Pärnu ei luba matkaautodel rannapiirkonnas parkida

July 12, 2023July 12, 2023 / / 4 Comments

Me oleme perega (küll kunagi liiga ammu) käinud Euroopas matkaautoga. Jube mõnus tripp oli. Ega meil suurt sihtkohta silma ees polnud, selles mõttes, et me plaanisime kahe nädalaga jõuda nii Itaaliasse kui Prantsusmaale, aga kui keegi väheke loogilise mõtlemisega inimene hakkas lõpuks ka kaarti ja vahemaid vaatama, siis selgus, et sellisel juhul me vaid sõidakski. Nii panime me sihiks Itaalia ja hakkasime vaikselt Tartust kulgema.

Üks parim osa tripist oli erinevatesse sihtkohtadesse kohale jõudmine, parkisid auto sobivasse parklasse (ses mõttes, et igas linnas me ei ööbinud, vaid käisime niisama ringi tšillimas ja parkisime matkaka mõnda suuremasse a la Europarki) ja läksid linna uudistama.

“Häbiväärse pärast tuleb häbi tunda, kaunima poole aga püüelda, kuna ilma nende omadusteta ei suuda ükski riik ega üksikisik midagi suurt ja külluslikku saavutada.”

February 2, 2020February 3, 2020 / Eveliis / 16 Comments

Tahate ma panen oma eelmise nädala ühte lausesse? Ma jõudsin solvata üht tööandjat öeldes, et ei lähe siiski nende juurde tööle, ma jõudsin vastu võtta teise tööpakkumise, ma jõudsin edasi lükata arsti aja, sest maniküür tundus olulisem, ma suutsin võtta vaba päeva, sest Marekile oli kingitud teatripakett Pärnusse, ma suutsin oma vaimusilmas ette kujutada, et Mareki peod Pranglis meenutavad väikeste mööndustega Vana-Kreeka sümpoosioni, ma nautisin “Endla” laval võrratut mees-sekstetti, naersin ja mõtlesin elu ja armastuse üle, ma lugesin kahte arvustust, millest ühes pettusin ja teisega nõustusin, ma jõin Vana Tallinnat ja vahuveini, sõin kammkarpe Villa Wessetis, külmetasin, sain nohu ja magasin maha terve reede, käisin laupäeval Marekiga Idal järel (mis tegi Pärnus teatris käimise kilometraažiks 996 km), ma jõudsin vaielda emaga, kes ütles, et tal on piinlik, et ma blogin, ma püüdsin talle selgeks teha, et ta laseks lahti sellest, mida teised minust arvavad, ma nuuskasin oma nina punaseks ja valusaks, ma vaatasin kaks korda “Kollide ülikooli” ja jõudsin blogima oma piinlikust tekitavasse blogisse. Nii lühidalt saakski terve eelmise nädala kokku võtta.

Aga ma tahan natuke pikemalt kirjutada. Eelkätt “Endla” teatri “Pidusöögist”. Ma tunnistan ausalt, et ma suhtun natukene eelarvamustega nö päristeatrite komöödiatesse. Ma tean, et see ei ole ilus ja ma ei tee seda absoluutselt sellepärast, et öelda, et mul on teistest parem – totaalselt elitaarne – maitse, ma arvan, et mul trauma sellest ajast kui ma elasin Tartus ja “Vanemuises” olid vaid lihtsakoelised komöödiad ja operetid. Iga kord kui mõni peika(kandidaat) tahtis mulle muljet avaldada ja ütles, et tal on teatripiletid oigas mu sisemine jumalanna hirmust, et kas jälle…Ma ju ei tee “Vanemuisele” liiga? Te nõustute ju, et mingi periood oli selle teatri tase üsna madal, millest oli nii pagana kahju, sest väga paljud “Vanemuise” näitlejad on mu lemmikud (olnud). Sellest taustast mul see eelarvamus tulebki ja ma ei saa sinna midagi parata, et kui mulle öelda, et lähme “Endlasse” komöödiat vaatama, tekib mul esimese hooga sama tunne.

