Ma päriselt muidugi mürki võtta ei saa, et järgnev väide 100% tõsi on, sest ma päris täpselt ei mäleta, aga ma olen üsna kindel, et 11-aastaselt soovisin ma endale vaid Barbie nukke. Muidugi, siis oli teine aeg, lausa teine sajand, eksju, ning ilmselt sellised soovid oleks mu emale tundunud sama utoopilised nagu mulle praegu Ida soovid, ainus vahe on selles, et mu ema vist ei saanud isegi teada nendest soovidest.

Selles mõttes, et ma olin ühtepidi nii tark kui ka rumal laps. Ma sain aru, kus me elame, mis ajas, ja parim, mis poelettidelt üldse leida oli, oli võib-olla Annekese šokolaad. Seega, mis mõte oli emalt küsida midagi sellist, mida olemaski polnud, ma ei tulnud selle pealegi. Küll aga olin ma piisavalt naiivne, et arvata, et kui tollele Rovaniemei jõuluvanale kirjutada, siis küllap ta soovid täidab. Hahh, ma isegi mäletan pettumust kui vaid ingliskeelse jõuluvana kirja vastu sain oma kirjale. Kui ma oleks targem olnud, siis ma oleks kirjutanud selle kirja Rootsis elavatele tädi Lolale ja onu Oskarile, aga nii tark (või nagla?) ma siiski polnud.