“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma olen jõudnud omadega sellisesse kohta, kus ma päriselt ja käsi südamel ütlen, et inimeste välimus ja veel vähem kehakaal ei huvita mind absoluutselt. Muidugi ma panen tähele kui keegi on erakordselt, silmatorkavalt kaunis (näiteks viimati viskas mulle FB ja Insta algoritm pidevalt ette Anastassia Kovalenko-Kõlvarti fotosid EV108 vastuvõtult ning ta tõepoolest nägi välja muinasjutuliselt kaunis), aga et ma muidu mõtleks ja vaataks, kuidas keegi välja näeb, pole mulle enam absoluutselt oluline. Sest ei saa salata, et nooremana ikka vaatasin, kritiseerisin, mõtlesin ning kohati on mukaga täna saan ma aru, et ütlus “ilu algab seestpoolt” pole lihtsalt sõnakõlks, vaid see on see, mis loeb. Sisu – see sisemine ilu – ja enesekindlus.
Seepärast olen ma ka olnud viimasel ajal aina rohkem kriitiline teemadel nagu “mees PEAB naisest pikem olema”. Olen jätkuvalt nõus, et esmalt me tõesti vaatame välist poolt inimese juures, aga ma reaalselt ei kujuta ette, et istud vallalisena ühes seltskonnas, jutt, huumor, põhimõtted ja kõik klapib, aga siis vaatad, et kuramus, ei saa lähemalt tuttavaks saada, sest liiga lühike mees või liiga tüse naine. Tõin Threadsis ka näiteks, et minu vanatädi ja onu Endel olid abielus terve elu hoolimata sellest, et onu Endel oli tädist peajagu lühem, selline parajalt paks mees oma parimais aastais. Tädi kutsus teda “oma Nunnuks” ja ma arvan, et mitte keegi kusagil ja mitte kunagi ei mõelnud, et appikene kui kohutav – pikk naine ja lühike ees, kuidas nad küll saavad õnnelikult koos elada. Mulle tundub see nii jabur, et kellegi pikkus või olla probleemiks.
Samal ajal kui uksest ja akanast tuleb jätkuvalt sisse sisuloojaid, kes räägivad sellest, kuidas neid ÜLDSE ei huvita, millised nad välja näevad, millised on nende kehad ja kas nad on ülekaalulised, olen mina jätkuvalt teises leeris. St ma kindlasti mitte ei poolda ükskõik, millisel kujul bodyshamingut ning tõepoolest mul endal ei ole absoluutselt vahet, kuidas keegi teine välja näeb, küll aga on mul probleem iseendaga.
Jällegi, ma ei pea silmas seda, et peaks olema piitspeenike või megafit, sest olgem ausad selle nimel, et olla treenitud kehaga, ei tee ma absoluutselt mitte midagi, küll aga häirib mind see, et ma olen kaalus juurde võtnud ja ma näen seda peeglist ning see häirib mind.
Kas kõik emad lähevad pärast laste saamist paksuks ja koledaks? Umbes nii küsib üks tuntud eestlane oma sotsiaalmeedia kontol ja toob näiteks oma fit sõbranna, kes on peale laste saamist elu parimas vormis. Ma tean veel päris palju fit vanemaid, näevad tõesti head välja, ometi ei ole ma kordagi kuulnud neid sel teemal sõna võtmas. Jaa, nad näitavad oma sportlikku eluviisi, kuid on aru saada, et see on vaid üks osa nende elust. Nad näevad head välja, kuid see pole peamine. Nad on lõbusad, eluterved, positiivsed, toetavad ja terves suhtes nii iseenda kui oma perega.
On teiste emade välimus ja kehakaal midagi sellist, mille üle üldse arutleda? Mille põhjal inimesi lahterdada ja kritiseerida? Kahjuks on inimesi, kelle jaoks välimus on kõik. Hea on teoorias rääkida ja kritiseerida, kui oled lastetu.🐺Inimesi, kes ei jõua trenni, koledaks nimetada.
Mitut dieeti te teate, mille tulemus püsib, kui peale dieeti jätkata täpselt nii nagu enne dieeti? Ma olen proovinud kõiki ja võin julgelt öelda, et ühegi tulemus ei ole püsiv. Ozempicuga oli hoopis teine asi – ma olen ilmselt selle “dieedi” üks väga hea näide, kokku kadus 16 kilo nagu ludinal.