Läksin siis igaks juhuks lugema, et millega tegu, et end lainele häälestada. Esiteks üllatas mind muidugi fantastiline näitlejate nimekiri (Ago Anderson, Märt Avandi, Sten Karpov, Meelis Rämmeld, Sepo Seeman, Sander Rebane, Carmen Mikiver), teiseks sain ma kohe teada, et tegu on ajaloolise komöödiaga, mille aluseks on kaks lääne mõtteloo kullafondi kuuluvat teost: Platoni „Symposion“ (ca 385-370 eKr) ja Xenophoni „Symposion“ (ca 360 eKr). See andis arvata, et ei tule tavaline tort-näkku-pluss-allapoole-vööd-nalju-täis etendus. Vana-Kreeka on mind lapsest saati huvitanud. Võimalik, et see sai alguse sellest, et mulle meeldis lapsena palju lugeda ja kui just raamatukokku ei viitsinud minna, tuli hakkama saada koduste raamatutega, ega neid üleliia palju polnud ja nii oli üks mu lemmikuid “Vana-Kreeka muistendid ja pärimused”, mida ma uuesti ja uuesti lugesin. Hiljem olen ma kunstiajalugu õppides kirjutanud ka (kehvapoolse) lõputöö Vana-Kreeka mõjudest tänapäeva kunstile. Igatahes sõna “Vana-Kreeka” etenduse tutvustuses võlus mind.

Ja see etendus võluski mind. Filosoofiline komöödia, kus sai nii naerda kui ka sügavamalt kaasa mõelda. Etenduses on päris palju pikki ülistuskõnesid, millega tuleb kaasa mõelda, kui seda ei tee,siis ilmselt jääb pool etendust arusaamatuks. Näiteks oli mu meelest nii romantiline, kuidas Märt Avandi kehastatud Agathon seletas lahti armastuse. Enne meest ja naist oli olemas androgüün. Tal oli kaks pead, neli jalga ja neli kätt. Ühel hetkel lahutas jumal androgüüni kaheks – meheks ja naiseks ning sellest hetkest saati otsib üks pool taga oma teist poolt, et saada tagasi täiuslikuks. Kohe peale seda romantilist kõnet jõudis järg Meelis Rämmeldi Antisthenese kätte, kes tõmbas eelnevale mõttele kohe vee peale. Ei ole vaja armastada vaid ühte! Selleks, et armastada ennast ja teist, tuleb armastada kõiki ja läbi kõige. Kaks täiesti erinevat, aga mõtlemapanevat lähenemist armastusele. Kui Agathoni kuulates nõustusin ma temaga, siis Antisthenese pani mind eelnevas kahtlema. Võib olla tõesti on tõeline armastus just see kui armastada kõiki ja läbi kõige? Eks igaüks tõlgendab selle endale nii nagu sobivaks peab.

Kuna tegu oli siiski komöödiaga, siis otseloomulikult oli siia vahele pikitud ka terve trobikond klišeelikke ja šovinistlikke, ent pagana naermaajavaid tarkuseterasid. „Iga mees peaks abielluma – hea naine teeb ta õnnelikuks, halb naine teeb tast filosoofi.”, “Hea naine on nagu tervislik vein, seda ei ole olemas”, “Naine on nagu viinamari, lõpuks muutub ikka rosinaks” ja lõpuks minu enda lemmik – “On kolme tüüpi inimesi: need, kes joovad mõõdukalt, need, kes joovad kõike, mis kätte satub, ja joodikud, kes on alati käpuli”. Sinna juurde veel pohmakas vaevlevate Ago Andersoni ja Meelis Rämmeldi tegelaskujude püüd veinianumani jõuda, mis kuidagi ei õnnestunud, sest sümposiarh oli selle rangelt ära keelanud ja hoidis neil silma peal. Sellest hoolimata lõppes pidu nagu ikka. Nimelt teatud tunnil enam sümposiarhi reeglid ei kehti ja mis te siis arvate, kas pidu lõppes kolme peekriga, mida peeti mõõdukaks joomiseks? Ma reaalselt kujutasin ette, et ahaaa, sellised need Mareki meestepeod seal Pranglis siis välja näevadki. Alguses ülistuskõned, siis filosofeerimine või “filosofeerimine” ning lõppeb ikka nii nagu alati. Kas neist keegi seal alasti ringi jookseb, eepost peast loeb, kõik teised laua alla joob, polegi oluline. Ajad on muutunud, pidude nimed on muutunud, aga laias laastus ikka üks Vana-Kreeka sümpoosion.

