (nt parem tootelehe pealkiri, usaldusmärgid/arvustused, selge “kellele sobib”).
Kas olen mina rumal või on seda üheks kandideerimiseks kuidagi väga palju? Mõnda aega tagasi jäi mulle silma üks äge turundusjuhi tööpakkumine ja kui siis mõtlesin kandideerida, tuli seal esimese hooga rodu küsimusi, loomulikult motivatsioonikiri JA vaja oli koostada eelarve ning strateegiline kuue kuu turundusplaan. Ma peast ei mäleta täpselt selle ülesande kirjeldust, aga seal ei jäänud muljet, et vaja oleks näidata oma oskusi ja teha üldine ülesanne, vaid oodati samamoodi kohe ikka plaani, kuidas selle konkreetse toote müüki tõsta x% . See tundus esimeseks koduseks ülesandeks väga jabur ja mis siis lõpuks on – 95 inimest kandideerivad, kirjutavad detailsed plaanid ja edasi, kes ütleb, et neid ideid lihtsalt ei võeta töösse? Sest mingil põhjusel on tihti nii, et sellised ettevõtted arvavad, et piisab vaid ideedest ning milleks siis enam turundusjuht, küll müügijuht ja CEO teevad ise ära, võib olla küsivad sõbramehe poolest tasuta nõu mõnelt agentuurilt, sest ega ju agentuuri jaoks ka tegelikult raha ei ole.
Lõpetuseks need tööpakkumised, kus otsitakse inimest, kes teeks ära kuue turundusinimese töö. “Unistuste-universaalinimese” töökuulutusi liigub ringi üsna tihti. Tavaliselt kõlab see umbes nii: “Otsime turundusjuhti, kes oleks strateegiline mõtleja, oskaks samal ajal copy’t kirjutada, disainida visuaale, hallata kampaaniaid, optimeerida Google Ads’e, juhtida meeskonda ja vajadusel teha natuke müüki ka.” Tahtmatult tekib küsimus, kas otsitakse inimest või superkangelast. Ja kui see superkangelane juba leitakse, kas talle ikka makstakse kangelase palka või pigem praktikandi stipendiumi? Ma saan aru, et väiksemates ettevõtetes tuleb kõigil mitu mütsi korraga pähe panna. See on okei. Aga mingi hetk võiks turundusmaailm lõpetada selle fantaasia, et üks inimene suudab olla strateeg, copywriter, disainer, analüütik, juht ja müügiguru korraga. Või kui juba otsitakse sellist, siis võiks kuulutus vähemalt aus olla: “Otsime inimest, kes teeb viie inimese töö, saab ühe inimese palga ja säilitab selle kõige juures positiivse ellusuhtumise.” Ja võib-olla lisada ka boonuseks: “Kohv on tasuta.”
Nagu te Instagramist juba teate, siis käisin ma sel nädalal neljal päeval koolitoitu proovimas. Põhjus on olnud ikka see jutt, mida siit sealt kuuleb, et koolitoit on kohutav, kehv, ei kõlba süüa ning mind on alati see narratiiv natuke häirinud. Ma ei ütle, et kõik toidud on ühtmoodi head, kindlasti ongi kehvi päevi, absoluutselt ei arva, et lapsed peaksid kõike sööma, kuid alustame algusest. Kohe nii algusest, et lähme ajas tagasi julged 30 aastat ehk mu enda alg-ja põhikooli aega kui koolitoit ei olnud just piknik, magustoiduks pakuti “kaameliila” (mis üsna õõvastavast välimusest hoolimata maitses ju tegelikult hästi?) ning lauad lõhnasid märja pesukaltsu järgi.
Koledatest plekknõudest ja kurjast söögitädist, kes nägi välja nagu oleks 6 7 päeva järjest pidu pannud ning vihkab lapsi, ei hakka ma üldse rääkimagi. No ja siis veel õpetajad, kes sundisid taldrikud tühjaks sööma. Mitte proovima, vaid tühjaks sööma. Pole küll kooli mälestus, aga üks mu mälestusi lasteaiast on, et jäin mingist megaheast magustoidust ilma, sest keeldusin söömast ühepajatoitu ning kasvataja ütles, et ma ei tohi liikuda laua tagant enne kui toit on söödud. Ma närisin seda toitu nii kaua endale sisse, et magustoiduks polnud enam aega, sest “kõik juba magavad lõunaund ja sina ikka veel pole oma kaalikat ära söönud”.
