Lugu sellest, kuidas ma iseennast ära ei tundund

Kas te mäletate seda lugu, kui ma ühel vastuvõtul Andres Tarandit ära ei tundnud? Arvasin, et ta on üks rootslane, kellega ma koos kunagi töötasin ja läksin temaga kenasti rootsi keeles suhtlema. Kui ta mind peale viit minutit püüdlikku selgitust, kus ma temaga koos töötasin, ikka hämmingus vaatas, küsisin ma, et kas ta siis pole (sisesta rootsi nimi). Ta vastas konkreetselt: “Ei, ma olen Tarand!” Ikka juhtub. Kusjuures, nüüd PÖFFil vaatasin, et oi, see rootslane jälle siin. Seekord ma talle tere ei tormanud ütlema, aga läks jälle hetkeke ära enne kui ma taipasin, et oot oot, see hoopis Andres Tarand.

See, et ma inimesi sassi ajan ja ära ei tunne ei peaks enam kedagi üllatama. Mul on neid lugusid küll ja veel jagada. Aga seekord suutsin ma olla lausa nii udu, et ei tundnud iseeennast ära. Jah, ka see on võimalik.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma läksin üht hotelli arvustama, kuna meid ennast oli palju, inimesi palju, töötajad alles õpilased, siis kogu see protsess oli tibake segane ja suutis mind natuke närvi ajada, et ma ei saanud kõike infot korraga ja ühest kohast, siis ma suutsin ka ära unustada restorani kohta käiva info. Või noh pean täitsa aus olema ja ütlema, et ma ei saanud sellest täpselt lõpuni aru ja nii ei olnud mul meeles, et ma võib olla olin kella kaheksaks laua kinni pannud. Igatahes peale spaahoolitsusi olime õega toas ja arutasime, kuhu sööma minna. Otsustasime, et läheme hotellis asuvasse restorani. Panime laua seitsmele kinni kella seitsmeks.

Läksime kohale ja ma natukene kirtsutasin nina, et laud oli ühes teises ruumis kui ma olin oodanud. Sain kõigest aru, nii suurt lauda ei olnud võtta enam esimeses saalis, aga ikkagi. Teised istusid lauda, aga mina ikka kiikasin sinna ette ruumi ja küsisin siis teenindajalt, et kas me toda teist lauda ei saaks, sest kuidagi videos ehk on hubasem. Ta ei olnud vastu, aga arvas, et meil on seal ikkagi kitsas. Mina arvasin, et saame hakkama, sest kaks meie seltskonnast olid ikkagi päris väikesed lapsed. Heakene küll, ütles teenindaja. Õde viskas suvakalt nalja, et nojah, ta on meil blogger, ta tahab seda ja teist ning teenindaja siis vaatab mulle otsa ja küsib, et oi, kas Teie oletegi see blogija, et me ühte täna ootame küll, et neile öeldi, et keegi tuleb. Hakkasin naerma ja vastasin, et mina see kindlasti ei ole, küllap ikka keegi päris-suunamudija tulemas. Teenindaja ütleb jälle, et noh palju neid ikka ühe õhtu jooksul tulla saab ja meie õega räägime vastu, et no uskuge mind, suunamudijaid on päris oma jagu, et neid saab ühe õhtu jooksul ikka veel tulla. Teenindaja ütles jälle, et ta küll ei usu, et selline kokkusattumus võiks olla, et kohe mitu ühe õhtu jooksul tulemas, aga tema ka ei tea ju täpselt. Kui mina ei ole, siis mina ei ole, aga see selleks, et kui meile siis too laud sobib, siis lahkelt istutagu sinna.

Sahmerdasime ja korraga mulle sähvatas, et kuramus, see blogija võisin ikka mina olla küll. Ma olin ju suhelnud ka restorani teemal, st mulle ja Idale oli hotelli poolt ka õhtusöök, kuid kuna meid oli kokku seitse, siis ma uurisin lihtsalt, et kas me saaksime ehk natuke sõbrahinda, sest ega me kahekesi sööma ei tule, vaid ikka kogu seltskonnaga koos. Sain vastuseks, et jah ikka saaks ja sinna see jäigi. Mina eeldasin, et allahindluse küsimine tühistab eelneva kokkuleppe ja kuna täpsustus oli selline nii ja naa, siis mulle pähe jäigi arusaam, et kui otsustame seal süüa, siis saame veidikene allahindlust. Keegi check in’is mulle ei öelnud ka, et kella kaheksaks on mul laud ja sinnapaika see jäi. Hea on, et õde selle nalja viskas. Ma oleks tasuta toidust loobunud. Ja kes siis tasuta toidust ära ütleb!

