“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Mul on tunne, et see blogi võtab 2024 aastal ikka hoopis uue suuna, sest olgem ausad ei seksi- ega s**ajutte pole siin kunagi varem väga palju olnud, aga nüüd on mul peas selle aasta kaks esimest postitust, millest üks räägib suuseksist ja teine päriselt number kahest. Ja ma ei hakka rääkima ka nendest teistest teemadest, mis mul mustandites on.
Ma ei tea, mis on juhtunud. Labane värk, on-on, aga ma lihtsalt pean need ära rääkima. Üks neist on, vähemalt mu enda arvates, naljakas, teine eluline. Või siis saaks selle liigitada ka kategooriasse “karma” või “kättemaks”.
Jõulud said üle elatud. Puhatud. Puhkusest puhatud. Tüdinetud. Haige laps Tartus koju toodud. Juba igavusest tööarvutigi sülle haaratud.
Täna oli plaanis (mittevabatahtlikult) Idaga poodlema minna, sest ootamatult selgus, et sel lapsel polevat spordijalanõusid. Ega vist ei ole jah. Või noh on, aga väikseks jäänud. Palju üks laps kasvama peab aastas…Haige lapsega ei lähe aga kuhugi. Õnneks on haigus juba peaaegu seljatatud, aga ikka ei lähe kuhugi ostukeskusesse chillima.
Tegelikult jõudsin ma selle järelduseni juba mõnda aega tagasi, aga selliste asjadega on ikka nii, et ma ei kipu just kõva häälega hüüdma kui Marekil õigus on. Podisen omaette, et kuramus, jälle tal oli õigus, aga talle tunnistama ei kipu. Pole vaja tal teada. Viimane sõna ja õigus võiks siin majas ikkagi minul olla.
Paraku on see soovmõtlemine, sest suurema osa ajast on õigus tal. Ma küll vaidlen võiduka lõpuni ja kasvõi pisarate ja tülideni, aga tulemus on ikka sama. Marekil on õigus. Ka seekord.
Nagu te teate, siis hilines mu reedene kojulend ja ma olin suhteliselt kindel, et terve nädalavahetuse magan ma lihtsalt maha, kuid alati kui mul on sellised plaanid, siis on teada, et tegelikult ma seda ei tee, sest ükskõik kui palju ma ka ei unista, et ei tee silmi lahti enne lõunat, on mul hiljemalt kell kaheksa uni läinud. Nii ka seekord. Kuid tõele au andes, olin ma nii väsinud, et magasin nii reedel kui laupäeval nagu nott, nii et piisas ka 7-8 tunnisest iluunest. Ilma ühegi öise ärkamiseta. Minu puhul on see saavutus, sest üsna tavaline on, et mul läheb uni keset ööd ära ja ma jään uuesti magama alles siis kui on juba vaja ärgata.
Laupäeval pidi sõbranna lastega külla tulema. Polnud nii ammu näinud ja plaanisime karulauku korjama minna. Minu puhul aga plaanid ei kehti ning me jõudsime Mareki ja Idaga enne nende tulekut käia juba Vanamõisa kevadlaadal ning selleks ajaks kui koju tagasi jõudsime, olin ma karulaugutamiseks liiga väsinud. Otsustasime sõbrannaga hoopis niisama molutada. Kui Vanamõisa laadast rääkida, siis sinna ma rohkem minna ei viitsi. Megapettumus.
Ma mäletan oma kooliajast, et peale vaheaega kirjutasime me suht iga kord eesti keele tunnis kirjandi teemal “Minu vaheaeg”. Mul oli alati seda hea meel kirjutada, sest vaheajad olid nii lõbusad, täis vahvaid mänge ja külastusi, isegi reise välismaale. Samas mäletan ma, et mitte kõik ei tundnud sellest kirjutamisest rõõmu, sest mis sel vaheajal siis ikka nii erilist juhtuda sai.
Noh kui Ida peaks kirjandi kirjutama, siis ta saaks kirjutada, et oli haige ja ei teinudki midagi. Või kas ikka ei teinud? Me mahutasime paari päeva sisse ehk nädalavahetusse terve vaheaja jagu tegevusi.