Ma usun, et minuvanustel on kõikidel kooli- ja ka lasteaiatoiduga oma traumad, mida me kaasas kanname ja siis tulevad nüüd meie pesamunakesed koju, ütlevad, et toit ei kõlba kuhugi ning vanemad tõstavad lärmi, et krt, mis ajas me elame, et lastele pakutakse maitsetut plöga ja nii see teema kerib. Aina suuremaks ja suuremaks. Palun vabandust, kui teile tundub, et teen lastele liiga, aga minu arvates on lapsed täna ka päris korralikud s**apead kohati.* Nad teavad oma õigusi, nad on ülbed ja sotsiaalmeedia võimalused muudavad nad veelgi ülbemaks, iga asja ja kahjuks ka inimese üle on nii lihtne TikTokis “nalja” teha. See ärritab mind. Sest teate, mu meelest on okei mitte asju süüa, aga esiteks mulle meeldiks kui (kooli)toidule antakse võimalus ning teiseks mulle meeldiks kui TikToki postitamiste ajal lapsed/noored ka mõtleks, et toidu taga on pärisinimene ja päristunded. Mu meelest on juba õpetaja üks kõige stressirohkemaid ameteid, millest stressirohkem ja hullem on vist veel vaid koolikoka amet. See heit, mida igalt poolt tuleb, on jõhker ja talu siis iga päev seda kriitikat. Lastelt, lastevanematelt, meediast. Igalt poolt. Kriitikal ja kriitikal on ka vahe. Tagasiside on okei ja vajalik, aga seda kõike saab teha viisakalt.
Ja meelde tuleb jätta esiteks ka koolitoidu hind. 1,72. Palun tehke selle hinnaga toit, mis vastab kõikidele ettekirjutatud kriteeriumitele ja mida lapsed söövad. Jah, olen nõus, et kui nähakse, et lapsed ei söö, siis pole mõtet teha, aga sama hästi võib siis öelda, et ärge kirjutage ette, et toit peab sisaldama 6 7 % valku, 6 7 % süsivesikuid, 6 7 % proteiini…Paneme lauale lihtsalt salsakastme ja krõpsud. Ühesõnaga osa “probleemist” seisneb ju juba siin. Teine osa selles, et lapsed ongi kehvade toitumisharjumustega. Ida sööks peale sushi ja pokebowli vaid makarone ja ketšupit või kartuliputru ja hakklihakastet ning isegi kui on okei neid toite vahepeal teha, sh ka lihtsalt makarone ketšupiga, siis pole ju mõeldav, et see oleks toiduks iga päev. Kala ja kalasuppi lapsed ei söö. Miks siis on kalaneljapäev? Sest ette on nähtud ühel päeval nädalas kala. Asi pole selles, et kooli kalatoit on halb, vaid selles, et lapsed ei söö kala. Seda ei saa neile pahaks panna, ette heita, see on üsna tavaline. Kuigi kui ma nüüd mõtlen oma kooliaja kalaneljapäevale ning eilsele kalasupile Ida koolis, siis no ikka nii öö ja päev, et võimalik, et ma oleksin juba lapsena kala söönud kui kalasupp (ja see leivamääre!) oleks meie menüüs olnud. Ma kalaneljapäeval sõin toidu ära nina ja hinge kinni hoides, sest pidi sööma.
Dziisus. See postitus läheb nii pikaks heietuseks juba ja ma pole veel koolitoitudeni jõudnuki. Aga see päriselt on teema, mis mind nii mitmel tasandil kõnetab (häirib?), et ma ei saa sinna midagi parata.
