Ma ei mäleta, kust mulle see silma jäi, aga igatahes oli kusagil hiljuti teema, et inimestele peab andestama, et vahet ei ole, mida nad sulle teinud on, aga inimlik on ikkagi andestada. Noh näiteks, et elad vägivaldses suhtes, oled terve elu hirmus elanud, aga mingi hetk pead lihtsalt pead vägivallatsejale andeks andma, sest nii on õige ja ilus.
Ma ise olen hästi kehv vabandaja. See ei tähenda seda, et ma kunagi ei vabandaks. Kui ma olen valesti käitunud ja lõpuks sellest aru saan, siis ma pean end pikalt koguma, et vabandada. See pole mu jaoks lihtne, aga ma saan sellega hakkama. Ma tunnen kui pean ise vabandama. See hakkab mu sees närima ja siis ma lõpuks võtangi end kokku. Samas ei eelda ega oota ma, et see, kellega ma olen halvasti käitunud, mulle andeks andaks. Seda ei saa oodata ega eeldada. See ei ole reegel.
Veel vähem saab eeldada ja oodata ja loota, et inimene annaks andeks ilma vabandamiseta. Unustaks. Millegi pärast kipub see andeks andmise surve suurenema just jõulude ajal ja see ajab mind närvi. Ma olen oma elus vihane olnud 32489374+2 inimese peale, lõpuks jah lähen eluga edasi. Unustan. Andeks ei anna, aga lihtsalt liigun edasi. Aga siis on ka mõni inimene, kellele ma põhimõtteliselt mitte kunagi ei kavatse andestada, ei kavatse ka unustada ja te võite mulle öelda, et mis see mulle annab kui viha endas kannan, aga mina küsin vastu, miks ma pean andestama inimesele, kes on mulle väga palju haiget teinud. Eriti kui ta ei kavatse ise mitte kunagi vabandada. Siis nii ongi. Ja ma ei räägi siin mingist “omg, ta ütles, et ma olen nõme/kole/paks/loll”, vaid inimesest, kes on mind ja mu peret pannud kannatama. Kui ma hakkan tagasi mõtlema kõigele sellele, mida too inimene, mind läbi elama pani, siis mu viha aina suureneb. Seepärast ma ta peale ka väga ei mõtle, vaid siis kui mind hakatakse survestama, et andesta. Minul on õigus oma tunnetele ja mitte keegi ei saa mind sundida selle inimesega suhtlema. Kuigi aastast aastasse ma aina kuulen, kuidas ma olen kohutavalt jäik ja peaksin ikkagi lõpetama selle vihkamise. Miks?
Meid on lapsest saati õpetatud olema alandlik, keerama teist põske ja me teeme seda, sest nii on väidetavalt õige. Samal ajal kui on olemas sitapead, keda nii ei õpetada ja kes teiste inimeste tunnete peale vilistavad. Egoistid. Teile võib minu sellise postituse peale ka jääda mulje, et olen oma arvamuse ja hoiakuga egoist, võib olla olengi, ma ise näen lihtsalt, et ma olen teatud teemades ja suhetes põhimõtteline. Kui minuga on halvasti käitutud, siis miks ometi peaksin ma oma arvamust muutma. Et teistel oleks lihtsam? Ma olen oma elus piisavalt palju andestanud ja alla neelanud. Kusagil on mingi piir. Eriti kui inimeste teod on väga konkreetselt minu elu mõjutanud.
Jõulud ei muuda mind selliste teemade suhtes härdamaks ega pehmemaks. Minu arvates ei ole õige inimesi sundida andestama.
Minu jaoks andestamine tähendab vihkamisest loobumist. See on minu enda huvides, sest vihkamine mürgitab mind – võtab minult minu energiat, mille ma võiksin enda huvides suunata mujale.
Andestamine tähendab, et sulgen enda jaoks mingi peatüki. Kuid see ei tähenda, et suhtleksin edasi inimesega, kellega suhe nende andestatavate asjade pärast sisuliselt läbi sai. Siis on nii, et lõppes peatükk ja lõppes ka raamat.
On küll jah raske mingeid ebaõiglusi andeks anda, aga mina olen seda endale niimoodi lahti mõtestanud, et vihkamisega/vimma kandmisega ma mürgitan ainult iseennast. Kuigi ma ei pruugi sellest isikust aktiivselt mõelda, istub see teema mu alateadvuses ikka sees ja mõjutab mind negatiivselt. Mingid targemad on öelnud, et andestamine ei tähenda, et ma peaksin selle inimese tegusid aktsepteerima. Ei pea. Andestamine on pigem lahtilaskmine sellest halvast, mida ta tegi. Ainult minu enda pärast.
Ma ise olen proovinud mingite keerulisemate juhtumite puhul jõuda lihtsalt neutraalse suhtumiseni. Püüan olla selle inimese suhtes neutraalne, ükskõikne.. ja keeldun talle oma energiat juurde saatmast. Andeksandmine ei tähenda, et pean temaga edasi suhtlema. Nope 🙂 Ja eks see vihaselt tema peale mõtlemine on ju ka talle oma energia äraandmine. Minu loogika: kuna ta on nii nõme, siis ma pole talle nõus midagi andma! 😀
Ja mul on harjutused, millega ma reaalselt tõmbangi oma energiat tagasi sellistest kohtadest. Mind vähemalt aitavad. Kui tunne on ikka väga tugev, siis tuleb seda jälle ja jälle ja jälle teha.