Naljakas lugu, aga tegelikult ka natuke lugu sellest, kuidas hotellis kõik eraldiseisvalt on väga hea – spaa, hoolitsused, toad, toit, aga tervikut pole ning ka justkui omavahelist suhtlust ning see natukene minu jaoks tappis vaibi. Aga hotellist ja kogemusest juba eraldi postituses. Restorani osas ütlen, et toit oli imemaitsev ja teenindus 10/10.

Hea vs halb lastepasta

Ma julgen öelda, et me käime keskmisest rohkem väljas söömas. Ma julgen ka öelda, et teatud põhjustel valime me keskmisest rohkem toidukohtadeks need kohad, kus on olemas lastemenüü. Ma julgen öelda, et keskmisest rohkem valime me need kohad, kus menüü valikus on kas kananagitsad või lastepasta. Fun fact siia kõrvalepõikeks – kui me ise restot tegime, siis me välistasime nagitsad ja friikad ja lastepasta,sest tahtsime, et lastemenüü oleks ka eristuv, ent saime lõpuks aru, et kahjuks või õnneks on mõned road, mis lihtsalt peavad menüüs olema kui tahad sellist (mitte üldse halvas mõttes) keskmist perekonda püüda enda juurde sööma.

Nagitsad ja lastepasta on klassika. Kui nagitsad ja friikad on üldjuhul igal pool ühesugused (minu enda jaoks mõttetult igavad), siis lastepastat pakutakse ikka nii seinast seina, et ma ei saa üldse aru, kuidas on võimalik, et ühes kohas on see reaalselt nii maitsev, et sööks ise lapse toidu ära, samas kui teises kohas…viisakalt öeldes, on täiesti maitsetu. Eriti kui võtta arvesse, et 99% ajast koosneb see lastepasta ju samadest asjadest. Koor, sulajuust, sink või kana ning pasta. Kuidas see toit siis nii erinev saab tulla?

Aplausi väärt “Aplaus”

Ma ei ole Tartus juba mõnda aega väljas söömas käinud. Ausalt öeldes iga kord, kui olen proovinud, tabab mind ikka sama pettumus. Uus restoran, uus nimi, aga sisu on sageli ikka vana tuttav: turvaline menüü, kus igas variandis figureerib Caesari salat või pasta kana ja päikesekuivatatud tomatitega värskes pestokastmes. “Vaimupime keskpärasus,” nagu ma kuskilt lugesin ja tõesti, ei oskagi paremini öelda.

Kui õde mind aga endisesse teatrikohvik Shakespeare’i kutsus, mis nüüd kannab nime Aplaus 1870, olin ma päris elevil. Lõpuks ometi tundus, et saab midagi muud proovida. Te mäletate ehk, et minu eelmine külastus sinna lõppes üsna hävitava hinnanguga (seda saab lugeda siit). Saatsin oma tagasiside ka restoranile, mis küll läbi ei läinud, kuid juba samal õhtul kirjutas mulle restorani juhataja. Ta vabandas kehva kogemuse pärast ja kutsus meid uuesti, sel korral restorani kulul, lootuses halva tunde meelest pühkida.

Üks peaaegu kohviku arvustus

Ma pole ammu Tartu toidukohtades söömas käinud, pole nagu väga ka siia sattunud pikemaks ajaks, aga nüüd eile oli aega veidi rohkem ja mõtlesime, et davai, lähme kuhugi sööma. Aga kuhu? Noh, et ei valiks neid ketikohti, mis on ka Tallinnas olemas ja mida ikka külastama, vaid äkki midagi sellist, kus pole käinud.

Teatrikohvik muutis alles hiljuti end Aplausiks ja sinna me oma sammud seadsimegi. Ma ei ole toidu suhtes kuigi pirtsakas, küll aga olen ma pirtsakas kehva teeninduse suhtes ja nii kehva teenindust kui me seal saime, polnudki ammu saanud.