Tulen korraks veel tagasi selle hinna juurde. Ma ei taha kuidagi öelda, et väikene eelarve õigustab kehva toitu. Mu vanatädi Helju oskas olematutest koostisosadest välja võluda võrratuid toite ja kui te olete minuvanune, siis te teate, et koostisosi polnudki saada. Ta oli loominguline, ta toit oli ilma liialdamata fantastiline ning kuna ta oli väga kokkuhoidlik, siis ta toitude maksumus oli ilmselt minimaalne. Ma tean, et väikese raha eest saab teha väga head toitu, ma olen ise natuke tädi Helju moodi ja oskan kohati mittemillestki midagi teha. Ise olen rahul, Marek on rahul, aga kas Ida sööb? Ei. Sest toit on näiteks lilla. Nagu alloleval pildil olev suvikõrvitsa- OA pajaroog, mille maitse oli I-M-E-L-I-N-E! Tomatipastaga oleks selle punakamaks saanud, aga kapis ei olnud. Nii ta lillaks jäi. Maksumus samas minimaalne, maitse maksimaalne. Vbla tuleb isegi 1,72 eur inimese kohta maksumus, kui maitseaineid ei arvesta;)
Seega ma tahan öelda, et natukene paneb toidu välimusele ja maitsele piirid ikkagi etteantud nõuded ja hind. Midagi pole parata.
Aga tuleme siis konkreetsetelt selle nädala koolitoitude juurde, muidu läheb see postitus mul siin lappama. Esmaspäev jäi mul kahjuks vahele, kuid teisipäeval olin ma platsis. Söögiks oli oa-veiselihasupp. Jah, esimese hooga kõik ehmatas mind. Ka supi lillakas välimus. Mis on omamoodi veider, sest sarnast suppi olen ma tööl käies kordi ja kordi söönud hotelli-buffeede lõunapakkumisena, maksnud selle eest 6,99 ja ma jäin mõtlema, et mis see esimene tõrge siis oli? Lõpuks mõtlesin välja. Nagu keegi ütles, siis me sööme silmadega ja see vastab tõele. Ma ei pea silmas siin toidu välimust, vaid seda, et mind nö ehmatas üksik GN supiga. Kuidagi see kangastus oma kooliaja plekknõudega ja oli lihtsalt kõle. Võib olla te olete aru saanud, et ma olen see “lilleoksake siin ja lilleoksake seal teeb kõik paremaks”- tüüp, aga ma saan ju aru, et koolisööklad ei saa välja näha nagu itaalia restoranid. Samas mis takistaks? Aga tagasi toidu juurde. Nagu te juba aru saate, siis ma olen oasuppi vabatahtlikult ka varem tellinud ja mind väga väga positiivselt üllatas selle supi hea maitse. See oli päriselt hea supp! Kuigi jah, ma saan aru, et see võib tunduda ekstreemne, sest kõik lihtsalt ei söö ube. Mina sain inspi nii palju, et lausa ostsin õhtul ka poest ube ja endale tegin eraldi ubade-kodujuustu- köögivilja salati toiduks.
Aa, magustoiduks oli jogurt müsliga, mis oli täiesti tavaline ja maitsev. Koolis siis, mitte kodus õhtusöögiks. Ma never ei viitsiks kodus veel magustoitu ka teha söögiks.
Kolmapäeval oli toiduks riisipada kana ja köögiviljadega ning röstitud (praetud?) rooskapsad. Lisandiks erinevad värsked salatid – peet, kaalikas, hapukapsas, midagi oli veel… garneeringu valikuks seemned, hakitud till ja sojakaste. See tundus mulle täiesti selline neutraalne ning tavaline kodutoit. Väidetavalt ka selle toidu välimus polnud apetiitne, kuid ma julgeks eriarvamusele jääda. Reaalselt kõige tavalisem toit. Võib olla lihtsalt igav, aga kindlasti mitte halb. Kindlasti mitte.
