Ma olen siin igasugu asjade peale mõelnud. Aega on ja und ei ole. Eile õhtul võtsin unerohtu, sest tundsin, et ei suuda enam niisama telefonis kassi- ja koeravideosid vaadata. Algorütm on õiges suunas taastunud ja Kerdo Mölderi abieluuudiste asemel on nunnud loomad tagasi. Me like. Aga sellegi poolest neid ju lõpmatuseni vaadata ei viitsi.

Mind on ühe korra varem ka koondatud. See on küll juba varsti 20 aastat tagasi (appi!), aga tookord ei tulnud see üllatusena, või noh tuli, aga ma teadsin, et töösuhe ühel hetkel peab lõppema, sest polnud kuigi jätkusuutlik mind iga nädal edasi-tagasi Norra lennutada ja madalama koha peale tagasi ma enam poleks tahtnud minna. Toda tookord ka pakuti, kuid tänasin viisakalt ei. Koondamine koondamiseks, aga olen siiani tollele töökohale tänulik, sest tegelikult mul mingit suuremat kogemust küll polnud, enne olin põhimõtteliselt kõnekeskuses töötanud ja Excelit vaatasin nagu vasikas aiaauku. Kui nii võib öelda, siis tänu nendele sai alguse mu karjäär.