“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Võimalik, et ma olen kivi all elanud, aga sattusin eile lugema ühe Norra meeskirjaniku kolumni ja pidin ikka täitsa tükk aega mõtlema, et mis järgmiseks, kui hetkel on uueks ilukirurgia trendiks naiste seas oma alakeha (ehk siis häbememokkade) korrigeerimine.
Ma olen selle meeskirjanikuga ühes paadis. Ei viitsi uuesti seda kolumni üles otsida, aga põhimõtteliselt kirjutas ta sellest trendist oma (mehe) vaatevinklist. Kirjutas, et tüdrukud, lõpetage ära, sest viimane, mille peale mees sel hetkel kui ta sinna piirkonda jõuab, on vaadata, milline alakeha välja näeb või et seda võrrelda mõne teisega või et tegelikult kui aus olla, siis tal ei ole õrna aimugi, milline võiks üks kole alakeha välja näha, et mis selle koledaks teeb. Ta kirjutas, et uskuge mind, ma räägin suure osa meeste eest, aga me ei raiska mitte ühtegi mõtet teie alakehale selles mõttes. Jah, on teatud kehaosad, millele mehed pööravad rohkem tähelepanu ja mis panevad võib olla pead pöörama, aga häbememokad on viimane asi, mille peale üks mees mõtleb. Nii et lõpetage see trend ära.
Ütlen täiesti ausalt, et see on teema, mille peale ka mina ei ole kunagi mitte ühtegi mõtet raisanud, ma ei oleks selle peale tulnud, et see isegi võiks teema olla. Ja veel vähem, et see operatsioon on trend. Okei, kui järele mõelda, siis ma ehk äkki võib olla olen 1-2 naist kuulnud oma alakehast rääkimas, et vot see või too asi on …kole? ja okei, ma siis mõistan, et need 1-2 naist tahavad end korrigeerida, aga kui palju neid koleda alakehaga naisi siis on, et kõik korraga end korrigeerida tahavad? Ja kust nad teavad, et nad sealt koledad on? Mille või kellega võrreldes? Kuidas see ilustandardite fookus sinna jõudis?
Väidetavalt on üks Norra influencer selle operatsiooni ära teinud salaja, sest kui ma õigesti aru sain “see operatsioon on häbiasi, sellele vaadatakse viltu, aga meil, naistel, peaks siiski olema õigus ise oma v..u(vabandust vulgaarsuse pärast, nii ta end väljendab) üle otsustada.” Jah, ma olen nõus, meil ongi õigus ise otsustada, ei pea häbi tundma, tõesti ei pea, aga mu pähe lihtsalt ei mahu mõte, et kusagil istuvad (eeldan et) noored naised, kes murravad oma pead selle üle, kas nende v..t on piisavalt ilus. Ausalt, mu aju plahvatab.
Ma mõtlen, et kas me, naised, ei peaks kasutama oma aju pigem selleks, et võidelda palgalõhega, tegeleda sellega, et meil oleks rohkem naisjuhte nii poliitikas kui ettevõtluse, mõelda ma ei tea kasvõi keskkonna peale, mitte raiskama oma ajumahtu sellele, mida üks mees võib arvata meie häbememokkadest. Nagu päriselt. Kust see tuleb?
Okei, ise küsin, ise vastan. Ma saan aru (üht teist artiklit lugedes), et “probleem” on tekkinud sellest, kuidas pornofilmides naise vagiinat kujutatakse ja naised on “iluideaali” sealt üle võtnud. Noh veab siis mul, et ma ei ole oma elus ühtegi pornofilmi vaadanud. Jah, kohe saan 40, aga ei ole jah.
Nädalavahetusel toimus “Harjumaa laululapse” võistlus, kus ka Ida osales. Emana ütlen ma, et ma ei saaks oma lapse üle rohkem uhke olla, seda juba sajal erineval põhjusel. Esiteks, et tal on minu arvates tõesti ilus lauluhääl ja ta oli laval nii armas. Teiseks, et tal on julgust ja pealehakkamist – ma ei kujutaks ette, et peaksin laval mikrofoni, publiku ja žürii ees laulma, ma enne oleks nõus vist piima-juurviljasuppi sööma, aga tema – haaras mikrofoni ja laulis nagu pisike pääsuke. Kolmandaks, et ta nii kaugele jõudis. Mulle on muidugi arusaamatu, miks ta (ja teised temavanused) on grupis, kus on koos lasteialapsed ja koolilapsed. Seitsmeaastane (võib olla alles seitse saanud) lasteaialaps ja üheksa-aastane (võib olla kohe kümme saamas) koolilaps on kaks väga erinevat lauljat. Ei, see ei ole siin pettunud ema hala, aga olete te minuga nõus, et oleks ju loogiline, et lasteaialapsed ja koolilapsed on erinevates kategooriates. Aga see selleks, mina olin juba uhke ette. Päris ausalt vaatasin teda laval ja nagu ikka emadel, pisarad tulid silma. Muidugi tulid mul pisarad silma ka teiste laste esinemiste ja autasustamise ajal, aga oma pääsuke on ikka see kõige armsam.
Paar tundi hiljem, endal süda ikka uhkust täis, tundsin ma end korraga jälle läbikukkunud emana. Miks? Ma jõuan sinna. Alustame algusest. Ida ei saanud auhinnalist kohta ja loomulikult oli ta pettunud. Esimese hooga ei osanud ma aru saada, mida ta tundis, hoidsin teda süles ja ütlesin, et sellest ei ole midagi, et kõik, kes siia jõudsid on juba võitjad, aga Ida ei lasnud end lohutada. Ta puhkes lahinal nutma ja hakkas end süüdistama – “ma laulsin häbeliku häälega”, “ma ei meeldinud neile”, “see on mu elu halvim päev, ma ei oleks tahtnud siia tulla, me oleksime pidanud minema hoopis vanaema sünnipäevale.” Ma võtsin ta kõvasti kõvasti kaissu ja püüdsin nii hästi lohutada kui oskasin, ise samas tundes, et ma ei oska ja et mu sõnad ei loe midagi. “Ei, ei ole nii, et osalemine on tähtis, võit on kõige tähtsam, ma ei meeldinud neile” nuttis Ida ja mul oli tast nii kahju. Ma sain seal samas teada, et Ida ei ole minusugune lillelaps. Minus ei ole kunagi olnud võistleja hinge, mulle ei ole absoluutselt mitte kunagi olnud oluline võita. Ma ei tea, kas selle pärast, et ma olen andetu ja tean, et lootust niikuinii ei ole või lihtsalt olengi sellist tüüpi, kelle jaoks see üldse pole oluline. Seepärast ma ei osanudki teda ette valmistada, sest minu jaoks ei ole see oluline. Ma oleksin pidanud teadma(ma ju tunnen oma last ometigi!) , et tema ei ole samasugune, et temas on võistlejahing. Ma ju tean, et ta on (isegi minust) emotsionaalsem ja õrnahingeline, mitte sisemiselt surnud nagu mina. Miks ma seda arvesse ei võtnud juba enne konkurssi?
