Ma julgen öelda, et me käime keskmisest rohkem väljas söömas. Ma julgen ka öelda, et teatud põhjustel valime me keskmisest rohkem toidukohtadeks need kohad, kus on olemas lastemenüü. Ma julgen öelda, et keskmisest rohkem valime me need kohad, kus menüü valikus on kas kananagitsad või lastepasta. Fun fact siia kõrvalepõikeks – kui me ise restot tegime, siis me välistasime nagitsad ja friikad ja lastepasta,sest tahtsime, et lastemenüü oleks ka eristuv, ent saime lõpuks aru, et kahjuks või õnneks on mõned road, mis lihtsalt peavad menüüs olema kui tahad sellist (mitte üldse halvas mõttes) keskmist perekonda püüda enda juurde sööma.

Nagitsad ja lastepasta on klassika. Kui nagitsad ja friikad on üldjuhul igal pool ühesugused (minu enda jaoks mõttetult igavad), siis lastepastat pakutakse ikka nii seinast seina, et ma ei saa üldse aru, kuidas on võimalik, et ühes kohas on see reaalselt nii maitsev, et sööks ise lapse toidu ära, samas kui teises kohas…viisakalt öeldes, on täiesti maitsetu. Eriti kui võtta arvesse, et 99% ajast koosneb see lastepasta ju samadest asjadest. Koor, sulajuust, sink või kana ning pasta. Kuidas see toit siis nii erinev saab tulla?