Kui ma nüüd peeglisse vaatan, siis võin ma ka öelda, et olen Ozempicu tagurpidi musternäidis, sest kui nii edasi, siis tulevad need 16 kg ka tagasi nagu ludinal. Aga see on täiesti loogiline.
Teate, mul ei ole isegi söögiisu, aga ma lihtsalt ajan endale toitu näost sisse. Mul ei ole isegi veini isu, aga ma ei jäta seda joomata. Marek muudkui küsib, et miks ma ei söö nagu normaalne inimene õhtusööki, aga siis hetk hiljem muudkui käin külmkapi ja sahtlite vahel ning söön midagi. Vahet pole mida. Eile sõin ma isegi marmelaadikommi (poolkogemata, aga ikkagi). Nii et 62 kg asemel kaalun ma juba 64,5 kg. Ah, mis see kaks kilo on, ütlete te. No aga nii ta ju vaikselt tulebki.
Ahhh, kuidas ma kuulen, kuidas käsi plaksutavad need, kes ütlesid, et no oodake vaid, küllap ta kaalus tagasi juurde võtab, selline asi ei saa olla püsiv, paras talle, trenni ei viitsi teha, kasutab suhkruhaigete eest ära kõik ravimid. Ärge liiga palju siiski hõisake, ma pean ütlema, et ma natukene kirjeldan asju mustemates värvides kui asi tegelikult on. Fun fact – veel paar nädalat tagasi vaatasin ma seda valge pluusiga pilti ja olin (hoolimata pehmest kõhukesest) enda üle uhke, et olen suutnud kaalu hoida siiski, sest no kammoon, kaks kilo siia sinna eks.
Mis siis paari nädalaga muutus?
Väsimus. Tohutu väsimus. Stress. Stressisöömine. Jõuetus. Ebarealistlikud ootused endale töö osas. Pettumus, et pole neid asju tehtud saanud kõigi takistuste kiuste. Väsimus . Väsimus teeb mind vanaks ja kõik see kandub edasi kehasse ja peeglist vaatab mulle vastu mutt – täpselt see, kes ostab endale lillelise trikotaažtuunika, paneb jalga poole põlveni ulatuvad retuusid, istub rullid peas teleka ees, vaatab Mehhiko seriaale ja mugub saia näost sisse. Mõnikord paneb oma kontorikingad jalga ja püüab nooruslikum olla, aga tegelikult on ikka väsinud keskealine. Selline. Ilmekas näide mutist. Hea meelega poleks jaganudki, aga pole enam palju võimalusi Idaga ühele pildile sattuda, nii et selle nimel ikka talletasin oma “veebipäevikusse”.
Huvitav, et minult küsitakse Ozempicuga seotud küsimusi hooti. Pikk pikk vaikus oli ja nüüd on jälle küsimused tagasi. Palju on küsitud, kas kaal on püsinud. Kas ma ei karda, et see tagasi tuleb. Kas ma ei tea, et tulemuse jaoks peaksin elu lõpuni seda süstima. No laias laastus on kaal ju püsinud. Jah, muidugi ma kardan, et kaal tuleb tagasi, milline endine ülekaaluline ei kardaks. Aga tõsiasi on ka see, millest ma alustasin – vahet pole, mis dieet, kui jätkata endistviisi, siis on loomulik, et kaalulangus on ajutine. Ja öelge, mis tahate, ma olen siiani seda meelt, et on okei Ozempicuga oma kaalu alandada. Välja arvatud juhul kui oled 55-kilone ja tahad lihtsalt bikiinides “veidi fitim välja näha”. Ma panin end näiteks uuesti Jaanika juurde trenni kirja. Ja pole sinna ikka jõudnud, sest kogu aeg tuleb mingi olme vahele. Aga ma jõuan. Enne kui me jälle peame hakkama 78 kilo mu seljast ära voolima.
Seniks püüan oma stressisöömist ohjeldada ja feikida, et kõik on kõige paremas korras, ma ei näe väsinud välja, vastupidi – hoopis säravam kui kunagi eales. Sest ega ma siis blogist väljapoole ei näita, et ma end hetkel nagu vanamutt tunnen. Oh ei:)
Ma päris ausalt olen alati mõelnud, et kõik need, kes on nö kehapositiivsuse eestkõnelejad ja näitavad „ilustamata tegelikkust“, valetavad nii iseendale kui teistele. Ja mul on tegelikult ju õigus?