Lasin tal oma süles nutta ja kurb olla, lohutasin, kuid lubasin tal lihtsalt kõik oma emotsioonid välja elada. Lõpuks sain ta siiski natuke naeratama. Mul on nii hästi hea meel, et mõned teised osalejad, kes nägid, et ta mul süles nutab, teda lohutama tulid. See aitas rohkem kui minu sõnad. Ma olen neile hästi tänulik. Kui nüüd Ida emotsioonid ja pettumus kõrvale jätta, siis ma ei taha kuidagi jätta muljet, et ei ole võitjate või tulemustega rahul. Need lapsed, kes võitsid, olid igati selle ära teeninud. Ma ei ole mingi asjatundja, kõik lapsed olid hullult head, aga mõned olid ikka väga head, v-ä-g-a head! Rääkisin ka Ida juhendajale, et enne kui mul last ei olnud, mõtlesin ma, et vaesed vanemad, kes peavad laste kontsertidel käima, aga nüüd saan aru kui rumalalt ma mõtlesin. Pole midagi vaesed vanemad! Laste esinemised on toredad.
Koju jõudes olin ma Ida tuju suutnud heaks teha, ta natuke ära osta ja mulle tundus, et ta sai täitsa kenasti aru, et ta ei olnud mitte kaotaja, vaid ka üks võitjatest. “Emme, aga ma tahan tagasi Kaari juurde laulma minna ja võib olla viiulit ka õppida,” ütles ta mulle kodus. Vastasin talle, et pole probleemi. Logistiliselt ma muidugi ei kujutanud ette, kuidas ma teda ühte ja teise kohta vedama hakkan töö kõrvalt, aga tol hetkel olin ma kõigeks valmis, sest nagu öeldud, ma tundsin end jälle läbikukkujana.
Miks? Kõige pealt muidugi eelmisest postitusest tulnud emotsioon, et ju ma olengi halb ema, kes laseb lapsel (valimatult?) youTube’i ja TikToki vaadata ning süüdistab väärastnud iluideaalides teisi, mitte ei näe palki oma silmas. Muidugi võiksin ma end õigustada ja öelda, et jätsin tolles postituses nii palju kirjutamata, sest inimestel on kombeks solvuda iga asja peale, aga sellel pole mingit tähtsust. Niikuinii on (blogi)maailmas kahte tüüpi vanemaid – ideaalsed ja minu tüüpi, kes kõike ei keela ja pärast teisi süüdistavad, et emana läbi kukkunud on. Teiseks tundsin ma end nii halvasti, et emana selline lillelaps olen. Muidugi ma tean, et Idal on ilus lauluhääl ja sellega oleks võinud juba varem rohkem tegeleda, aga erinevatel põhjustel jätsime me ka Kaunid kunstid pooleli ja ma ei tundnud, et tahaksin last sundida, las ta olla laps, küll jõuab. Võib-olla on see vale hoiak, võib olla oleksin ma ammu pidanud sundima ja rohkem temaga tegelema. Ja jumala eest, palun ärge lugege siit välja, et ma lapsega üldse ei tegele – ma pean siinkohal tegelemise all silmas erinevaid lasteaiaväliseid ringe.
Kui ma õhtul Ida olin magama pannud, tundsin ma, kuidas mul kõik need enda emotsioonid, Ida emotsioonid üle pea lõid ja ma nutsin end Ida kõrval magama. Lihtsalt lamasin pimedas voodis Ida kõrval ja lahistasin nutta. Ei tahtnud, kartsin Idat üles ajada, aga pisarad lihtalt pressisid silmist välja. Mina võtsin seda lauluvõistlust nagu muuseas, noh, et lähme käime ära, vaatame, kuidas läheb, tuleme koju tagasi, vaatame koos multikat ja elu läheb edasi. Süüdistasin end, et ei olnud süvenenud, et ei olnud ette mõelnud, kuidas Ida võiks reageerida, et ei olnud teda paremini ette valmistanud. Jah, võit võib olla oluline ja kes ei tahaks auhinda saada kui oled selline võistleja-tüüp, aga et ta saaks aru, et oli juba võitja, et ei tunneks end kaotajana, et ei arvaks, et laulab halvasti. Või et miks ma siis tema laulmist rohkem ei arenda, miks ma sellega rohkem ei tegele, kui tean, et talle see meeldib ja ta tahab võita. Miks ma ei ole pannud teda muusikakooli, miks ma ei ole uurinud targematelt, mida teha, miks ma olen seda kõike ebaoluliseks pidanud. Mu peas keerles miljon miksi ja süütunne näris, sest paganas, see ema süda ikka murdus kui lapse lootus ja ootus purunes. Ma oleksin võinud temasse enne võistlust rohkem juba-võitja-hoiakut sisendada, et see pettumus ei oleks nii suur olnud. Et ta oleks käega löönud ja öelnud, et järgmine kord uuesti!
Hommikul ärkasin paistes näoga. Süütunne ei olnud nutuga kuhugi kadunud. Lisandunud oli halb enesetunne. Õnneks vähemalt Ida tuju oli hea. See oli kõige olulisem. Mäletate seda kirja, mis mu ema mulle pulmadeks kirjutas ja mida ma loen kui mul on raske, sest see annab mulle mingil moel jõudu ja enesekindlust. Ma tahan, et Ida oleks samamoodi rohkem kui täiuslik –ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. /…/ olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe. Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas. Emme
Mingi aeg tagasi kirjutasid mulle paar sõpra ja tuttavat, et kas ma tõesti olen Ukrainas ja vajan raha. Et tundus küll kahtlane, et minusugune instasõltlane pole pilte lisanud oma reisist, aga et kiri ja abipalve oli väga usutav. See oli esimene kord kui mu konto kaaperdati.