Neljapäev. Kalasupi päev. Kui te olete mu Instagrami jälginud, siis te teate juba, et see oli päev, kus ma päriselt toidule apoldeerisin. See kalamääre oli WOW ning koorene lõhesupp jällegi midagi sellist, mida ma ise pidevalt lõunaks olen tellinud. Maitsed olid minu jaoks täiesti paigas, imehea supp oli. Jäin pärast kokkadega hiljem rääkima ning nad ütlesid, et kahjuks läks pipart liiga palju ning saan aru, et see võis nii olla, aga mina söön tšillit ka nagu õuna, nii et mina selles osas sõna ei võta, kuigi saan ju aru, et täiskasvanu + tšilliarmastaja maitsemeel on midagi muud kui lapse oma. Samas ma eeldan, et see oli ühekordne apsakas ja tõstke käsi, kes MITTE KUNAGI ei ole kodus toitu ülesoolanud või ülepipardanud. Aga isegi kui supp võis olla siis liiga piprase järelmaitsega, siis sellest lõhe-toorjuustu määrdest oleks võinud end lõhki süüa.
Tarretise sõin ka ära ja kiitsin. SEST seal polnud sees marju ega tükke. Ma söön tarretisi hea meelega, aga mulle üldse ei meeldi tükid või marjad seal sees.
Reedele läksin ma vastu kõige skeptilisemalt. Ühepajatoit. Keri mammutpostituse algusesse tagasi, et aru saada minu tõrkest. See on üks toit, mida ma ei ole suutnud armastama õppida ning olen nõus lausega, et ma sööks ühepajatoitu küll kui seal sees poleks kaalikat, porgandit, kapsast. Käsi südamel, ühepajatoit on peale piima-juurviljasupi ainus toit, mida ma lapsena vihkasin ning ka täiskasvanuna on mul sellega oma “biif” (olnud). Mul on sellest toidust trauma. Sellele lisandus ekstratrauma kui ma 16aastaselt Norra kolides kogemata Norra rahvusrooga – fårikål’i solvasin ning see lõppes teesklemisega, et ma pole söönud midagi paremat kui keedulammas keedukapsaga. Meid kutsuti kellegi tähtsa juurde sööma ning ta tutvustas mulle ja Yukole, et õhtuks sööme just toda imeliku nimega Norra rahvustoitu, et see olla selline omamoodi. Muidugi pidin ma oma suu lahti tegema ja ütlema, et ma söön kõike, peaasi, et see pole keedulammas ja keedujuurikad/ühepajatoit. Aga mis on fårikål? Otsetõlkes lammas kapsas ehk lamba-kapsahautis. Mul oli nii piinlik. Ja too toit oligi nii halb (minu jaoks) nagu ma olin arvanud, aga et olukorda heastada, sõin ma selle hinge kinni hoides ära ning ütlesin, et vau, see oli ikka hoopis nii hea, et ma palun juurde. Ma pole kunagi nii palju vett joonud kui tookord. Too õhtu ei lähe mul kunagi meelest. Ma tean isegi kuupäeva. 31 August 1997. Aga seda mitte vaid keedulamba-trauma pärast. hetk hiljem vaatasime me kõik koos uudiseid. Printsess Diana oli autoavariis surma saanud.
Niisiis. Mul on juurviljahautistega oma traumad, kuigi kui te jälle natuke tagasi mõtlete, siis siin oli pilt lillast suvikõrvitsaroast. Jah, aastatega olen ma hakanud erinevaid juurviljahautisi ARMASTAMA, kuid mitte igal pool ei ole see mu esimene valik. Koolitoidu köögivilja-kalkuni hautises julgesin ma olla skeptiline. Aga damn it, 10/10st, üks parimaid ühepajatoite, mida ma söönud olen. Ja need ahjupeedid seal kõrval. Võrratu! Ja kindlasti inspo, mille üle Ida õnnelik ei ole, aga ma kavatsen palju rohkem ahjupeeti hakata sööma.
