“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma pean ausalt tunnistama, et ma võin olla Karen kui ma näiteks restoranis pean kaua ootama või kui mõni teenus, mida ma olen harjunud saama, ei toimi nii nagu peab, st klienditeenindus mind teenuse saamiseks edasi-tagasi jooksutab nagu eelmisel nädalal Kaubamajas. Marek ja Ida aegajalt ütlevad, et ei tule minuga rohkem restorani sööma, sest ma võin seal vihastada, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen kärsitu. Kusjuures toidu pikema ooteaja ma kannatan ära, aga kui mind restorani saabudes ei panda tähele, ei tuua mulle menüüd ja ma pean jooke kaua ootama, siis ma kipun pahaseks muutuma. Hea teenindus on minu jaoks oluline, ma ise püüan ka oma töös anda selles osas maksimumi ja teenindus, kus mulle jääb tunne, et ma olen segav faktor, ajab mind närvi.
Viimasel ajal olen ma saanud seinast seina teeninduse osaliseks.
Tartu võtab mind seekord vastu halli ja vihmase novembriga. Kunstimuuseumi jõudes tunnen, et kontides on rõskus ja kohe eriliselt hea oli sooja ruumi sisse astuda, mitte ainult temperatuuri mõttes soojasse ruumi, vaid selles majas ja ruumis on soojust, mis sind kohe uksest sisse astudes tervitab.
Alustan oma külaskäiku esimeselt korruselt, kus külastajaid ootavad Henn Roode autoportreed. Kas te olete kunagi mõelnud, miks kunstnikud autoporteesid üldse maalivad? Mina ausalt öeldes ei olnud, aga Henn Roode näitus annab sellele vastuse. Kunstnik on ise endale modell, kelle puhul ta saab kindel olla, et ta ilmub kohale, ei väsi enne pildi valmimist ega solvu valmis portreed nähes.
See võib olla käeharjutus inimese kujutamisel, uurimus iseendast või koguni pihtimus. Sarnaselt päevikuga võimaldab autoportee meil näha, kuidas teine inimene on iseennast ja maailmas olemist tajunud. Henn Roode enesepilt ei ole lugu inimlikust edevusest, vastupidi ta isegi eemaldub iseendast ja ei jäljenda enda peegelpilti truult, tema jaoks on oulisem kunstiteose vorm ja tema autoporteed ei ole tema enda näost, vaid tema nägemus oma näost ning protsess selle kujutamisel. Tulemuseks ongi see metamorfoos. Henn Roode autoporteed näitavad meile kui erinevalt saab üht ja sama inimest tajuda, kujutada. See ongi pihtimus, päevik, aga mitte sellisel moel nagu me oleme harjunud. Me ei loe maali sõnadega, vaid jääme mõtlema, mis tunded ja mõtted on autori pilgu taga. Miks just selline värvikasutus? Miks rõhutab ta ühel maalil silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille…Kas silmadest paistab kurbus, rõõm? Miks ta mõnel maalil justkui minust läbi vaatab? Puurib pilguga läbi. Need autoportreed selles viltuses majas kõnelevad. Peab vaid kuulama. Mina kuulasin.
Teine teema, mille peale see näitus mind mõtlema pani, oli selfie’d. Me kõik teeme neid, aga ka naerame nende ja nende tegijate üle. Miks? Sest me arvame, et neid tehakse edevusest. Kindlasti on nendes ka osake edevust ja ega see edevus ka nüüd nii paha asi pole, eksju, kuid ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, et selfie on tänapäevane autoportee. Päevik. Pihtimus. See, kuidas ma end tajun ja end teistele avan, sõltub nii paljudest asjadest – pildistamise nurgast, tujust, kas sajab vihma või paistab päike. Üks selfie võib olla sisukam ja rääkida rohkem kui päevik. Ma tegelikult põnevusega jään ootama mõnd selfie näitust. Sest see on ju täiesti põnev kunstivorm, nii laia mänguruumiga ning AI ajastul seab vaid loovus sellele kunstivormile piirid. Võib olla peaks ise sellise selfie/autoporteede näituse korraldama? Ja see polekski edevusest, vaid ma põnevusega ootaks, kuidas keegi loeb ja tajub minu nägu sõltuvalt…. Kas te mõnel neist tunnetate pettumust, mis tekib sisse kui kuuled, mida täiskasvanud inimesed sinust selja taga räägivad? Mul oli siin üks seik, kus minu kulul ebaõiglaselt õelutseti, kuid sel teemal ma rohkem ei peatu, sest kiusajad ei pea saama eetriaega. Või väljendab mõni “autoportee” enesekindlust ja usku endasse? Aga rahulolu? Oiii, ma ei saa enam rääkida edasi, mul läks fantaasia lappama…
Henn Roode näitus mõjus niimoodi.
Külmaks ei jätnud ka maja teine ja kolmas korrus, kus Jüri Kask kutsub meid osa saama silmapilgust. Kolmas korrus on kaasaegne, must-valge, mõjub justkui mõne suunamudija kureeritud Instagrami feed, kus pole grammigi ruumi juhuslikkusele. Ruum hingab rahustavas rütmis, mis teeb pea täiesti tühjaks ja samal ajal täidab selle uute mõtete ja assotsiatsioonidega. See on korrus, mis ei karju, vaid sosistab.
Aga teine korrus oli seekord minu lemmik. Just see värvilaiguke, mida on vaja halli novembrisse! Aga kas on aus öelda värvilaiguge kui teosed on suuremad kui elu? Murravad välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum muutub koos Jüri Kase teostega kunstiks ja ma julgen enda põhjal öelda, et elamuse saab ka see, kes väga sügavalt “diip kunstiinimene” ei ole või kunstiajalugu süvitsi ei tunne. Mina olen küll kunstiajalugu õppinud, kuid see ei tee minust kunstiteadlast, lihtsalt inimese, kes reageerib sellele, mida ta näeb, mis tekitab ühe või teise emotsiooni ja see näitus tekitab hea emotsiooni. Meie pikka ja pimedasse talveperioodi on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.
Mulle tuleb meelde see, kui Marek mu kallal noris, et ma käin vaid mustas riietuses , liigun mustas ringi nagu murepilv, samal ajal kui tema (ja ma tsiteerin tema enda sõnu) on “lõbus värvilaiguke”. Olgu aesthetic beige ja calm Scandinavia hetkel instagramis moes, me vajame enda ellu ka selliseid värvilaigukesi. Mina tänan Jüri Kaske, et ta meile seda keset kaamost pakub. Tuju läks näitust vaadates heaks ja lausa nii heaks, et oma ööbimiskohta Tähtveres jalutasin ma läbi sellesama vihma, mis mu tuju oli Tartusse jõudes veidike rikkunud. Nüüd ei pannud ma seda tähelegi. Minu sees oli värvi. Võib olla oli värviline ka see vihm, mis sadas.
Kas te mäletate seda lugu, kui ma ühel vastuvõtul Andres Tarandit ära ei tundnud? Arvasin, et ta on üks rootslane, kellega ma koos kunagi töötasin ja läksin temaga kenasti rootsi keeles suhtlema. Kui ta mind peale viit minutit püüdlikku selgitust, kus ma temaga koos töötasin, ikka hämmingus vaatas, küsisin ma, et kas ta siis pole (sisesta rootsi nimi). Ta vastas konkreetselt: “Ei, ma olen Tarand!” Ikka juhtub. Kusjuures, nüüd PÖFFil vaatasin, et oi, see rootslane jälle siin. Seekord ma talle tere ei tormanud ütlema, aga läks jälle hetkeke ära enne kui ma taipasin, et oot oot, see hoopis Andres Tarand.
