reisimine

When the moon hits your eye like a big pizza pie, that’s amore

/ Eveliis / 9 Comments

Issand, kui mõnus on! Kui ikka juba üle aasta oled nagu vangis olnud, nii et ma olen isegi hakanud Rootsi kruiise igatsema, siis oli nii mõnus lõpuks ometi lennujaama sõita. Isegi varahommikune ärkamine ei häirinud. Ma olin sellest tundest nii puudust tundnud.

Ma tean, ma tean, ma olen rääkinud, et püsime kodus ja saame koroonast jagu, et küll me siis reisime, aga teate, ma muudkui vaatasin teiste reisipilte ja tundsin kadedust. Ma tahtsin ka Ussipesast välja! Ja kui siis mulle meilile tuli Ryanairi reklaam, et piletid Milanosse alates 8.99 eurot, läksin ma huvi pärast kuupäevadega mängima. 25,99 eurot edasi-tagasi inimene. Ma ei suutnud vastu panna. Ausalt. Ostsin piletid ära ja mõtlesin, et kui Marek ütleb, et ei lähe, et peame ikkagi vastutustundlikud olema, siis pole ka kõige suurem kadu. Õnneks oli tal ka hea meel, et ma spontaanselt sellise otsuse olin teinud ning nii me eile õhtul Comosse jõudsimegi.

Ida otsustasime igaks juhuks Tartusse viia, ei hakka tema tervisega riskima. Mu vanaema on veel nii kõbus, et hea meelega oli nõus hoidma eilse ja tänase päeva ning nädalavahetusel on ju pühad, nii et ka tööinimesed on kodus. Küll on hea, et laps juba nii suur on, et ei pea muretsema, kes hoiab. Isegi mu 89-aastane vanaema saab hoida kui vaja. Ja meile Marekile kulub see pikkkkkkkkkk nädalavahetus niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ära. Parim påskeferie üle pika aja!

Mul on nii hea meel, et ma otsustasin spontaanne olla. Siin on nii ilus. Häid munadepühi. Blogipaus esmaspäevani. Stay tuned Instagramis!

Minu (tegelikult Herlingu) täpiline tassike teed

/ Eveliis / 2 Comments

Et see Varnja ja Peipsäär ja sealsed inimesed. Ega ma ei oskagi tegelikult midagi uut öelda, sest kõik justkui nagu juba öeldud ja sõnad ei annagi seda õiget tunnet ilmselt edasi. Või noh annavad ka, aga mitte minu omad. Lugege näiteks Herlingu enda blogi (aga te ju loete seda juba niikuinii?), tema oskab kohaliku elu ja olu ja melu ja võlu sõnadesse ka panna. Mina käin lihtsalt kohal, ahmin seda kõike endasse, imestan, et nii idülliline koht olemas on, kadestan (vist ikka heas mõttes) seal toimetavaid inimesi, unustan külakosti kaasa võtta (ja saan alati Marekilt selle eest sugeda, samas võiks ta ju mind juba teada ja siis ise selle eest vastutada) ja püüan mõne pildiklõpsuga natukenegi edasi anda seda, mida seal kogeda saab.

Kui tundub, et kõik ongi juba nähtud ja kogetud, mitte et MINUL küllalt saaks (oi, ei, see on selline paik, millest ei saa küllalt saada!), mul on lihtsalt kohati tunne, et ma ahistan oma lugejat nende Peipsi lugudega (öelge, et ei ahista, onju), siis suudab perekond Mesi meid jälle üllatada ja ma ei saa teisiti kui jälle pean oma muljeid jagama. Esiteks karakatisafari. Kes teab palju sellist talve üldse enam tuleb ja mul on nii hea meel, et selle ära teha saime. Veel rohkem on mul hea meel, et see juhtus mitte päevake hiljem, sest no Peipsi VEEL autolaadse asjaga sõita tundub ikka naaaatukene hirmus. Ma saan aru, et karakatirehviremonditrall ei pruukinud asjaosalistele just kõige meelelahutuslikum olla, kuid mina ei kurda. Meie saime sel ajal nautida Samovarimaja.