Tulin ja JÄÄin

Mäletate ma käisin alles hiljuti Keila uues (väidetavalt udupeenes ja popis) restoranis JÄÄ? Ja ega ma just nii ülearu rahule ei jäänud. Või ei…valetan, ma jäin kõhklevale seisukohale, sest just nagu meeldis, aga samas nagu jäi midagi väga puudu ja kui ma siis veel päev hiljem nägin (väidetava) Pavlova koogi fotosid, mõtlesin, et hell no, sel kohal siin pikka pidu ei ole.

Nagu ma ka tookord kirjutasin, ei olnud mul kuidagi plaanis ega eesmärk kohta halvustada ja ma olin valmis JÄÄle veel ühe võimaluse andma. Kuidagi aga ei kutsunud.

Lugu sellest, kuidas ma koera sõin*

*Et te keegi ei ütleks, et miks ma pidin terve loo läbi lugema ja saama alles lõpus teada, et tegelikult sa koera ei söönud, siis ma ütlen juba ette ära, et ei söönudki.

Käisin lihtsalt peale messi ühes hiina restoranis, kus mulle tundus, et pean valima roa, mille kirjelduses seisis: “Üks kuulsamaid roogasid Sichuani köögis. Umbes kaheksakümmend aastat tagasi hakkasid Guo Chaohua ja tema naine Zhan Tianzheng tootma ja müüma vürtsikaid veiseliha-, südame-, keele-, mao- ja kopsulõike. Paaril õnnestus jõuda ustele koputamisest ja tänavaturgudel müümisest oma kaupluseni nimega “Fu qi fei pian”, tõlkes “Paari kopsulõigud” (täpsustus: ma eeldan, et see tõlge on õige, sest see tuli google translate´ist) Lisaks sellele, et paari signature-roog on fantastiliselt hea, ollakse kadedad ka nende tugeva armusuhte pärast, mida kutsutakse ka “igavesti sulle järgnev”. NB! Tänane roog ei sisalda kopsu.

11 euro eest lastevorsti degusteerimas

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ma olen kõigesööja ega ole toiduga väga pirtsakas. Ma võin lusikaga karbist ära süüa ka sweet chilli kastme, mis tuli kaasa „next level nuggetitega“, ja mida keegi teine ei söö. Aga mulle meeldib proovida uusi maitseid. Katsetada. Avastada uusi lemmikuid. Leida alternatiive. Ja olgugi, et suht koi, teate ju küll taaskasutus ja värgid särgid, siis maitselamuste ja kogemuste eest olen ma nõus maksma.

Uute maitsete mõttes olen ma väga õnnelik, et mul on oma „kodustatud vegan“, kes on mu maitsemaailma – ja mitte vähem – mõttemaailma avardanud. Ma ei arva enam ammu, et veganid söövad vaid muru (habemega nali, ah?) või et kõik vegan on kallis ja keeruline valmistada. Vegan-toite olen ma umbes aastaid kaheksa katsetanud ja pean ütlema, et kui alguses tundus mulle pea kõik uus ja huvitav ning maitsev, siis nüüd on mu maitse palju rohkem arenenud. Kõik ikka enam ei maitse. Ja mul on oma veganlemmikud. Maitsed, restoranid, inimesed.

Selle sissejuhatusega jõuame me uue veganrestorani ja -poeni „Oasis“. Kui sinna oleks eile sattunud kaheksa aasta tagune mina, kes alles proovib alternatiive liha- ja piimatoodetele, oleksin ma pettunud ja öelnud, et vegantoit ikka ei ole päris minu tassike teed. Aga eile sattus sinna praegune mina ja etteruttavalt võin öelda, et kahjuks ei avaldanud koht muljet ka tänasele minale.
Ei, ma valetan. KOHT avaldas mulle täiega muljet. See mõnus linnalik moodne „vaib“ (kas see on mu uus lemmiksõna?) , stiilne oaas keset Rotermanni, päike pildus mõnusalt kõrghoonete vahelt oma kiiri ja DJ mängis täpselt minu masti muusikat. Ma läheksin koha pärast IGA KELL tagasi. Vaadake ise!