See, et ma inimesi sassi ajan ja ära ei tunne ei peaks enam kedagi üllatama. Mul on neid lugusid küll ja veel jagada. Aga seekord suutsin ma olla lausa nii udu, et ei tundnud iseeennast ära. Jah, ka see on võimalik.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma läksin üht hotelli arvustama, kuna meid ennast oli palju, inimesi palju, töötajad alles õpilased, siis kogu see protsess oli tibake segane ja suutis mind natuke närvi ajada, et ma ei saanud kõike infot korraga ja ühest kohast, siis ma suutsin ka ära unustada restorani kohta käiva info. Või noh pean täitsa aus olema ja ütlema, et ma ei saanud sellest täpselt lõpuni aru ja nii ei olnud mul meeles, et ma võib olla olin kella kaheksaks laua kinni pannud. Igatahes peale spaahoolitsusi olime õega toas ja arutasime, kuhu sööma minna. Otsustasime, et läheme hotellis asuvasse restorani. Panime laua seitsmele kinni kella seitsmeks.
Läksime kohale ja ma natukene kirtsutasin nina, et laud oli ühes teises ruumis kui ma olin oodanud. Sain kõigest aru, nii suurt lauda ei olnud võtta enam esimeses saalis, aga ikkagi. Teised istusid lauda, aga mina ikka kiikasin sinna ette ruumi ja küsisin siis teenindajalt, et kas me toda teist lauda ei saaks, sest kuidagi videos ehk on hubasem. Ta ei olnud vastu, aga arvas, et meil on seal ikkagi kitsas. Mina arvasin, et saame hakkama, sest kaks meie seltskonnast olid ikkagi päris väikesed lapsed. Heakene küll, ütles teenindaja. Õde viskas suvakalt nalja, et nojah, ta on meil blogger, ta tahab seda ja teist ning teenindaja siis vaatab mulle otsa ja küsib, et oi, kas Teie oletegi see blogija, et me ühte täna ootame küll, et neile öeldi, et keegi tuleb. Hakkasin naerma ja vastasin, et mina see kindlasti ei ole, küllap ikka keegi päris-suunamudija tulemas. Teenindaja ütleb jälle, et noh palju neid ikka ühe õhtu jooksul tulla saab ja meie õega räägime vastu, et no uskuge mind, suunamudijaid on päris oma jagu, et neid saab ühe õhtu jooksul ikka veel tulla. Teenindaja ütles jälle, et ta küll ei usu, et selline kokkusattumus võiks olla, et kohe mitu ühe õhtu jooksul tulemas, aga tema ka ei tea ju täpselt. Kui mina ei ole, siis mina ei ole, aga see selleks, et kui meile siis too laud sobib, siis lahkelt istutagu sinna.
Sahmerdasime ja korraga mulle sähvatas, et kuramus, see blogija võisin ikka mina olla küll. Ma olin ju suhelnud ka restorani teemal, st mulle ja Idale oli hotelli poolt ka õhtusöök, kuid kuna meid oli kokku seitse, siis ma uurisin lihtsalt, et kas me saaksime ehk natuke sõbrahinda, sest ega me kahekesi sööma ei tule, vaid ikka kogu seltskonnaga koos. Sain vastuseks, et jah ikka saaks ja sinna see jäigi. Mina eeldasin, et allahindluse küsimine tühistab eelneva kokkuleppe ja kuna täpsustus oli selline nii ja naa, siis mulle pähe jäigi arusaam, et kui otsustame seal süüa, siis saame veidikene allahindlust. Keegi check in’is mulle ei öelnud ka, et kella kaheksaks on mul laud ja sinnapaika see jäi. Hea on, et õde selle nalja viskas. Ma oleks tasuta toidust loobunud. Ja kes siis tasuta toidust ära ütleb!
Naljakas lugu, aga tegelikult ka natuke lugu sellest, kuidas hotellis kõik eraldiseisvalt on väga hea – spaa, hoolitsused, toad, toit, aga tervikut pole ning ka justkui omavahelist suhtlust ning see natukene minu jaoks tappis vaibi. Aga hotellist ja kogemusest juba eraldi postituses. Restorani osas ütlen, et toit oli imemaitsev ja teenindus 10/10.
Seoses väärtusruumi (mitte)mahtumisega tuli mulle meelde üks oma kunagine lemmiksari “Väike maja preerias” (tegelikult vaataks ma seda siiani hea meelega, aga kust? mul on isegi paar hooaega dvd-del, aga dvd-d pole, või vähemalt pole see töökorras/ühendatud telekaga) ja neljapäeval vaadatud film “Nähtamatud”. Ma tegelikult juba ka avaldasin oma arvamust, et seda viimast (ja üldse PÖFFi filme!) peaks vaatama minema ERR nõukogu esimees & CO, see avardaks silmaringi ja paneks ehk mõtlema, kuidas meie väärtusruumi mahub ikka väga palju erinevaid inimesi, aga eile õhtul kui und ei tulnud jäin selle väärtusruumi peale natuke rohkem mõtlema.
Alustame “Väiksest majast preerias”. Telesari on toodetud 1975. aastal ja sarja tegevus toimub 1870-1880, kellelegi ei tule vist üllatusena, et elu siis oli üsna teistsugune, väärtusruum ja hinnangud samuti. Millegi pärast on mul siiani meeles üks osa, kus linnakesse tuli “Freak Show” ning ma ootasin, et sellest friigi-vankrist tuleb välja…no ma ei tea…koletis. Tegelikult oli seal vankris peidus täiesti tavaline poiss või mees, täpselt ei mäleta, keda siis raha eest näidati. Friigi tegi temast puue. Eesti keeles oli veel tõlge all “värdjas”. Mis põhimõtteliselt pole ju vale, EKI ütleb, et värdjas = 1. soerd, ebard; eemaletõukava välimusega olend, monstrum. Ometigi me täna ju enam sõna “värdjas” puudega inimese kohta ei kasuta. Mitte et see oleks keeleliselt vale, aga me saame kõik aru, et see lihtsalt ei ole sobilik.
Kust ma alustan? Kas iseendast ja oma päriselust? Sest kui ma siin nüüd natuke tagasi vaatan, siis minust saaks vist vändata ühe korraliku kodumaise filmi. Sellise ängi täis, pearollis depressioonis ja läbipõlenud keskealine naine, kes alles 44aastaselt hakkas end otsima ja leidma. Aga võib olla see ei olekski ängi täis? Oleks hoopis helge ja optimistlik? Sest kõigist neid kuradima raskustest hoolimata ma saan hakkama. Kõik sõltub sellest, kuidas asjadele vaadata. Näiteks võiksin ma öelda, et mulle tehti eile ülim kompliment, mis andis mulle uut energiat ja enesekindlust. “Leidsin vaid kaks kultuurist kirjutavat influencerit. Sina ja Mart Juur,” öeldi mulle eile. Ma võin ju ise seda tõlgendada, et see tähendab, et ma olen sama andekas. Isegi kui see seda ei tähenda;)
Kõik on perspektiivi küsimus. Igal asjal ja lool on oma helgem pool. Või kas on? Kas eile esilinastunud “Mo papas” oli ka helgem pool olemas? Või oli see ikka igavene hädaorg ja ängi täis? “Ma ei käi Eesti filme kunagi vaatamas,” ütles paar nädalat tagasi üks mu tuttav, “need on sünged, venivad ja rõhuvad.” Ühelt poolt ma nõustun temaga, eks minagi vaatan üht või teist filmi ja süda kisub kokku, valus hakkab, äng tuleb peale, film kisub endasse ja ei lase enam lahti. Aga see on minu arvates vaid hea märk. Nimetagem seda ängiks või milleks tahes, mina võib-olla just selle tunde pärast neid filme armastangi.
