Sayingoutloud

Ega muidu vist ei oleks õige blogija…

/ Eveliis / 12 Comments

…kui korra aastas vähemalt ei mõtleks pilli põõsasesse visata. Peale talvepuhkust, eriti peale seda kui ma ei viitsinud aastavahetusest ühtegi pilti sotsiaalmeedias jagada ega isegi ühte pilti teha (aa, valetan, kolm pilti kolme päeva jooksul siiski tegin), tekkis kohe eriti selline mõte, et üldse ei viitsi enam.

Või äkki on õige sõna, et ei oska. Ma ei teagi, kas ma oskan seda seletada, aga ma mõistan, et olen ise oma kuvandi loonud ning olengi ise süüdi selles, kuidas minu sõnu mõistetakse, aga kohati ma tunnen, et ma ei talu enam kriitikat nii nagu vanasti. Selles mõttes, et jah kriitika kui ma ise kritiseerin kedagi on arusaadav ja omal kohal, see mind ei häiri, see on nagu nö teenitud palk. Ma pean silmas seda, et kui jagan mõnd oma arvamust – on see siis lapsekasvatuse või koera kohta, on ikka kusagil keegi, kes peab halvasti ütlema, sest “Eveliisile peab või võib, sest ta on Eveliis”.

Ma tean, et ma olen ise kõige suurem õpetaja ja kõige targem inimene aastate jooksul olnud, aga ma ei taha enam, et mind iga asja peale õpetatakse. Kui ma kirjutan, et mind häirivad filtreid kasutavad suunamudijad, sest mu laps arvab, et see on päris, saan ma kuulda õpetusi, kuidas oma last internetist ise peaks eemal hoidma. Ausalt, ma ei ole loll, ma ei lase oma lapsel internetis vaid elada ja ma tean, et minu asi on teda kasvatada/eemal hoida ja mida ma ka teen, aga ma ei jaksa/viitsi internetti kõike kirja panna ja nii tekibki mulje, et olen maailma kõige lollim inimene. Ei ole.

Mul oli aastavahetusel jutuajamine sõbrannaga. Ta tunneb mind väääääääga hästi. Peale joodud veini küsis ta, et miks ma niimoodi blogin, et tal tekib error, et kellele ma valetan, kas talle või oma lugejatele. Ma vastasin talle, et ma mõistan, mida ta mõtleb. Minu tuttavad on minult seda varem ka küsinud, aga minu aus vastus on – ma ei valeta kellelegi. Ju ma siis alateadlikult olen tekitanud blogi-Eveliisi, kes mingil määral siiski erineb päris-Eveliisist. Naljakas mulle endale ka. Justkui oleks mingi lõhestunud isiksus. A võib-olla olengi?

Muidugi on üks põhjus, miks ma ei taha väga palju kirjutada, seotud tervisega. Ei, kirjutamine ei ole mulle kuidagi vastunäidustatud, aga on erinevad põhjused, miks ma ei taha vähemalt hetkel väga palju aega arvutis veeta. Samas ma ju tean ise ka, et ega ma seda kirjutamist ei jäta, sest 1) ma siiski tahan kirjutada (jah, ma olen ka mõelnud lihtsalt sahtlisse mõne romaani kirjutada, mul on paar enda arvates päris head ideed) ja 2) ma tunnen, et midagi on puudu, kui ma ei kirjuta. Ikkagi ongi vist minu pärishobi. Teisalt jälle näitas talvepuhkus, et mitte midagi ei juhtu kui kõike ei dokumenteeri, jaga ja elada lihtsalt väljaspool internetti. See on täiesti võimalik:D

Ja lõpetuseks – kuigi ma ausalt ei blogi grammivõrdki selle pärast, et saada nänni, siis pagan võtaks, kohati on ikka nii cool kui saad täiesti ootamatu üllatuse või kingituse, sest “sa oled meiega”.

Ühesõnaga. Minult küsis hiljuti keegi, et miks ma nii kuri olen temaga suheldes. Või tõrges ta vastu. See küsimus tuli mulle kaela nagu ämber külma vett, sest ma enda arvates ei ole suheldes üldse kuri, pigem ikka sõbralik. Aga see pani mind mõtlema, et kuigi ma ehk ise arvan, et ma ei ole enam ka blogis nii kuri, siis kuvand ilmselt jääb. Eveliis ei muutu. Leppida sellega või mitte – selles on küsimus.

Anna andeks

/ Eveliis / 10 Comments

Ma ei mäleta, kust mulle see silma jäi, aga igatahes oli kusagil hiljuti teema, et inimestele peab andestama, et vahet ei ole, mida nad sulle teinud on, aga inimlik on ikkagi andestada. Noh näiteks, et elad vägivaldses suhtes, oled terve elu hirmus elanud, aga mingi hetk pead lihtsalt pead vägivallatsejale andeks andma, sest nii on õige ja ilus.

Ma ise olen hästi kehv vabandaja. See ei tähenda seda, et ma kunagi ei vabandaks. Kui ma olen valesti käitunud ja lõpuks sellest aru saan, siis ma pean end pikalt koguma, et vabandada. See pole mu jaoks lihtne, aga ma saan sellega hakkama. Ma tunnen kui pean ise vabandama. See hakkab mu sees närima ja siis ma lõpuks võtangi end kokku. Samas ei eelda ega oota ma, et see, kellega ma olen halvasti käitunud, mulle andeks andaks. Seda ei saa oodata ega eeldada. See ei ole reegel.