Kui ma vanaemale fotoraamatut tegin juubeliks, oli mul nii hea meel, et blogist oli nagu varnast võtta igasuguseid pilte, mis enam meeles ei olnud ja jutte, mis enam meeles ei olnud. Telefonist kaovad need pildid varem või hiljem ikka ära ja nii palju virk ma enam ei ole, et viitsiks neid arvutisse kenasti kaustadesse alla laadida nagu vanasti. Peaks, aga mis sa teed kui ei viitsi.
Seega mõtlesin, et teen iga kuu ühe pildipostituse blogisse. Päris hea on meenutada hiljem.
Oi, kuidas ma armastan sellist suve ja kuumust. Muidugi kohati on tunne, et üldse ei jaksa midagi teha ja toas jahedas on ka hea olla, aga IGA KELL palun mulle selline suvi kui see tavapärane kehv suusailm. Eile kui aiamajas voodipesu vahetasin oli küll selline tunne, et oleks nagu infrapunasaunas, aga sellelgi oma plussid – võib olla higistasin end paar kilo kergemaks. Ok, nali – pärast läksin kastsin end jääkülma veega üle ja jälle oli hea olla. Terrassi peaks värvima ja aiamaja, aga selleks on natuke liiga kuum. Ja pealegi – ega töö jänes pole, et eest ära jookseb. Kaua seda kuumust ikka on, tulebki aeg maha võtta ja nautida.
Megamõnus suvi. Palju vahvaid sündmusi ja niisama chill. Suvalised klõpsud ja meeleolu ning mälestused.
Nädalavahetusel olid meil nö talgud. Lihtsalt mina ei oska suurt midagi teha ja Marek üksinda ei jõua, aga kui pool Prangli saart appi tuli, siis said asjad tehtud nii kiiresti, et isegi see ei teinud meelehärmi, et poolest päevast vihma sadama hakkas. Tööd olid niikuinii peaaegu lõpetatud. Mina tulin otse Tartust ja lootsin küll, et saan öelda, et “kui Eveliis Tartust tagasi jõudis, oli maja juba värvitud”, aga nii hästi mul siiski ei läinud. Okei, nali. Värvimine on üks väheseid töid, mida ma teha oskan/viitsin ja kambakesi ei olnud väikese aiamajakese värvimine ka eriliselt kontimurdev töö. Küll aga jäime meie natuke vihma ja tuule kätte, nii et tulemus on selline, et kui ma laupäevaks olin oma nohust-köhast peaaegu lahti saanud, siis täna istun ma jälle tatise ninaga kodukontoris.
Mitte et mul kodukontori vastu midagi oleks, aga kuidagi süümekad tekivad, et kohe kui ilusad ilmad tulid, olen kodus haige, umbes nii nagu tahaks hoopis üürikest suve nautida. Tegelikult muidugi nii ei ole ja eile saadeti mind kontorist koju, sest ei ole kõige parem idee oma külmetusega teiste keskel olla. Jah, mul on vanakooli külmetus, koroonatesti tegin igaks juhuks muidugi ka, aga see oli õnneks negatiivne.
Ühesõnaga. Jätkuvalt haige, aga vähemalt hakkab aiamaja juba ilusamat ilmet võtma. Ei ole enam suvaline töötlemata puit. Mul oleks hea meel kui Marek eilseks sinna terrassi ka jõuaks ehitada, aga olulisem oleks vist enne sinna vesi ja elekter sisse saada. Rõhk sõnal “vist”.
Ja esimesed ööbijad on majas olnud. Väike majake, aga mahutab palju. Viis täiskasvanut. Kaks last. Ja ühe koera. Tõsi, mitte Dexteri suurune. Nii, et Baltic House maju julgen jätkuvalt soovitada, kui ma ei eksi siis meie maja on Artur.