Kindlasti mitte ei pea ma silmas seda, et inimesed kõik peaks jube fitid olema. Nii nagu alati on olemas igasugu inimesi, igasuguseid kehasid ja üks pole parem või halvem kui teine. Ma ei räägi absoluutselt sellest.
Ma tahaksin alustada sellest, et ma oleks üdini tänulik kui lõpeksid ära need peened vihjed Ozempicu kasutamise kohta. Kuidagi ei suuda neid torkeid mõista. Pole ma kusagil kunagi varjanud, et sellega oma kaalulangetust alustasin, selle kohta saab lugeda siit blogist (piisab vaid panna otsingusse “Ozempic”), pole kusagil rääkinud imelistest dieetidest, aga ikka on selline mulje, et ma olen ainus inimene terves Eestis, kelle pärast rohul tarneraskused on. Ma ei ole midagi teinud salaja ja siis ikka mõtlen neid torkeid lugedes, et miks just mina jalgu jään.
Ma mäletan nii hästi kommentaare kui ma otsustasin erinevate vahenditega hakata kaalu langetama. Kõige rohkem neist kommentaaridest kordusid kolm: mis tal nii viga on ja miks ta ei lepi endaga sellisena nagu on, tehku ometi trenni ja minu isiklik lemmik – no vaatame, kuidas see kaal uuesti tõusma hakkab.
Täna käisin ma Spartas uuesti oma keha koostise analüüsi tegemas ja tulemusi nähes mõtlesin, et kas sa näe, oligi õigus neil, kes ütlesid, et küll see kaal uuesti tõusma hakkab kui enam süste teha ei saa. Täitsa mõru tunne oli. Isegi selline feilija tunne kui aus olla. Ma olen jätkuvalt ülekaaluline.
Mis te arvate, mis on kõige populaarsem küsimus alates sellest ajast kui me kaks nädalat tagasi Mari Laasma ilukliinikus mu kehakaalu ja lõualotiga tegelema hakkasime?
Muidugi on teil õigus.
See on vaieldamatult “kas kaal on ka langenud”? Seda küsiti juba esimesel päeval peale süsti. Ei, esimese päevaga kaal ei langenud. Küll aga vähenes söögiisu. Mitte nii nagu Mari kirjeldas, et toit käib suus ringi ja üldse kohe ei taha, vaid lihtsalt isu oli väiksem. Pärast teist süsti aga toimus tõesti selline muutus, et toit – ükskõik kui ahvatlev – ei pannud mind suud avama. Ühtepidi õnn ja teistpidi õnnetus. Miks õnnetus?
Me olime nädalavahetusel ühel juubelipeol ja aitasime enne pidu ka toite valmis teha. Üht-teist panid ikka toiduvalmistamise käigus suhu, kasvõi selleks, et vaadata, kuidas mädarõigas ja jõhvikas röstbiifi suupiste palju elavamaks muutsid ja noh eks uudishimu ikka ka, et mis siis lauale läheb. Kui siis paar tundi hiljem pidulauda istusime vaatasin ma nukralt kõiki neid hõrgutisi ja tundsin, et mu kõht on jätkuvalt nii täis, et sinna ei mahu ka parima tahtmise juures midagi. Laual olid vähid, paella, juustud, sada tuhat erinevat suupistet ja ma suutsin oma taldrikule tõsta ühe õnnetu vähipoisi, ühe tükikese siiga ja ühe hiidkrevetiga suupiste. Vaadake Instastorysse, ma panen pildi üles oma õhtusöögist.
See muidugi ei tähenda, et ma igapäevaselt niimoodi elaks. Ma sunnin end sööma hommikul ja käin ka lõunal. Õhtul püüan ka midagi hamba alla pista. Ma ei kavatse end kõhnaks nälgida, vaid nagu mitu korda öeldud, ma võtan seda teekonda tõsiselt. Toitumisharjumusi on raske muuta. Ma olen suurema osa oma elust elanud nii, et ei söö ei hommikul ega lõunal, vaid alles õhtul peale kooli/tööd. Nüüd ma püüan end ümber harjutada. Hommikusöök kipub ikka ununema, aga küll ma õpin. Vanale koerale ei pidanud uusi trikke saama õpetada, aga ma annan endast parima.