“Mo papa” on nüüd üks nendest filmidest, mis kiskus endasse ja enam lahti ei lase. See oli nii nii ehe, et raske oli mõelda, et see polnud päris. Et Eugen polegi päriselt Eugen, et Stina pole Stina ja Riko pole Riko. Et nende taga on näitlejad. Sest nad ei olnud näitlejad, nad tõid läbi ekraani meieni oma päris tundeid ja päris lood. Ja need läksid hinge. Võib olla just selle pärast, et sellised lood on päriselt meie ümber. See ongi osa Eestist. Mina istun siin oma mugaval diivanil, sooja pleedi all, rüüpan hommikukohvi ja mõtlen, et küll oli äge eile sisseimbuda selle filmi perekonda, samal ajal kui keegi naaseb pärast kümmet aastat vanglast maailma, mis pole teda oodanud. Ei, ta ei ole pätt. Ka traagiline õnnetus võib viia lastekodusse, vanglasse, hülgamiseni.
Mulle tundus, et mitte midagi selles filmis ei olnud lavastatud. Kui siis pärast Q&A-l režisöör Eeva Mägi rääkis, et film valmis stsenaariumita ja kujunes reaalsete kogemuste ja häälte põhjal, loksus seegi osa paika, miks film ON nii autentne ja täis tooreid emotsioone. See polegi lavastatud, igast kaadrist on mõista, et see pole film, mida Eeva Mägi on kirjutanud, vaid see on film, mida ta on elanud ja hinganud. Ja ta on valinud endaga koos hingama nii õiged näitlejad. Rednar Annus, Ester Kuntu, Jarmo Reha – kõik nad mängivad hiilgavalt, kordan ennast, nad ei ole siin filmis näitlejad, nad on need inimesed, keda me ekraanil näeme, aga minu hinge puges kõige enam Riko, keda mängis Paul Abiline. Raske on uskuda, et ta pole professionaalne näitleja. Meil kõigil on oma traumad, haavad, mis meiega paratamatult kaasas käivad, ka siis kui see igapäevaselt välja ei paista, me nendele ei mõtle ja neid justkui polegi seal. Siis aga piisab vaid ühest juhuslikust naljast, situatsioonist, et see trauma jälle päevavalgele tuleks ning maailm variseb korraks kokku. Ma tundsin Riko tundeid. Valus ja nii võimsalt meieni toodud. Võin teile öelda, et olen 44aastane, kuid on situatsioone, mille peale mul võivad hambad plagisema hakata. Minu haavad ja mustad varjud.
Ma tahaksin oma lihtsa “arvustuse” lõpetada pinnapealselt kui nii võib. Q&A-l vabandas keegi publikust pinnapealse küsimuse pärast ning uuris, kust tuli idee peategelase soenguks, et mis on lugu selle soengu taga. Eeva Mägi vastas humoorikalt, et mõnikord saavad pinnapealsed küsimused pinnapealse vastuse – seal polegi lugu, lihtsalt juhtus nii. See võis küll juhuslik olla, kuid ma ütlen siis ka pinnapealselt, et see soeng tegi filmis omaette rolli. Kui saaks, siis kõrvalosatäitja auhinna võiks anda just sellele soengule (ja võib olla ka Stina jopele). See mõjus, andis filmile ja peaosalise rollile nii palju sügavust juurde ning jälle – oli toores ja päris. Ma nägin alles septembris Jarmo Reha üles astumas Salme kultuurikeskuses kui kontserdiga tähistati B.B King’i 100. sünniaastapäeva – viks ja veidi uje laulja, aga nüüd oli ta hoopis keegi teine. Ma ei saa öelda, et vastand, sest “kõva kuti” kesta all oli ikka peidus ujedus, lisaks soov olla armastatud ja saada teine võimalus, aga siiski oli ta keegi teine. Ta oli Eugen. Ja soengul oli selles suur osa.
Ängi ja valu oli filmis palju, kuid isegi siin sõltub kõik natuke sellest, kuidas asju vaadata. On ka helgust ja lootust. Selleks on vaja vaid öelda, fuck you, päriselu. Või nagu see inglise keeles meile isegi mõjus rohkem – fuck you, respectable life! Kas sellest alati piisab, seda ma teile ei ütle. Ohh…mida rohkem ma filmi tagantjärele analüüsin, seda võimsam see on, seda rohkem see mulle hinge poeb ja seda rohkem ma soovitan teil ka seda vaatama minna. PÖFFil võimalik veel kaks korda filmi näha.
Kui täiesti aus olla, siis ma hea meelega elaksin kogu PÖFFi vältel kinosaalis. Okei, ma koliks kinosaalide vahetusse lähedusesse, oleks ilma ühegi plaani, töö ega muu kohustuseta ja veedaks suurema osa ajast kinos. Võib olla ma ei ole igal aastal nii süvenenud programmi ja see on alati olnud nii hea, aga sel ajal ajab see mind (heas mõttes) hulluks. Mulle tundub, et nii palju häid filme on, et kõike tahaks näha, aga see pole võimalik, siis tuleb vahepeal elu vahele ja keerab kõik peapeale, minu kindlalt ja kellaajaliselt paika pandud plaanid , keegi soovitab midagi, kusagil on intervjuu filmi tegijatega ja ma tahan oma kavasse lisada veel ja veel filme, aga neid ei mahu sinna enam. Ja kavas on mul neid ka juba topelt.
Nii on mul homseks näiteks piletid neljale filmile, mis omavahel kattuvad. Põhjus muidugi pole selles, et ma oleksin neid kokku ahitsenud ja poleks kellaaegasid vaadanud, lihtsalt asi oli selles, et “Mo Papale” polnud enam pileteid ja selle asemele valisin “Kadunud tähed” ning kuna sõbrannaga ka oli plaan minna kinno, siis ajaliselt sobis kenasti temaga kinodeidiks “Ühel päeval tahan ma sind näha õnnelikuna”. Aga siis kutsus ristitütar mind ootamatult “Mo Papa” linastusele kaaslaseks ja sõbrannaga kinodeidiks sai nüüd hoopiski “Nähtamatud”. Ma ju räägin see PÖFF ajab mind hulluks. Ja kui keegi tahab homme kell 18.15 vaatama minna “Kadunud tähti” minu asemel, siis kirjutage mulle, kahju kui piletid raisku lähevad niisama.
Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Tahtsin hoopis kiita PÖFFi tänavust filmivalikut ja Q&A-sid. Kõigist filmidest ma eraldi kirjutama ei hakka — see postitus veniks liiga pikaks — kuid paar päeva tagasi nähtu väärib kindlasti eraldi esiletõstmist. Käisin vaatamas Leedu, Eesti ja Bulgaaria koostöös valminud dokumentaalfilmi “Irenale” ja see on ausalt üks ilusamaid filme, mida ma olen kunagi näinud. Valus, aga samal ajal nii õrn ja helge. Ma ei saa öelda, et oleksin varem holokaustist Leedus palju teadnud, see film avas Leedu ajaloo ja inimlikkuse hoopis uues valguses. Irena Veisaitė lugu on lihtsalt võimatu ükskõikse pilguga vaadata. Ta oli kirjanik, inimõiguste aktivist ja üks Leedu targemaid ning läbinägelikumaid naisi. inimene, kes hoiatas meid sõja ja vägivalla kordumise eest, mis kahjuks ka tänapäeval on endiselt valusalt aktuaalne.
Režissöör Giedrė Žickytė, kes oli kohal ka Q&A-l, on loonud mälestustest, intervjuudest ja fotoarhiividest nii hapra ja poeetilise filmikeelega teose, et kinosaalist väljudes tundsin, kuidas see jäi minuga veel pikaks ajaks. Koduteel panin Spotify’st mängima Arvo Pärdi “Für Alina” ja see kõlab mul ikka peas. Kas te olete kunagi mõelnud, kes inspireeris Pärti seda lugu looma? Vastus peitub just selles filmis.