Menüü tundus väga huvitav. Aa, oodake, enne seda pean ma natuke vinguma ka juba. Mulle ei meeldi oodata. Üleüldse, aga eriliselt ajab mind närvi kui ma istun restoranis lauda ja minust käiakse mitu korda mööda enne kui mind teretatakse ja siis läheb veel aega enne kui mulle menüü tuuakse. Ma tahan tähelepanu (hmmm, ehtne blogija?).

Igatahes, kui vaatate kodulehelt menüüd, siis kohapeal on menüü tunduvalt pikem. Eelroogasid on rohkem, salatid ja supid on eraldi, ka põhiroogasid on rohkem. Lisandunud on ka vaagnad jagamiseks. Me otsustasime sellest valikust võtta eelroaks Oasise poe rikkaliku liha ja juustu taldriku. Teate, mul on hästi paha seda kirjutada, ma ei taha uue koha suhtes bitchida, aga kui vaagen lauale tuli, oli mul hea meel, et olin siiski ka salati tellinud lisaks. Mul ei olnud kõht tühi ja tahtsin vaid näksida, kuid sellel rikkalikul vaagnal väga palju just näksimist ei olnud. Ma olin pettunud.


Okei, ütleme siis nii, et kogus mind isegi ei häirinud nii palju, see oli esimene reaktsioon, rohkem häiris mind hoopis kogu kompott ja väljapanek. Täna kui ma uuesti tagasi läksin (sinnani me veel jõuame) ja käsitööjuustude vaagna tellisin, leidsin ma end mõttelt, et kui see oleks salat olnud, siis see oleks isegi okei olnud, natuke veider oleks olnud küll süüa õunamoosiga lastevorsti, aga siiski.

Ma pean silmas seda, et snäkitaldrik minu jaoks ei ole selline, kus kõik asjad on üksteise peale kuhjatud ja nende kätte saamiseks ma pean kasutama nuga ja kahvlit. Lisaks, et ma ei saa aru, mida ma söön. Vorsti ja juustu all oli mitu erinevat kastet, mis omavahel segunesid kui üht või teist proovisime ja maitsetest ei olnud võimalik aru saada. Vorsti ja juustu peal oli veel moosi. Ma ei söö õunamoosi. Ma ei taha, et mind sunnitakse seda sööma, kui ma tahan proovida vaid vorsti. Ma tahan ise otsustada, millist kastet ja millega ma proovin. Ma üldse ei ütle midagi vorstide ja juustude kohta – need on eraldi väga maitsvad ja „suitsuvorst“ petab minu täiega ära, nii maitse kui konsistents (kuigi mu kolleeg ütles, et nüüd ta mõistab, mida tunnevad koerad kui nad kummikut närivad), ka hummused, moosid ja muu soust, mis taldrikul oli, oleks võib olla eraldi olnud täitsa okei (lihtsalt mina ei armasta moose, aga see on minu probleem), aga „kunstipäraselt“ taldrikule panduna maitseelamust ei saanud.

Kahjuks ei pakkunud vaagen ka silmailu. Mul oli vanaisa Andu, kes võttis kätte leivapätsi ja vorstilati ja nüsis sealt siis endale kõige nürima noaga jämedad viilud (kunagi ei kasutanud ta ka lõikelauda, vaid lõikas neid viile õhus), mida ta võileivaks nimetas. Mulle tuli neid viilakaid vaadates Andu meelde. Omamoodi nunnu ja nostalgiline – emotsiooni tekitamise eest kümme punkti, aga kui sul ei ole oma vanaisa Andut (ja isegi kui on), siis kas sa tahaksid vanaisa Andu vorstivõiku eest maksta 11 eurot? Ei ole nii, et paned lastevorstile peale törtsu õunamoosi, lisad rohelise lehekese ja saad gurmeetoidu. Leib oli kahjuks kuiv ja/või mitu päeva vana. Või äkki see kõik ikkagi on gurmee ja vaid mina olen ikka veel piisavalt kehva maitsega? Maakas nagu ma olen, et ei mõista lihtsalt peeneid asju.

