Ma olen küll omajagu teinud nalja igasugu selgeltnägijate üle ja kogu selle väidetava hauataguse suhtluse üle, aga samas peaksin ma siis ka enda üle nalja tegema. Mitte et ma oleks selgeltnägija või midagi (kaugel sellest) ja hauataguse eluga ka ikka pigem hoiaks mõistlikku distantsi, aga ma olen siin jaganud ka neid lugusid, kuidas ma tunnetan mingeid asju ette. Näen unes kui keegi lähedane on lahkunud, alustades sellest telefonikõnest ja lõpetades hiljuti vanaema lahkumisega. Ma nägin, et Andu ootas vanaema, toit oli ahjus, aga natukene kaua oli Andu pidanud ootama, nii et toit oli juba kõrbenud.

Ka hiljem olen ma neid lahkunuid unes näinud. Tädi Helju on mu voodi peal istunud ja mind paitanud, kui ma olen tahtnud temaga kaasa minna, on ta lihtsalt vaikselt ära kadunud. Ma ei hakka kõiki neid kordi kirjeldama, aga neid on olnud palju kui ma ärgates tean, et see oli ju uni, aga samas on see tundnud nii päris – just nagu oleks ma päriselt suhelnud nendega.