Selline see koolitoidunädal sai. Piltidelt näete välimust – öelge teie mulle, kas on õõvastav, kohutav, mittesöödav? Kes viitsib mu jäppamist kuulata, siis Instagramis leiate ka mu mõtted videopostituste näol. Mina olen igatahes väga tänulik, et selline võimalus vanematele antakse kaasa rääkimiseks. Sest alati on lihtne niisama kritiseerida, kuid tegelikult tuleks mõelda, kas see kriitika on ikkagi objektiivne. Võib-olla on seal kriitika taga pirtsakas sööja (siinkohal küsin ka, kas laulupeosupp on ka halb? Ida näiteks ei söö borši ja ütleks, et on kohutav toit kui talt küsida. Aga kas see vastus on adekvaatne ja selle põhjal saab järeldusi teha?) või siis võtame me kaasa hoiaku oma minevikust? Ja ikka natuke ma tahan öelda, et hoiakud algavad kodust.
Oot, aga kuidas mina saan seda öelda, kui minu enda laps ka ütleb, et koolitoit on kehv? Te ei kujuta ette kui palju vaeva me kodus näeme, et Ida sööks midagi peale sushi, krõpsude ja jäätise, aga ma ei arva ka, et last peab sundima sööma asju, mida ta ei taha, on see siis parasjagu hoiak, elustiil, eluviis või tõesti et ei maitse. Samas olen ma 100% seda meelt, et toidu proovimine peaks olema miinimumnõue, aga on okei, kui asjad ei maitse. Võtad oma toidu kaasa ja vsjoo, kuid mida ma kindlasti ei tolereeri on niisama koolitoidu halvustamine ja selle kallal ilkumine lihtsalt seepärast, et nii on äge või popp või vaja. Ja nii nagu mina ka kodus püüan päriselt Idale selgeks teha, et ta peab sööma ka muud kui burks ja pitsa, siis ma arvan, et iga vanem võiks kodus sama rääkida, et toitu ikkagi peaks austama. Toidutegijaid ka. Kindlasti on koolitoidu teema sügavam ja seal on palju tahke, aga mis oleks siis parem ja õigem lahendus? Vanemad maksaksid juurde, et lõunalaual oleks rohkem valikuid ja igale maitsele?
Mina olen nõus. Aga Sina?
Toonitan veelkord, et see ei ole koostöö, “koolitoidu propaganda”, keegi ei maksa mulle selle eest, ma ise maksin oma toidu eest iga päev 1,72 eurot, keegi ei küsinud mu arvamust, see on lihtsalt minu isiklik arvamus asjadest. Palju vaba aega, huvi ja nii ma seda võimalust kasutasin. Null muud kasu.
*See öeldud, tahan ma rõhutada, et tänapäeva noored on samas ka megaägedad, palju laiema maailmavaatega, huvituvad asjadest, nendega on tore koos aega veeta ning nendega koos saab ka päriselt nalja. Nii et ma ei ole kindlasti mitte lastevihkajast kibestunud keskealine mutt, mulle meeldivad lapsed, aga mulle ei meeldi teatud suhtumised ja hoiakud.
Surfasin hommikul blogides ja muu hulgas lugesin ka Mallu blogist üht kommentaari enda kohta: “Vaata, Eveliis on mitmeid kordi ravimite võtmise lõpetanud ja eneselegi märkamatult kukkunud tagasi depressiooni sügavasse auku, olemata sealjuures päriselt tervenenud. See auk muutub kahjuks vahel sügavamaks ka. Sa ära endale sama tee.” ja see pani mind mõtlema, et kas see on keegi teine Eveliis, kellest räägitakse, või olen ma endast tõesti jätnud aastatega mulje, et endale teadmata olen tegelikult kogu aeg olnud depressioonis ning polegi kunagi tervenenud. Terve elu alates 19. eluaastast “hull” olnud?
Esiteks tahaksin ma kohe öelda, et olen antidepressantide võtmise lõpetanud ise poolkogemata vist 5+ aastat tagasi ja teiseks võin kohe kindlasti öelda, et siis käisin arstil ja psühholoogil ning uurisin, kas oleksin pidanud edasi tarvitama rohtusid ning ühine vastus oli, et keegi ei saanud aru, miks ma neid nii kaua üldse sõin (puusalt ütlen, et kolm aastat ikka). Seega, olemata küll ise arst, julgen ma öelda, et antidepressandid ei ole midagi sellist, mida elu lõpuni peavad kõik inimesed tarvitama, sest “muidu on oht auku tagasi kukkuda”.