Caesari salati valisin ma kookosepeekoni pärast. Seda ei olnud ma varem proovinud ja tundus midagi sellist, millega annab jälle pere ära petta (nagu sojahakklihaga). Ei saa, see oli kõige puhtakujulisem kookosekrõps. Mulle ei maitsenud. Kohe üldse. Ärge saage minust valesti aru, ma saan aru, et püütakse leida lihtsalt taimseid alternatiive, mis ei pea olema üks ühele ja teatud asendused on väga okeid, näiteks samas salatis artišokk kana asemel. Väga meeldis. Salati kohta ma ei saagi tegelikult midagi halba öelda, see oli täitsa maitsev, kaste ja «parmesan» olid väga mõnusad, kookose»peekoni» nokkisin ma lihtsalt välja. Väljanägemine oli okei. Minu arvates. Ei saa väga nuriseda.

Kaisa eepilisest seeneburritost ma pilti ei teinud. Võib olla oleks pidanud. Jällegi ei jäänud ma rahule toidu väljanägemisega. Et kui snäkivaagnaga püüti kunsti teha, siis see oli serveeritud nagu pubitoit. Pubitoidul ei ole midagi viga, juhul kui ma tahan pubitoitu. Kui ma tulen Rotermanni kvartalisse restorani, siis ma ei taha pubitoitu. Järgmine kord võime selle asemel sõita läbi Pärnu mnt Shaurma kebabist ja saame samasuguse prae, lihtsalt viieka eest.

Maitse poolest ütles Kaisa, et talle maitses, ma küll võtsin vaid tükikese, aga eepilist maitseelamust ei saanud. Minu salat oli minu arvates parem valik. Veider, sest ma olen suur seentefänn.

Kas ma olen juba piisavalt vingunud või jaksate veel kuulata? Ja jällegi, ma tegelikult üldse ei tahaks halvustada, sest ma tean kui halb tunne see on kui keegi teeb maha seda, mida südamega teed. Oot, aga äkki siia ongi koer maetud? Mulle ei tundunud, et see on südamega tehtud. Pigem jäi natuke mulje, et «ahh,koht tuli lahe välja, asukoht on hea, turistid ja niisama linlased satuvad siia niikuinii, et ei pea kõikide asjadega ka pingutama». Toidukohas toiduga peaks. Ja ma ei pea silmas seda, et peab olema udupeen ja jube eriline. Minge proovige Vegan V leiba ja juustumääret või Commune Café juustupitsat ning te saate aru, mida ma mõtlen. Lihtsus, ehedus ja südamest tehtud. Seda jäigi Oasis puudu. Eriti jäi mulle poe poole pealt seda südamega tehtud tunnet puudu. Pole vahet, kas astud Selverisse või Oasis vegan poodi. Alloleval pildil ühel pool on Oasise “käsitööjuustud”, teisel Selveri “käsitööjuustud”. Valik on pea sama lai, sry Selveri pilt on keskendunud rohkem Bedda hinnale. Hinna poolest valige Oasis!

Ühesõnaga. Ma tahan midagi, mida ma Selverist ei saa. Midagi erilist, isetehtut, uut ja huvitavat. Selveris käin ma iga päev. Popis Rotermanni keskuses harva. Ma tahan erinevust. Vau tunnet, et aa, selle pärast ma 40 km olen uuesti nõus sõitmagi, et saada juustu, mille peale mu sisemine jumalanna …mida ta tegigi selles varjundite raamatus? Aa, tantsiks tangot (vist). Ma tahan toiduelamust, mida ka koju kaasa võtta. Käsitööjuustugi. Te ikka saate aru, et kui ma kirjutan juust, siis ma pean antud kontekstis silmas vegan juustu.

Ja nüüd jõuame me sinnani, miks ma täna lõuna ajal tagasi läksin. Juustuvalik ja käsitööjuust. Kui meile eile rikkalik juustuvalik lauda toodi, olime me mitmel põhjusel pettunud nagu te aru saite. Ma saan ideaalselt aru, et see on poe valiku tutvustamiseks nii nagu ka nimi ütleb, aga 1) kui poe valikus on veel mitmeid teisi põnevaid juuste, siis miks on vaagnal vaid kaks erinevat juustu ja 2) miks pole selles käsitööjuuste, kui ettekandja sõnade järgi on see sama vaagen nagu (seitsmeeurone) käsitöö juustuvaagen, lihtsalt rikkalikum. See kõik mind kripeldama jäigi. Et kui menüüs pakutakse käsitööjuustu, siis miks pole seda poeletil ja miks on soodsamal vaagnal midagi, mida pole isegi mainitud rikkalikumal vaagnal. Ometigi kui need on üks ja sama. Bedda juust on hea (üldse ei ütle midagi), aga see on midagi sellist, mida ma panen võileivale. Lastevorsti peale;) Käsitööjuustu söön ma restoranis juustuvaagnalt. Üldiselt. Sest ma ei ole gurmaan-vegan, vaid omni, kes sööb ka täiesti tavalist hallitusjuustu.

