Ühel ilusal päeval kui päike paistis, päriselt kohe oli ilus sügispäev, mõtlesin ma, et kõik, mina enam ei jaksa.
Tegelikult on aus öelda, et mitte ei jaksa, vaid et ei taha. Ma tahtsin puhata ja mängida. Kõlan nagu katkine plaat kui ütlen, et nii tohutult palju on teha ja ei taha ka kuidagi jätta muljet, et see mulle ei meeldi (issand jumal, kuidas meeldib!), aga ausalt need vähesed vabad hetked tahaksin ma hinge tõmmata.
Kuule, tagasi tulles Riia passikontroll oli ju taaskord ebameeldiv kogemus. Siis oli vastas proua, kes ühtegi sõna ei öelnud, nägu oli mossis ja tülpinud ning mulle enamvähem viskas passi ette peale skannimist. Et kui töö ei meeldi, siis saab töökohta ju vahetada ka? Ma olen elust nagu niimoodi aru saanud…
vaata et isegi ebameeldivam kogemus. tuled turistina riiki sissr ja sulle vaatab vastu inimene, kes näib vihkavat nii oma tööd, inimesi kui elu üleüldse. Sellised inimesed tõesti ei tohiks seda tööd teha, automaatselt rikub mulje/tuju ära