Veel vähem saab eeldada ja oodata ja loota, et inimene annaks andeks ilma vabandamiseta. Unustaks. Millegi pärast kipub see andeks andmise surve suurenema just jõulude ajal ja see ajab mind närvi. Ma olen oma elus vihane olnud 32489374+2 inimese peale, lõpuks jah lähen eluga edasi. Unustan. Andeks ei anna, aga lihtsalt liigun edasi. Aga siis on ka mõni inimene, kellele ma põhimõtteliselt mitte kunagi ei kavatse andestada, ei kavatse ka unustada ja te võite mulle öelda, et mis see mulle annab kui viha endas kannan, aga mina küsin vastu, miks ma pean andestama inimesele, kes on mulle väga palju haiget teinud. Eriti kui ta ei kavatse ise mitte kunagi vabandada. Siis nii ongi. Ja ma ei räägi siin mingist “omg, ta ütles, et ma olen nõme/kole/paks/loll”, vaid inimesest, kes on mind ja mu peret pannud kannatama. Kui ma hakkan tagasi mõtlema kõigele sellele, mida too inimene, mind läbi elama pani, siis mu viha aina suureneb. Seepärast ma ta peale ka väga ei mõtle, vaid siis kui mind hakatakse survestama, et andesta. Minul on õigus oma tunnetele ja mitte keegi ei saa mind sundida selle inimesega suhtlema. Kuigi aastast aastasse ma aina kuulen, kuidas ma olen kohutavalt jäik ja peaksin ikkagi lõpetama selle vihkamise. Miks?

Meid on lapsest saati õpetatud olema alandlik, keerama teist põske ja me teeme seda, sest nii on väidetavalt õige. Samal ajal kui on olemas sitapead, keda nii ei õpetada ja kes teiste inimeste tunnete peale vilistavad. Egoistid. Teile võib minu sellise postituse peale ka jääda mulje, et olen oma arvamuse ja hoiakuga egoist, võib olla olengi, ma ise näen lihtsalt, et ma olen teatud teemades ja suhetes põhimõtteline. Kui minuga on halvasti käitutud, siis miks ometi peaksin ma oma arvamust muutma. Et teistel oleks lihtsam? Ma olen oma elus piisavalt palju andestanud ja alla neelanud. Kusagil on mingi piir. Eriti kui inimeste teod on väga konkreetselt minu elu mõjutanud.

Jõulud ei muuda mind selliste teemade suhtes härdamaks ega pehmemaks. Minu arvates ei ole õige inimesi sundida andestama.

Kõmu & klatš

/ Eveliis / 2 Comments

Viimastel päevadel on blogides ja instagramis palju juttu olnud kõmust ja klatšist. See teema pani mind mõtlema. Kunagi aaaaaastaid tagasi olin ma “Kroonika” tellija, meeldis kohe see ajakiri kätte võtta ja lugeda, kes kellega ja mida. “Just” ajakirja lugesin ka. Hiljem enam tellija ei olnud, aga juuksuris olles meeldis ikka “Kroonikad” läbi sirvida, otseselt ei huvitanud, kes kellega ja mida, aga nagu harjumusest sirvisin. Et selline lihtne meelelahutus. Mingi hetk avastasin, et ma ei viitsi “Kroonikaid” ka juuksuris enam sirvida. Kõik need lood tundusid sellised tehtud-nähtud-loetud, pastakast välja imetud ja lihtsalt igavad, ainult kui mõni säravast persoonist oli suur lugu kirjutatud, aga palju meil neid säravaid isiksusi ikka on. Ühesõnaga kõik hakkas korduma.

Eile jäin selle “kõmu ja klatši peale mõtlema. Aastal 2020 on see naljakas teema. Osaliselt olen ma nõus Marimelliga, et keegi ei julge enam midagi öelda, sest kõike nähakse kiusamise, ärapanemise ja mõnitamisena. Jah, ma olen jätkuvalt arvamusel, et kõik ei ole kiusamine, ärapanemine ja mõnitamine ning tõesti kuigi ma ise ka ei taha enda kohta lugeda halbu ja kritiseerivaid kommentaare, siis laias laastus on mul teiste arvamusest ükskõik. “Tõmmaku”, nagu ütles Maali, aga siin on üks “aga”. Kõmu ja klatš on oma aja ära elanud. Sellist formaati ei ole vaja. See ei ole enam meelelahutus. See on sõna otseses mõttes igav. Influentserite maailmas võib tulla see šokina, aga tegelikult ei huvita (enam?) kedagi, mida blogija X arvab instagrammerist Y, mida juutuuber Z kommenteerib. Okei, liialdan kui ütlen, et huvita kedagi, alati jäävad inimesed, keda sellised asjad huvitavad, aga suur osa inimestest kehitab õlgu, heal juhul loeb pealkirja läbi ja liigub edasi eluga. Ma olen aastaid püüdnud oma motoks hoida “«Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ning tarkust nende vahel alati vahet teha“, aga selle praktiseerimises feilinud nagu te teate.

Kas ma olen selle feilimise käigus midagi õppinud? Absoluutselt. Kas ma suudan tulevikus oma motot ka praktikas hoida? Ma loodan.

Lõpetuseks tahan ma selle kõmu ja klatši teema juures ära tuua veel ühe aspekti, mis mind närvi ajab. Kahepalgelisus. Kõige pealt tehakse kõik selleks, et erinevate väljaannete “kõmu ja klatši rubriikidesse” saada, seda nähakse tihti elu saavutusena. Sellega ei arvestata, et alati on keegi, kellele üks või teine tegevus või persoon ei meeldi, negatiivsed kommentaarid on mingil määral paratamatus, millega tasub leppida (ei pea siin silmas solvanguid ega laimu) ja eluga edasi minna, teha sirge seljaga oma asja edasi, isegi kui kõik ei kiida heaks ja ei vala komplimentidega üle. Kriitikatalumatus viib selleni, et internet tahab ühel hetkel lõhki minna “armasta ennast ja teisi, kui pole midagi head öelda, ära ütle, ära kiusa, astu enda eest välja, seisa oma õiguste eest”- loosungitest. Iseenesest on see tore, sest ütlen ausalt, et ka mind ennast on need loosungid mõtlema pannud, et kas on alati vaja öelda, mida ma mõtlen või näha selle taga, mida minu ütlus teha võib, ka inimest, kes võib olla ei ole nii paksunahaline p…st nagu mina, vaid õrn lillelaps. Ega sõnad võivad ikka väga haiget teha küll. Kes meist seda ei teaks. Aga mulle meeldiks kui need ilusate, positiivsete ja armastust külvavate loosungite jagajad saaksid siis aru, et see loosung peaks kehtima kõikidele. Mitte nii, et valin, kelle suhtes külvan armastust ja keda klatšin. Rikub kuidagi kogu selle liikumise mõtte ära.

