Sayingoutloud

Inimeste õelusel ja arrogantsusel ei ole piire

/ Eveliis / Leave a comment

Eile, kui Instagramis põgusalt seda teemat puudutasin, siis mõtlesin küll, et rohkem seda teemat ei torgi, aga samas jäi see kuidagi kripeldama. Kripeldama, sest ma ei suuda tegelikult mõista, et inimeste…ma ei teagi, kuidas seda nimetada…õelusel või arrogantsusel või kahjurõõmul või on seda õigem nimetada rahulolul ärapanemisest või lihtsalt rumaluseks…ei ole piire ning mind teeb kurvaks, et inimesed on endas nii ebakindlad, et kõige õigem viis end tunda paremana on kellegi kohta halvasti rääkida.

Ma ei saa öelda, et mina olen alati oma töös kõige parem. Ei, alati on keegi, kes oskab midagi paremini, alati on keegi, kellel on ägedamad ideed, alati on keegi, kes on targem, rohkem õppinud, suurema kogemusega ja minu arvates on see täiesti normaalne. Inimesed täiendavad teineteist, toetavad ja nii sünnib see kõige parem töö. Kõlab loogiliselt eksju. Ja siis teebki mind kurvaks see, mida ma kuulsin.

Kui teiste mehed on ära kommenteeritud, on aeg enda oma ette võtta

/ Eveliis / Leave a comment

See pole vist üldse harv kui ma ütlen, et Marek ajab mind närvi. Pidevalt. Vahet ei ole, kas ta koristab liiga palju või peseb pesu liiga palju või paneb asjad vale koha peale või käib dressides või ajab saiapuru lauale või norskab. Kõik ajab närvi. Jajaa, ma olen ise ideaalne lilleke, keda kõik teised närvi ajavad asjadega, mida nad minu arvates valesti teevad.

Okei, kui see ülaltoodud nimekiri oli ilmselge liialdus ja närvi lähen ma vaid siis kui…ahh, kellele ma valetan. Sõltuvalt tujust võib mind hingamine ka närvi ajada, aga kui nüüd ilma naljata, siis üks asi ajab mind tõesti päriselt närvi ja kuigi sellest on tänaseks saanud meil kodus ja sõpradega nö siseringi nali, siis algul ma täitsa pahandasin kohe. Sest mingi trend on, et kui tuntud inimesed lahku lähevad, siis nad kirjutavad koos sotsiaalmeediasse armastusest ja hoolivusest nõretava postituse, kuidas koos oli kõige ilusam aeg, nad jäävad teineteist elu lõpuni armastama, parimateks sõpradeks ka muidugi, kuid kuidagi läks nii, et kasvati lahku. “Me kasvasime lahku” on viimasel ajal iga lahkuminemise põhjus. Minu arvates totakas sõnakõlks, samasugune nagu “armastus sai osta”.

Mis BonBon Lingerie’ga juhtus?

/ Eveliis / 2 Comments

Ma olen BonBon Lingerie’d alati pidanud naiselikuks, veidi provokatiivselt naiselikuks või revolutsiooniliselt enesekindlaks nagu nad ise ütlevad. Tiiu Roosma alustatud BonBon Lingerie mängulisus oli tookord kui bränd välja tuli nii eriline, et ma arvan, et igaüks tahtis seda pesu omada. Need värvid ja teistmoodi lõiked ja… selles kõiges oli midagi…flirt, sensuaalsus, mäng, ilu! Edaspidi läks bränd küll teatud määral safer choice suunas edasi, kuid oli jätkuvalt julge ja kindlasti midagi sellist, mis toetas enesekindlust. Isegi kui pesu ei paistnud ju välja, siis see andis enesekindlusele nö boost‘i.

Siiani on pool mu pesusahtlist täis just BonBon Lingerie pesu, sest nende lõiked sobivad mulle, ma tean, et saan teatud mudeleid osta ilma proovimata ning suurus ka sobib. Lisaks pisidetailid, materjalid ja juba mainitud lõiked ning ka värvid. Jah, ma olen mustausku, kuid BonBon Lingerie on üks väheseid, mis on suutnud mind pöörata ka värvide usku.

Olgu minu lollus teistele õppetunniks Upgrade pakkumine, mis kehtib veel vaid 04:59 minutit ja 195dollarine trahv

/ Eveliis / Leave a comment

Nagu te teate olen ma paksuks läinud. Punkt. Ja see on jube sitt tunne, sest nii palju on vaeva nähtud, et see paganama kaal alla saada ja nüüd siis vaatab mulle peeglist jälle vastu trulla. Ei meeldi. Üldse ei meeldi. Dexteri olen ma hommikuti endaga jalutusringile vedanud, söögikorrad üle vaadanud, aga no ei midagi. A seda oligi arvata. Viimane kord ju antidepressandid tõstsid mu kaalu pea 20 kilo, mida ma siis nüüd ootasin.

Igatahes olin ma nii loll, et täna kui Instas viskas ette 86. korda ühe “loose 9 kg in a month” pakkumise, siis otsustasin ma, et davai, vaatan, mis see 7day trial, mis ka seitse dollarit maksis endast kujutab ning enne kui arugi sain olin apple payga selle summa ära maksnud. Lihtne ja mugav on minusugustel lollidel igasugu asju nii osta. Kas ma juba pool tundi hiljem kahetsesin seda liigutust? Jaaaaa!