Jalutamas olen käinud korralikult ja ujumas samuti. Kuna ma töökohas on igakuine sporditoetus, siis seniks kuni ma saan hakata eratreeneriga end voolima, pean ma välja mõtlema, mis oleks logistiliselt kõige parem koht, kus käia. Idal on kaks korda nädalas Kaunite kunstide kool, seda aega saaks ju ära kasutada. Muidu istun niisama kaks tundi ukse taga. Kui teil on Kalamaja, Pelgulinna kandis soovitusi, siis all ears. Ma ise kaaluks HAF klubi EMS treeningut, aga ma ei tea, kuidas ummikutega on, et jõuaks õigeks ajaks Narva maanteele ja tagasi Auna tänavale. Peab tiba mõtlema.
Oot, aga mis see vastus populaarsele küsimusele kehakaalu kohta. Kahe nädalaga olen ma kaotanud 2,9 kilo. Ma ei tea, kas see teiste jaoks on vähe või palju, minu jaoks on seda hämmastavalt palju. Ümbermõõtu ei ole ma ise mõõtnud, las see jääda selleks korraks kui järgmine kord Tight Sculpti lähen. Esimene kord on tehtud – kuidas see välja näeb ja mida teeb – saate vaadata mu Instagramist. Muidugi saate selle kohta lugeda ka Mari Laasma ilukliiniku kodulehelt siin
Tegin ka eraldi highlights´id kaalulangetusteekonnast. Kuna küsimusi on palju tulnud, siis ma teen lähipäevadel ka Q&A Instagramis. Ilmselt anonüümse versioonina, siis saab küsida, kommenteerida nii nagu “torust” tuleb.
Ja kuna hämmastavalt palju oli inimesi, kes ütlesid, et mul ei oleks vaja midagi enda juures muuta, et pole ju ülekaaluline ja pole ju NII vormist väljas, siis siin on teile esimese mõõtmise ajal tehtud fotod. Alasti tõde. Sõbranna ütles, et kammoon sa ju pole selline. Muidugi ma ei pildista end sellise nurga alt ega jaga selliseid fotosid, aga see ei tähenda, et neid nurki olemas ei oleks. On. Ma ei taha, et oleks.
Ma olen naine. Ma ei ole rumal. Kõik naised teavad, millised on nende parimad nurgad, millised riided neile kõige paremini sobivad, millised riided vigu esile toovad ja millised neid varjata aitavad.
Kui te mulle peale vaatate, siis ma saan aru, ma olen täiesti tavaline naine. Võib olla veidike ebasportlik, aga ei midagi katastroofilist. Ma ei ilusta end, ma ei kasuta filtreid, ma olen selline nagu ma olen. See aga ei tähenda, et ma sellega rahul oleksin, mis on riiete all.
Kui ma nädal tagasi uuesti krüolipolüüsis käisin VipMedicumis, ohkas mu venna õde pilte nähes, et issand, milline masohhist sa oled, et kas sa ei mäleta, et eelmine kord oli ju su kõht nii valus peale protseduuri. Vat ei mäletanud ja pealegi soov oma kehakuju parandada oli liiga suur, et isegi mõelda, kas oli siis taastumine ebamugav või valus. Silmade korrigeerimisest taastumine oli ka ebamugav, kas ma kahetsen – hell no! Sama ka krüolipolüüsiga. Ei kahetse ja kuna ma ise näen tulemusi – NB! ma ei ole suve jooksul, mis on jäänud kahe protseduuri vahele, olnud absoluutselt tervislike eluviisidega – siis muidugi läksin ma uuele protseduurile.
Protseduur ei ole absoluutselt ebameeldiv ega valus. Lased krüolipolüüsiseadmega oma rasvavoldi, mille kudesid elektriga “külmutama” hakatakse, vaakumisse tõmmata ning peale esimest 2-3 minutilist külmatunnet on järgmised 67-68 minutit lihtsalt pikali telefonis skrollimist või raamatu lugemist. Samal ajal kontrollib seade valikuliselt rasvarakkude jahtumist, seega neid hävitades. Ühe seansi jooksul saab töödelda maksimaalselt kolme piirkonda. Sõltuvalt külmutatava ala pindalast kestab protseduur 45–70 minutit. Aastas soovitatakse ühte piirkonda töödelda neli korda. Ühe ja sama piirkonna külmutamise vaheline intervall on 6–8 nädalat. Ühe krüolipolüüsi seansiga saab korrigeeritavast piirkonnast kaotada kuni 30% rasvaladestusi. Vajadusel võib poolteise kuu pärast protseduuri korrata, see võimaldab kaotada kuni 50% rasva.