Lihtne soov

/ Eveliis / 3 Comments

Jõulude lähenedes võib aina rohkem näha kingisoove ja – soovitusi. Eks mina ka peas mõtlen, et kellele mida kinkida, aga minulikult on kinkide ostmine mul alati viimasele hetkele jäetud, igal aastal vannun end maapõhja kui pean paar päeva enne jõule minema poodi ja ei leia siis seda, mida tahtsin, aga ometi ei paranda end kunagi. Nii ka sel aastal. Ideed on olemas, aga teostamiseni ei ole viitsinud jõuda. Lihtsalt ei viitsi, päris ausalt. Võib olla on põhjus selles, et ma ei hooli kinkidest. Okei, see ei ole tegelikult ka tõsi. Kinke saada on alati tore, aga kuidagi mida aasta edasi, seda rohkem ma mõtlen hoopis muudele asjadele. Ma tean, et see kõlab klišeena, aga tõesti, mulle tundub, et mul on kõik asjad olemas ja need, mis puudu on, neid jõuludeks soovida ei saa. Saab, aga noh vaevalt keegi mulle uue Bentley võtmed kuuse külge riputab;) Üks hommik, kui jälle Marekiga koos tööle sõitsime, palusin ma päkapikke, et need mu autole talverehvid tooks, et ma saaks üksinda vaikuses sõita, mitte ei peaks kuulama Mareki hommikust optimistliku lõõritamist. Mina ei ole hommikuinimene. Mina tahan rahus ja vaikuses “Vikerraadiot” kuulata autos. Marek on hommikuinimene. Tema tahab juba hommikul vara laulda ja tantsida. Õudne inimene…

Aga olgu, hakkan teemast kõrvale kalduma. Jäin mõtlema, et mida mina päriselt jõuludeks tahaks? Pesu ja ehteid ja parfüüme ja vahuveini võib mulle muidugi alati kinkida, aga need on kõik sellised asjad, mida ma saan ise ka poest osta kui tahan ja tuju tuleb. Kui Jõuluvana oleks olemas ja ma peaks talle kirjutama oma jõulusoovi, siis ma ei kirjutaks talle, et palun too mulle uus lõhn ja uus pesu, lihtsalt ei tundunud see päris õige soov. Aga mis see õige soov siis oleks? Täiesti ootamatult turgatas mulle ühel õhtul pähe, mida ma tegelikult tahaksin. Lihtne soov, aga päris.

Ma tahaksin, et Idal oleks vanaisa.

Minul ei olnud vanaisa, üks oli ammu surnud ja teisel oli minu olemasolust täiesti suva, aga ma ei saa kurta – mul oli Andu. Kui ma laps olin, siis Andu käis turul õunu müümas, eranditult iga kord enne kui ta rattaga Vasulasse tagasi sõitis, käis ta Kivi tänavast läbi, et meile tuua kotike kommidega. Eranditult iga kord. Ja parimatel turupäevadel andis salaja taskuraha. Lapsepõlvest on Anduga seoses nii palju mälestusi. Andu õpetas mind ujuma. Kui ma vanaema värskelt istutatud võõrasemadest lillesuppi keetsin ja vanaema mulle kere peale tahtis anda, pugesin ma Andu selja taha peitu ja näitasin vanaemale keelt. Andu olla vitsaga vastu käsi saanud minu eest. Algkoolis vedasin ma Andu maadlusmedaleid-vimpleid kooli ja uhkustasin, et minu vanaisa on tugev nagu karu, et katsugu vaid keegi mind kiusata, siis ma kutsun Karu. Mitte et keegi mind kiusanud oleks, aga kui nad oleks tahtnudki, siis küll Andu olekski tulnud.

This image has an empty alt attribute; its file name is blogger-image-793249976.jpg

Iga kord kui ma vaheajal maal olin, küsis Andu, mis mu kehalise kasvatuse hinne oli. See oli mul alati “viis”. Andu süda oli uhkust täis, et minust sporditüdruk on kasvamas. 
Kui Andu oli purjus, siis meeldis talle meid kas turjal ratsutada või sülle krabada. Vanaema oli alati pahane ja kartis, et Andu meid maha kukutab. Eks meil oli ka, aga samas oli see lõbus ka. Andu õpetas mulle salakeelt. “Kole kapp” oli salakeeles “kale kopp”, nii küsis ta ALATI kui külas olime, midagi “salakeeles”. Et kas ma ikka mäletan? Andu tuli meile alati bussi vastu. Vanasti ei olnud mobiiltelefone ja nii ta käis mõnikord mitu päeva lõunase ja õhtuse bussi vastas, sest ta arvas, et äkki me täna tuleme. Ma võiksin seda loetelu jätkata. 

Ma tahaksin, et Idal oleks ka oma “Andu”. Selline lahe paps, kes vahepeal helistaks, et küsida, mis kehalise hinne on ja kellele Ida saaks helistada kui ema ja isa kiusavad ning ülekohtused on. Selline, kes oleks lihtsalt olemas kui vaja. Kingiks sünnipäevaks ja jõuludeks suure ja mõttetu kaisumõmmi ning annaks salaja taskuraha. Kellele Ida saadaks oma pildiga jõulukaardi ja kes siis sellega sõprade ees uhkeldaks – vot see on minu lapselaps!

Ei katuseraha jagamisele abordivastasele liikumisele!

/ Eveliis / 9 Comments

Ma tean, et olen oma arvamusega hiljaks jäänud, kõik on juba ära räägitud ja ausalt, ega mul esimese hooga ei olnudki plaanis oma suud lahti teha, sest 1) Kuidas kasvatada inimest on selle teema väga hästi kokku võtnud, 2) ma kipun sellistes teemades minema liiga emotsionaalseks ja 3)mu sees on lihtsalt jõuetu viha ja oskamatus midagi teha riigis lokkava lolluse vastu. Aga nagu te aru saate, siis ma ikka avaldan arvamust ja loomulikult räägin ma sellest, et ca 140 000 eurot läheb aborivastaste MTÜ-le. 140 000 eurot? Abortide vastu võitlemiseks?