“Irenale” linastub PÖFFil veel 14. ja 22. novembril ning ma ütlen käsi südamel – minge vaatama. See on üks kaunemaid dokumentaale, mida ma olen näinud.
Üldse minu suur kummardus kõigile, kes neid filme välja valivad ja meieni toovad. Leedu on küll meie naaber, kuid ega ma Leedust ka ülemäära palju ei tea, tunnen, et läbi sellaastase PÖFFi olen selle maa ja inimeste vastu päriselt uudishimulikuks muutunud. Tänavune PÖFF on kuidagi eriliselt Leedu südame minu omasse kirjutanud. Aitäh selle eest! Kui sind ka Balti riikide filmid kõnetavad, siis Doc@PÖFF Balti võistlusprogrammi filmid leiate siit.
Q&A: Goodnight kiss/Irenale. Foto: Vlada K
Teine film, millest ma rääkida tahan, on samuti Leedu film – portree Balti filmi- ja teatriikoonist Juozas Budraitisest, kes vaatab tagasi oma elule nii ekraanil kui ka selle taga. Seda kahjuks rohkem PÖFFi raames näha ei saa, kuid ma ise mõtlen ja loodan, et seda võiks saada näha ETV-s. See oli teistmoodi ilus ja mõtlemapanev film ja kuna näitlejal on nii tugev side Eestiga, siis mu meelest sobiks see film väga hästi ka meie teleekraanile või Telia filmiriiulisse. Siit saate vähemalt treilerit vaadata.
Armastatud ja elav näitleja rändab väljendusrikkalt mööda mälestusi, tundeid, saladusi, haavu ja tähelepanekuid oma lapsepõlvest Klaipėdas kuni armsa kohtumiseni slovakist näitlejanna Zuzana Kocúrikovága Bratislavas, kus ta 1968. aastal tšehhi keelt õppis. Teel meenutab ta hellusega varast rolli Veljo Käsperi eestikeelses filmis „Tüdruk mustas“. Kas te muide teadsite, et Tegelikult kinnitati Ivo Schenkenbergi rolli ka just tema. Õnnetu juhuse tõttu kukkus ta aga filmivõtetel hobuse seljast ja murdis vaagnaluu, tema asemel sai selle rolli Peeter Jakobi. Filmi on jäänud stseen Juozas Budraitisega seal, kus Ivo Schenkenberg kukub kloostri salakäiku.
Legendaarne näitleja tähistas hiljuti oma 85. sünnipäeva, kuid ausalt öeldes mõjub ta oma karisma, kohalolu ja nakatava huumoriga pigem 60-aastasena. Mul on siiralt hea meel, et meil õnnestus näha, kuidas ta PÖFFi avatseremoonial pälvis elutööauhinna ning juba järgmisel päeval vaadata koos temaga filmi ja osaleda sellele järgnenud Q&A-l. See vestlus oli nii sümpaatne ja soe, et lahkusime saalist naeratus näol.
Pean tunnistama, et alguses veidi pelgasin – kartsin, et kui publikust on palju leedukeelseid ja vestlus toimub tõlke kaudu, võib kõik kalduda liiga leedukeelseks. Aga ei, see oli ehe, siiras, vahetu ja täis sooja huumorit. Eriti põnev oli kuulata tema meenutusi sõprusest Lembit Ulfsakiga. Üks kaunemaid hetki kogu õhtust oligi see, kui selgus, et Lembit Ulfsaki lesk oli samuti saalis kohal. See andis kõigele eriliselt liigutava mõõtme.
Q&A:Old Man’s Journey/ Vana mehe rännakud. Fotod: Georg Korotkihh; @egorg_k
Kui siiani seostus mul vanameister lausega “mis sa ohkad, vanapoiss”, siis nüüd ei saa ma sinna midagi parata, et ta seostub mul ühe teise lausega – “mida suurem mees, seda suurem mu..””. Või pigem looga selle lause taga. Sest loomulikult ei olnud tal plaanis olla filmivõtetel vulgaarne ja kasutada sõna “mu..” (jah, mehe kehaosa on mõeldud), aga eesti keelt mitte just kõige parema oskavana ajas ta sõnad sassi. Ehk siis filmis on kaader, kus ta koos väikese poisiga seebimulle puhub ja poiss küsib, et kuidas teisel nii suured mullid tulevad. Vastus pidi olema “mida suurem mees, seda suurem mull”, aga kogemata vahetas ta viimase sõna kaks tähte ära ning vastuseks 10aastasele poisile tuli hoopis teistsugune.
See Q&A oli täis erinevaid värvikaid, emotsionaalseid ja ehedaid hetki. Selles oli minu jaoks täpselt PÖFFi olemus. PÖFF on ikka sõnulseletamatult äge. Kohtumiseni siis kinosaalis. Nii Tartus kui Tallinnas.
Haapsallu otsustasin ma seekord minna bussiga, lihtsalt vahelduseks ja pealegi oli see väga mugav, sest bussi peale sain minna Haruteelt ning Lux Express viis Fra Mare ukse ette kohale ka . Patt oleks olnud seda võimalust kasutamata jätta. Ilm oli sügiseselt sompus ja see saigi tähendada vaid üht – oli ideaalne ilm spaa-ja saunamõnude nautimiseks. Ma olin just tühistanud oma miniretriidi, mis Haapsalus pidi toimuma ning ausalt öeldes ka valmis selleks, et hotellikülastus jääb ära, kuid õnneks läks siiski nii, et pühapäevast teisipäevani sain ma võtta aega vaid iseendaga iseendale. Oli veidi teistmoodi miniretriit, aga kui järgmisel hommikul kepikõndi läksin tegema, sain aru, et see oli täpselt selline miniretriit, mida mulle endale vaja oli.
Aga alustame algusest. Meeles tuleb pidada, et Fra Mare on kolme-tärni spaa ning põhiline vanusegrupp pigem eakad (pean silmas ka endast vanemaid), seega ei saa norida, et kõik pole viimse lihvini kaasaegne, AGA mis mulle endale väga turunduses alati meeldib kui ollakse ausad ja ei püüta olla keegi teine, kui ootused ja tegelikkus on omavahel vastavuses. Palun ärge siit nüüd välja lugege, et tegu oleks vanamoodsa või vananenud kohaga, kindlasti mitte, ma lihtsalt täpsustan, sest mõnuikord on inimestel tobe komme norida pisiasjade osas täpselt aru saamata, kuhu tuldud on (see kehtib üldiselt majutusasutuste puhul, nt kaevatakse liikluse üle kui hotell asub kesklinnas või laste kisa üle kui samal ajal on lastepühapäev jne). Mina tahan esimesena hoopis kiita üht pisiasja. Jumal, kus mulle meeldis, et võti oli füüsiline võti ja sellel oli suur võtmehoidja küljes. Ma olen kõige kehvem uksekaartide hoidja ning tihti panen ma need kokku telefoniga, siis nad ei tööta, ma ajan need sassi, ma kaotan need ära, uks läheb kogemata lukku ja kaart on toas. Ühesõnaga mul on kogu aeg nendega peavalu. Siin olin ma ühest peavalust prii. Aitäh!
Tuba, kuhu selle võtmega sisse sain, asus spaa pooles ning oli väga ruumikas ning mõnus, ilusa vaatega merele. Esmaspäeva õhtul istusin ma rõdul ja kuulasin vihmasabinat ning vaatasin lihtsalt merd. Meri rahustab mind ja kohe kuidagi tõmbab kõik halvad emotsioonid endasse. Kuna mulle tundus, et vajan aega iseendale, siis ma olin isegi nii ülbe, et magustoidud võtsin õhtul tuppa ning nautisin seda rahus ja vaikuses. Või noh niivõrd kuivõrd vaikuses. Avastasin Netflixist “Back To The Future” ja loomulikult pidin ma seda vaatama, sest küll kordi ja kordi nähtud, kuid jätkuvalt üks mu lemmik filmitriloogiaid. Täiuslik õhtu.