See on nüüd jälle üks selline koht, kus aeg peatub. Peale väikest maja ja samovaride ajaloo tutvustust jääd teetassi taha mõtisklema. Isegi ei räägi teistega, vaid jääd üht ja teist detaili vaatama ning unistama, kaod kuhugi teise reaalsusesse ära. Vahepeal kallad endale jälle tassikese samovariteed, räägid paar lauset juttu ning jääd jälle unistama, sest detailid ja selle maja imeline aura tõmbavad su endasse. Täielik zen paik. Hoopis teise vaibiga kui Mesi Tare. Ma siiani olen Mesi Taret kõige romantilisemaks paigaks pidanud, aga Samovarimaja trumpab selle üle. Aeg päriselt jääb seisma.

Meil oli Tallinnast ära sõites korraks väikene dilemma, et kas võtta tagasihoidlik koerapoiss Dexter kaasa või mitte. Ida arvas, et nii tobe on ku Dexter peab vabariigi aastapäeval üksinda kodus olema, aga Marek arvas, et ta ei pruugi just kõige eeskujulikum külaline olla, noh et tirib ja hüppab ja tahab mängida ning siis on jälle nii, et kogu tähelepanu keskendub koerale ja me ei saagi päeva nautida. Õudusega mõtlesime me Samovarimajas istudes, mis sellest majast oleks järele jäänud kui koerapoiss seal ringi oleks saanud joosta nii nagu ta ise oleks tahtnud. Ilmselt oleks Varnja piiri peale pandud meie nägudega silt, millel juures tekst “mitte sisse lubada, lammutavad kõik maatasa”. Okei, okei, ma teen muidugi Dexterile liiga ja liialdan, et oleks põnevam, aga te vaadake seda I-M-E-L-I-S-T kapitäit täpilisi teetassikesi. Mis oleks neist saanud kui Dexter oleks kogemata sinna riiulile hüpanud, et midagi hambusse haarata. Ei jaksa rohkem sellele mõelda, valus hakkab. Umbes sama valus kui eelmisel aastal Ida ronis köögikapile, et sealt klaas võtta ja kukutas maha kümme (!) Tarbeklaasi klaasi. Praeguse hulluse juures terve väike varandus lendas kildudeks. Ühesõnaga. Vaadake seda kollektsiooni! Ükski kord saan ma õhata, et nii minu teetassike, ilma et keegi saaks ärrituda, et nii tobe väljend.

Lõpetuseks tegi Ida meist perepildi. Dexter ja Skype näivat hästi läbi saavat. Mulle tundus, et ma nii memm veel ei ole (13. märtsil võib olla saan, kes teab, mis see 4.0 uuendus kaasa toob endaga) ja otsustasin perepildi pigem muinasjutuks ümber vesta. Mäletate seda muinasjuttu? Ida küsis, kuidas nii, et väikesel hiirel nii palju jõudu on. No vot. Alati välimus ei loe. Väikeses hiirekeses võib sees peidus olla võimas jõud. Selliste tarkuseteradega ekskursioon läbi saigi.

Armastan. Mutionu. Kukeseen. 103

/ Eveliis / Leave a comment

Eesti vabariigi aastapäev on minu jaoks alati olnud erilise tähendusega päev. Ma ei saa öelda, et ma alati tunnen, et Eestis on kõige parem elada, ma leian ikka ja jälle midagi kritiseerida ja millegi kallal nuriseda, kuid Eesti sünnipäev on üks nendest päevadest, kus ma tunnen Eesti üle uhkust. No vaata enda ümber ringi, mille üle siin uhkust tunda on, küsite te võib olla, aga ma ei pea silmas seda hetke siin, milles me elame, vaid seda, et me saame elada oma riigis, oma keele ja oma meelega, olla eestlased ja ei pea kartma, et hümni laulmise või sinimustvalge lipu pärast naaber meie peale kaebaks ning meid ootaks ees pikk rongisõit tundmatusse. Minu jaoks on minevik oluline, minu jaoks on oluline see, kes ma olen ja kust ma tulen. Eveliisi ja eestlasena. Mulle on oluline, et seda teaks ka minu laps, et ta väärtustaks ajalugu ja hindaks seda. Õnneks on Ida väga “Eesti vabariigi laps” nagu me teda mõnikord hüüame. Ta armastab hümni, teda huvitab ajalugu, tema lemmikfilm on on “Seltsimees laps” ja tal on miljon miksi, et saada teada, miks üks või teine asi juhtus. Ma olen selle üle väga uhke.