Mulle ei mahu see pähe. Mulle ei mahu pähe kaks asja. Esiteks see, kuidas abortide vastane võitlus lahendab sisulise probleemi. “Näiteks ma saaks abordivastasusest aru siis kui needsamad inimesed propageeriks korralikku ja head seksuaaltervise õpetust koolis ja näiteks õpetust lastele kuidas lapsed saaksid aru, et keegi tahab neid ära kasutada. Või kui nad toetaks seda, et igaüks kes tahab, saaks odavalt ja igal ajal kätte näiteks kondoome, antibeebipille jms., et igal juhul oleks enne arstide ja üldse abortide juurde tulemist juba eos võimalikult palju juhuste kokkulangemist ja abortide vajalikkust tekitavaid olukordi ära neutraliseeritud. 

Aga nad ei tee seda! Ei – selle asemel tahetakse need ka ära keelata, sest neid nähakse ainult perverssusena, mida tohib lastele õpetada või tutvustada ainult lapsevanem. Teate, kui meie ühiskond oleks utoopia ja ideaalne, siis see toimiks nii, aga paraku me ei ela Ideaalses Utoopias. Me elame täiesti tavalises riigis, kus inimesed kasutavad lapsi ära ning kus noored inimesed kipuvad ka mõnikord seksima ning sellel kõigel on tagajärjed, mida tuleb meditsiiniliselt ravida – kas näiteks psühhiaatrilise raviga või jah, mõnikord kahjuks ka tablettide ja abortidega. Täiskasvanute puhul näiteks samamoodi – see lihtsalt paraku on nii.” (Võtsin selle lõigu “Kuidas kasvatada inimest” ülalingitud postitusest, sest nii lihtsalt ja loogiliselt kokku võetud

Ja teine asi, mis mulle pähe ei mahu, on inimeste naiivsus, lollus ja ma isegi ei tea, kuidas seda nimetada, aga mis tuleb välja seda teemat puudutavates kommentaarides. See paneb mind küll appi karjuma ja mõtlema, et jumal hoidku, need inimesed käivad minuga ühes poes, sõidavad minuga ühes rongis, võib olla isegi töötavad minuga ühes majas. Ma ei taha nii rumalate inimeste keskel elada. Ma toon vaid mõned näited kommentaaridest – rohkem ei suutnud lugeda, sest ma päriselt läksin liiga närvi.

“Mis vahet seal on kui isa tõmbas uttu ja ema oli materiaalselt kehvas seisus ja psüühiliselt murtud. Inimene kasvab suureks, teeb omale karjäärivalikud ning tagab endale meelepärase elu. Keda siis enam huvitab, mida ema ja isa omal ajal tegid? Kah asi, mille pärast surma pooldada.” Milline inimene suudab nii naiivselt mõelda? Et ümbritsev keskkond ei ole üldse oluline, et sünnid soovimatu lapsena ja ei saa tunda kunagi vanemate armastust, aga pole hullu – kui tahad, siis täiskasvanuna saad ise elada unistuste elu ja lapsepõlv ei jäta ühtegi haava? Alles hiljuti oli lehes lugu noorest tüdrukust, kes vanemate armastuse kompenseermiseks astus suhtesse vanema mehega, jäi rasedaks, sai peksa, sest ei suutnud raseda alaealisena mehe vajadusi rahuldada ja sattus tänavale (või turvakodusse). Kas sellises olukorras alaealisel on parem lasta teha abort ja saada oma elu ehk järje peale või sünnitada üks laps vaesusesse ja viletsusse, emotsinaalselt katkise lapse(vanema) juurde. Kes omakorda ehk ei saa tunda armastust ja nõiaring kordub.

“Lapsel on õigus elule. Nii nagu igal inimesel on. Abordi pooldaja pooldab sisuliselt ema õigust oma laps tappa. Isegi ravimatut haiget pole kellelgi õigust tappa, miks peaks kellelgi olema õigus tappa täiesti terve ja elujõuline inimene? Eriti tänapäeval, kus soovimatu rasedus saab olla ainult hoolimatusest põhjustatud.” Loode ei ole veel laps. Ja kui ei ole täiesti eluterve ja elujõuline laps? Vaid on teada, et sünnib tugeva puudega? On siis parem elus vegeteerida, sest E-L-U? Maailm ei ole must ja valge, et kõik lapsed sünnivad armastusest ja soovimatu rasedus on vaid hoolimatusest põhjustatud. Kas sellise kommentaari kirjutanud inimene tegelikust elust teab midagi? Statistika ütleb, et Eestis väärkoheldakse seksuaalselt IGA PÄEV ühte last, aastas VÄGISTATAKSE Eestis 100 last, keskmine vanus on üheksa-aastat.

Varro Vooglaidi sõnavõtud, et “raha kasutatakse kõige süütumatute ja kaitsetumate inimeste eluõiguse kaitseks” on lihtsalt nii absurdsed, et ma ei suuda isegi neid kommenteerida. Kuidas on võimalik, et me elame riigis, kus mingid inimesed (eeldan, et keskealised mehed?) otsustavad selle üle, mida naine võib teha ja mida mitte? Me räägime mittesündinud laste õigustest ja korraldame abordivastaseid idiootseid rongkäike, aga kus on need laste õiguste eest seisjad siis kui neid lapsi seksuaalselt väärkoheldakse, kui nad vajaksid tuge ja abi? Mis eluõiguse toetajad? Häbiväärsed klounid, kes elavad mingis paralleelmaailmas.

Kõige parem abordivastane vahend on erinevatel teemadel (ka rasketel teemadel) rääkimine ja seksuaalharidus ning et igaüks kes tahab, saaks odavalt ja igal ajal kätte näiteks kondoome, antibeebipille jms., et igal juhul oleks enne arstide ja üldse abortide juurde tulemist juba eos võimalikult palju juhuste kokkulangemist ja abortide vajalikkust tekitavaid olukordi ära neutraliseeritud. Lihtne. Abordi keelamine ei ole mingi lahendus! Ja aborditegijate halvustamine veelgi vähem.

