Tegelikult jõudsin ma selle järelduseni juba mõnda aega tagasi, aga selliste asjadega on ikka nii, et ma ei kipu just kõva häälega hüüdma kui Marekil õigus on. Podisen omaette, et kuramus, jälle tal oli õigus, aga talle tunnistama ei kipu. Pole vaja tal teada. Viimane sõna ja õigus võiks siin majas ikkagi minul olla.

Paraku on see soovmõtlemine, sest suurema osa ajast on õigus tal. Ma küll vaidlen võiduka lõpuni ja kasvõi pisarate ja tülideni, aga tulemus on ikka sama. Marekil on õigus. Ka seekord.