Viimastel päevadel on blogides ja instagramis palju juttu olnud kõmust ja klatšist. See teema pani mind mõtlema. Kunagi aaaaaastaid tagasi olin ma “Kroonika” tellija, meeldis kohe see ajakiri kätte võtta ja lugeda, kes kellega ja mida. “Just” ajakirja lugesin ka. Hiljem enam tellija ei olnud, aga juuksuris olles meeldis ikka “Kroonikad” läbi sirvida, otseselt ei huvitanud, kes kellega ja mida, aga nagu harjumusest sirvisin. Et selline lihtne meelelahutus. Mingi hetk avastasin, et ma ei viitsi “Kroonikaid” ka juuksuris enam sirvida. Kõik need lood tundusid sellised tehtud-nähtud-loetud, pastakast välja imetud ja lihtsalt igavad, ainult kui mõni säravast persoonist oli suur lugu kirjutatud, aga palju meil neid säravaid isiksusi ikka on. Ühesõnaga kõik hakkas korduma.
Eile jäin selle “kõmu ja klatši peale mõtlema. Aastal 2020 on see naljakas teema. Osaliselt olen ma nõus Marimelliga, et keegi ei julge enam midagi öelda, sest kõike nähakse kiusamise, ärapanemise ja mõnitamisena. Jah, ma olen jätkuvalt arvamusel, et kõik ei ole kiusamine, ärapanemine ja mõnitamine ning tõesti kuigi ma ise ka ei taha enda kohta lugeda halbu ja kritiseerivaid kommentaare, siis laias laastus on mul teiste arvamusest ükskõik. “Tõmmaku”, nagu ütles Maali, aga siin on üks “aga”. Kõmu ja klatš on oma aja ära elanud. Sellist formaati ei ole vaja. See ei ole enam meelelahutus. See on sõna otseses mõttes igav. Influentserite maailmas võib tulla see šokina, aga tegelikult ei huvita (enam?) kedagi, mida blogija X arvab instagrammerist Y, mida juutuuber Z kommenteerib. Okei, liialdan kui ütlen, et huvita kedagi, alati jäävad inimesed, keda sellised asjad huvitavad, aga suur osa inimestest kehitab õlgu, heal juhul loeb pealkirja läbi ja liigub edasi eluga. Ma olen aastaid püüdnud oma motoks hoida “«Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ning tarkust nende vahel alati vahet teha“, aga selle praktiseerimises feilinud nagu te teate.
Kas ma olen selle feilimise käigus midagi õppinud? Absoluutselt. Kas ma suudan tulevikus oma motot ka praktikas hoida? Ma loodan.
Lõpetuseks tahan ma selle kõmu ja klatši teema juures ära tuua veel ühe aspekti, mis mind närvi ajab. Kahepalgelisus. Kõige pealt tehakse kõik selleks, et erinevate väljaannete “kõmu ja klatši rubriikidesse” saada, seda nähakse tihti elu saavutusena. Sellega ei arvestata, et alati on keegi, kellele üks või teine tegevus või persoon ei meeldi, negatiivsed kommentaarid on mingil määral paratamatus, millega tasub leppida (ei pea siin silmas solvanguid ega laimu) ja eluga edasi minna, teha sirge seljaga oma asja edasi, isegi kui kõik ei kiida heaks ja ei vala komplimentidega üle. Kriitikatalumatus viib selleni, et internet tahab ühel hetkel lõhki minna “armasta ennast ja teisi, kui pole midagi head öelda, ära ütle, ära kiusa, astu enda eest välja, seisa oma õiguste eest”- loosungitest. Iseenesest on see tore, sest ütlen ausalt, et ka mind ennast on need loosungid mõtlema pannud, et kas on alati vaja öelda, mida ma mõtlen või näha selle taga, mida minu ütlus teha võib, ka inimest, kes võib olla ei ole nii paksunahaline p…st nagu mina, vaid õrn lillelaps. Ega sõnad võivad ikka väga haiget teha küll. Kes meist seda ei teaks. Aga mulle meeldiks kui need ilusate, positiivsete ja armastust külvavate loosungite jagajad saaksid siis aru, et see loosung peaks kehtima kõikidele. Mitte nii, et valin, kelle suhtes külvan armastust ja keda klatšin. Rikub kuidagi kogu selle liikumise mõtte ära.