Parematel juhtudel suudan talle isegi kaasa tunda ja mõelda, et küll karma annab igaühele oma mõõdupuuga. Aga jah, lihtne see pole. 🙂
Loen kui enda mõtteid. Mindki on häirinud see andestamise jutt. Et tuleb andeks anda, inimesest head mõelda, kõigile head soovida jne. Ainulr nii vabaned koormast ja olen nö. tüeliselt vaba.. Ja õnnelik.. Mind on a-la-ti! see närvi ajanud. Ma nagu otseselt ei vihka kedagi, kuigi paar lähikondset isegi vääriks seda. Kuid, kui elu viib mind tagasi probleemideni, mis on algselt nende inimeste tekitatud, olen mina see, kes peab jälle võitlust jõuetusega, murdumisega, kurbusega, õnnetu olemisega, vihaga. Mina olen siis see, kes peab jälle eluga edasi suutma minna jne. Ehk et neil meenumise või meeldetuletuse hetkedel ma reaalselt kogen seda ängistavat viha, mis pole tegelikult ajas kuhugi kadunud. Iga päev jah ei ela selle vihaga, ei hau kättemaksu, ei soovi halba. Ma ei tea, kellele õnnistus või karistus, kuid ignoreerimine, vältimine, enda elust välja lõikamine ongi nagu kõik, kuidas see vastumeelsus/viha/võimisiganes väljendub.Kõigil on ju ometigi õigus valida oma ellu neid asju, sündmusi ja inimesi, mis ja kes endale hästi mõjuvad. Ma isegi võin öelda, et olen inimestele andeks andnud, kuid see ei võta ära minu hingehaavu ja negatiivseid tundeid. Nüüd kindlasti tuleb keegi ütlema, et aga siis ma ilmselt ikkagi pole andeks andnud. No krt, ju ma siis ikka ei olegi.. Põlegu ma selle eest põrgus, i guess.
Aamen! Ausalt, täpselt minu mõtted!!!
Vabandama küll kedagi ei survestata, aga need, kelle elu on ära rikutud, need peaksid muudkui kõigile ja kõige eest andestama.
Mis hea pärast?
Ma arvan, et siiski on tegusid, mis ei vääri andestust ja kui seda isegi ei paluta, ilmselt isegi ei nähta, et midagi on valesti tehtud, jäädakse oma “tõe” juurde, tahtmata tunnistada endale, et on mindud üle igasuguse piiri, siis mille pagana pärast peab andestama…
Ma ei oska öelda, kas olen andestanud halva, mida mulle tehtud on. Aga kindlalt tean, et viha mürgitab mind ennast – seega olen püüdnud mõista, miks keegi on minu suhtes halvasti käitunud. Ja tavaliselt olen leidnud, et need inimesed ei ole seda teinud mitte halva pärast, vaid seetõttu, et ei ole teisiti osanud. Sest nende maailm ongi nii piiratud olnud või nad ei ole osanud näha, kui halb minul nende tegude tõttu on. Ja nii ma ei vihka tõesti kedagi. Ja mul polegi tegelikult midagi andestada. Sest andestada saab minu meelest vaid meelega halva tegemist.
mitteandestamine ei mõjuta kuidagi seda teist inimest, see mõjutab ainult mind. kui ma olen suutnud andestada, siis ei kummita mind enam see “ängistav viha! ja “jõuetus”, mida eespool keegi ütles…. ma olen VABA. see on jõulukink või lihtsalt kink mulle endale, see on vabadus, ma kulgen edasi hoolimata teiste pahasoovlikkusest või vigadest ja ma olen kaitstud, see halb laienetus ei ulatu pärast enam minuni.
aga see võttis aega… esimine ja kõige lihtsam variant on http://elumuutjad.ee/2014/02/hooponopono-andestamise-tehnika/ … ma olen pikemat juttu lugenud aga praegu ei viitsi googeldada, panin esimese lingi.
aga keerulisemate juhtumite jaoks on Rännak näiteks hea tehnika, kus Sind juhendatakse minevikulugude juurde ja kõik osapooled saavad sõna.
Pingback: Andeks andmine
Kellegi vihkamine on nagu ise murki juua ja loota, et vihatu selleparast sureks.
Andestamine ei tahenda sobraks tagasi purgimist ega uldse mingit suhtlemist, andestamine tahendab halbadest tunnetest lahti laskmist ja elus edasi liikumist, piibel utleb, et me peame andestama 7×77 paevas, selleks, et jumal meile andestaks.
Kuna keegi meist ei ole ideaalne alati tasub moelda ka kogu halvale mis me ise oleme teinud teistele, moelge tasa enda ette just need asjad mida mitte keegi ei tea, halvad soovid, kadedus, petmised, pettused… jumal teab meie koigi patte ja kui me soovime oma patte andeks saada , siis peame ka teistele andestama.
Miks mürki juua? Päris vihkamine on ehk liiga tugev tunne, aga mul on küll mitmeid inimesi, keda ma värdjateks pean ja ei kavatsegi midagi andestada, ja … see ei mõjuta mind mitte kuidagi. Ma ju ei istu kodus ja ei mõtle, kuidas ma neid jälestan. Ma ei mõtlegi nende peale kunagi, lihtsalt kui keegi mainib või juhtun nägema, siis ei lähe rääkima. Kui keegi küsib, kas tasub sellist tööle võtta, ütlen, et minu meelest on ta tropp ja põhjendan. See ei tähenda, et ma igapäevaselt neis negatiivsetes tunnetes marineeriksin. Lihtsalt inimesed, kes pole kunagi vabandustki palunud, ilmselgelt ei vääri (ega tihti isegi taha) kellegi andestust.
Ma mõtlen täpselt sama. Ei istu kodus ja ei vihka omaette ja kogu aeg, aga ei näe ka absoluutselt mittemingit põhjust andestada inimesele, kellele ei taha, sest teised soovitavad ja muidu ei ole vaba, mürgitad ennast jne jne jne. Ei mürgita, lihtsalt ei suhtle ega kavatse seda teha = mitte andestamine