Enne täiuslikku õhtut toas, käisin ma loomulikult läbi spaast. Ma pean tunnistama, et basseinid jätavad mind suhteliselt külmaks, sest ujuda ma ei oska ja mullivannis ligunemine pole ka minu teema – kui ma just pole heas seltskonnas, et saab lobiseda, muidu hakkab mul igav lihtsalt, aga saunad selle eest on täiesti minu teema. Ma armastan saunas käimist ja kui olemas on soolasaun, aurusaun ja soome saun, siis on minu jaoks puhkus 10/10. Fra Mares on need olemas ja lisaks veel ka sanaarium, infrapunasaun ning soome saun 70 kraadi. Viimases veetsin ma kõige rohkem aega, sest 90 kraadise soome sauna temperatuur läks leilitamisega minu jaoks liiga käredaks lõpuks. Aga no öelge veel, et saun ei ole hea enesetunde aluseks. See mõnus rammestus, mis pärast sauna kehasse poeb ning see puhas tunne, just sisemine puhastumine, on minu jaoks saunas eriline. Väikene saunajärgne jook käib ka minu jaoks saunarutiini juurde ning seda sain mõnusalt nautida puhkeosas, mis minu rõõmuks oli tühi, kuigi spaas oli rahvast minu jaoks pühapäeva kohta üllatavalt palju.
Plätud unustasin maha ja natukene tundsin puudust, et toas ei olnud susse, et oleksin kasvõi neid saanud kasutada
Aa, miks ma nendest basseinidest hakkasin üldse rääkima. No ma ei oska seal suurt midagi teha, paar korda ujun ära, siis ulbin natuke vees, aga siin oli olemas video-vesiaeroobika. Nii äge mu meelest! Et niisama vees sulistamise asemel teed midagi kasulikku oma keha jaoks (ja seda täitsa usinalt kasutati). Muidugi oli olemas ka pärisinstruktoriga vesiaeroobika, aga selle info (pühapäeviti 17.30) lasin ma kahjuks kõrvust mööda ning ründasin samal ajal juba buffee-õhtusööki.
Söök üllatas mind väga positiivselt. Ma ei ole kunagi (vist) spaas käinud nii, et toit on ka juba paketi hinna sees ning minu jaoks oli see uudne kogemus. Pean ausalt ütlema, et tibake oli skeptiline selle kontseptsiooni osas, bufeed (välja arvatud hotellihommikusöök) ei ole mu erilised lemmikuid, kuid mu skeptiline hoiak oli põhjendamatu. Lihtsad, ent väga maitsvad toidud olid – eriliselt meeldis mulle, et rohelise valik oli suur ning mina, kes ma üldiselt ei söö magustoite, tahan eraldi kiita kohupiimavormi. Selle võtsin tuppa kaasa ning natuke kirusin end, et suuremat tükki ei võtnud. Mitte et ma peaks hetkel dieedil olles suuremaid magustoiduportse endale lubama, aga tõesti oli maitsev lihtsalt.
Teadupärast on esmaspäevade imago selline sinisepoolsem ja need ei kipu inimestele meeldima, aga mina veetsin Fra Mares vist oma elu parima esmaspäeva. Hommik algas loomulikult hommikusöögiga (ma pole muidu hommikusöögiinimene, aga hotellide hommikusöögid on mu lemmikud!), edasi liikusin ma kepikõndi, massaaži ja siis ka hommikujoogasse. Ma ju ütlesin teile, et ehtne miniretriit, lihtsalt veidike teisel kujul kui ma olin esialgu planeerinud!
VÄGA suured kiidusõnad ütlen ma kohe massaaži tegijale. Mulle ei tulnud üllatusena see, et ma pinges olen, ma tean seda ja lõdvestuda ma ka ei oska, aga ta andis endast kõik, et ma tunneks end lõdvestununa (natuke ikka õnnestus ka) ning andsin talle oma sõna, et võtan aega ja naudin puhkust, et tõeliselt lõõgastuda. Kui juba kiituseks läks, siis ka proua, kes kätele mudamähist tegi, oli ääretult sümpaatne ja tegi maksimaalse, et oleks mõnus puhata ja samal ajal mudal lasta käsi ravida. Mul oli kaasas telefon, et oma filmi edasi vaadata, sest loomulikult jäin ma eelmisel õhtul suht varakult magama, kuid filmivaatamine ei õnnestunud väga siingi. Hämar valgus, küünlad, mugav tool ning pea lihtsalt vajus taha ning tukk tuli vägisi peale. Oli selline mõnus powernap, muidu võib olla polekski õhtul enam sauna jõudnud. Ja mudaprotseduurid Haapsalus on minu arvates must!
Mereäärne jalutuskäik ja hommikujooga oli samuti midagi sellist, mida ma tundsin, et mu hing ja vaim vajab. Kui pühapäeval saabudes oli ilm vihmane ja sombune, siis esmaspäev võttis mind vastu sooja päikeselise sügisega, täpselt sellisega nagu mulle meeldib ning ma lihtsalt jalutasin ja lasin loodusel oma vaimu turgutada. Kusjuures ka kepikõndi ei olnud ma kunagi varem harrastanud ning mõtlesin omaette, et linnareisidel peaks mul ka kepid kaasas olema kogu aeg, sest ma olen aeglane kõndija ja pidevalt pean oma kaaslastele hüüdma “wait for me I have little legs“, aga keppidega tuli selline hoog sisse, et oleks Haapsalu vanalinna välja tormanud kui jooga aeg poleks peale tulnud.
Tervendav joogamaja avas oma uksed 2023.aastal ning lisaks hommikusele tasuta videojoogale, saab iga päev koos juhendajaga teha ravijoogat seljale, esmaspäeviti kundalini joogat ning nädalavahetuseti pakutakse veel erinevaid jooga pakette. Vist ei tule üllatusena, et väga positiivse auraga maja. Siit soovitan joogamaja ja pakettide kohta täpsemalt uurida.
Ma ei tea, miks mulle oli jäänud mulje, et Fra Mare on Haapsalu kesklinnast kaugel, aga kuna hetkel mul selline kerge dieet ning kaalulangetus käsil on ning ilm soosis jalutamist, võtsin ma selle “pika” tee ette. Tegelikult oli vanalinn umbes 1,5 kilomeetri kaugusel ning väga pikaks see jalutuskäik ei kujunenud, aga linna peal jalutades sain ma siiski 15 000 sammu täis. Ma võiksin Haapsalus pikalt ringi kõndida, sest jätkuvalt on see üks mu vaieldamatutest lemmiklinnadest ning kuidagi eriliselt sümpaatne on minu jaoks just sügisene Haapsalu. Kuidagi see rahu ja vaikus, kollased vahtralehed, värvilised majakesed, aknaraamid, tillukesed poed ja kohvikud nii kõnetavad mind, et iga kord tunnen, et Haapsalust on raske lahkuda. Ma võiks sügis-talvisel ajal Haapsalus käia iga kuu vähemalt korra. See linn on nagu Astrid Lindgreni maailm.
Kuna ma kepikõnni keppe ikkagi kaasa ei võtnud oma linnatuurile, siis loomulikult ma jalutasin aeglases oma tempos ning ilm suutis muutuda, nii et päikesepaiste kadus pilve taha ja vihma hakkas tibutama, kuid ma ei ole suhkrust, ma ei lasnud sel vihmasabinal ennast heidutada. Pealegi jõudsin ma nii tagasi Fra Maresse, et spaaosa oli just avatud uuesti ning ma sain saunadesse soojenema minna. Milline jumalik tunne oli trikoo ja hommikumantel selga tõmmata ning minna soojasse sauna lebotama. Viimasel ajal oleme kodus kahetsusväärselt vähe sauna teinud ning tundsin nüüd, et peame sellest välja murdma, et nädalavahetusel saun ei köe kodus. Saun (ja spaa!) on meie kliimas ja hallis sügises vajalikum kui me arvata võib olla oskame, selline lihtne pisiasi, mida me oma vaimse tervise heaks teha saame.