Võib olla te jälgite ka Jaanika Patreoni ja olete kursis tema elu ja tegemistega, aga kui pole, siis lühidalt on tegu noore naisega, kes on viimasel ajal jäänud erinevatel põhjustel tööst ilma, kolinud mehe juurde Põlvasse, abiellunud, saanud lapse ja nüüd on lahutuse äärel, sest mees ei ole piisavalt toetav ning olukord, kus rahaline seis ei ole just kõige parem, tekitab stressi ning pingeid ning lisaks on mehel ärevushäire ning depressioon.
Ärevushäire ja depressioon on põhjused, miks mees ei taha elus muutusi ja ma saan osaliselt sellest aru. Saab aru ka naine ise ning saavad aru ka lugejad, aga ma saan ka aru, et ühel hetkel viskab üle kui kogu aeg on vabanduseks ja põhjenduseks pidev depressioon või ärevus. Saad aru küll, aga on ka täiesti inimlik, et see muutub teisele poolele kurnavaks. Vähemalt mingitel perioodidel. Ja lõppkokkuvõttes on minu arvates teise poole (vaimse tervise) suhtes ebaaus, et ta peab olema kogu aeg tugev. Sest teisel poolel on depressioon. Ma tean.
Ütlen kohe alguses – mulle väga meeldib Sadu album ja “Luukered” on minu meelest puhas bänger. See jäi kummitama kohe, kui raadiost esimest korda kuulsin, aga ma mäletan ka , et kuulasin sõnu ja mõtlesin: “Aaa, seepärast siis.” Mitte et ma teaksin ühtki lugu, mis mu mõtteid kinnitaks, ega et seal üldse tähtsust oleks, lihtsalt esimene emotsioon, mis pähe tuli.
Eile avaldas Katre sama arvamust ka Threadsis ja nagu ikka, läksid arvamused lahku. Ma ei ütleks, et album nüüd kirgi kütab, aga inimesed olid tõesti erineval seisukohal. Põnev oli lugeda. Minu jaoks kõige naljakam (ja ma ei mõtle seda halvas mõttes) oli üks kommentaar, kus öeldi, et otsitakse lihtsalt intriigi:
Aasta 2025. Tuleb naine. Ühelt poolt. Ei tassi kive ega juustu ega taskus Toskaana juuksenõela. Lhtsalt ilmub pildile ja on ilus. Tark muidugi ka, aga kes siis seda märkab. Ta on asjalik, haritud ning sobib oma ametikohale igal juhul paremini kui nii mõnigi minister ametisse, aga ikkagi on probleem. Ta on ilus. Ja veel (endine) suunamudija. Laulja. Näitleja. See vallandab lärmi. Skandaal!
Justkui oleks ilu karjäärivastane patuasi. Justkui oleks kõige suurem oht Eesti riigile see, et mõni ametikoht saab täidetud inimesega, kelle peale keegi julgeb öelda „ilus“.
Kaks asja on internetimaastikul muutunud. Ma tahaksin öelda, et inimesed on hakanud rohkem mõtlema enne kui ütlevad, aga siis piisab vaid vaadata mõne suvalise artikli kommentaare ja see arvamus kukub kolinal kokku. Sellest hoolimata tunnen ma ikkagi, et sellist otsest raevu ja viha on tunduvalt vähem, sest ega ikka keegi naljalt ei tule siia blogisse kommenteerima, et kuule, sa oled nii paks ja kole, et tee teene, pane end põlema. Aastaid tagasi oli see täitsa tavaline. Muidugi võib põhjus olla ka selles, et äkki ma ise olen ka arenenud ja mis sa siis ikka soovitad mul end põlema panna, aga see selleks.
Aga see pole ainus asi, mis muutunud on. Muutunud on ka see, et inimesed on avastanud kohtuskäimise kui meelelahutuse või lootuse/ootuse raha teenida. Siinkohal loomulikult leian ka mina, et kui ikka keegi sinu kohta valet räägib ja laimab, siis enda eest tuleb seista, aga et see kohati lausa meelelahutus või hobi on, see on küll naeruväärne.