Nalja igatahes saab. Mina soovitan vaatama minna. Kaasa mõelda. Sokratesena tantsiv Sepo Seeman on omaette vaatamisväärsus. Mina ei ole nõus “Sirbi” kriitikaga, et “tantsustseenis on laval lihtsalt kari narre, kelle ülesanne on publiku labane lõbustamine.” Aga kes olen mina võrreldes nende kriitikutega, mida tean mina kõrgemast kunstist. Näidake mulle laval poolpaljaid joodik-filosoofe ja ma olen müüdud, tõstan selle ringi oma maailma ja pugistan naerda.

Peale etendust läksime me hotelli kas 1) lihtlabaselt veini jooma, 2) veini saatel filosofeerima või 3) romantiliselt üle saja aasta kahekesi aega veetma, mille juurde käsi ka (vahu)vein. Vaatenurga küsimus. Kui tulla tagasi selle postituse algusesse, siis sellised laused nagu ma just kirja panin, ongi põhjus, miks mu ema mu blogi pärast häbi tunneb. “Teised loevad, et oled laisk ja joodik, magad poole lõunani, tööl käia ei taha ja muudkui näitad end külgedest, millest pole vaja,” ütles ta mulle. “Milleks sellist enesenäitamist vaja, kellele, kirjuta parem raamatuarvustusi, see tuleb sul paremini välja,” ei jätnud ta “hagu alla” panemata. Ma küll üritasin seletada, et sellel ei ole mitte mingit vahet, mida arvab minust Pille või Malle ning ega minu häbiväärselt piinlik blogi teda vähem intelligentsemaks ei tee, aga ema oli resoluutne – “kõik blogid tuleks põlema panna.” Ma õhtul mõtlesin selle vaidluse üle. Ma ei sunni kedagi oma blogi lugema, aga ma ei saa loobuda millestki, mis mulle endale rõõmu pakub. Minust ei saa kunagi überintelligentset ja vaid kõrgemast kunstist (vaadake ise, kuidas erineb minu arvamus päriskriitikutest) rääkivat blogijat, see ei ole mina. Ma saan küll püüelda kaunima poole, kuid ei saa tunda häbi häbiväärse pärast. Sest vaadake, koer ongi saa maetud, et blogi on vaid üks killuke minust. Võimalik, et see piinlikum ja häbiväärsem osa, aga ma julgen ka selles kahelda. Ma lihtsalt olen muuhulgas ka blogija. Kellele meeldib. Kes kritiseerib. Kes vihkab. Kes armastab. Midagi kõigile.

Päisefoto: Priit Loog

2019 aasta …

December 16, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 4 Comments

Ma olen ikka teinud aasta lõpus kokkuvõtteid oma lemmikutest, harilikult küll majutuskohtadest, aga 2019 on toonud nii häid kui halbu üllatusi, elamusi ja kogemusi, et teen kokkuvõtte asjadest, mis mulle 2019 on ühel või teisel moel emotsioone pakkunud.