Kuid tagasi hakkas mu kontol toimuma jõhker jälgijate liiklus. Jälgijaid kadus, tuli asemele ja nii muudkui edasi-tagasi. Suhteliselt kahtlaseks kiskus. Ma reaalselt veetsin oma IG kontol tunde ja kustutasin jälgijaid, kes tundusid kahtlased. Kui te ei usu, et see oli tüütu, siis ma ütlen teile, OLI. Igatahes tekkis vaikus ja tundus, et lōpuks on asi kontrolli all. Ennetan ja ütlen, et jah, mul oli kontol kaheastmeline sisselogimine.
Paar nädalat tagasi sōitsin sōbrannaga Tartusse ja sattusime Instagramist rääkima. Tal juhtus sama asi (ja ta ei ole suunamudija ega keegi tuntud). Tema sai konto tagasi, nii et pidi Instagrami saatma enda foto, kus hoiab paberile kirjutatult koodi, mis Instagram talle saatis.
Vōdistasin ōlgu, et issand kui ōudne, et mul on siis ikka täitsa hästi läinud, aga näete… hōiskasin enne ōhtut. Keset kaunist pühapäeva, samal ajal kui ma Instagrami kasutasin, logiti mind välja. Pidasin seda lihtsalt tehniliseks apsuks, kuni sōbrad hakkasid uurima, et miks kontot ei ole. Siis tundus asi juba kahtlane.
Lōpuks kirjutasin ka Instagrami. Sain sama “ülesande”: saada foto oma näost, hoia paberil koodi, mille saatsime, vaata et mōlemad käed oleks näha. Kusjuures kui ma poleks samal teemal sōbrannaga rääkinud, siis ma poleks julgenud seda teha. Tundus ka nii kahtlane.
Jäin ootama. Midagi ei juhtunud. Nüüd vist on nädal möödas. Kui eile oma kontonime guugeldasin, leidisin sellise pildi:
Ei saa öelda, et väga meeldiv on oma näo ja nimega näha mingit araabiakeelset (või mis iganes keel see on) jura. Muidugi on mul jõhkralt kahju oma konto kadumisest, see on ikkagi ju minu virtuaalne fotoalbum olnud ja täis erinevaid mälestusi. Kui ma ei eksi, siis see oli mu esimene IG foto.
2012 aastast. Kaheksa aastat vastu taevast. Teisalt jällegi, kui seal tõesti mingid teised vennad toimetavad, siis parem olgu deaktiveeritud. Lootus sureb viimasena, äkki ikka õnnestub oma konto endale tagasi saada, kuid 99,9% tõenäosusega jään ma edasi toimetama sellel kontol:
Kas teil on mōnikord nii, et tahate midagi väga, olete selle nimel vaeva näinud, lootnud ja isegi tundnud end enesekindlalt, et jah! see läheb hästi? Ja siis avastate ōudusega, et olete oma lollusest (ja mitte viitsimisest oma mälu kontrollida, kas tähtaeg oli ōigesti meeles) kōik pekki keeranud ning peate endale tunnistama, et olete “idiot sandwich”?
Kadestan teid kui te sellises olukorras pole olnud. Mina täna olen!
Ei saa ega ka taha pikemalt rääkida, mille ma pekki keerasin, tahtsin lihtsalt endast emotsiooni välja elada. nagu miks ma selline idioot olen???
Panin eile Idat magama ja kuna ta on otsustanud, et ainus viis, kuidas ta meie toas meie keskel ei maga, on magada keskmises avatud toas, kuulasin ma samal ajal alt korruselt telekast kostvat “Pealtnägijat” . Kuulasin ja mõtlesin samal ajal ka omi mõtteid ning jõudsin järeldusele, et ma olen üks segaduses ja/või rumal inimene. Sest jälle on tekkinud terve trobikond asju, mida ma ei mõista. Vol1 alles oli, aga siis ajasid mind segadusse pigem moodsad asjad, nüüd sellised…argisemad?… asjad.
Pensionitõus. Valitus kinnitas, et aprillist jõustuv pensionitõus kasvatab keskmiselt vanaduspensionäri sissetulekut enam kui 20 euro võrra. Kuidas see on saavutus? Või asi, mille üle uhkust tunda? 20 eurot aastal 2021 on sama suure väärtusega kui…issand, mul ei tulegi võrdlust, sest no olgem ausad, see on peenraha, mis ühegi pensionäri argielu kuidagi ei paranda. Jah, ma saan aru, et kokku kulub pensionitõusudele kümneid miljoneid, aga dafaq, püüdke ise elada 251-594 euroga kuus, nii et saaks endale ka midagi lubada. Ma ei tea, aga iga jumala kord kui räägitakse pensionitest ja pensionitõusust on mul piinlik eestlane olla. Mul on piinlik selliseid pensionitõuse kuulda, sest Eurostati andmetel elas 2018. aastal suhtelises vaesuses 46,3 protsenti Eesti vanemaealistest.
Estonia hukkumise põhjused. Sellest sündmusest on möödas 26 aastat, aga iga jumala aasta tulevad välja uued ja ennekuulmata/rääkimata tunnistajad, kel on uut ja olulist infot, mis muudab kõike. 26 aastat iga aasta septembris kordub sama asi. No enam ei jaksa. Otsustage ometi lõpuks ära, kas on hauarahu või tõstate laeva üles. Vandenõuteooriad ei kao kuhugi niikuinii, aga jumal hoidku, kus ma enam ei jaksa vaadata, kuidas kord aastas alati midagi uut välja tuleb, mis peaks kõike muutma, aga ei muuda lõppude lõpuks midagi. Igal aastal annavad nende uute avastuste valguses ministrid ja uurijad intervjuusid, mis on aasta aasta järel sama blaah.
Käte pesemise õpetamine. Vist oli “Radar”, kus pool saatest kulutati sellele, et täiskasvanutele õpetada, kuidas ja kui kaua käsi pesta. Oli see kaks minutit, mis oli soovituslik kättepesu aeg? Palun tõstke käsi, kes peseb käsi kaks minutit? Võimalik, et ma ise olen räpakoll ja see on täiesti elementaarne nõue/soovitus/teadmine, mulle tundub tibake ülereageerimine. Üks asi on hetkel koroonahirm (mis ausalt ka hakkab mulle juba närvidele käima, kuigi ma olen seda teemat väga tõsiselt võtnud), teine asi on see, et kui me kõiki baktereid nii hullult kardame, kas me lõpuks ei ole bakteritele hoopis vastuvõtlikumad? Igatahes, kas tõesti peab täiskasvanutele õpetame kätepesu? See pole iseenesest elementaarne?