Abort ei ole kellegi jaoks rasedusvastane vahend, vaid väga keeruline personaalne otsus, mille üle ei peaks otsustama riik, vaid iga indiviid ise – õigus oma keha eest ise otsustada on inimõigus. Eesti liigub tänu senistele seksuaalharidusprogrammidele õiges suunas: kui aastal 1992 tehti 25803 aborti, siis 2018 juba vaid 3741. Erinevate riikide kogemused näitavad, et abortide keelustamine toob kaasa nn aborditurismi ning meditsiiniliselt ohtlikud “põrandaalused” abordid, mis seavad ohtu naiste tervise. Abortide vähendamise saavutamiseks on kõige efektiivsem viis suunata raha seksuaalharidusse.

Anna ka oma allkiri kui sulle tundub, et abordivastane liikumine EI PEAKS saama riigilt katuseraha. Seda saad teha SIIN.

PS: Mina ei ole kunagi ühtegi aborti teinud, mul ei ole selle teemaga ühtegi isiklikku emotsionaalset kogemust, aga mul on hea meel, et mul naisena on ÕIGUS ja VÕIMALUS vajadusel ISE otsustada!

Mul on hetkel piinlik olla eestlane

/ Eveliis / 31 Comments

Jah, ma räägin maskidest ja nende vastastest. Üldse tegelikult enam ei tahaks, sest vahet ei ole, mida kirjutada, läheb see vastastikuseks solvamiseks. Ei ole solvamise patust puhas ka mina ja tõepoolest nimetan vandenõuteoreetikuid, kes kardavad kiibistamist ja peavad maskide kandmise kohustust ajaloo suurimaks inimsuse vastaseks kuriteoks, lamemaalasteks, sest ma ei suuda viisakaks jääda kui inimesed lihtsalt on kaotanud ratsionaalse mõtlemise ja ütlevad, et “terveid inimesi koheldakse pidalitõbistena”.

Mis ma aga olen tähele pannud on see, et kui maskikandjad suudavad argumentidega selgeks teha, miks me peaksime hetkel maski kandma, siis vandenõuteoreetikud hakkavad lihtsalt solvama, sest neil ei ole mitte midagi muud öelda. Mul ei ole tegelikult vahet, kas mind nimetataks alloleva postituse kommentaarides “kaelarihmaga küünetehnikuks”, aga ma lihtsalt ei saa aru, kuhu kadus inimeste kaine mõistus ja see teeb mind kurvaks, tekitab hirmu ja muret.

Olgu. Võtame vaatenurga, et viirust ei ole olemas ja kõik on üks suur ajupesu, kuritegu, vandenõu ja see on vaid algus meie kiibistamiseks ja moslemiteks muutmisel. Maski vastu tuleb sõdida ja korraldada meeleavaldus ja kutsuda inimesed üles protesteerima. Ma tahaksin küsida, kas need inimesed, kes selliseid üleskutseid teevad ja kes sinna kogunevad, ei karda grammivõrdki, mis juhtub nende töökohtadega, nende pereliikmete töökohtadega, nende sõprade töökohtadega kui viirus plahvatuslikult levima hakkab tänu uuele (absoluutselt ebavajalikule) koldele ja riik lukku pannakse. Kõiki töid ei saa teha kodukontorist, kõiki teenuseid ei saa tarbida internetist, ja isegi kui saab, siis kust tuleb see resurss, mille eest tarbida kui pole sissetulekuid. Töötuse määr on 7,7%, paar kuud tagasi oli töötuid pea 50 000 ja neid tuleb iga päevaga juurde. Haigekassa on üüratus miinuses. Tervelt 6% elanikkonnast ei ole ravikindlustust. Need numbrid tõusevad ja olukord halveneb. Kas sellisest lihtsast asjast ei saa need protestijad aru.

Teine kurb asi kogu selle olukorra juures on lähedasteta jõulud. Kas neil inimestel ei ole lähedasi, kas neil puudub empaatiavõime nende suhtes, kes on haiglates ja hooldekodudes ning keda lähedased ei saa külastada, sest on viiruseoht. Oletame, et teie 89-aastane vanatädi on hooldushaiglas, elab päev korraga ja paneb endale aina uusi eesmärke, mille nimel elada. Minu vanatädi oli haige ja pani endale pidevalt eesmärke, mille nimel elada. Küll tahtis ta näha, et suureks kasvaks minu ema ja onu, siis mina ja õde, siis tahtis ta näha ära meie koolilõpetamised, minu abiellumise…Viimased eluaastad elas ta nende hetkede nimel kui me teda külastasime. Jah, meil oli kiire ja tihti me vaid jooksime läbi, aga me siiski olime olemas ja nägime seda väikest sädet tema silmis. Kui me oleksime talle öelnud, et tuleme alles 1,5 kuu pärast külla, oleks ta kurbuse kätte surnud. Mis te arvate kui palju on kurbust ja valu ja küsimusi hooldekodudes hetkel kui sealsetele elanikele on öeldud, et neid ei tulla vaatama. “Kas ma olen midagi valesti teinud?”, “Kas nad on mind unustanud?” küsivad osad nendest päevas mitu korda. Lugege Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu muret koguduse FB lehelt. Ma olen temaga nõus, et hooldekodude külastamise piirangut ei tohiks seda, aga me ei oleks selles olukorras kui inimesed oleksid empaatiavõimelised, mõtleksid mitte vaid enda, vaid teiste peale ja lihtsalt käituksid vastutustundlikult.

Ma ei suuda aru saada nendest, kes uhkusega räägivad, et nemad küll maski ei kanna. Mulle meenuvad hullud nullindad, kui teatud ringkond vastu rinda tagus ja ütles, et nemad turvavööd küll ei kasuta ja kiirusepiirangud on nõrkadele. 90-alas sõidab iga normaalne inimene vähemalt 130-ga. Ma ei suuda mõista neid, kes kisendavad sotsiaalmeedias, et valitsus tahab meid allutada ja kas pole õudne, et me oleme selle aasta märtsist saati teinud seda, mis valitus meil käseb. Minu arvates on õudne hoopis see, et inimesed ei saa aru, et reeglid ja käitumistavad on ühiskonnas alati olnud. Me käime koolis, tööl, ei lähe punase tulega üle tee, ei viska prügi metsa alla, maksame makse – me “allume” korraldustele ja ma ei ole kordagi tundnud, et see kuidagi ahistaks minu vabadust. Ka ei võta mult vabadust maski kandmine. Meil on pigem teisi kohti, kus endaks olemise vabadusi ohtu seatakse. Ma ei pruugi maskis imeline välja näha, võib-olla on isegi umbne ja äkki polegi kasutegur hiilgav, aga ma olen nõus selle ära kannatama, sest see on vähim, mida mina teha saan, et Covid purki tagasi panna, et säilitada oma töökoht, et säilitada maskivastase töökoht, et hoida oma lähedasi ja teiste lähedasi. Kui niipidi võtta siis maskikandmise kasutegur on pagana suur.