Peale saunatamist ja õhtusööki pugesin ma rammestunult voodisse. Kahjuks pidin ma järgmisel hommikul vara ärkama, et Tallinnasse kohtumisele jõuda, kuid see ei tekitanud minus tegelikult meelehärmi. Ma olin väljapuhanud. Miniretriit iseendaga oli toiminud. Haapsalust lahkusin ma sees helguse tunne ning kohvris uued saapad ja teksad, kõrvas uued kõrvarõngad, sest teades mind ma ju ei saa second hand poodidest mööda minna ning Haapsalus on üks päris äge teise ringi pood.
Sellist miniretriiti iseendaga soovitan ma teile ka. Fra Mare spaamaagia pakkumised leiate Hookusbookus.com lehelt. Minikokkuvõtte minipuhkusest minu Instagramist.
Nagu te Instagramist juba teate, siis käisin ma sel nädalal neljal päeval koolitoitu proovimas. Põhjus on olnud ikka see jutt, mida siit sealt kuuleb, et koolitoit on kohutav, kehv, ei kõlba süüa ning mind on alati see narratiiv natuke häirinud. Ma ei ütle, et kõik toidud on ühtmoodi head, kindlasti ongi kehvi päevi, absoluutselt ei arva, et lapsed peaksid kõike sööma, kuid alustame algusest. Kohe nii algusest, et lähme ajas tagasi julged 30 aastat ehk mu enda alg-ja põhikooli aega kui koolitoit ei olnud just piknik, magustoiduks pakuti “kaameliila” (mis üsna õõvastavast välimusest hoolimata maitses ju tegelikult hästi?) ning lauad lõhnasid märja pesukaltsu järgi.
Koledatest plekknõudest ja kurjast söögitädist, kes nägi välja nagu oleks 6 7 päeva järjest pidu pannud ning vihkab lapsi, ei hakka ma üldse rääkimagi. No ja siis veel õpetajad, kes sundisid taldrikud tühjaks sööma. Mitte proovima, vaid tühjaks sööma. Pole küll kooli mälestus, aga üks mu mälestusi lasteaiast on, et jäin mingist megaheast magustoidust ilma, sest keeldusin söömast ühepajatoitu ning kasvataja ütles, et ma ei tohi liikuda laua tagant enne kui toit on söödud. Ma närisin seda toitu nii kaua endale sisse, et magustoiduks polnud enam aega, sest “kõik juba magavad lõunaund ja sina ikka veel pole oma kaalikat ära söönud”.
Ma usun, et minuvanustel on kõikidel kooli- ja ka lasteaiatoiduga oma traumad, mida me kaasas kanname ja siis tulevad nüüd meie pesamunakesed koju, ütlevad, et toit ei kõlba kuhugi ning vanemad tõstavad lärmi, et krt, mis ajas me elame, et lastele pakutakse maitsetut plöga ja nii see teema kerib. Aina suuremaks ja suuremaks. Palun vabandust, kui teile tundub, et teen lastele liiga, aga minu arvates on lapsed täna ka päris korralikud s**apead kohati.* Nad teavad oma õigusi, nad on ülbed ja sotsiaalmeedia võimalused muudavad nad veelgi ülbemaks, iga asja ja kahjuks ka inimese üle on nii lihtne TikTokis “nalja” teha. See ärritab mind. Sest teate, mu meelest on okei mitte asju süüa, aga esiteks mulle meeldiks kui (kooli)toidule antakse võimalus ning teiseks mulle meeldiks kui TikToki postitamiste ajal lapsed/noored ka mõtleks, et toidu taga on pärisinimene ja päristunded. Mu meelest on juba õpetaja üks kõige stressirohkemaid ameteid, millest stressirohkem ja hullem on vist veel vaid koolikoka amet. See heit, mida igalt poolt tuleb, on jõhker ja talu siis iga päev seda kriitikat. Lastelt, lastevanematelt, meediast. Igalt poolt. Kriitikal ja kriitikal on ka vahe. Tagasiside on okei ja vajalik, aga seda kõike saab teha viisakalt.
Ja meelde tuleb jätta esiteks ka koolitoidu hind. 1,72. Palun tehke selle hinnaga toit, mis vastab kõikidele ettekirjutatud kriteeriumitele ja mida lapsed söövad. Jah, olen nõus, et kui nähakse, et lapsed ei söö, siis pole mõtet teha, aga sama hästi võib siis öelda, et ärge kirjutage ette, et toit peab sisaldama 6 7 % valku, 6 7 % süsivesikuid, 6 7 % proteiini…Paneme lauale lihtsalt salsakastme ja krõpsud. Ühesõnaga osa “probleemist” seisneb ju juba siin. Teine osa selles, et lapsed ongi kehvade toitumisharjumustega. Ida sööks peale sushi ja pokebowli vaid makarone ja ketšupit või kartuliputru ja hakklihakastet ning isegi kui on okei neid toite vahepeal teha, sh ka lihtsalt makarone ketšupiga, siis pole ju mõeldav, et see oleks toiduks iga päev. Kala ja kalasuppi lapsed ei söö. Miks siis on kalaneljapäev? Sest ette on nähtud ühel päeval nädalas kala. Asi pole selles, et kooli kalatoit on halb, vaid selles, et lapsed ei söö kala. Seda ei saa neile pahaks panna, ette heita, see on üsna tavaline. Kuigi kui ma nüüd mõtlen oma kooliaja kalaneljapäevale ning eilsele kalasupile Ida koolis, siis no ikka nii öö ja päev, et võimalik, et ma oleksin juba lapsena kala söönud kui kalasupp (ja see leivamääre!) oleks meie menüüs olnud. Ma kalaneljapäeval sõin toidu ära nina ja hinge kinni hoides, sest pidi sööma.
Dziisus. See postitus läheb nii pikaks heietuseks juba ja ma pole veel koolitoitudeni jõudnuki. Aga see päriselt on teema, mis mind nii mitmel tasandil kõnetab (häirib?), et ma ei saa sinna midagi parata.
Tulen korraks veel tagasi selle hinna juurde. Ma ei taha kuidagi öelda, et väikene eelarve õigustab kehva toitu. Mu vanatädi Helju oskas olematutest koostisosadest välja võluda võrratuid toite ja kui te olete minuvanune, siis te teate, et koostisosi polnudki saada. Ta oli loominguline, ta toit oli ilma liialdamata fantastiline ning kuna ta oli väga kokkuhoidlik, siis ta toitude maksumus oli ilmselt minimaalne. Ma tean, et väikese raha eest saab teha väga head toitu, ma olen ise natuke tädi Helju moodi ja oskan kohati mittemillestki midagi teha. Ise olen rahul, Marek on rahul, aga kas Ida sööb? Ei. Sest toit on näiteks lilla. Nagu alloleval pildil olev suvikõrvitsa- OA pajaroog, mille maitse oli I-M-E-L-I-N-E! Tomatipastaga oleks selle punakamaks saanud, aga kapis ei olnud. Nii ta lillaks jäi. Maksumus samas minimaalne, maitse maksimaalne. Vbla tuleb isegi 1,72 eur inimese kohta maksumus, kui maitseaineid ei arvesta;)
Seega ma tahan öelda, et natukene paneb toidu välimusele ja maitsele piirid ikkagi etteantud nõuded ja hind. Midagi pole parata.