24. veebruar on see päev, kus ma mõtlen tänutundega tagasi ajaloo peale, nende inimeste peale, kes on kannatanud või andnud oma elud, et me saaksime 24.veebruaril Eesti sünnipäeva tähistada. Võibolla mõtlete te, et mida ma targutan, see on minevik ja möödunu, keda see enam huvitab? Ma toon teile mõned näited ajaloost, mis panevad mind tänulikkust tundma. Ma tean oma vanaema ja tädi Helju elust päris palju, ma veetsin lapsena palju aega tädi juures ja ta rääkis mulle lugusid. Üht-teist on mulle meelde jäänud. Ma ei usu, et minu õde ja onupoeg sama palju teavad, nad on liiga noored. Enne kui tädi suri palusime me tal oma lood kirja panna. 

“25.märtsi hommikul pool seitse olid sõdurid püssidega õues ja oligi vabadus läinud. Sõnadesse seda panna ei oska, ka praegu 2005.aastal kipitab kurgus kui meenutad. Olime noored, liiga noored selleks, et sõita loomavagunites Siberi steppidesse, kus algas täiesti uus piinarikas elu, mis kestis kaheksa aastat.”/…/”Ühte vagunisse mahtus 45-50 inimest. Kõik segamini – naised, lapsed, mehed, vagunid olid külmad, oli ju märtsikuu. Segadus, masendus, nukrus, pisarad, ääretu hingevalu, mis tabas tuhandeid inimesi. Ja mille nimel? Mis oli mu väike õde, kes sai jaanuaris 17-aastaseks, nii kohutavat teinud, et ta pidi oma kõige õitsvamal noorusel jätma hüvasti kodu ja kodumaaga? /…/”Aga hädad -puudus ju wc võimalus. Kõik oli nii läbi mõeldud, et rong peatati kõige lagedamal kohal, kus ei olnud ühtegi puud ega põõsast. Siis lasti kõik vangid välja vagunite alla oma asju ajama. Minestus tuli peale, kisu oma perse paljaks sadade teiste nähes ja tee oma asi ära. Püssimehed vaatasid pealt, püssid käes ja irvitasid.”/…/”Kõik ei pidanud sellele kahenädalasele loksumisele vastu. Küüditatute hulgas oli vanureid, lapsi ja haigeid inimesi ja nende elutee lõppes seal vagunis. Vagunist tõsteti nad välja. Mis neist edasi sai ei ole minule teada. Aga neid oli palju palju.”/…/”Järgmisel päeval pidime tööle minema. Pidime lund rookima. Mõne päevaga olid peopesad verivillis, ei suutnud labidat käes hoida, sest villid läksid katki ja valu oli kole. Kedagi ei huvitanud, öeldi, et harjute ära.” (http://diipkunstiinimene.blogspot.com/2014/06/elamisejoud-on-talumisejoud-aalliksaar.html)