Talveriided. Kätte on jõudnud minu lemmikaeg. See aeg kui hakkab pihta laste üle riietamine, sest “nad saavad ju külma, ilm on tuuline, mu laps on nõrgema tervisega”. Kui me käisime nädalavahetusel Haapsalus, oli väljas 23 kraadi sooja, lihtsalt kalender näitas sügist, ja samal ajal kui meie olime poolsuviselt riides, ma vannun, et nägin lapsi, kel olid peas mütsid, kaelas sallid ja käes kindad. Nagu päriselt? Jaah, kohati pean ma ka Idaga pahandama, et ta paneks midagi rohkem selga, sest ei saa enam päris paljajalu ringi joosta ilma, et sellele võiks külmetus järgneda, aga kindad. 23 kraadiga? Ma lihtsalt ei suuda mõista seda üle riietamist ja selle vabandamist sellega “et minu laps pole nii karastunud kui sinu oma”.
Ühe tuntud blogija (endise) mehe vasektoomia. Sellest saan ma aru, et lahutus kütab kirgi ja tekitab küsimusi või imestust või ma ei tea, mida veel. Mu jaoks on kõige jaburamad hoopis mehe vasektoomiat puudutavad kommentaarid. Mis te kõik plaanisite tolle mehega joosta lapsi tegema ja olete nüüd pettunud või mis see põhjus on, et just see kõikidele kõige rohkem muret teeb.
Terminaator. See bänd. Ma ei saa nende fenomenist aru. Nad olid popid 20 aastat tagasi, ma käisin ka nende kontsertidel. Nüüd on nad uuesti popid. Täpselt samade lauludega. Nagu ajas rändaks tagasi. Ei mõista. Pole minu teetassike.
Mul käisid hiljuti külas sõbrannad, kel on Idast natukene vanemad lapsed ehk teismelised ning me hakkasime rääkima sellest, millised on tänapäeva lapsed ning mis neile korda läheb. Muidugi ma selle vestluse põhjal ei saa teha üldistusi kõikide noorte kohta, lihtsalt nendest vestlustest ajendatuna jõudsime edasi selleni, millest ma ka rääkida tahan. Ehk siis rääkisid mu sõbrannad, et nende laste koolis on väga vähe koolikiusamist (kuigi ma muidu olen ikka aru saanud, et koolikius on pigem probleem ja mitte väike, nii et see tuli absoluutselt positiivse üllatusena mulle), sest lastele/noortele on väga oluline kõikide aktsepteerimine. Oled sa gay, vegan, habemega naine, ATH-ga, mustanahaline, ülekaaluline, you name it – see kõik on okei. Igaks juhuks mainin ära, et ma lihtsalt praegu panin ritta esimesed pähetulnud sõnad, mitte et see kuidagi näitaks midagi muud (ma ei teagi mida). Tegeled hobi korras [sisesta siia ükskõik, mis tegevus] – see kõik on okei. Kui sulle meeldib ja sind õnnelikuks teeb, siis see kõik on okei. Kõike ja kõiki tuleb aktsepteerida.
Ühelt poolt leidsime me kõik, et see ongi ju väga tore, et noored tahavad, et maailm oleks ilusam koht ja kõik oleks kõige ja kõigi suhtes tolerantsed, kuid paratamatult tõstsid meie sees pead ka küünikud, sest noh…küünikud. Ma toon näite. Ütleme, et su laps tuleb koju ja ütleb, et tahab strippariks hakata. Püüad olla tolerantne, mitte ametit maha teha ja vastadki ääri-veeri, et nooh jaah, see võib ka tore olla ja kui kellelegi meeldib, siis miks mitte, aga ma eelistaks, et sina seda ei teeks. Laps küsib kohe vastu, et a miks mitte, sul on mingi probleem sellega või? See “sul on mingi probleem sellega” on meil natukene siseringi nali, sest see pidi olema noortel vastus, kui kellegi tegevust/käitumist/olekut kritiseerida. Kritiseerida ei ole okei ja kui kritiseerid, siis tulebki küsimus, et kas sul on sellega mingi probleem või. Näiteks kunagi vaatasime 60-aastase naise kohmakaid postitantsuvideosid ja onuheinolikke nalju TikTokis ning itsitasime nende üle. Mis te arvate, mis me teismelistelt vastuseks saime? Jap. “Kas teil on ming probleem sellega või? Kui see neid õnnelikuks teeb, siis miks mitte nad ei või seda teha?”
Ausalt öeldes jäime me vastuse võlgu tookord ja jään ma ka seekord, sest tõesti. Üheltpoolt – aga miks ei või teha kõike, mis pähe tuleb ja seda sotsiaalmeediasse postitada, kui see teeb õnnelikuks, annab elule midagi juurde, siis jumala eest. Teine osa minust ütleb nüüd, aga kaugele me peame minema sellega, et kõike tolereerime, aktsepteerime ja midagi mitte kunagi enam ei kritiseeri, sest me kõik teame tagajärgi. Kohtukutsed, solvumised, nutu-laivid ja lõppkokkuvõttes jääb kibestunud vingujaks ikkagi kriitika andja. Isegi kui kriitika on vaid arvamus. Viimasena tuleb mulle meelde, et üks blogipersoon avaldas oma isiklikul kontol arvamust “Tikupoiss” söögikoha kohta. Et ei jäänud rahule. Vastuseks tulid vana hea klassika – kas te midagi muud peale vingumise ka teete ja ka omaniku vastus, et kuidas ei maitsenud, et söögid olid ju head, ta ise maitses ka tol päeval (viisakas vormis, aga siiski kummaline vastus mu jaoks). Mu meelest on okei avaldada ka arvamust siis kui midagi tõesti ei meeldinud. Minul on “Tikupoisiga” sama kogemus – pettusin. Miks? Läksin sinna ühe blogija promo peale, et hea toit, suured portsjonid ja ei ole kallis. Olin Tartu-Tallinn maanteel, see arvustus tuli meelde ja otsustasime Idaga sisse põigata. Toit ei olnud otseselt halb tõesti, aga ei olnud ka midagi erilist, küll aga tundus mulle see ülehinnatud ning väike. Ida kananagitsatega oli veel selline naljakas asi, et sain selle toidu kätte ja jäin vaatama, et päriselt ÜKS nagits või. Teenindaja vaatas ka ja ütles, et läheb uurib köögist, kas peabki vaid üks olema. Selgus, et kaks nagitsat olid kausi põhjas kartuli all peidus:D Nojah, maitse oli vähemalt hea. Atmosfäär ka kena, aga siiski olin ma kohas pigem pettunud. Kas ma nüüd olen halb inimene, et ma kritiseerin, sest on ju okei, kui kokk tahab süüa just sellisel kujul teha ja kas mul on sellega probleem. Otseselt ei ole probleemi ju tõesti.
