Ma päriselt muidugi mürki võtta ei saa, et järgnev väide 100% tõsi on, sest ma päris täpselt ei mäleta, aga ma olen üsna kindel, et 11-aastaselt soovisin ma endale vaid Barbie nukke. Muidugi, siis oli teine aeg, lausa teine sajand, eksju, ning ilmselt sellised soovid oleks mu emale tundunud sama utoopilised nagu mulle praegu Ida soovid, ainus vahe on selles, et mu ema vist ei saanud isegi teada nendest soovidest.
Selles mõttes, et ma olin ühtepidi nii tark kui ka rumal laps. Ma sain aru, kus me elame, mis ajas, ja parim, mis poelettidelt üldse leida oli, oli võib-olla Annekese šokolaad. Seega, mis mõte oli emalt küsida midagi sellist, mida olemaski polnud, ma ei tulnud selle pealegi. Küll aga olin ma piisavalt naiivne, et arvata, et kui tollele Rovaniemei jõuluvanale kirjutada, siis küllap ta soovid täidab. Hahh, ma isegi mäletan pettumust kui vaid ingliskeelse jõuluvana kirja vastu sain oma kirjale. Kui ma oleks targem olnud, siis ma oleks kirjutanud selle kirja Rootsis elavatele tädi Lolale ja onu Oskarile, aga nii tark (või nagla?) ma siiski polnud.
Jääb ainult rõõmustada, et mu lapse don täisealised ja sellega seoses ei ole ma ostnud MITTE ÜHTEGI jõulukinki. Kogu se epaanilien “mul on jõulukingid vaja osta ja pakkida” onn minust mööda aläinud. Nii hea ja rahulik. Drunk Elephanti ja The Ordinaryt kasutan ma ise (aga ma oeln 50+, Ida loodetavasti ei taha samu asju, mis mina) ja tütar (24) ka. Mu lapsed ei tahtnud peaaegu kunagi mitte midagi, aga pigem sellepärast, et nad olid lihtsalt kõigega ülevarustatud. Poeg oli viisteist esimest eluaastat üksik ja siis ma aga muudkui mõtlesin välja, mida ta võiks tahta. Seljakotiga, mis ta umbes 12 aastaselt endale koolikotiks tellis, käin mina siiamaani, väga hea reisiseljakott, saab u 5-päevase reisi asjad ära mahutada. Siis tuli tütar, kes läks rahvusvahelisse erakooli ja ma muudkui mõtlesin, et mida tal veel võiks vaja minna :-), et vaene lapseke end ometi kuidagi väljajäetuna ei tunneks. Ma ei tea, kas selle tulemusel või mille iganes, on mul nüüd 26-aastane väga mõistlikult majanduslikult mõtlev ja vahel suisa ärritavalt kokkuhoidlik poeg, kes vahel nüüdki veel nimetab, et “ma olin ikka uskumatu spoilt brat” ja tütar, kes sinnapoole liigub, ok, tal on hetkel väga väike palk, aga püüab siiski toime tulla. Mitte, et maa tahaks öelda, et kuhjake lapsed asjadega üle, aga pigem seda, et see läheb üle ja tulemuseks võib olla väga mõistlik noor inimene
Stanley asju on hakanud müpma ka Prisma. Samuti tasub Prisma kosmeetikaosakonna üle vaadats sest sinna on palju huvitavaid brämde tellikud, Smuuti sealhulgas. Ka reeglina on seal asjad ikka tunduvalt odavamad. Ka Dubai šokolaad on Candy Pop poodides ka saadaval.
A see Dubai šoks polnud üldse oma
haipi väärt mu meelest