Aga tuleme siis konkreetsetelt selle nädala koolitoitude juurde, muidu läheb see postitus mul siin lappama. Esmaspäev jäi mul kahjuks vahele, kuid teisipäeval olin ma platsis. Söögiks oli oa-veiselihasupp. Jah, esimese hooga kõik ehmatas mind. Ka supi lillakas välimus. Mis on omamoodi veider, sest sarnast suppi olen ma tööl käies kordi ja kordi söönud hotelli-buffeede lõunapakkumisena, maksnud selle eest 6,99 ja ma jäin mõtlema, et mis see esimene tõrge siis oli? Lõpuks mõtlesin välja. Nagu keegi ütles, siis me sööme silmadega ja see vastab tõele. Ma ei pea silmas siin toidu välimust, vaid seda, et mind nö ehmatas üksik GN supiga. Kuidagi see kangastus oma kooliaja plekknõudega ja oli lihtsalt kõle. Võib olla te olete aru saanud, et ma olen see “lilleoksake siin ja lilleoksake seal teeb kõik paremaks”- tüüp, aga ma saan ju aru, et koolisööklad ei saa välja näha nagu itaalia restoranid. Samas mis takistaks? Aga tagasi toidu juurde. Nagu te juba aru saate, siis ma olen oasuppi vabatahtlikult ka varem tellinud ja mind väga väga positiivselt üllatas selle supi hea maitse. See oli päriselt hea supp! Kuigi jah, ma saan aru, et see võib tunduda ekstreemne, sest kõik lihtsalt ei söö ube. Mina sain inspi nii palju, et lausa ostsin õhtul ka poest ube ja endale tegin eraldi ubade-kodujuustu- köögivilja salati toiduks.
Aa, magustoiduks oli jogurt müsliga, mis oli täiesti tavaline ja maitsev. Koolis siis, mitte kodus õhtusöögiks. Ma never ei viitsiks kodus veel magustoitu ka teha söögiks.
Kolmapäeval oli toiduks riisipada kana ja köögiviljadega ning röstitud (praetud?) rooskapsad. Lisandiks erinevad värsked salatid – peet, kaalikas, hapukapsas, midagi oli veel… garneeringu valikuks seemned, hakitud till ja sojakaste. See tundus mulle täiesti selline neutraalne ning tavaline kodutoit. Väidetavalt ka selle toidu välimus polnud apetiitne, kuid ma julgeks eriarvamusele jääda. Reaalselt kõige tavalisem toit. Võib olla lihtsalt igav, aga kindlasti mitte halb. Kindlasti mitte.
Neljapäev. Kalasupi päev. Kui te olete mu Instagrami jälginud, siis te teate juba, et see oli päev, kus ma päriselt toidule apoldeerisin. See kalamääre oli WOW ning koorene lõhesupp jällegi midagi sellist, mida ma ise pidevalt lõunaks olen tellinud. Maitsed olid minu jaoks täiesti paigas, imehea supp oli. Jäin pärast kokkadega hiljem rääkima ning nad ütlesid, et kahjuks läks pipart liiga palju ning saan aru, et see võis nii olla, aga mina söön tšillit ka nagu õuna, nii et mina selles osas sõna ei võta, kuigi saan ju aru, et täiskasvanu + tšilliarmastaja maitsemeel on midagi muud kui lapse oma. Samas ma eeldan, et see oli ühekordne apsakas ja tõstke käsi, kes MITTE KUNAGI ei ole kodus toitu ülesoolanud või ülepipardanud. Aga isegi kui supp võis olla siis liiga piprase järelmaitsega, siis sellest lõhe-toorjuustu määrdest oleks võinud end lõhki süüa.
Tarretise sõin ka ära ja kiitsin. SEST seal polnud sees marju ega tükke. Ma söön tarretisi hea meelega, aga mulle üldse ei meeldi tükid või marjad seal sees.
Reedele läksin ma vastu kõige skeptilisemalt. Ühepajatoit. Keri mammutpostituse algusesse tagasi, et aru saada minu tõrkest. See on üks toit, mida ma ei ole suutnud armastama õppida ning olen nõus lausega, et ma sööks ühepajatoitu küll kui seal sees poleks kaalikat, porgandit, kapsast. Käsi südamel, ühepajatoit on peale piima-juurviljasupi ainus toit, mida ma lapsena vihkasin ning ka täiskasvanuna on mul sellega oma “biif” (olnud). Mul on sellest toidust trauma. Sellele lisandus ekstratrauma kui ma 16aastaselt Norra kolides kogemata Norra rahvusrooga – fårikål’i solvasin ning see lõppes teesklemisega, et ma pole söönud midagi paremat kui keedulammas keedukapsaga. Meid kutsuti kellegi tähtsa juurde sööma ning ta tutvustas mulle ja Yukole, et õhtuks sööme just toda imeliku nimega Norra rahvustoitu, et see olla selline omamoodi. Muidugi pidin ma oma suu lahti tegema ja ütlema, et ma söön kõike, peaasi, et see pole keedulammas ja keedujuurikad/ühepajatoit. Aga mis on fårikål? Otsetõlkes lammas kapsas ehk lamba-kapsahautis. Mul oli nii piinlik. Ja too toit oligi nii halb (minu jaoks) nagu ma olin arvanud, aga et olukorda heastada, sõin ma selle hinge kinni hoides ära ning ütlesin, et vau, see oli ikka hoopis nii hea, et ma palun juurde. Ma pole kunagi nii palju vett joonud kui tookord. Too õhtu ei lähe mul kunagi meelest. Ma tean isegi kuupäeva. 31 August 1997. Aga seda mitte vaid keedulamba-trauma pärast. hetk hiljem vaatasime me kõik koos uudiseid. Printsess Diana oli autoavariis surma saanud.
Niisiis. Mul on juurviljahautistega oma traumad, kuigi kui te jälle natuke tagasi mõtlete, siis siin oli pilt lillast suvikõrvitsaroast. Jah, aastatega olen ma hakanud erinevaid juurviljahautisi ARMASTAMA, kuid mitte igal pool ei ole see mu esimene valik. Koolitoidu köögivilja-kalkuni hautises julgesin ma olla skeptiline. Aga damn it, 10/10st, üks parimaid ühepajatoite, mida ma söönud olen. Ja need ahjupeedid seal kõrval. Võrratu! Ja kindlasti inspo, mille üle Ida õnnelik ei ole, aga ma kavatsen palju rohkem ahjupeeti hakata sööma.
Selline see koolitoidunädal sai. Piltidelt näete välimust – öelge teie mulle, kas on õõvastav, kohutav, mittesöödav? Kes viitsib mu jäppamist kuulata, siis Instagramis leiate ka mu mõtted videopostituste näol. Mina olen igatahes väga tänulik, et selline võimalus vanematele antakse kaasa rääkimiseks. Sest alati on lihtne niisama kritiseerida, kuid tegelikult tuleks mõelda, kas see kriitika on ikkagi objektiivne. Võib-olla on seal kriitika taga pirtsakas sööja (siinkohal küsin ka, kas laulupeosupp on ka halb? Ida näiteks ei söö borši ja ütleks, et on kohutav toit kui talt küsida. Aga kas see vastus on adekvaatne ja selle põhjal saab järeldusi teha?) või siis võtame me kaasa hoiaku oma minevikust? Ja ikka natuke ma tahan öelda, et hoiakud algavad kodust.