Samas vanasti öeldi ikka, et kriitika on edasiviiv jõud. Tänaseks on kriitikast saanud kibestnud hala. Midagi ei meeldi – oled automaatselt 1)kibestunud bitch, sest omg, kuidas sa ei mõista, kui olulised on “deep thoughts tantsud” tiktokis, need on elumuutvad ja armastust külvavad.
2) ignorant, kes ei tea maailma asjadest midagi, sest mis mõttes sa ei saa aru, et peab vabandama kui oled endast postitanud sots meediasse foto kui oled turbamaski saunas näole määrinud, sest blackface ja kuidas sa ei saa aru, miks see mustanahalisele solvav on.
Kolmas osa minust (ma ei tea mitmest osast ma koosnen, sry) on segaduses. Ma täiesti saan aru, et mul ongi endast noorematega teised vaated ja arusaamad – me näemegi asju erinevalt. Nemad tahavad kõiki ja kõike tolereerida, aga kas mina pean ka? (jälle esimene suvaline näide, aga) kui minu jaoks ei ole liigne ülekaal ilus, kas ma siis pean minema kaasa selle kehapositiivsusega ja olen täielik idioot, kes ei mõista, kuidas ühiskond naisi (miks mitte ka mehi) raamidesse surub ja kirjutab meile, ette iluideaale. Kuidas ma ei saa aru, et kehapositivistid võitlevad selliste raamidesse surumise eest ja toetavad kõiki neid, kel on söömishäired, sellega et on 24/7 trennis ja 24/7 täismeigi all. Kas mul on nendega mingi probleem või? Ei ole, ei ole probleemi. Muigama paneb, et sellele vastuolule ei tohi tähelepanu pöörata. Kas teil on sellega mingi probleem?
Neljas osa minust kirjutaks veel ning tooks näiteid, mis mind muigama panevad selle aktsepteerimise ja kõikide armastamise juures, kuid ma olen õppinud. Ma tean, et tänasel päeval on targem oma arvamus pigem endale hoida, sest kõige vähem kaitstud virtuaalse kihvirahe eest on keskealine valgenahaline blogija.
Uhh, ma ei saa ise ka aru, kuidas ma nüüd korragi nii lasteaiateemade lainel olen, et tuleb juba kolmas järjestikku samast sarjast. Et kõik ausalt äre rääkida, siis tuleb alustada sellest, et öelda, et see on puhas emotsioonipostitus, ma ei tea ega ole ka süvenenud, kuidas seadused ja ettekirjutused ja muu selline tegelikult on.
Nagu te teate, siis peale Norra lasteaiakogemust oli mul natukene raskusi Eesti lasteaiaga kohanemisel, kõik tundus nii harjumatu, iganenud ja “kastis kinni” justkui poleks viimase 34 aastaga, mil ma ise lasteaias käisin, midagi muutunud. Ometigi pidin ma Ida ka siin lasteaeda panema ja kohanema sellega, et Eesti lasteaed on teistsugune. Minu õnneks sattus Ida kohalikus lasteaias rühma, kus õpetajad ei ole vaid õpetajad, aga päriselt laste jaoks olemas igas nende mures ja rõõmus. Jajaa, kõik õpetajad peaksidki sellised olema, aga me teame kõik, et on igasugu õpetajatüüpe. Meie õpetajad on omal väikesel moel nagu osakene perekonnast. Pole ka midagi imestada kui üks õpetajatest on lasteaias olnud peaaegu 45 aastat ning olnud õpetaja ka paljudele praeguste laste vanematele. Mina ütlen ausalt, et mind on just meie rühma õpetajad oma suhtumises, soojuses ja olemasolekus veennud selles, et Eesti lasteaed on ka okei. Teistmoodi, aga okei. Nii tore on vaadata kuidas ka Ida on õpetajatesse kiindunud ja kui palju nad tegelikult lastega räägivad ja tegelevad, ka muudest asjades kui vaid tavapärased lasteaia-asjad. Eile tuli Marek rallilt ja Ida esimene küsimus oli: “Issi, kas Ott ikka võitis? Me õpetajaga nii hoidsime talle pöialt!”
Meie rühma õpetajad on oluline osa meie igapäevast.
Nädalavahetusel sain ma teada, et üks õpetaja läheb järgmisest kuust ära. Põhjuseks see, et noored õpetajad tulevad lapsehoolduspuhkuselt tagasi. Mulle jääb muidugi arusaamatuks, kuidas saab lapsehoolduselt tulnud õpetaja välja vahetada 45 aastat lasteaias olnud ja meie rühmaga algusest peale olnud õpetaja, aga bürokraatia ei olegi minu tugevaim külg. Ma saan väga hästi aru, et noori õpetajaid on lasteaedadesse ja koolidesse raske saada ning loomulikult peaksid kõik uksed neile avatud olema, kuid mulle jääb nii palju arusaamatuks isiklikul inimlikul tasandil. Ida rühm läheb järgmisel aastal kooli ning see õppeaasta jääks sellele õpetajale niikuinii viimaseks, mis loogika on selles, et lihtsalt niimoodi keset aastat selgub, et tuleb asemele keegi teine. Mitte et ma arvaks et uus õpetaja ei võiks sama hea ja hooliv olla, aga on ju selge, et lapsed ja õpetaja (ning vanemad) on kokku kasvanud. Kas tõesti peavad alati asjad käima nö raamatu järgi või võiks sellistes situatsioonides olla ka inimlikku mõõdet? Ma olen täiesti kindel, et selleks pooleks aastaks, mis lastel on veel lasteaias käia, oleks võimalik leida ka mõni teine lahendus. Nii et ei pea loobuma noorest õpetajast, aga ka vana (mitte vanuse mõttes) saaks jääda ja oma rühmaga lõpuni minna. Muidugi ega ma ei tea tausta, võib olla õpetaja ise tahtiski lahkuda ja minu emotsioon on vaid minu emotsioon ning tegelikult on kõik õnnelikud, aga mina tunnen kuidagi, et minuga ei ole arvestatud. Minu kui lapsevanemaga. Minu käest ei ole küsitud, kuidas mina suhtun sellesse suhteliselt ootamatusse muutusesse. Võib olla ei peagi. Võib olla on see tavapärane. Võib olla nii asjad käivadki. Kõik võib olla, aga ikkagi jääb mulle sisse selline poolik tunne. Mina (ja ma millegi pärast arvan, et ka lapsed ja teised lapsevanemad) oleksid hea meelega näinud just oma õpetajatega lõpuni minemist.