Maski kandmine on hoolimise näitamine. See näitab, et me oleme võimelised mõtlema teiste peale. Maski mitte kandmine on näkku irvitamine nendele inimestele, kelle abi võib vaja minna ka muudel juhtudel kui (väljamõeldud) koroona. Arstiabi võib vaja minna ka siis kui juhtub autoõnnetus, murrad jalaluu, lihtsal kõhuvalul võivad olla traagilised tagajärjed kui arstiabi ei saa kiiresti. Aga mis siis kui ei ole resurssi? Sest me ei ole suutnud nii palju hoolida, et kanda maski. Maski ei peaks kandma, sest meil kästakse, vaid sellepärast, et me hoolime ja näeme kaugemale oma ninaotsast.

Ja ma tõesti olen nõus, et ikka väga priviligeeritud elu on elatud kui maski kandmine on kõige suurem raskus, mison läbi elada tulnud.

Sarkastiliselt võiks öelda, et mul on hea meel, et mu vanaema elab ja näeb, et 2020 aastal pannakse inimeste vastu toime kordades suurem kuritegu kui 1940-aastate repressioonid. Siberisse saatmine oli puhas meelakkumine, turismireis selle kõrval, kui jultunult hetkel inimestega käitutakse. Ma saan aru, kui me peaksime maski kandma 24/7 ja hoidma 2m vahet kodus oma pereliikmetega, siis ma saaksin veel sellest aru. Aga poes, teatris, kinos käimine on vabatahtlik, keegi ei sunni sinna minema, vabalt võib olla kodus ja maskita. Keegi ei käse seal maski kanda. Suur silm ei valva meie üle.

Ja lõpetuseks – kui keegi tahaks meid nii hirmsasti kiibistada, kas selleks ei oleks olemas mõni lihtsam ja tõhusam meetod kui mask?

*päise pilt – Ohhsanugis

Kallis riik, aitäh!

/ Eveliis / 35 Comments

Ma olen oma valdkonnas hea, julgen isegi öelda, väga hea spetsialist, ma olen haritud, intelligentne, töökas, ma armastan oma tööd. Lisaks sellele olen ma ema, küll ühe lapse ema, aga siiski ema, kellel on läinud lausa nii halvasti, et laps on andekas ja selgub, et ka ambitsioonikas. Me elame maal, laps käib maal lasteaias, aga mina käin linnas tööl. Teate küll, mida see tähendab. Maal ei ole sobivaid huviringe varnast võtta ja ega tööga on ka sama lugu. Muidugi midagi ma leiaksin, aga panite tähele, ma olen väga hea spetsialist. Kui ma ei töötaks oma valdkonnas, siis see oleks ande raiskamine. Sama on ka minu lapsega. See oleks ande raiskamine kui ma temaga ei tegeleks ja teda õigetesse huviringidesse ei veaks. Ehk siis ma sõidan kaks korda nädalas sada kilomeetrit vaid selleks, et mitte raisata oma ja lapse annet. Tulen hommikul varem tööle, et saaks varem töölt ära minna, sõidan lapsele järele, läheme linna huviringi ja siis tagasi koju. Ta tahaks veel viiulit ja klaverit ka õppida ning isegi eelkoolis käia, aga teate, see logistika muutub liiga kurnavaks. Kaks korda nädalas jõuan ma koju hilja õhtul. Olen täitsa väsinud sellest edasi-tagasi sõitmisest.

Mul on hea meel lugeda, et minu armas riik on ühtäkki muutunud nii mõistvaks töötavate emade suhtes. See on tänuväärt asi, liiga pikalt on meie riigis “tähtsaid töid” teinud vaid keskealised mehed. Rõõm on lugeda, et lõpuks ometi on riik toetav naiste karjääri tegemises. Seega ütlen juba aitäh ette. Mille eest, küsite? Ikka selle auto ja autojuhi eest, mille te mulle saadate*, et töö- ja eraelu hõlbustada, et ma ei peaks oma pead vaevama logistikaga, vaid saaksin olla pühendunum ema, abikaasa ja töötaja. Võib olla oleks mul isegi rohkem aega sõprade jaoks. Aitäh! Suurt autot ei ole vaja, sest ikkagi vaid üks laps, kuid kui tohib paluda, siis piisavalt suur, et koer ka pagasnikusse mahuks. Täitsa isegi mõni Kia linnamaastur ajab asja ära.

Kui autojuhisoovijaid on hetkel liiga palju, siis pole hullu, mul on teine lahendus ka pakkuda. Tööandja maksud võiksid töötava ema kohta olla nii palju madalamad, et tööandja jääks ellu kui maksaks mulle palka vahemikus 3500-6900 eurot. Siis mul ei oleks autot ja autojuhti vaja, ma saaksin endale lubada lapsehoidja ja isikliku autojuhi. Täitsa ise maksaks oma taskust. Üldse ei tahaks riigilt abi. Aga ma saaksin hea ema olla. Ja hea abikaasa. Ja hea töötaja. Hea spetsialist.

Aitäh!

Ja kui juba tänamiseks läks, siis tänan sind,armas riik, ka selle eest, et Selveris 10-tunniseid tööpäevi tegevate emade lapsed võivad poest tasuta šokolaadi võtta.

Aitäh veelkord!

*Kui täna auto toote, siis ärge enne üheksat tulge, mind ei ole kodus varem. Autojuht võib alustada tööd lausa uuest nädalast, mul see nädal on juba ära organiseeritud.