Rohkem tädi kirja panna ei jõudnud. Mul on kahju, et ta ei jõudnud rohkem kirjutada, kuid olen tänulik ka nende seitsme lehekülje eest. Kui kunagi Britt Ida selle märkmiku leiab ja neid ridu loeb, saan ma talle edasi rääkida nii palju kui mäletan. See on meie lugu. Seepärast on 24.veebruar minu jaoks ka päev, kus ma tunnen häbi nende inimeste üle, kes ütlevad, et nende jaoks ei ole Eesti sünnipäev mingi tähtpäev, neil on suva, nad ei ole seda kunagi tähistanud ja neid ei huvita Eesti. Nad kommenteerivad presidendi kõnet lausetega “söö si**a” ja “p***ui, esimesel võimalusel tõmbaks minema”. Mind teeb kurvaks nende inimeste kitsarinnalisus ja piiratud maailmavaade, analüüsivõime. Nagu ma ütlesin ei pea ma silmas seda, et me peaksime armastama poliitikuid ja nende tegudega nõustuma, aga me peaksime oskama hinnata oma riiki. Vaba riiki. See ei ole sugugi väike asi. Palju on meie endi teha,milline see riik saab olema ja millised me ise, eestlased, oleme. Ma ei arva ka, et sünnipäeva peab tähistama vaid kurbasid sündmusi meenutades või et ilmtingimata peab sööma kiluleiba, minema lipuheiskamisele ja laulma hümni (meie tegime neid asju ka), tähistada saab igat moodi, peaasi, et seda tehakse. Näiteks Tartus sai sünnipäeva puhul Eestile häid soove läkitada läbi sõnapusle. Lisaks kilupiltidele nägin ma eile sotsiaalmeedias nii palju meeleolukaid Tartu pilte ringlemas. Meie veetsime oma päeva Peipsi ääres karakatisafaril. Siinkohal suur aitäh Herlingule ja Markole, esiteks muidugi kutsumise eest ja teiseks, et nad nii vägevat asja veavad Varnjas. Hämmastavad inimesed. Inspireerivad, positiivsed, töökad, julged. Sellised nagu minu meelest eestlased olema peakski. Au ja rõõm oli see eriline päev veeta just nende seltsis. Aitäh! Oleme jälle ühe elamuse võrra rikkamad ja veel rohkem võrgutatud.

Samovarimajast pean ma eraldi postituse tegema. Iga kord kui ma arvan, et ma olen Peipsi ääres juba piisavalt näinud, et mis mind ikka enam üllatada saab, siis saab. Minu Peipsi on nagu üllatusmuna. Kullakarvaline. Siiruviiruline.

PS: Jagage oma pidupäeva pilte ERR kodulehel

“You are crazy, my child. You must go to Berlin.” –Franz von Suppe

/ Eveliis / 8 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et tööotsingud viisid mind otsapidi Berliini, kuhu ma pidin minema töövestlusele. Poolnaljaga ütlesin enne jõule emale, et kui ma tagasi ei tule, siis teate, et mind on kas prostituudiks müüdud või organidoonorina mustale turule paisatud. Järgmisel hetkel hakkas ema süda valutama ja veel järgmisel hetkel tuli meile geniaalne idee kinkida kogu perele jõuludeks Berliini lennupiletid, nii et saame kohe terve suguvõsaga töövestlusele minna. Võib olla te mäletate, et ma näitasin Instagramist, et mul oli eelmiseks ja selleks nädalaks 76590 piletit edasi tagasi Riiast Berliini. Põhjus oli väga lihtne. Me pidime minema kahe grupina, et vanaema ei peaks üksi olema kodus – laupäevast esmaspäevani ühed, esmaspäevast kolmapäevani teised + olid minul olemas piletid töövestluseks, nii et mina oleks jäänud veel edasi Berliini eilsest laupäevani. Aga te ju teate, et iga kord kui ma plaanin midagi, läheb kõik hoopis vastupidiselt plaanile. Nii läksime Berliini laupäeval vaid mina ja Ida, jäime sinna koos emme ja õega (selle pärast olid mul ka uued piletid, sest Ida oleks esialgu pidanud Marekiga koju tulema, aga ma ostsin meile uued piletid. Uued edasi-tagasi piletid olid odavamad.) Ja töövestluse ajal olin ma hoopis perega loomaaias. Tagasituleku piletid jäid kasutamata. (Teoreetiliselt kui ma tahaks võiksin ma veel praegu lennujaama põrutada ja uuesti Berliini tagasi minna, sest mul on täiesti kehtivad piletid olemas:) Töövestluse ütlesin ära. Korraga tuli nii palju pakkumisi, et otsust teha on üsna keeruline, aga samas mu enda sisetunne kisub ühe konkreetse pakkumise suunas. Ma loodan, et teen seekord vahelduseks õige valiku.