Vahepeal on juhtunud nii palju, et ma pidevalt mõtlen, et oh sellest, küll kirjutan, aga siis läheb see emotsioon üle, tunnen, et pikalt ei viitsi seletada ja aru saaksid niikuinii vaid need, kes minuga ühel või teisel hetkel koos olnud ning lõppkokkuvõttes mõtlen, et aga keda huvitab. Nagu päriselt. Müra on niigi nii palju, kellele annab veel midagi juurde taustamüra, mida “seljakott” nädalavahetusel tegi. Pealegi mahlasemaid seiku ma niikuinii ju ei jagaks. Natuke teemast kõrvale, aga näiteks lugesin ma Marimelli ühe postituse all kommentaare nagu “Kurb on olla. Seks on halb. Ta on tapnud minus sellega kôik kire juba, mis veel natukenegi alles oli. Aga samas kôiges muus on ta imeline. Hetkel olengi valinud kôik muu ja enda soovid ja ônne alla surunud” ja “Peale seksi alati torman vannituppa ja rahuldan end lõpuni. Mu satisfyer pro 2 aitab. Ta teab, et mul pole hea, aga mis saabki hea olla? Ma ju naine” ja tundsin, et omg ma tahaks nii sellel teemal kaasa rääkida, aga mõtlesin kiiresti ümber, sest 1) ma ei taha oma kogemust/arvamust kogu maailma (okei, mõnetuhande lugejaga) jagada ja 2) ma ei taha irvitavaid kommentaare, et mida sa ka enam tead. Ma ei viitsi seletada või selgitada.
Hiljuti rääkisin oma tuttavatega kommentaaridest enda pihta. Vastasin ausalt, et 90% neist ei tee mulle midagi, eriti kui need on anonüümsed, aga kui inimesed oma näo ja nimega midagi ütlevad, siis teinekord kipub naha vahele minema küll. Oot, seda juttu olen ma 387489 korda juba rääkinud, miks ma seda jälle kordan? Tuttavad ütlesid, et no aga selle vastu on üks väga lihtne vahend, et ära kirjuta. Seda tean ma ka, aga kuidagi ikka ei saa ilma. Samas tunnen aina enam, et tegelikult ma sotsiaalmeedia-maastiku mõttes ehk olengi outdated. Selles mõttes, et ma ei mõistagi enam teatud asju, ma ei hakka ka kunagi teatud asju tegema ja nii tõlgendataksegi mu arvamust ja olekut aegajalt/tihti/kohati/koguaeg kibestumise ja kadedusena, sest ükskõik kui palju ma püüan selgitada, et mul ei ole selleks põhjust, kuna mu eesmärgid elule on teised, ei jõua see paljudele kohale. Miks? Teine põlvkond.
Jah, päriselt. Kui ma mõtlen tagasi selle aja peale kui ma olin 16-18, siis mu vanemate arusaam elust tundus täitsa outdated. Nende släng oli iganenud, nende muusikamaitse oli iganenud, nende ootused elule olid teised. Ma ei saanud neist tihti aru. Mu ema oli siis noorem kui mina praegu. Ometi tundus ta siisoutdated. Enam ei tundu. Ei tundu ka teised 50-60-aastased. Niisiis on ju täiesti loomulik, et 20-25-aastane, kes mind vanamutiks peab, arvabki seda tõsimeeli, sest tõstke käsi üles, kes samas vanuses ei arvanud 40-aastase kohta sama? Ja mina jään pidama neid lumehelbekesteks. Mille peale nad loomulikult solvuvad, sest noh lumehelbekesed.
Ma enam ei mäleta, kas see oli (juba üle)eelmisel nädalal kui ETV pidas oma 65. juubelit ning me vaatasime nostalgitsedes vanade saadete katkendeid. Muu hulgas ka intervjuusid, mida viis läbi Urmas Ott. Urmas Ott on mulle oma sarkasmi ja satiiri ning teravusega alati meeldinud. Üllatus-üllatus, eksju! Kes meist ei teaks, et ta oli ülbe ja enesekindel, aga issand jumal, kuidas mulle see suhtumine meeldis. “Muidugi ma tean, et ma ei meeldi paljudele, aga mida siis teha, see on minu nägu, selline ma olen!” “Muidugi ma olen staar!”, “Küsisin kolossaalse summa selle saate juhtimise eest, teades, et seda küll ei maksta ja sinna paika see jääbki, aga maksti”, “Kui minna kapitalismi, siis krediitkaart taskus” jne jne jne. Inimese järjekindlus, anne ja enesekindlus! Mul on viimasel ajal teooria, et mida suurem sitapea sa oled, seda kaugemale sa jõuad. Urmas Ott oli ka heas mõttes sitapea. Ta teadis, kes ta on ja mida ta väärt on. Ausus, otsekohesus ja ei mingit keerutamist.
Mina jään hindama ja imetlema selliseid staare. Aastal 2020 oleks kasvõi vaid Urmas Ott ilmselt 238276 korda kohtusse kaevatud oma küsimuste ja kommentaaridega. Alari Kivisaar ei ole mu lemmiksaatejuht, kuid tema vastu algatatud petitsioon oli mu meelest kõige ehtsam selle põlvkonna, keda ma ei mõista, tobedus. Ka ei ole mul mustanahalisi ega gay-sõpru, kelle eest pidevalt võidelda ning näidata oma tolerantsust ja ligimesearmastust. Ma olen jätkuvalt arvamusel, et rassism paha, aga ülevõlli-vabandamine ja ajaloo muutmine ka paha. Selline arvamus ei ole enam popp. Ajad on muutunud. Kui virtuaalsete lippude ja loosingutega pidevalt pildis ei ole, et kellegi life matters jälle, siis oledki homofoob ja rassist ning seda kõike puhtast kadedusest ning kibestumusest. Mis sellest, et elad väljaspool internetimaailma enda arvates täiega chill elu, kus kõik on peaaegu, et paika loksunud.
Mulle jõudis korraga kohale, et ongi vaid kaks varianti – jätkata kirjutamist nii nagu ma olen alati teinud ja loota, et seda blogi loevad minuvanused või minu tüüpi inimesed, kes ei minesta ära iga asja kohta kui ma pole “tolerantne” ning olla valmis armeede rünnakuteks ja etteheideteks kui kohutav inimene ma olen. Või mitte kirjutada. Ma valin esimese variandi. Ja kui ma eile vaatasin oma 7-aastast tütart ja samavana sugulast, kelle elu keerles Likee ja TikToki ümber, siis ma mõtlesin ausalt, et parem olen outdated kui koos temavanustega ühel platvormil “esinen”. Jäägugi teatud sotsiaalmeedia platvormid noortele ja ilusatele.
