See on see osa, mis mind ennast ehk isegi kõige rohkem häirima on hakanud. Tõsi, ma pean olema aus ja tunnistama, et tegelikult ma ise arvasin mingis meeltesegaduses vist, et olen üsna okei blogija – jagan oma teatriarvustusi, mõningal määral reisisoovitusi, räägin hotellidest, lisaks juurde ka törts arvamust ja argijuttu, enda üle naermist rohkem, teiste üle vähem. Aga eks see mingi meeltesegadus oli, et ma nii arvasin. Sest ikka puutusin ma kokku pilguga, mis etteheitvalt ütles, et “see on ju see nõme blogija”. Ja ma ei tea, kas asi ongi ikkagi selles, et kirjutan kehvasti või inimesed tahavad lugeda välja midagi muud kui see mida ma kirjutan ning see hakkas mind hulluks ajama.
Võtame näiteks selle teatrikooli postituse. Me loobusime koolist, sest mulle tundus, et laps ei arene seal nagu teatrikoolis peaks ja mulle tundus, et andsin üsnagi adekvaatset kriitikat. Muidugi ei meeldi kriitika kellelegi, aga mõnikord ma arvan, et kriitika on edasiviiv jõud ja kui emotsioonid kõrvale jätta, siis kriitika/tagasiside ei ole alati halb. Ma näiteks käin hotelle arvustamas ja kuigi ma keskendun alati pigem positiivsele, siis iga kord kui midagi märkan, mida võiks paremini, annan ma sellest teada ka hotellile. Näiteks, et Antonius oli IMELINE hotell, on täiesti kindlalt üks mu lemmikhotelle, seal on oivaline teenindus, veelgi mõnusam atmosfäär, aga padjad olid väga kehvad. Cava oleks ka võinud hommikul parem olla. See pole mustamine ega ärapanemine vaid kriitika, mis viib edasi. Ütleme siis lihtsalt aus tagasiside kui kriitika tundub liiga karm.
Minuarust vahet pole, kuidas sa ennast väljendad – alati leidub neid, kes ei viitsi süveneda/ei saagi aru, aga arvamust tahavad avaldada. See ei tee sind nõmedaks. Ma ütleks, et lepi sellega ja ära reageeri, aga kas see influenceri blogis/FB-s/instas töötaks, ei tea 🙂
Nagu ennegi olen öelnud, siis mul oleks kahju, kui sa enam ei kirjutaks, aga ma saan tegelikult täiesti aru sellest, et sul on kõrini sellega kaasneva “vahuga” tegelemisest.
Ma ei saa ka öelda, et ma otseselt tahaksin lõpetada, sest no kirjutada meeldib lihtsalt, ikkagi hobi olnud nii pikalt, aga tõesti nüüd on natukene olnud erinevat tüüpi vahtu ja see on mind ära väsitanud. Võimalik, et see on mingi hetkeline väsimus, pean natuke puhkama ja mõelda, kuidas ja kas saaksin edasi kirjutada, aga praegu leian küll, et lugusid loetakse nii erinevalt ja mulle ei meeldi see kuvand, mis vastavalt vajadusele luuakse, sest “aga ta ju kirjutas nii, järelikult”….