Edasi-tagasi piletite hind ühele – 17,98 eurot. Miinuseks küll alguspunkt Riiast, lihtsalt lisaks soodsamale hinnale olid ka lennuajad paremad. Lisatagasisõidu piletite hind Berliinist Riiga – 4,99 eurot. Saate nüüd isegi aru, miks nende piletitega võis hullata. Palju autoga Tallinnast Tartusse sõit maksma läheb? Või bussiga? Kui ma lisan ka bussisõidu hinna, siis minu pileti hind Tallinn-Riia-Berliin-Riia-Tallinn  tuli kokku 48 eurot. Muidugi peab Ryanairi juures tähelepanema seda, et iga lisaliigutus maksab ja käsipagasiks loetakse vaid seljakotti/käekotti/läpakakotti, aga mul tekkis kohe hasart proovida järele, kas me saame neljaks päevaks reisile minna nii, et meil oli kaasas vaid rahakott, elementaarsed hügieenivahendid ja aluspesu. Saime. Uskuge või mitte, aga nendesse seljakottidesse mahtusid ka shopingutulemused ja nagu te aru võisite saada, siis mõni meist sai endale täielikult uue garderoobi jalanõudest mütsi ja kinnasteni. Ja see ei olnud mina. Mina ostsin huulepulga. Ma küll ei poolda odavpoodides ostlemist, aga lasteriiete koha pealt on Primark ületamatu. Eriti kui seal on jaanuarikuised allahindlused.

Shopingust veel nii palju, et nägin ühes poes ilusaid DKNY tenniseid/tosse. Hind ka ilus. Mõtlesin, et vaatan veel natuke ringi ja juba järgmisel hetkel tuli õde mu juurde, kaasas samad tossud, et vaata, Liisu, kui lahedad jalanõud ma leidsin. No ei osta ju enam samasuguseid. Mingis poes proovikabiinis proovisin seelikut selga, tulen välja ja samal ajal hüüab õde, et tulge vaadake ta seljas seelikut. Jälle täpselt sama. Jätsime siiski mõlemad ostmata, sest natuke tundus vale pikkus. Järgmisel hetkel proovin selga mantlit. Üllatusena vaatas emme täpselt sama mantlit. No way, mina nägin esimesena, mina ostan. Ostsin. Lisaks huulepulgale. Samad stsenaariumid kordusid veel ka pluuside juures. Me kõik vaatasime samu asju. Kui me poleks koos kolmekesi olnud, siis vabalt oleksime me hiljem sarnased nagu kolmikud välja näinud. Samasugustes jalanõudes, pluusides ja mantlites. Ida lahkus Berliinist nagu Primarki kataloogist välja astunud.

Seda, kui palju aega ma kulutan selleks, et leida sobiv ööbimiskoht, seda te ju juba teate. Kui ei tea ja tundub, et pakub huvi, siis palun lugege siit. Nii ka seekord scrollisin ma läbi vist kõik Bookingus pakutavad hotellid, lisaks kõik võimalikud AirBnB-d. Hinna ja kvaliteedisuhte poolest langes valik AirBnB kasuks.  Schönefeldi lennujaama lähedal. Uberiga kümme minutit ja 15 eurot. Hind neljaks ööks 3 täiskasvanule + 1 laps – 300 eurot.  Ei saaks valikuga rohkem rahul olla. Imearmas korter idüllilises piirkonnas, 30 minuti kaugusel kesklinnast. Korteri oleks saanud ka ca 50 eur/öö. Korraliku.