Aga ma tahtsin teada enne kui arvustust kirjutama hakkan, kas neil kahel erineva nimetusega vaagnal on mingit erinevust või on kõik nii nagu ettekandja eile ütles. Sõitsin lõuna ajal linna ja tellisin kaasa käsitööjuustude vaagna. Kaasa! Mul on lõuna tund aega ja sellest tundus Õismäelt Rotermanni ja tagasi sõitmiseks rohkem kui küll olevat. Ma ootasin oma vaagnat 34 minutit! Mis kogu sõidu ja kõndimise ja tellimuse võtmise ootamisega tegi kokku tund ja 39 minutit. Te mäletate, mida ma ootamise kohta ütlesin enne? Samas teenindus oli meeldiv, vabandati, aga noh ikkagi tiiiibakeeenee kaua läks. Olete nõus?

Trummipõrin. Elevus. Kas te olete valmis? Mina olin valmis, et ootamine oli seda väärt. Avasin kaasavõetava karbikese ja *trummipõrin vaibub* – mulle vaatas vastu täpselt samasugune vaagen nagu eilne. Erinevus hinnas ja kirjelduses. Üks on käsitöö juustude vaagen. Teine rikkalik poe valiku juustu ja liha vaagen. Kahe vaagna erinevus oli see, et seekord oli suitsuvorsti peal vaarikamoosi ka. Lisaks lastevorstil olevale õunamoosile. Milles seisneb käsitöö jääb mulle selgusetuks. Aaaaa, paki avamine. Selle võib ka liigitada käsitööks. Tõsi! Ei saanudki petta.

Krt, aga kus mind ajas jälle närvi, et kastmed, hummused, moosid olid kusagil segamini ja koos. Peedihummus oli väga hea. Ma oleks seda tahtnud proovida koos juustuga. Aga mu juust oli juba koos moosi ja tapenade ja jumal teab, millega. Miks neid niimoodi kokku peab miksima ja peitma? Miks mitte panna need taldriku äärde/eraldi kausikesse, et ma saaksin katsetada. Ja huvi korral küsida, millega tegu. Ma ei ole professionaalne vegan, ma olen maitsete katsetaja ja ma tahaksin teada, mis üks või teine kaste on. Lihtsuses peitub võlu. Kunst on ilus, toidukunst absoluutselt ka, aga maitsete ja taldrikule panemise poolest tundub mulle, et ma teeks ise paremini. Olgu, mina ei teeks võib olla, aga Kaisa raudselt.

Tõesti. Halb tunne on, et niimoodi kritiseerin. Aga ma ei saa teisiti. Liiga palju oli/on toidus ja valikutes “ah käib kah tunnet”. Et mitte negatiivselt lõpetada, siis koha poolest on see üks paganama kihvt koht. Minge veini jooma õhtul kui DJ mängib, peale paari klaasi ma usun, et ei mina ega teie ei oleks nii kriitilised ka toidu suhtes;) Ja kihvt et kellelgi tuli mõte ja tehti ära, erinevalt ühest taimemasinast, mis rattaid alla ei saa kuidagi.

Blogireklaam valetab täiega*

Meil on kombeks sõbrannadega kuus korra väljas käia ja erinevaid restorane külastada. Seni on absoluutselt parim kogemus, kuhu ma iga kell tagasi läheks, Rataskaevu 16 ja mulle isiklikult sai väga sümpaatseks ka Lendav Taldrik, millesse ma varem olin pigem eelarvamusega suhtunud. Kõige kehvem kogemus oli Viru Lyon, sest seal lihtsalt ei olnud reaalselt teenindust, teenindaja kadus lihtsalt ära. Pärast püüti seda küll välja vabandada, et uus töötaja ja saadeti mingi meesettekandja shot´idega kastaneid tulest välja tooma, aga noh ütleme nii, et kehv kogemus on siiski kehv kogemus, eriti kui söök on samuti pigem tavaline.

