Me oleme perega (küll kunagi liiga ammu) käinud Euroopas matkaautoga. Jube mõnus tripp oli. Ega meil suurt sihtkohta silma ees polnud, selles mõttes, et me plaanisime kahe nädalaga jõuda nii Itaaliasse kui Prantsusmaale, aga kui keegi väheke loogilise mõtlemisega inimene hakkas lõpuks ka kaarti ja vahemaid vaatama, siis selgus, et sellisel juhul me vaid sõidakski. Nii panime me sihiks Itaalia ja hakkasime vaikselt Tartust kulgema.
Üks parim osa tripist oli erinevatesse sihtkohtadesse kohale jõudmine, parkisid auto sobivasse parklasse (ses mõttes, et igas linnas me ei ööbinud, vaid käisime niisama ringi tšillimas ja parkisime matkaka mõnda suuremasse a la Europarki) ja läksid linna uudistama.
Me pole kolme aasta jooksul isegi ametlikes kämpades üldiselt elektrit vajanud sest oma päikesepaneel on auto katusel olemas. Pärnus aga käime ranna ääres matkakaga parkimas sest üks surfab (ööbinud seal ei ole). Nüüd ei saa isegi seda enam teha sest autot pole kuhugi panna ja surfiasju ei saa kuskilt kaugelt randa vedada käeotsas.
Tegelikult on see ikka täitsa kurb, et selline otsus tehti (just nimelt ka see surfiasjade vedamine jne).
Igaks juhuks ütlen ma ka, et isiklikult see asi mind ei puuduta, pole ei matkaautot ega ei surfa, aga mind teevad nii nôutuks sellised lollid läbimôtlemata otsused, sest keegi kusagil kaebab🙄
Äkki on see too klassikaline “mina ei saa, siis teised ka ei pea saama” suhtumine? Et mõtlesid varases keskeas (noh, mitte vanad vanuselt, vaid seest kuidagi) memme-taati, et meie ei saa endale lubada matkaautoga ringi laskmist mööda Euroopat ega isegi Eestit, miks nemad peavad saama? Ei, ei, kui pole ühel, ei saa ka teisel olla. Meil ei ole teistest võrdsemaid!
Mis on jabur, aga ma tunnen seda suhtumist iga kord, kui Eestis pikemalt olen. Järjest vähem, aga siiski on põlvkondlik trauma meil sees…
Mul on parasjagu kehva tuju ka, sellest ilmselt see, et kõike läbi negatiivse subjektiivi näen 😅
Ma ei usu, et su kehv tuju vaatenurka mõjutab. Pigem on sul õigus.