Psühholoog ja Härra prominentne isik

/ Eveliis / 8 Comments

Tänu (hmmm, väga veider on seda sõna siinkohal kasutada) Covid´ile olen ma sel aastal osalenud hästi paljudel webinaridel. Kohati isegi tõesti tuleb koroonale tänulik olla, sest kui ma oleksin webinaride asemel osalenud seminarid, oleks mul ajast kahju olnud. Mõned neist on sellised “nähtud-tehtud” ja ausalt panevad mind silmi pööritama, et kaua võib samast asjast jahuda, aga ikka osaled, lootuses saada tutvusi, nippe, näpunäiteid, kogemusi. Tänu webinaridele saab kenasti rööprähelda ja aja kokkuhoid sõitmise ja parkimiskoha leidmisel on arvestusväärne. Samas on sõna “tänu” kasutamine ikka nii vale, sest füüsiliste messide asendumine virtuaalsetega on minu 2020 osaliselt täitsa p..i keeranud. Sellest ei hakka ma rääkimagi, mida projektide edasi lükkamine endaga kaasa tõi. Alles paar kuud tagasi pidin ma osalema ühel prominentse isiku juhitud ärivisiidil ühele mind huvitavale sihtturule. Kaks päeva enne reisi toimumist muutus see riik “punaseks tsooniks” ja visiit jäi ära. Aga moodsad ajad, moodsad lahendused, moodne mina – webinarid ja online-konverentsid selle asemel it is. Lisaks nendele hoian ma silma peal ka paljudel lehekülgedel, mis teavitavad erinevatest ärivisiitidest, seminaridest, konverentsidest ja nii pole vist ime, et see prominentse isiku nimi on sel aastal päris palju mu uudisvoost läbi käinud. Ma olen oma tööalases uudisvoos näinud inimesi seda nime palju mainimas. Olen isegi tundnud teatud aukartust, et kui peaks kunagi kohtuma, kas oskaks suheldagi.

Täna käisime me jälle psühholoogi juures. Jajaa, sellel lool ON seos, ma luban. Ma ei saa ega taha jagada üksikasju, aga ühe seiga, millel me ka täna kaudselt peatusime ja mis selle eelnevaga haakub, jagan teiega ikka, sest naljakas (minu meelest). Seda teame me kõik, et vanemad oma lapsed pekki keeravad. Kusagil jäi mulle isegi silma üks meem, et “kui vanemad lapsi pekki ei keeraks, siis nad ei koliks kunagi kodust välja”. Nii pole ka minu vanemad erandid. Järgnev ei ole absoluutselt etteheide, aga minu ema on alati olnud hästi nõudlik ja emana ta kiitusega just eriti ei priisanud. Või siis ütleme nii, ta leidis alati kellegi, kellega mind võrrelda, ja kellele ma alla jäin. Minul on selleks kellekski, kellega mind võrreldi, alati olnud “Ene poeg”. Ma olen kasvanud üles kuuldes kui tubli on “Ene poeg”. Ma tänaseks isegi enam ei mäleta, mida ta kõike tegi, aga ta tõesti oli eriline oivik (nagu parimas mõttes), ma ei osanud tookord isegi kade olla, sest ta oli minust “nii palju vanem” – lausa kolm ja pool aastat äkki, et tunduski hoopis teine level. Meie ta õega mängisime nukkudega, tema osales samal ajal suure tõneäosusega mõnel järjekordsel olümpiaadil. Iga kord kui ema sõbrannal külas käis, teadsin ma, et mind ootab ees loeng sellest, mida kõike “Ene poeg” saavutanud on. Oli ka, aga ma mingi hetk hakkasin seda ignoreerima, sest kaua sa jaksad. Kunagi ema ütles naljaga (oli ikka naljaga?), et no kui sinust välisministrit ei saa, siis suursaadikuks võid sa ikka ju saada. Kust selline mõte? Loomulikult sellest, et “Ene poeg” oli ühes või teise riigis suursaadik.

Imeliste jõulupakkumiste aeg on käes

/ Eveliis / 12 Comments

Oh, kuidas mulle meeldib see aeg aastast, kui uksest ja aknast tuleb reklaami jõulukinkide soovitustega, varsti peaksid lisanduma ka sms-laenude reklaamid, sest ega kingid ei tohi ostmata jääda ka siis kui võimalusi napib. Alati on võimalus. Laupäevaõhtuste multikate vahele topitud mänguasjade reklaamid on nii pikad, et mul päriselt läks meelest ära, mis multikat ma vaatasin. Lisaks tulevad igal aastal imelised jõulupakkumised erinevate kalendrite näol. Iseenesest saan ma neist aru – tahaks nagu päkapikutada, aga samas oled piisavalt mugav, et ise midagi teha. Ei, ma ei halvusta, ongi mugav ja mõned kalendrid on täitsa põnevad, sõltuvalt inimese eelistustest alustades sokkidest kuni seksmänguasjadeni. See viimane on mu meelest parasjagu intrigeeriv, et ma päriselt isegi esimest korda elus mõtlen, et a võib olla peaks ka endale advendikalendri ostma. Samas peaks selle siis hoolikalt ära peitma, sest Idale ei viitsiks küll seletama hakata. Sokid oleks lihtsam. Või kreemid. Või küünlad.

Ühesõnaga, ma ei ole Grinch, kes jõule ei armasta ja kinke vihkab, kingitused käivad ikka asja juurde, aga need ei ole kõige olulisemad. A millest ma siis rääkida tahtsin? Noh nendest imelistest pakkumistest. Kuulsin reklaami, et Joik on välja tulnud erikollektsiooniga, kus küünla seest võid leida Tanel Veenre ehte. Millisele naisele ei meeldiks kombinatsioon lõhnaküünaldest ja Tanel Veenre ehetest? Läksin siis mina ka kohe uudistama. Küünla hind on 59 eurot. 59 eurot! Miks ma peaksin ostma erikollektsiooni kui ma saaksin osta “tavalise” Joik küünal 9,90 eest, siis Tanel Veenre ehe sinna juurde 39 euro eest ja säästa 10 eurot ehk siis ma saaksin kokkuhoitud raha eest veel ühe küünla osta. Idee kui selline on mu meelest megalahe ja loomulikult saan ma aru, et selle mõte on pakkuda midagi teistmoodi, lihtsalt hind on mu jaoks natuke üle võlli. Vana koi nagu ma olen.