Lyon oli minu kõige kehvem restorani kogemus eilseni, mil me külastasime palju kiidetud Mehed köögis restorani. Ma olin kuulnud vaid kiitvaid arvustusi ja nii otsustasime meie ka selle koha üle kaeda. Eile restosse minnes lugesin ma veel Marimelli, kes oli seal päev varem käinud, arvustust ja mul oli hea meel, et selle restorani valisime. Ootused olid kõrgele krutitud.

Restorani sisse minnes ei saanud ma korraks üldse aru, kas ma olin õiges kohas. Silt välja ütles “Mehed köögis”, aga sisse minnes oli esimene asi, mida ma nägin jalamatt, kus kirjas “Babuulja”. Teisel korrusel asuva restorani sisekujundus oli ka pigem “slaavi verd vanaemalik” ja ma arvasin, et olengi ekslikult vales kohas. Ma eeldasin, et “Mehed köögis” on selline pigem mehelik, mitte puna-valge täpiline ja pitskardinaline. Laud oli siiski meie nimel broneeritud, nii et eksimise restoraniga sain ma välistada. Iseenesest oli kõik väga nunnu, lihtsalt mina oleksin oodanud midagi muud. WC-d otsides käisin ma hiljem läbi ka erinevad korrused maa-all ja tegelikult mu jaoks selle restorani kontseptsioon jäi siiski arusaamatuks. Kuidagi ei haakunud slaavipärasus ja restorani nimi, aga  no see selleks.

Menüü oli lühike ja olen kuulnud, et ongi hea, et on hea lihtne valida, minu jaoks aga oli menüü liiga lühike ja igav. Hinnad olid ka üsna krõbedad. Kui ma ei eksi, siis part maksis 16.90 ja lammas 14.90 või oli see vastupidi, aga no hinnatase oli selline. Kui lauda toodi sõbranna “terve kala grillilt”, milleks oli beebiforell, oli mul hea meel, et ma seda ei valinud, sest kala tundus nii pisike. Kui lauda toodi teise sõbranna lammas, oli mul hea meel, et ma seda ei valinud, sest mulle tundus, et lammas oli taldrikule üldse panna unustatud. See ei paistnud salatilehtede alt välja. Ma olin selle restorani toidupilte ka Facebookis vaadanud ja mulle olid alati tundunud portsjonid kuidagi kummaliselt väikesed, aga ma arvasin, et pilt petab. Ei petnud.  Kui lauda toodi minu suvikõrvits, oli mul mitte hea meel, et selle valisin. See nägi nii hall ja igav välja. Maitselt olid toidud okeid, aga kui ma maksan pearoa eest 16.90, siis ma ei taha “okeid”, ma tahan elamust. Nagu Rataskaevus.

Laule toodud leib oli ka suvaline veidike kõvaks läinud poeleib. Vanalinna restoranist, mis on pigem kõrgemas hinnaklassis, ootaks siiski midagi värskemat.

Muidugi saan ma aru, et me olime vanalinnas ja seal ongi selline hinnatase, nii et ei pea mulle soovitama, et mine siis Mäkki kui raha pole või Patrikusse kui suuremat portsu tahad. Ma arvan, et ma tean restoranidest ja toidust piisavalt, et arvamust avaldada. Minu aus arvamus on siiski, et see koht on ülehinnatud ja üleshaibitud ning sugugi mitte seda kiidulaulu väärt.

Pearoast jäi minul kõht tühjaks. Teistel ka. Mina magusat ei tahtnud ja otsustasin proovida kõrvitsahummust. Seda ma julgen siiski kiita. Vaieldamatult selle õhtusöögi parim kogemus. Nägi taldrikul kena ka välja. Agnese tellitud mustikakook ei kannatanud aga üldse kriitikat. Kooki põhimõtteliselt ei olnudki, väikesed koogikillud olid kompoti alla ära peidetud. Kuus eurot selle eest? Ilmselgelt liiga palju. Proovisime ka rabarberi ja passioni magustoitu ja hoolimata kohutavast välimusest maitses see tõeliselt hästi. Kui ma peaksin sinna restorani uuesti sattuma, oleks mu valik kõrvitsahummus ning see rabarberi magustoit.