Teate, ma ei ole üldiselt üldse seda tüüpi inimene, kes teiste rahakotis sorib ja/või kirub kui keegi “ülemõistuse palju” palka saab. Ma olen ikka olnud pigem seda meelt, et laias laastus on meil kõigil sarnased võimalused, peab vaid olema tahtmist ja pealehakkamist. Seepärast ei mõista ma tihti ka kirumist “nemad seal (Toompeal)”. Mis mõttes “nemad seal” olen ma mõelnud. Me oleme ju suures pildis kõik “meie siin”?
Mida aeg edasi, seda rohkem ma aga hakkan mõistma, et siiski on vahe “meie” ja “nende” vahel ning paratamatult tekib tunne, et kuskil on midagi väga mäda. Ei, ma ei arva, et kõik inimesed peaksid olema võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult, me oleme näinud, et sellise skeemi puhul on kõik võrdselt vaesed ja nagu öeldud, siis ma arvan, et meil on sarnased võimalused, aga on üks aga, mis mind mõtlema paneb. Kurvaks teeb ja paneb mõistma, miks vanemad inimesed kohati elus kibestunud on.
Üks mu tuttav sai nädalavahetusel telefonikõne oma endiselt kolleegilt. 70-aastates proualt, kes oli helistamiseks ka natuke julgustust võtnud, sest tal oli häbi helistada. Aga ta helistas, sest ei tule oma pensioniga välja ning otsis lisatööd. Lisatööd, et kasvõi oma kassile osta kallist ravimit, mida ta pensionist teha ei saa. Küsis, kas mu tuttaval ei ole talle mõnd lihtsamat tööd pakkuda. See mu tuttav, kellele ta helistas on ise 50-aastates naine, kes on ise töötu. Mis te arvate, mis põhjusel? Ta on liiga vana. Kogemustes hoolimata. Aga sellel teemal olen ma juba arvamust avaldanud ning ei hakka rohkem kõrvale kalduma sellest, millest hetkel tahan rääkida.
Mulle jääb arusaamatuks olukord, kus ühel pool on pensionär, kes ei tule toime ja otsib lisatööd (mõistan teda, sest pension ON naeruväärne) ja teisel pool on 6900-eurose kuupalgaga haridus-ja noorteametijuht, sest “ta lihtsalt küsis” ja “erasektorist ei saagi väiksema palgaga tippjuhti”. Aina rohkem tundub mulle, et ühiskond hakkab kihistuma, sest “kõik ei oska küsida” või kõigile pole seadusega ette nähtud. Alles see oli kui koroona tõttu kaotasid paljud inimesed sissetuleku ja sattusid raskesse olukorda, kuid kõrgemate riigiteenistujate, sealhulgas presidendi palgad tõusid. Tundub vale ajastus ja isegi ehk piinlik, aga mis sa teed kui «oma palga osas kaasa rääkida ei saa, selle kehtestab Eestis seadusega Riigikogu.” Õnneks saab muidugi rääkida, et annetad palgatõusu heategevusse. Mäletate paljud seda tegid? Paljud seda teevad jätkuvalt? Mhm. Mina ka ei mäleta. Ei peagi mäletama, sest igale tormile järgneb vaikus. Elu läheb oma rutiini tagasi ja asjad lähevad meelest. Nii läks meil meelest (minu meelest) kohatu palgatõus koroonakriisi ajal ja läheb meelest ka Ulla Ilissoni palk. Tema elus ei muutu midagi. Mõned sapised kommentaarid ja kriitika tuleb üle elada ja juba paari kuu pärast on kõigil teema meelest. Mõni ei saa ikka pensioniga hakkama. Teine teenib 6900 eurot palka. Elu paratamatus. Non olet. “Aasatel 69-79 Rooma riiki valitsenud keiser Vespasianus läks ajalukku lausega „Non olet“ (’ei haise’). Kui poeg Titus teda manitses, et ta Rooma linna avalikud käimlad maksustas, pani isa pojale mündid nina alla ja lausus: „(Raha) ei haise!“ Meie päevil kasutatakse seda ladinakeelset väljendit ebaausal või mitte päris töö eest saadud raha hankimise õigustamiseks.” (Lauri Leesi, EPL).
Ma olen mitu päeva ennast kogunud, et see lugu siia kirja panna, sest emotsioonid on laes ning kuigi ma olen üldiselt õppinud kommentaare, mitte hinge võtma, siis paratamatult teevad mõned neist ikkagi haiget ning mul on võtnud aega, et endale tunnistada, et olen loll ning olla üle mõnedest kommentaaridest.
pigem peaks hakkama loomakaitse tõsiselt tegelema selliste juhtumitega. Loom ei ole mänguasi.
See mees….Paindumatu, jäik ja empaatiavõimetu isend. Vastikusevärinad.
Husky-laadse juba viisite varjupaika tagasi ning nüüd juba teine koer, mis kahe nädala jooksul Teie kodust läbi jookseb. Lapse peale ka vist ei mõtle, lapsed kiinduvad loomadesse. Nüüd peab juba teisest koerast loobuma. See, et avalikust blogist on kõik nende kahe koeraga seotud postitused kustutatud, ei tee seda olematuks.
ja kui vastan viisakalt sellele viimasele kommenteerijale, et ei ole õige niigi emotsionaalse postituse all valefakte jagada, näen ma sama kommenteerijat ikka edasi kommenteerimas järgmise kommentaariga:
No enne Lumi oli üks huskylaadne ka seal peres testmiseks. huvitav, mis koer järgmiseks siis..
Ma alustan sellest kommentaariosast: See, et avalikust blogist on kõik nende kahe koeraga seotud postitused kustutatud, ei tee seda olematuks.