Tead, ma arvan, et kõmu ja klatš on SINU JAOKS oma aja ära elanud (minu jaoks ka näiteks), aga mulle tundub, et tegemist ongi millegagi, mis tuleb vanusega. Viimast on mul küll kümmekond aastat vähem kui sul, aga ka mina huvitusin noorena väga sellest, mis Kroonika kirjutas. Kodus mul seda kunagi ei käinud, vanaemal käis, käib siiani ja kui teismelisena vanaema juurde sattudes kõik lugemata kroonikad endale “sisse ahmisin”, sest nii põnev oli, siis mida aeg edasi, seda ükskõiksemaks on need mind jätma hakanud. Nüüd ei viitsigi enam lahti teha kui just töesti esikaanel midagi kohutavalt põletavat ei ole (ja tavaliselt ei ole). Ka elu24 oli portaal, kus keskkooli lõpu- ja ülikooli algusaastatel pea igapäevaselt aega parajaks tegin, samuti tundus Õhtuleht oma skandaalsete pealkirjadega kole põnev lugemine, palju põnevam kui Postimees või Eesti Päevaleht, mis meil vanematekodus korda-mööda käisid. Ja Kanal2 tundus kõige paremate saadetega kanal ja ETV-s olid ainult igavad asjad… Ja ma tõesti ei saanud padunoorena (hilisteismelisena ja ehk ka veel väga varajastes kahekümnendates) aru, miks (minu lähisuguvõsa ja tutvusringkonna) “päris täiskasvanud” neist meediakanalitest suurt miskit ei pea. Praegu olen 28-aastane ja kanal2-te pole vist teab mis ajast üldse vaadanud, sest sealt tuleb ainult mingit sisutühja jampsi, sama tunne tekkis ühel hetkel ka TV3 kohta. Õhtuleht, Elu24, Kroonika – jätab täitsa külmaks, st kui keegi mõnd huvitavat asja sotsiaalmeedias jagab, siis vahel ikka klikin, aga eraldi ise sinna lugema ei lähe kunagi. ETV tundub juba aastaid seevastu järjest põnevamaid saateid ja sarju tootvat ja vahendavat ning Eesti Ekspressi uuriva ajakirjanduse lood on need, mis internetis rahakotiraudu avama keelitavad.
Aga ma arvangi, et asi ei ole mitte selles, et ühiskonna kui terviku jaoks klatš ja kõmu enam midagi ei paku ja mina olen lihtsalt selle ühiskonna sees selle kõigega kaasa läinud, vaid et see käibki kaasas vanuse ja mingis mõttes sotsiaalse küpsemisega. Ma usun, et kollasele meediale leidub ka praegu lugejaid ja seda just pigem noorema kontingendi seas, kes ka (loodetavasti) sellest ajapikku välja kasvavad ja “päris inimesteks” saavad. Mõni muidugi ei saa ka ilmselt, eks see ole ka natuke haridustaseme ja üldise intelligentsi küsimus ka (kuidas see ütlus oligi, et suured mõtlejad arutlevad ideede üle ja siis need kõige väikesemad teiste inimeste üle).
Jah, ilmselt on sul tõesti õigus, et publikut jagub ikka, aga mingi osa vanast publikust kasvab välja. Kusjuures ma mäletan ka nii hästi, et kõige hullem oli kui pidin Aktuaalset kaamert vaatama koos vanemate sugulastega, tundus ajaraiskamine ja nii igav kui ometi oli olemas Kanal 2 ja TV3 uudised. ETV tundus täiesti jabur ja mõttetu kanal.
See oli juba mõnda aega tagasi kui üks tuntud paar lahku läks, ma sain sellest kuid, kui mitte aasta hiljem teada, sest väga väga harva loen kõmuportaale. Lihtsalt tõesti enam ei huvita. Võib olla hakkangi täiskasvanuks saama.