Veinid olid ka üsna kallid, aga jällegi. Vanalinna värk. Vot vastupidiselt Marimelli kogemusele oli minu kogemus hoopis teistsugune.  Välja arvatud teenindus, teenindus oli hea. Selle kohta ei ühtegi halba sõna. *Pealkiri on natuke liialdus, sest ma ei tea ju tegelikult, kas tegu on olnud makstud postitustega või lihtsalt erinevate maitsetega, aga selle restorani kasuks otsustasime me küll selle pärast, et see on erinevatest blogidest silma jäänud. Ei tasu igat reklaamjuttu uskuda, mida blogidest lugeda saab:D Päisepilt: Mehed köögis lehelt.

Jamie`s Italian Norway

Ei ole vist eriline uudis, et mulle meeldib hea toit. Ei ole vist ka eriline uudis, et Norras restoranides käimine ei ole kõige rahakotisõbralikum tegevus. Aga…juhtub imesid ja on erandeid. Eile peale koosolekut otsustasin ma natuke end Aker Bryggel tuulutada. Kui te külastate Oslot, siis Aker Brygge on must-visit-listis küll esikolmikus.Eriti suvel. See lihtsalt on üks lummav paik. Isegi kui te ei külasta restorane, baare ega Astrup Fearnly moodsa kunsti muuseumi (http://afmuseet.no/), siis see lihtsalt on koht, mida nautida – moodsa Oslo sünonüüm. Minu jaoks. Kuigi ooperimaja katus ja Barcode on tihedalt kannul. AkerBrygge2_Aker Brygge Senterforeningen_1000x497.jpgAstrup-Fearnley-Museet.jpg Eile jalutades avastasin ma, et seal oli avatud uus söögikoht. Olgu ausalt tunnistatud, et ega ma väga sealsete restoranide poole ei vaata, sest nagu öeldud…hinnad. Aga eile juhtus kuidagi nii, et Jamie`s Italian püüdis mu pilku ja mul tekkis vastupandamatu soov end seal premeerida. Minu üllatuseks olid hinnad Norra mõistes pigem sõbralikud (https://www.jamieoliver.com/italian/norway/menu/). Minu tomati ja vahustatud riccotta salat maksis ca 16 eurot ja taldrikul oli nii mehine ports, et mina vana õgard, jätsin osa toitu alles. Seda juhtub harva. Ma siiani üldse nuputan, kuidas üks nii lihtne salat saab nii paganama maitsev olla. Tomat, kõrvitsaseemned, ricotta, natuke rohelist ja oivaline oliiviõli. Keele viis alla. Asukohast ei pea rohkem rääkima, kuid koht ise oli täpselt selline hubane ja kodune, nii nagu ajurveeda raamatust ma teada sain, et üks koht olema peabki. Väga ei kippunud ära minema. Istusin seal, vaatasin brygge´l jalutavaid inimesi, kuulasin salaja pealt ühe ja teise laudkonna vestlusi ning lihtsalt nautisin. Selline “hygge” koht. Kjøkken--1--desktop.jpg I have always liked Jamie Oliver and his cooking (shows). I think he makes simple food look and taste so fantastic. Yesterday when I was walking on Aker Brygge after an intense meeting I saw that a new restaurant has opened its doors there. Jamie´s Italian. I must be honest and admit that it is not often I have got the thought to go to a restaurant on Aker Brygge, because… common knowledge about the prices in Norway. But yesterday I felt like I want to have a lunch there, treat myself. I went in and to my big surprise the prices were not that high. My tomato and whipped riccotta cream salat cost around 16 euros and I am still amazed about the taste – how can something so simple taste so devine. I probably do not need to talk about the location more. It is Aker Brygge. It says it all.  When in Oslo this is in top3 on “must-visit-list”. Just to walk there, sit on the benches, look at the boats, the sea, the city hall, Astrup Fearnly museum – it is a summer heaven! The interior of the restaurant was cozy and warm – like a good restaurant is supposed to be according to this ayurveda book I just read. A place for “hygge”. Go check it out – you will not regret: https://www.jamieoliver.com/italian/norway/restaurants/aker-brygge/