Ma nüüd otsustasin, et ma lähen tööle ära. Aitab küll niisama olemisest ja ringi lustimisest, ma tunnen, et ma enam ei taha kodus olla, vaid tunnen puudust tegutsemisest, organiseerimisest, planeerimisest. Muidugi olen ma seda kõike ka praegu teinud, aga midagi on puudu. See tööle minemise tunne. Mulle meeldib see tunne.
Aga kuhu ma siis tööle lähen?
Ma olen siin igasugu asjade peale mõelnud. Aega on ja und ei ole. Eile õhtul võtsin unerohtu, sest tundsin, et ei suuda enam niisama telefonis kassi- ja koeravideosid vaadata. Algorütm on õiges suunas taastunud ja Kerdo Mölderi abieluuudiste asemel on nunnud loomad tagasi. Me like. Aga sellegi poolest neid ju lõpmatuseni vaadata ei viitsi.
Mind on ühe korra varem ka koondatud. See on küll juba varsti 20 aastat tagasi (appi!), aga tookord ei tulnud see üllatusena, või noh tuli, aga ma teadsin, et töösuhe ühel hetkel peab lõppema, sest polnud kuigi jätkusuutlik mind iga nädal edasi-tagasi Norra lennutada ja madalama koha peale tagasi ma enam poleks tahtnud minna. Toda tookord ka pakuti, kuid tänasin viisakalt ei. Koondamine koondamiseks, aga olen siiani tollele töökohale tänulik, sest tegelikult mul mingit suuremat kogemust küll polnud, enne olin põhimõtteliselt kõnekeskuses töötanud ja Excelit vaatasin nagu vasikas aiaauku. Kui nii võib öelda, siis tänu nendele sai alguse mu karjäär.
Ma saan aru, et inimestele meeldib intriig ja saladused ja paljastused ja muu selline värk, aga ma tahaks arvata, et minu blogi on juba pikemat aega (suht?) intriigivaba. See tähendab, et eks ma ikka ju avaldan veidi krõbedamalt või sarkastilisemalt arvamust, jagan ka mõningaid privaatsemaid mõtteid ning tundeid, aga sellegi poolest ma tahaks arvata, et mingit intriigi siit blogist ei leia.
Seepärast panebki mind natuke kulmu kergitama kui inimesed justkui tahavad seda tekitada ja kusagil sorkida, et äkki ikka midagi. Näiteks iga kord kui ma seda anonüümsete küsimuste asja teen instagramis ilmub sinna suht sarnase sisuga küsimusi.
Ma ilmselt olen sellest siin ka bloginud, et (vist) kevadel sain ma üsna ambitsioonika tööpakkumise – koht ja kõik kõnetas, palk oli imeline, aga mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem ma sain aru, et seal sooviti inimest, kes teeks ära nelja inimese töö. Ma olen seda juba proovinud ja isegi kui palk tõesti lõi silma särama, loobusin ma sellest pakkumisest. Eks ta ikka on kripeldanud natuke, aga täna tean ma, et see oli õige otsus.
Sest no lugege vaid mõned postitused tagasi, miks ma siin “suvepuhkusel” olen ja millega tegelen, eksju. Aga ei saaks öelda, et see ei oleks tekitanud sellist mõnusat egoboost’i – järelikult ma olen oma töös hea, mind tahetakse ja mulle ollakse valmis maksma. Ma sain sellest natukene innustust.