See punane lahtikäiv diivan on peaaegu sama vana kui mina. See oli mu vanatädi juures minu voodi. Mulle nii meeldis seal magada, sest tädi istus alati mu kõrval tugitoolis, vaatas telekat ja ühe käega sügas mu selga. Ma ei ole ju ainus, kellele selja sügamine meeldinud on? Nüüd mõnikord Ida viskab end mulle samamoodi kõrvale ja palub, et ma tal selga sügaks. Alati tuleb siis tädi Helju ja tema Uue tänava korter ning see sama punane lahtikäiv diivan meelde.
Kas seinad peaks ka ära värvima?
Aga tagasi talgude juurde. Lisaks sellele, et kõik vajalikud aiapostid said pandud ning meie õu on vaid paari võrgurulli kaugusel päris valmis aiast, suutis Marek täiendada oma surematute tsitaatide kogu. Kõike situatsioonikoomikat ja muud nalja, mis siin sai, ei saa ümber kirjutada, nii et teistel ka naljakas oleks, kuid natukene siiski. Kui me siis õhtul kambakesi süüa tegime (loe: üks sõber puhastas ja praadis värsket kala ja meie vaatasime pealt) ja sõber ka pliiti söögi tegemise järel puhtaks hakkas tegema, peatas Marek ta lausega: “Stop! Ära puutu mu pliiti, siin majas koristan mina!”. Võttis puhastusvahendid käest ja hakkas ise koristama. Olgu, olgu, tegelikult ta muidugi ütles seda mõttega, et sina tegid süüa, mina koristan, aga välja kukkus nii, et keegi meist ei julgenud rohkem midagi koristada. Marekilt ei tohi tööd käest ära võtta!
Vaikselt hakkab edenema see Ussipesa. Kas te usute,et me oleme siin juba 15 aastat elanud?
Marek ja Ida läksid varahommikul Pranglisse. Kui Marek oma kohvrit pakkis, hakkasin ma kõva häälega naerma. Ei, midagi ei olnud pahasti, aga kaasa läks ka Mareki trade mark – punasetriibuline Lacoste särk. Selles ei oleks midagi erakordset, aga see särk on soetatud 11 aastat tagasi (võin aasta-paariga eksida) ja kui me ükskord käisime läbi Prangli fotosid, siis torkas see pea igal pildil silma. Nüüd ei saa ta seda enam maha jätta, sest jube hea on teda kohe sadamas ära tunda. Kohe otsid silmadega punasetriibulist pluusi ja leiadki mehe ilma vaevata üles. Seda ei ütle enam vaid mina, kes paadiga minnes ta kohe üles leiab, vaid ka teised, kes talle vastu tulevad paadile. “Kohe näha kui Marek saarde tuleb,” naeravad nad.
Ma ei hakanud rohkem pilte otsima, aga esimene pilt on aastast 2014, teine 2016 ja kolmas 2020 aastast. Ehk siis näete, et ma ei valeta. Mis on selle särgi juures aga veider, on see, et see ei ole nende aastatega absoluutselt vanaks läinud, ei vormist ära vajunud, ei putsuliseks läinud, mitte midagi. Ikka täiesti ideaalses korras. Marek on hiljem ka juurde ostnud Lacoste särke, et oleks väike vaheldus, aga kõik need on peale paari aastat koledaks muutunud. Samal ajal kui see särk kannatab vist veel 30 aasta pärast ka kandmist. Peaks Lacoste´i kirjutama ja kohe küsima, et mis särk see selline on ja kust selliseid saaks. Kahtlustan, et juba mõnest vintage poest ja hoopis teise hinnaga. Sürreaalne riideese. Igatahes kui näete kusagil meest punasetriibulise Lacoste särgiga, võite suhteliselt kindlad olla, et tegu on Marekiga.
Paljud teist küsivad mult, et mis seos meil (Marekil) selle Prangliga on. Ei, meil ei ole seal peret ega oma suvemaja, aga Mareki vanaisa oli saare arst ja nii on Marekil loomulikult lapsepõlvest side saarega. Ma mäletan nii hästi, kuidas Marek mulle meie esimestel tutvusaastatel kogu aeg rääkis, et ühel päeval ma viin sinu ka sinna. Läks paar- kolm aastat ja 2010.aastal läksimegi me esimest korda Pranglisse. Täiesti suva järgi valisime ööbimiseks ühe turismitalu. Vist sai valitud sinise maja järgi. Loomulikult selgus koha peal, et Mareki vanaisa oli vastu võtnud turismitalu omaniku sünni, juttu ja meenutusi tuttavatest ja ilmast, elust, olust jätkus kauemaks ning aastast aastasse me seal käima hakkasime. Ikka nagu turistid.