Samas küünlatrio aardejahi kohta ei ütle ma ühtegi halba sõna. Hind on soodsam kui kolm küünalt eraldi ostes ja lisaks võib leida küünalde seast Tanel Veenre ehte. Ehk siis kui ma niikuinii lõhnaküünlaid ostaks, siis muidugi ma valiks tavaliste küünalde asemel sellise, kust võin leida ka ägeda ehte.

Mida teie üldse nendest erinevatest advendikalendritest arvate? Millised on teie lemmikud?

Kuidas lihtsa vaevaga end alaväärsena tunda?

/ Eveliis / 23 Comments

Ma olen see tüüp, kes alati Mareki üle naerab kui ta poodi minekuks duši all käib, end korralikult riidesse paneb, lõhnastab, kella käe peale paneb. Ses mõttes, et kui tal maja värvides saab värv otsa ja oleks vaja poodi minna värvi juurde ostma, siis ta mitte kunagi ei lähe niisama otse nende värviste tööriietega, vaid teeb kõik need eelpoolmainitud protseduurid. Samal ajal kui mina olen poodi läinud ka Uggs-ide ja pidžaamapükstega, sest hiline õhtu, aga piim sai otsa ja poodi oli vaja minna. Mitte mingi hinna eest ei oleks ma viitsinud end sättima hakata. Mis vahet seal on, millisena ma poodi hüppan, olen ma mõelnud.

Selgub, et tegelikult ikka on küll vahe.

Ma käisin eile Idaga laulutunnis ja koju sõites ütles Ida, et tal on uusi saapaid vaja, et ta ei saa nende paeltega saabastega hakkama (jaajaa, küll ma õpetan, see ei ole hetkel teema) ja kuna me olime just Rocca Al Mare lähedal, mõtlesin, et olgu, lähme ostame talle saapad. Mul endal on BB kreem (ja mõned teised, vähesed ilutooted, mida kasutan) otsas ning ma mõtlesin läbi hüpata ka I.L.U poest, mis kohe ette jäi ja mulle BB kreemi meelde tuletas. Otsisin seal riiulite vahel seda paganama Shisheido kreemi ja ei leidnud. Kaks müüjat ei teinud minust väljagi, lobisesid omavahel. Ju ma siis jätsin mulje, et olen vales poes ja lihtsalt tahan tasuta hulepulka kasutada. Ma muidugi ei armasta ka neid teise äärmuse poode, kus müüjad peavad kohe ukse peal ründma ja küsima, kas saavad abiks olla (Denim Dream, Springfield), aga kui ma ikka mõnda aega riiulite vahel ukerdan ja ilmselgelt midagi otsin ning poes ei ole ühtegi teist klienti, siis ma ootaksin ikka natuke abi pakkumist küll. Seda enam, et leidsin lõpuks Shisheido leti üles, oma kreemi mitte ja oleksin hea meelega midagi muud proovinud, aga ma ei oska ise valida, sest mu kogemus piirdub kahe BB kreemiga, millest kumbagi ma seal valikus ei leidnud.

Läksin kreemitult minema, sest põhimõtteliselt ei olnud ma nõus enam ise valima ja oma raha sinna poodi jätma ning tundus, et ega müüjatel ka suurt vahet ei olnud, et ma lahkusin, nad leidsin just poodi sisenenud meeskliendi, kellele meelsasti tähelepanu pöörati.

Nats mõru tunne jäi sisse, et mis mõttes must välja ei tehtud. Et kas ma siis näen selline välja, et minu ilutooted tulevad Maximast või nägin ma koroonahaige välja (see sümptomiteta haige, keda vanasti nimetati terveks inimeseks), et minust oli vaja eemale hoida? Võib olla muidu ei olekski sellele tähelepanu nii väga pööranud, aga see ei ole kahjuks esimene kord kui minust selles poes välja ei teha. Ja ma julgen täiesti ausalt öelda, et mitte teenidamise ja välimuse vahele saab teatud poodides panna võrdusmärgi. Ma olen ühe korra selles poes ka hea teeninduse osaliseks saanud – siis ma ei olnud tennistega ja juuksed ei olnud ka krunni visatud suvaliselt (mis on samas nii jabur, sest kammoon, kes päriselt hindab poes klienti välimuse järgi!). Võiks ju arvata, et võib olla mingi minu paranoia, aga lugedes IG story’s teiste kogemusi nii selle kui teiste poodidega, siis ikka täitsa julgelt võib öelda, et riietuse ja teeninduse vahele saab võrdusmärgi panna. Nagu päriselt, kuidas vaatab müüja mulle peale ja mõtleb, et ah, temaga ma ei viitsi tegeleda, sest…oot aga miks siis? Sest sa eeldad, et ta näeb välja nii nagu tal ei oleks raha? Või mis see on, oma võimalus näidata teisest inimesest üleolekut pannes teda tundma nagu “elavat s…ajunni” kui tsiteerida ühe mu blogilugeja kommentaari selle teema kohta.

Tellisin oma BB kreemi nüüd siis Tallinki netipoest. Keegi ei saa mind välimuse järgi hinnata ega selle järgi teenindada/mitte teenindada. Samas on natuke kurb, sest ma olen ka seda tüüpi, kes ilutooteid netist tellida ei oska ega julge. Tellin neid kindlaid asju, millega olen harjunud, milles tean, et ei pettu ja mis on aastast aastasse töötanud. Aga võib olla oleks ma pärispoest leidnud midagi uut ja huvitavat? Ostnud rohkem. Nüüd jäin oma kindla valiku juurde. Mõneks ajaks on jälle füüsiliselt poodi mineku isu üle läinud (hetkel muidugi vist on täitsa hea see), sest no ma ei taha küll, et keegi minust mööda vaataks, sest olen poodi tulnud nagu tavaline pereema, mitte pole end üles löönud nagu läheks galale.

Järgmine kord kui teenindust ja nõu tahan poes, siis tean, et löön end enne üles. Käin maniküüris, pediküüris, lashliftis, botoxis, juuksuris ja ostan uued riided.