Ma näitasin teile oma kõhupilte enne esimest protseduuri ja enne teist protseduuri ning juba siis oli vahe märgatav, 66% minu küsimusele vastajatest nägid samuti vahet. Nii et umbluud ma teile tõesti ei aja. Kõige suurem vahe aga oli näha nädal peale protseduuri. Konsultatsiooni käigus hoiatatakse, et kõht võib minna paiste ja olla järgmised nädal aega valulik, sel korral läks minu kõht tõesti nii paiste nagu oleks ma maakera alla neelanud või vähemalt kuuendat kuud rase. See roosa kleit ei ole mul absoluutselt ümber, aga peale protseduuri oli see põhimõtteliselt ainus asi, mis mulle selga läks ja mis kõhule haiget teinud. Me “külmutasime” mu kõhtu seekord natuke kõrgemalt ehk siis täpselt sellest kohast kus muidu on seeliku/pükste vöökoht ning kui see ikka sinna peale pressis, siis pagan – ma ütlen ausalt valus oli. Paistes nagu te näete olin ma korralikult! (püüan teile tõestuseks teha sama kleidiga veel ühe foto instagrami, et näeksite, kuidas tänaseks päevaks on kik kenasti tagasi tõmbunud. Enne-pärast pilte näete enne järgmist protseduuri.)
Miks ma selle protseduuri kasuks otsustasin? Ütleme ausalt, esimene vastus on – laiskusest. Tundus liiga mugav ja lihtne, et mitte katsetada. Jah, ma olen nõus, et nüüd pean ma tõesti natuke rohkem vaatama, mis suust sisse läheb ja tiba rohkem ka liikuma, sest muidu pole ju saavutatud tulemustest (ja kogetud valust!) tolku, aga pean ütlema ka seda, et ennast on palju lihtsam motiveerida tulemust hoidma, kui tulemust saavutada. Pealegi, ma nüüd saan aru, mida sugulased-sõbrad mõtlesid, et oota kui vanemaks saad, siis on igast kogutud pekivoldist lahti saamine tunduvalt raskem kui 20-aastaselt. Neil oli totaalselt õigus. Ma pean ausalt tunnistama, et ma olen mõelnud ka rasvaimu peale, aga see tundub siiski liiga radikaalne. Ma lihtsalt ei julge. Kui ma seekord kui kõht tõesti üsna paistes ja valulik oli, lubasin endale, et pagan, rohkem küll vist ei taha, tuletas mu venna õde mulle meelde, et eelmisel korral ütlesin sama ja et küll ma juba oma sõnu söön. Tal oli õigus. Tänaseks on valu läinud ja kuna ma ise reaalselt näen vahet, siis nüüd järgmise “osakonnana” lähen valu andma sangadele. Ma tean, et taastumine saab jälle olema ebamugav, aga vanasõna teate – ilu nõuab valu!
Täishind protseduuril on üsna krõbe – 289 eurot. Esimene protseduur on -50% ja kasutades koodi “Eveliis15”, saab krüolipolüüsi protseduuri -15% soodsamalt detsembri lõpuni.
Ma ennetan ilkumist, jah, muidugi ma tahaksin propageerida tervislikke eluviise ja kutsuda teid üles trenni tegema (tegelikult teen seda ka, aga näiteks ise ei ole ma aja puuduse tõttu jõudnud armas Kärdi juurde ning üksinda ei ole minust sportijat, mul on vaja utsitajat!), aga vaadake, ma olen lihtsalt inimene. Kohe 40-aastane. Geenid ja vanus teevad mõnel naisel oma töö kui ei liiguta ja iga oma suutäit ei jälgi. Mina ei suuda loobuda teatud sorti kaloritest ja olen teadlikult valinud ka antidepressantide + beebipillide kasutamist, mis mu kehakaalu tõstsid. Ma ei ole ilmselt ainus naine maailmas, kes on selline 40-aastane pallike, aga ei taha seda olla. Krüolipolüüs tuleb appi. Nii lihtne ongi mõnikord.