Kui ma oleksin tahtnud salaja koerast loobuda, siis ma ei oleks seda pannud avalikult oma nimega kuulutust gruppi, mida loevad tuhanded inimesed. Ma olin valmis etteheideteks ja hukkamõistmiseks, sest ma saan ise ka aru, et olen koera solgutanud ja uskuge või mitte mul on endale väga raske andestada, et ma koera tagasi viisin. Või ka üldse võtsin ilma kogu perega varjupaika külastamata. Mina tegin vea, seda ei saa olematuks teha, aga kindlasti ei kustutanud ma postitusi, et midagi varjata, vaid selle pärast, et mul on endale raske andestada ja ma ei taha, et need postitused mulle seda kogu aeg meelde tuletavad kui halb inimene ma olen. Mind saab kritiseerida ka ilma nende postitusteta. Minu eesmärk Koduotsijasse kuulutus panna oli just põhjusel, et seda loetakse ja jagatakse palju. Ma võin teile tunduda südametuna, kuid ka mulle on see olnud emotsionaalselt raske. Seda enam, et ei, me ei soovinud juurde uut koera, vaid et kaotasime kuu aega tagasi oma parima sõbra ja hing ning kodu oli nii tühi. Võimalik, et sellest tühjusest tingituna ka liiga kiire ja vale otsus, kuid sel pole antud olukorras tähtsust.
Loomakaitsega ähvardamine, sest minu jaoks on loom mänguasi? Kas tundus, et Hugo oli meile mänguasi või oli ta pereliige? Öelda, et mu mees on jäik ja paindumatu, kui te ei tunne ei meid ega olukorda. Minu mees ei öelnud, et koerast tuleb loobuda, selle otsuse tegin mina.
Mis on selles loos oluline. Kas minu hukkamõistmine või koerale kodu leidmine?
Tähtis on see, et Lumi otsib kodu ja kui minu hukka mõistmine, kommenteerimine haigeks inimeseks ja kritiseerimine aitab seda kodu leida, siis mul ei ole selle vastu midagi. Ma saan hakkama. Selle postituse all keerasin kommenteerimise võimaluse kinni, saate seda soovi korral teha ka Perekooli ajaviite(?!)foorumis või ka Koduotsija kuulutuse all. Ja kui soovite aidata tal kodu leida, siis jagage seda kuulutust palun: https://www.facebook.com/Koduotsija/photos/pb.510088099036602.-2207520000../3458601220851927/?type=3&theater
Teiseks tahan ma öelda, et kuigi hukkamõist on arusaadav, siis valefaktidega mängimine teeb kurvaks küll. Huskyga käisime me varjupaigas tutvumas ja kodus plusse/miinuseid kokku lüües, teistega arutades, sealhulgas ka minu Facebooki lehel ja Instagramis, saime aru, et meist ei saa siiski Husky-inimesi. Husky läks otse varjupaigast ühe mu tuttava peresse. Ma olen ta käekäiguga kursis ja tõesti julgen öelda, et olen tänulik, et meie jaoks miinuseid rohkem kokku sai löödud.
Lumist ma ei taha rääkida rohkem kui, et ta ei ole halb koer, kuid mina ei ole piisava koolituse ja teadmistega ning usaldasin vaid varjupaiga sõnu, et tegu on väga sõbraliku koeraga. Ongi. Aga talle on vaja kas ühe inimese jäägitut armastust või suurema koolituse/teadmistega omanikku. Ma helistasin varjupaika, et uurida, mida teha kui koer käitub lõrisedes ja salakavalalt rünnates ja sain vastuseks (ma ei liialda ega valeta) – “peksa tuleb anda!” Need olid konkreetsed esimesed sõnad mu küsimuse peale. Kui nad said ise ka aru, et sõnad ilmselt mõjusid šokeerivalt, sain edasi soovituseks, et pean olema karjajuht, mitte laskma koeral otsustada, lööma koonu pihta ajalehega ja suruma koera maha. Ma ütlen teile ausalt, te võite must arvata, mida tahate, aga mitte kunagi ei suudaks ma koera niimoodi “koolitada”, eriti arga ja katkise hingega koera. Ma ei taha, et temast saaks koer, kes kardab pai tegemist, sest käsi seostub talle karistamisega.
Edasi rääkisin ma ühe teise koerte varjupaiga omanikuga ja teda tahaksin ma küll tänada nii suhtumise kui nõuannete eest. Ka tema ütles, et piisava aja ning koolitusega saab selle agressiivsuse meeste (ja teiste koerte) vastu välja, kuid selleks peab olema tugev isiksus, kui tugev isiksus ei ole, siis varem või hiljem võib see lõppeda halvasti ning soovitas leida koerale uus kodu. Teda ei tasu ka selle soovituse eest hukka mõista, ta kuulas, rääkis kaasa ja mis kõige olulisem – andis teada ka natuke rohkem Sinirebase varjupaiga taustast. Minu eesmärk ei ole siin Sinirebase varjupaiga suhtes midagi halba öelda, sest ka see pole antud hetkel oluline, aga mida ma küll tahaksin teistele edasi öelda, et nad sama viga ei teeks nagu mina, siis käige varjupaigas kogu perega ja mitu korda uut lemmikut külastamas ning uurige täpselt, mis taust koeral on. Kui mulle oleks öeldud, et ta on naiste suhtes sõbralik, kuid kasvanud ilmselt koertekoloonias, siis ma ei oleks koera peale lühiajalist jalutamist kaasa võtnud. Ma oleksin natuke paremini läbi mõelnud, kas saan võimalike kaasnevate probleemidega hakkama. Pean tunnistama, et mulle jäi varjupaigast tunne, et seal ei olegi oluline, kuhu ja kellele koer lõpuks antakse, peamine oleks, et tema eest saaks raha kätte. Edasi vaadake ise. Ma ei saa sinna midagi parata, et natuke koeravabriku maik jääb ka. Venemaalt toodavad “tōukoerad”, nii et tavalisemad krantsid jäävadki tähelepanuta/ koduta. Mis nendest saab kui aina uusi “tōukoeri” peale tuleb? Ma ei taha laimata ega midagi vale arvata, kuid midagi ei ole kogu selle varjupaiga juures õigesti. Muidugi ma võiksin kirjutada ka selle proua kogemusest, kes Lumit vaatama läks, aga kogu taust ja juba tehtu ei ole oluline hetkel. Ma ei taha mitte midagi muud kui et Lumi leiaks armastava üksiku perenaise. Või koeratargema perekonna kui minu oma. Ja kui saate talle kodu pakkuda ning teilt küsitakse kiipimise, kastreerimise ja vaktsiinide eest 200 eurot, siis selle kõige eest on juba makstud. Kaks korda sama summat nõuda oleks mu meelest vale.
LÕPETUSEKS (sellest blogist): Ma väga loodan, et kõnealusele koerale leitakse temakohane kodu. Antud juhul polegi mu meelest oluline, kas koerast loobumise põhjustas uisapäisa talitanu soovimatus probleemi lahendamiseks aega võtta või kujunenud olukorra arukas hindamine – oluline on, et halvem on ära hoitud, seda nii inimeste kui koera jaoks.