Mida me need neli päeva tegime? Ausalt, suurt ei midagi. Pühapäeval kui poed kinni on (ma ei teadnud seda kusjuures) alustasime Idaga päeva loomaaias. Tip of the day: mine kohale varakult, sest kui meie kell kümme loomaaeda jõudsime, olid sabas vaid mõned turistid lisaks meile, kui me kella ühe ajal lahkusime, oli järjekord täitsa mehine. Aquariumis oli ka juba liiga palju rahvast. Teine soovitus on kindlasti loomaaeda osta pilet ka aquariumi külastusega, ma arvasin alguses, et ah, mis seal ikka et niisama kalad. Tegelikult oli seal aga äärmiselt põnev – korruste kaupa kalasid, sisalikke, ämblikke, millimallikaid, krokodille… Ma ei saa öelda, et ma oleksin väga suur loomaaedade fänn, aga sellest siin sattusin nii vaimustusse ka ise, et lubasin Idale, et muidugi me tuleme tagasi. Seda, et me juba kaks päeva hiljem sinna sattusime uuesti, ei osanud ma aimata. Ma ei teadnud, et mu õde on ka loomaaedade fänn. Nii me siis nelja päeva jooksul kaks korda loomaaias käisimegi. IG story´de highlightsidesse panin mõned videod ka nii enda kui Ida kontole. Muidugi ei anna see edasi pooltki seda kui lahe loomaaed tegelikult on. Ja ka talvel. Kaelkirjakud, pandad, elevandid…kõik on kenasti väljas. Ahvimaja täiesti fenomenaalne. Vaatad lummatult nende tegevusi ja mõtled, et kas võiks olla tõsi, et vähemalt osadest inimestest on ahvid küll intelligentsemad.

Piletid 21 eurot täiskasvanule (ilma aquariumita 15,5), lapsele 10 (ilma aquariumita 8).

Teletornis käisime ka ära. Ma olen lapsest saati mõelnud, et sinna tahaks minna. Lapsena tundus see postkaartidelt vaadates ju eriti põnev ja suur ja kättesaamatu. Ega seal midagi erilist erilist ei ole, teletorn nagu teletorn ikka, aga lapsepõlveunistuse täitmiseks käisin nüüd ära, lõime Idaga baaris klaase kokku (igaks juhuks ütlen, et Ida jõi Fantat;) ja imetlesime vaadet. Tehtud. Uuesti enam ei viitsiks minna. Kui siis restorani sööma. 17 euro eest saaks soovi korral poest osta vähemalt kaheksa pudelit veini. Ja mitte kõige odavamat. Berliin on joodikute paradiis. Rohkem vaatamisväärsusi me läbi käia ei jõudnudki. No mis sa teed matkasellidega, kellest üks on rase ja teine valede kingade ja villidega. Berliini müüri monumendist jäin ma kolme kilomeetri kaugusele. Mulle tuli meelde üks perereis, kus me tahtsime Värskasse minna, ka umbes kolm kilomeetrit enne Värskat pidime me ümber keerama. Onu lausus nukralt “Nii lähedal, samas nii kaugel”. Seekord ütlesin mina sama Berliini müüri kohta. Aga pole üldse hullu. Esiteks on mul plaan tagasi minna natuke soojemal ajal. Hoian piletitel ja pakkumistel silma peal. Teiseks selline niisama linnas kulgemine on omaette puhkuseliik. Vaatad maju, inimesi, mõlgutad omi mõtteid…Mõnus vaheldus.

Samas nüüd ma tunnen, et tahan puhkusest puhkust. Ida on küll väga kihvt reisikaaslane, aga teatud hetkedel on ta ikkagi kõigest laps, kes oma jutuvada ja jonniga, kui selgub, et kõiki maailma asju ei saa kokku osta, ikkagi ka väsitab. Aga mulle meeldib, et tal ei ole mitte mingit probleemi päev otsa ringi trallida, 11 000 sammu päevas on päris palju kuueaastaste jalakeste jaoks mu meelest, aga Ida ei tee teist nägugi. Mulle meeldib see matkaselli hing tema sees. Ja huvi asjade vastu. Isegi kui need küsimused, et miks Berliin on suurem kui Eesti ja muud sarnased, lõpuks väsitavad.