“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Nagu te teate olen ma paksuks läinud. Punkt. Ja see on jube sitt tunne, sest nii palju on vaeva nähtud, et see paganama kaal alla saada ja nüüd siis vaatab mulle peeglist jälle vastu trulla. Ei meeldi. Üldse ei meeldi. Dexteri olen ma hommikuti endaga jalutusringile vedanud, söögikorrad üle vaadanud, aga no ei midagi. A seda oligi arvata. Viimane kord ju antidepressandid tõstsid mu kaalu pea 20 kilo, mida ma siis nüüd ootasin.
Igatahes olin ma nii loll, et täna kui Instas viskas ette 86. korda ühe “loose 9 kg in a month” pakkumise, siis otsustasin ma, et davai, vaatan, mis see 7day trial, mis ka seitse dollarit maksis endast kujutab ning enne kui arugi sain olin apple payga selle summa ära maksnud. Lihtne ja mugav on minusugustel lollidel igasugu asju nii osta. Kas ma juba pool tundi hiljem kahetsesin seda liigutust? Jaaaaa!
Mitut dieeti te teate, mille tulemus püsib, kui peale dieeti jätkata täpselt nii nagu enne dieeti? Ma olen proovinud kõiki ja võin julgelt öelda, et ühegi tulemus ei ole püsiv. Ozempicuga oli hoopis teine asi – ma olen ilmselt selle “dieedi” üks väga hea näide, kokku kadus 16 kilo nagu ludinal.
Kui ma nüüd peeglisse vaatan, siis võin ma ka öelda, et olen Ozempicu tagurpidi musternäidis, sest kui nii edasi, siis tulevad need 16 kg ka tagasi nagu ludinal. Aga see on täiesti loogiline.
Teate, mul ei ole isegi söögiisu, aga ma lihtsalt ajan endale toitu näost sisse. Mul ei ole isegi veini isu, aga ma ei jäta seda joomata. Marek muudkui küsib, et miks ma ei söö nagu normaalne inimene õhtusööki, aga siis hetk hiljem muudkui käin külmkapi ja sahtlite vahel ning söön midagi. Vahet pole mida. Eile sõin ma isegi marmelaadikommi (poolkogemata, aga ikkagi). Nii et 62 kg asemel kaalun ma juba 64,5 kg. Ah, mis see kaks kilo on, ütlete te. No aga nii ta ju vaikselt tulebki.
Ahhh, kuidas ma kuulen, kuidas käsi plaksutavad need, kes ütlesid, et no oodake vaid, küllap ta kaalus tagasi juurde võtab, selline asi ei saa olla püsiv, paras talle, trenni ei viitsi teha, kasutab suhkruhaigete eest ära kõik ravimid. Ärge liiga palju siiski hõisake, ma pean ütlema, et ma natukene kirjeldan asju mustemates värvides kui asi tegelikult on. Fun fact – veel paar nädalat tagasi vaatasin ma seda valge pluusiga pilti ja olin (hoolimata pehmest kõhukesest) enda üle uhke, et olen suutnud kaalu hoida siiski, sest no kammoon, kaks kilo siia sinna eks.
Mis siis paari nädalaga muutus?
Väsimus. Tohutu väsimus. Stress. Stressisöömine. Jõuetus. Ebarealistlikud ootused endale töö osas. Pettumus, et pole neid asju tehtud saanud kõigi takistuste kiuste. Väsimus . Väsimus teeb mind vanaks ja kõik see kandub edasi kehasse ja peeglist vaatab mulle vastu mutt – täpselt see, kes ostab endale lillelise trikotaažtuunika, paneb jalga poole põlveni ulatuvad retuusid, istub rullid peas teleka ees, vaatab Mehhiko seriaale ja mugub saia näost sisse. Mõnikord paneb oma kontorikingad jalga ja püüab nooruslikum olla, aga tegelikult on ikka väsinud keskealine. Selline. Ilmekas näide mutist. Hea meelega poleks jaganudki, aga pole enam palju võimalusi Idaga ühele pildile sattuda, nii et selle nimel ikka talletasin oma “veebipäevikusse”.
Huvitav, et minult küsitakse Ozempicuga seotud küsimusi hooti. Pikk pikk vaikus oli ja nüüd on jälle küsimused tagasi. Palju on küsitud, kas kaal on püsinud. Kas ma ei karda, et see tagasi tuleb. Kas ma ei tea, et tulemuse jaoks peaksin elu lõpuni seda süstima. No laias laastus on kaal ju püsinud. Jah, muidugi ma kardan, et kaal tuleb tagasi, milline endine ülekaaluline ei kardaks. Aga tõsiasi on ka see, millest ma alustasin – vahet pole, mis dieet, kui jätkata endistviisi, siis on loomulik, et kaalulangus on ajutine. Ja öelge, mis tahate, ma olen siiani seda meelt, et on okei Ozempicuga oma kaalu alandada. Välja arvatud juhul kui oled 55-kilone ja tahad lihtsalt bikiinides “veidi fitim välja näha”. Ma panin end näiteks uuesti Jaanika juurde trenni kirja. Ja pole sinna ikka jõudnud, sest kogu aeg tuleb mingi olme vahele. Aga ma jõuan. Enne kui me jälle peame hakkama 78 kilo mu seljast ära voolima.
Seniks püüan oma stressisöömist ohjeldada ja feikida, et kõik on kõige paremas korras, ma ei näe väsinud välja, vastupidi – hoopis säravam kui kunagi eales. Sest ega ma siis blogist väljapoole ei näita, et ma end hetkel nagu vanamutt tunnen. Oh ei:)
Ma ei saa aru, mis inimestel selle minu Ozempicu kasutamisega on? Ei ole ma kunagi varjanud, et sellega 2022 alustasin ja olen sellest blogis avameelselt rääkinud. Tol hetkel kaalusin pea 80 kg ja see ravim oli uus asi Eestis. Loomulikult lisaks muudele protseduuridele katsetasime seda. Kas seda täna enam teeks, st kui alustaksin KMI 29 peal kaalulangetust, kas see oleks asi, mida soovitatakse/välja kirjutatakse, ma ei tea. Tol hetkel aga oli nii.
Mõnda aega tagasi otsustasin Instas teha Q&A, igav oli ja ainsad küsimused, kuniks selle kastikese kinni keerasin, olid just selle ravimi kohta. Ja siis hakkasid etteheited tulema.
Ma olen naine. Ma ei ole rumal. Kõik naised teavad, millised on nende parimad nurgad, millised riided neile kõige paremini sobivad, millised riided vigu esile toovad ja millised neid varjata aitavad.
Kui te mulle peale vaatate, siis ma saan aru, ma olen täiesti tavaline naine. Võib olla veidike ebasportlik, aga ei midagi katastroofilist. Ma ei ilusta end, ma ei kasuta filtreid, ma olen selline nagu ma olen. See aga ei tähenda, et ma sellega rahul oleksin, mis on riiete all.