Kuidas teise inimese mees suudab mind nii närvi ajada

/ Eveliis / 6 Comments

Andke mulle juba ette andeks see postitus. Ma tean, et see ei ole minust ilus. Ma tean, et nii ei tohi ja pole minu asi kommenteerida, kuidas keegi elab, aga mis ma siin kodus ikka teen kui istun netis, saadan erinevaid koostööpakkumisi välja ja loen teiste inimeste eludest ning nagu näha ärritun täiesti võõraste inimeste peale.

Võib olla on põhjus selles, et ma olen justkui samas olukorras, aga samas täiesti teistsuguses olukorras. Ja kuidagi kurb hakkas kui lugeda kui erinevalt kaks töötut naist end tunda saavad. Jah, ma räägin sellest, mida ma Jaanika Patreonist loen. Muide, inimesed, kes veel armastavad blogisid lugeda, siis soovitan väga tema Patreoni tellijaks hakata. See on ehe ja aus lugemine, aga kohati nagu te aru saite ka närviajav.

Aga miks “fake it till you make it”?

/ Eveliis / Leave a comment

Fake it till you make it. Me kõik teame seda ütlust. Ja siiani olen minagi olnud üks neist, kes on seda pidanud üsna heaks lööklauseks, sest mõelda tuleb suurelt. Eile ütles Marek mulle suht sama, et suurelt tuleb mõelda. Ma olen sellega nõus iseenesest, sest selles on edasiviiv jõud. AGA suurelt mõtlemisel ja feikimisel ON vahe sees ning aina enam hakkab see feikimise-suhtumine mind häirima. Kui eile see ühes instagrami postituses mulle jälle ette hüppas, tundsin, et pean sõna võtma.

Sest tegelikult ei ole valetamine ja võlts olemine ju midagi imetlusväärset. Eilset “Pealtnägijat” vaatasite? Lehtmet uskusite kui ta pilti ilmus? Või Haruule elasite kaasa kui nad New York Fashion Week’ile jõudsid? Fake it till you make it, aga tõde tuleb alati välja – varem või hiljem. Olgu see sotsiaalmeedias, päriselus või äris. Äriregister ei valeta ja inimesed räägivad.

Täiesti jabur arstikogemus

/ Eveliis / 1 Comment

Mina ei tea, kes meist nüüd peast rumal, aga keegi meist on ja mulle tegelikult ei meeldi, kuidas eile jäi mulle mulje nagu see oleksin mina. Ma ei ole sellega nõus, sest igasugu arstid ja rohud ja emod ja kiirabid ja haiglasse sattumised on minu jaoks täiesti uus kogemus. Veel aasta aega tagasi ei olnud mul õrna aimugi, mida need vererõhu numbrid näitavad ja kui te oleks mulle öelnud, et 180/119 on ikka päris kõrge, siis ma oleks vaid õlgu kehitanud ja öelnud, et nojah siis.

Täna tean ma isegi oma rohtude nimesid ja mul on meeles neid võtta nii nagu ette nähtud, lisaks tean ma, et kodade laperdus ei olegi midagi sellist, mis vanaema ise välja mõtles kui oma tervist meile kirjeldas, vaid see ongi täiesti adekvaatne meditsiiniline termin ja ma isegi saan oma epikriisist aru kui seal on kirjas, et “patsient hospitaliseeriti rütmihäire kupeerimise järgselt tekkinudrindkerevalude tõttu”. Ühesõnaga ma tunnen, et viimase poole aasta jooksul olen ma päris palju targemaks saanud, aga eile kui arst mulle otsa vaatas ja küsis, et miks te siia tulite, tundsin ma end küll rumalana ning ei osanudki sellele väga vastata.

Noh, teel trullakaks tagasi?

/ Eveliis / 2 Comments

Samal ajal kui uksest ja akanast tuleb jätkuvalt sisse sisuloojaid, kes räägivad sellest, kuidas neid ÜLDSE ei huvita, millised nad välja näevad, millised on nende kehad ja kas nad on ülekaalulised, olen mina jätkuvalt teises leeris. St ma kindlasti mitte ei poolda ükskõik, millisel kujul bodyshamingut ning tõepoolest mul endal ei ole absoluutselt vahet, kuidas keegi teine välja näeb, küll aga on mul probleem iseendaga.

Jällegi, ma ei pea silmas seda, et peaks olema piitspeenike või megafit, sest olgem ausad selle nimel, et olla treenitud kehaga, ei tee ma absoluutselt mitte midagi, küll aga häirib mind see, et ma olen kaalus juurde võtnud ja ma näen seda peeglist ning see häirib mind.

Ühe brändi kogukonna haip ja pettumus

/ Eveliis / Leave a comment

Ma pean ausalt tunnistama, et olen üsna naiivne ja mingil põhjusel kipun inimestest arvama head. Tegelikult peaksin ma aastatega olnud õppinud, et tegelikult kipub olema nii, et mida naeratavam inimene, seda feigim ta olla võib. Ja nüüd pean ka ütlema, et kui siin ühe rõivabrändi ümber see skandaal lahvatas, siis esimese hooga olin ma toetav, sest mu meelest kiputakse alati kõiki mõnuga surnuks nokkima, mudaga loopima ja kui saab halvasti öelda, siis seda ka tehakse.

Seda enam, et ka mina vaatasin neile alt üles ning oleksin hea meelega soovinud kuuluda nende kogukonda. Ei, mitte suunamudijana, vaid pigem Eesti disaini toetajana, kes suurima hea meelega oleks kandnud nende brändi märgiga rõivad. Sest need tundusid eksklusiivsed ja nad olid osanud tekitada omamoodi FOMO, et kui sa ei kuulu meie hulka, siis sa ei ole keegi. Täna võtan ma oma naiivse toetuse tagasi ning räägin ka ausalt miks.