Oot, aga kuidas mina saan seda öelda, kui minu enda laps ka ütleb, et koolitoit on kehv? Te ei kujuta ette kui palju vaeva me kodus näeme, et Ida sööks midagi peale sushi, krõpsude ja jäätise, aga ma ei arva ka, et last peab sundima sööma asju, mida ta ei taha, on see siis parasjagu hoiak, elustiil, eluviis või tõesti et ei maitse. Samas olen ma 100% seda meelt, et toidu proovimine peaks olema miinimumnõue, aga on okei, kui asjad ei maitse. Võtad oma toidu kaasa ja vsjoo, kuid mida ma kindlasti ei tolereeri on niisama koolitoidu halvustamine ja selle kallal ilkumine lihtsalt seepärast, et nii on äge või popp või vaja. Ja nii nagu mina ka kodus püüan päriselt Idale selgeks teha, et ta peab sööma ka muud kui burks ja pitsa, siis ma arvan, et iga vanem võiks kodus sama rääkida, et toitu ikkagi peaks austama. Toidutegijaid ka. Kindlasti on koolitoidu teema sügavam ja seal on palju tahke, aga mis oleks siis parem ja õigem lahendus? Vanemad maksaksid juurde, et lõunalaual oleks rohkem valikuid ja igale maitsele?
Mina olen nõus. Aga Sina?
Toonitan veelkord, et see ei ole koostöö, “koolitoidu propaganda”, keegi ei maksa mulle selle eest, ma ise maksin oma toidu eest iga päev 1,72 eurot, keegi ei küsinud mu arvamust, see on lihtsalt minu isiklik arvamus asjadest. Palju vaba aega, huvi ja nii ma seda võimalust kasutasin. Null muud kasu.
*See öeldud, tahan ma rõhutada, et tänapäeva noored on samas ka megaägedad, palju laiema maailmavaatega, huvituvad asjadest, nendega on tore koos aega veeta ning nendega koos saab ka päriselt nalja. Nii et ma ei ole kindlasti mitte lastevihkajast kibestunud keskealine mutt, mulle meeldivad lapsed, aga mulle ei meeldi teatud suhtumised ja hoiakud.
Ma julgen öelda, et me käime keskmisest rohkem väljas söömas. Ma julgen ka öelda, et teatud põhjustel valime me keskmisest rohkem toidukohtadeks need kohad, kus on olemas lastemenüü. Ma julgen öelda, et keskmisest rohkem valime me need kohad, kus menüü valikus on kas kananagitsad või lastepasta. Fun fact siia kõrvalepõikeks – kui me ise restot tegime, siis me välistasime nagitsad ja friikad ja lastepasta,sest tahtsime, et lastemenüü oleks ka eristuv, ent saime lõpuks aru, et kahjuks või õnneks on mõned road, mis lihtsalt peavad menüüs olema kui tahad sellist (mitte üldse halvas mõttes) keskmist perekonda püüda enda juurde sööma.
Nagitsad ja lastepasta on klassika. Kui nagitsad ja friikad on üldjuhul igal pool ühesugused (minu enda jaoks mõttetult igavad), siis lastepastat pakutakse ikka nii seinast seina, et ma ei saa üldse aru, kuidas on võimalik, et ühes kohas on see reaalselt nii maitsev, et sööks ise lapse toidu ära, samas kui teises kohas…viisakalt öeldes, on täiesti maitsetu. Eriti kui võtta arvesse, et 99% ajast koosneb see lastepasta ju samadest asjadest. Koor, sulajuust, sink või kana ning pasta. Kuidas see toit siis nii erinev saab tulla?
Muidugi olen! Kui rääkida iluprotseduuridest, siis ma olen see inimene, kes tahab kõike alati proovida, sest miks mitte lasta end vahel hellitada? Viimased kuud on Rullsalongis Laagris saanud mulle vägagi koduseks ja see on täiesti loogiline, sest see salong on nii armas, hubane ja mis minu enda jaoks oluline – asub kodu lähedal. Kui muidu pean Tallinnas salongides käimiseks alati aega planeerima ja logistikat läbi mõtlema, siis siia sobib mulle ideaalselt ka keset päeva tulla. Kõigil muidugi pole sellist luksust nagu mul, et hetkel olen oma aja peremees, aga võtke teadmiseks, et nad on avatud ka nädalavahetustel. Eriti mõnus võtta see tunnike vaid iseendale nädalavahetusel.
Kui tihti käid kuskil ja mõtled, et “oo, siin on nii mõnus energia”? Rullsalongis on täpselt selline tunne. Töötajad on alati rõõmsad ja soojad, ausalt, vahel juba sellest piisab, et tuju paremaks läheks.
Aga protseduuridest: Alustasin ma LPG massaažist. Ma ei tea, kas ma olin viimane eestlane, kes LPG massaažis veel käinud polnud, aga ma ei olnud sellest nagu suurt midagi arvanud, või pigem, et noh, et jälle mingi järjekordne “imeasi”. Aga juba esimese korra järel sain aru, kui mõnus see tegelikult on. Selline mõnus “seestpoolt korrastatud” tunne tekib. Ja mis kõige hullem (või parem, kuidas võtta): sellest võib sõltuvusse jääda!
LPG massaaži leiutati juba 80ndatel ja alguses kasutati seda taastusravis. Täna on see üks tuntumaid ja toimivamaid iluprotseduure. See vähendab tselluliiti, parandab kehakuju ja naha elastsust, aitab turseid vähendada ja annab lihtsalt mõnusa enesetunde. Soovitatav on teha 10x kuur ja siis hiljem käia 1–2 korda kuus hoolduses. See tundub täiesti tehtav ja ausalt öeldes kui juba esimesed korrad niivõrd head on, siis kümme korda järjest tundub puhas lõõgastus.
Ultratone on aga mu uus lemmik. Kui nüüd täiesti aus olla, siis Ultratone tundub nagu mingi supertrenn, ilma et peaks päriselt trenni tegema. See salendav ja trimmiv kehahooldus töötab personaalselt täpselt seal, kus vaja. Mina näiteks tunnen juba peale kolme korda, et midagi on muutunud. Kui kuur läbi saab, siis luban, et näitan enne-pärast pilte ka.
Ultratone aitab:
vähendada ümbermõõte probleemsetes kohtades
siluda tselluliiti
täiendada jõusaalitreeningut
ja sünnitusjärgselt vormi saada (kuulsused nagu Madonna ja Shakira, on seda kasutanud aastaid)
Protseduurid on täiesti individuaalsed. Iga keha on erinev ja siin võetakse seda päriselt arvesse.
Eile lisasime ka ultratone’i näole. Näo protseduuriga oli mul alguses väike hirm. Millegi pärast arvasin, et see on valus. Tegelikult on see täiesti valutu ja hoopis mõnus. Protseduuri käigus asetatakse väikesed elektroodid näole ja need “treenivad” su näolihaseid. Tulemuseks on rohkem toonust, pingul nahk ja värske, särav tunne. Ja kui sellele järgneb veel näomassaaž… siis ausalt, see on lihtsalt to die for. Juba vaid selle pärast tasub sinna minna. Ma sain aru, et nende salongis pakutakse ka lihtsalt näomassaaži ja arvake, kas ma kavatsen endale aja panna näomassaaži ka? Lisaks olen juba silma peale pannud muumia teraapiale. See tundub midagi täiesti teistsugust ja ausalt öeldes, nimi ise juba tekitab uudishimu. Kui ära proovin, siis kindlasti jagan ka oma kogemust!
No vot. Nii ma oma kuue lisakiloga tegelengi. Tulid teised üsna ootamatult, või ei, valetan ootuspäraselt. Natuke vähem liikumist, natuke rohkem head sööki, antidepressandid ja ongi olemas. Aga nüüd olen end jälle kokku võtnud: liigun rohkem, vaatan natuke toitumist ja käin sellistel protseduuridel. Üks kilo kadunud, viis veel minna.
Kokkuvõttes – ma poleks uskunud, et üks väike salong võib mu praegusesse omamoodi segasesse rutiini nii palju rõõmu tuua. Aga noh, siin ma nüüd. Rõõmsam, kindlasti varsti jälle kergem ja eluga suht Rahul. Yolo või nii.