Mina ei tea, millal see Marek end sinna perekonda nii sisse sõi ja millega nad ära võlus, aga nüüd mul on kohati endal ka tunne, et nad nagu olekski Mareki perekond, et Marek nagu olekski saarelt pärit, sest olgem ausad suvel näeb seda meest mandril vähem kui saarel. Ma küll alati norin ta kallal, et nagu Nipernaadi läheb kevadel minema ja Katariina Jee peab ta sügisel koju tagasi tassima (kuigi ega seegi ei vasta enam tõele, sest nüüd käib ta seal aastaid juba ka talvel), aga tegelikult ei ole mul selle vastu mitte midagi, et ta oma saare on leidnud. Nüüd ähvardab ta mind, et pensionieas olgu ma valmis sinna päriseks kolima. Aga miks ka mitte?
Ma olen päriselt tänulik, et meid nii hästi vastu on võetud. Ja omaks. See on soe tunne.
Muidugi sel aastal hakkasid nad Idaga mulle juba ajama, et Ida tahab Prangli kooli minna. Jaa, see oleks ju tore, aga huvitav, kuidas see välja näeks? Saadan Ida ja Mareki juba praegu Pranglisse ära ja ise lähen 25 aasta pärast järgi? Okei, nali naljaks, aga aastal 2021 on just see luksus, kui sul on oma saar ja oma inimesed, st oma koht, kus patareisid laadida ja olla see, kes sa oled, ilma igasugu tiitliteta. Kogeda seda, mis on ehe ja ilus. Hääbuv väärtus kohati. Mul on hea meel, et Idal on oma Prangli-geen. Las nemad Marekiga olla kohalikud ja mina liitun nendega aeg-ajalt, Kohviveskina Päälinnast, kes tahab pehmetel patjadel heljuda, heljuda, heljudaaaa…
Kui ma eelmisel reedel arvasin, et lasteaia elu sai ägedalt lõpetatud, siis ma veel ei teadnud, millise lõppakordi see elu saab esmaspäeval. Nimelt oli lasteaias folkrokipidu. “Ürgne kutse”. Nagu päris. Või mis mõttes “nagu päris”? Oligi ju päris.
Peost teadsin ma juba ammu, aga seda kui suurejooneliselt see korraldatud saab, seda ei osanud ma arvan ükski pealtvaataja oodata. Ma ei pea silmas seda, et peol esines “Metsatöll”, kuigi tunnistage ausalt,mitmel lasteaia peol te olete käinud, kus esineb parim Eesti folk metal ansambel, vaid üldse korraldust. Rongkäik, lipud, show. Korralik möll. Au ja kiitus, kniks ja kummardus korraldajatele.
Tõesti, kui ma vaatan tagasi sündmustele, mis selles lasteaias korraldatud on – alustades villase kampsuni päevast ja lõpetades selle ürgse kutsega, siis Ääsmäe lasteaed on ikka üks üle prahi lasteaed. Mul on siiralt hea meel, et me ühte eliitlasteaeda ei saanud tookord kui Eestisse tagasi kolisime. Nüüd olen kuulnud tuttavatelt vanematelt, et eliit on pelgalt sõna ja seal taga on rohkem tühja auru. Ääsmäe lasteaias tühja auru pole olnud. Kui tehakse, siis hingega ja hästi. Seda ei ütle ma vaid õpetajate kohta, vaid ka lapsevanemate kohta. Lastest rääkimata. Jube vahva punt. Vähemalt krõllid, keda ma rohkem tean, aga nendest pikemalt juba lasteaia lõpetamise postituses.
Seniks. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Lahinguväljal näeme, raisk!