parim hotellikogemus: Tegelikult ei ole see üdini aus, sest hotell ise ei pakkunud positiivset emotsiooni, küll aga üllatas mind spaa-osa, mis oli täiesti imeline. Seega siiski kui plussid ja miinused kokku panna, siis aasta hotellikogemuseks, sest tekkis vau-efekt, jääb Viiking Spaale. Mu isiklik lemmik muidu Pärnus on Hedon spa, aga Viiking suutis mind üllatada sellega, et heaks emotsiooniks ei ole palju vaja. 5+
kõige vihaleajavam sündmus: Euroremont Pranglis. ehk Viimsi vald tahab Eestimaast teha Estonia. Nagu üheksakümnendatel me kõik tahtsime. Kui õnneks läheb (irooniga öeldud!) ja nad saavad sadamakuuri maha lammutada, siis mul on veel üks soovitus. Modernse sadamaala kohale tuleb ka loosung üles panna – “Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu ~~maa~~ saar, mis seedripalme kasvatab!”
parim reis: Siinkohal tahaksin ma öelda, et suhteliselt ootamatu reis Edinburghi oli aasta üllataja, sest lennupiletid (mis sellest, et kehva lennufirmaga) odavamad kui Tallinnast Tartusse sõit ja arhitektuur ning juba vaatasin pileteid, et tagasi minna (hind alates 16,99!), aga selle nädalavahetuse põhjal ütlen, et Lottemaa on ikkagi üle prahi. Jah, midagi uut otseselt ei ole, aga see emotsioon, millega sealt ära tuled iga kord, on absoluutselt väärt ka 2,5 tundi sõitu Tartust Pärnusse ja tagasiteel pimedas ära eksimist (sest “lõikame siit otse”).
parim kosmeetikatoode: Sain veganmessil kokku sõbrannaga, kes kiitis taevani üht spreid, ma lasin end mõjutada, ostsin testimiseks ja tõepoolest – nüüd on see Hoia Arbuusisprei mu kotis kogu aeg kaasas. Mõnus ja värskendav. Samuti pean ma kiitma (jällegi tänu tuttavatele avastatud) Öli. Ja kiidusõnad pean ütlema ka BonMerité kehavõietele, mis mu keha jaoks on küll liiga rammusad, kuid talvisel ajal huulte jaoks suht asendamatu toode.
kõige kallim õppetund: Ära usalda, sest ka kõige nunnuma näo taga võib peidus olla üllatus, milleks sa valmis ei ole ja kui sul ei ole kirjalikku lepingut, siis boo-hoo, nuta endale jõgi, kaotajaks jääd sina. Või noh sõltub, millise nurga alt vaadata? Rahaliselt jäin kaotajaks mina, muus osas pole nii väga kindel.
parim toiduaine: Vürtsikas peakapsa Krimchi. Mine pekki kui hea! Ma olen seda purkide viisi endale sisse söönud, sest ma lihtsalt ei suuda ennast peatada enne kui purk on otsas. Täitsa niisama purgist olen ka söönud, lihtsalt, niisama, ilma igasugu peenutsemiseta. Teiseks suuuuuuuuuuuureks üllatajaks olid sel aastal Andri-Peedo talu kitsejuustud. Ostsin poest testimiseks nende valgehallitusjuustu ja see oli viga. Ma olen reaalselt sellest juustust sõltuvuses. Nii kreemjas ja värske, et mul juba praegu vaid sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma.
parim pidu: Siin läheb natuke rebimiseks. Osa minust ütleb, et peod Fotografiskas on midagi piire ületavat, sest see kõik on nii teistmoodi, et tekib tunne nagu ei olekski Eestis, vaid kusagil New Yorkis. Kunst, muusika, vaib, keskkond – kõik see kokku on midagi erilist. Fotografiska on absoluutselt parim, mis Tallinnasse on tulnud. AGA…Sibulatee sünnipäev oli samuti selle aasta sündmuste top3-s sees. Kas teisel või kolmandal kohal, ma ei oskagi öelda. SaunafEst´iga võivad need kaks üritust siis 2.-3. kohta jagada.
parim pood: Esimeseks uueks lemmikuks nimetan ma Pesubutiigi, sest me kõik teame vist juba, et ma olen pesusõltlane ja Pesubutiik pakub hea alternatiivi mu teisele, kodumaisele lemmikule. Teiseks lemmikuks, ja superleiuks osutus Keilas (jah, Keilas on ikka midagi head ka!) second hand Hilpar. Oo ja kas ma saaksin ära unustada Sergei. Minu vaieldamatu lemmiku Tartust. Vat see on üks ehe hingega second hand. PS: kui teil see YSL kootud kleit veel alles on, siis palun pange see kõrvale, no nii kahju, et kooner olin.
pisarad-silma-hetk: Ma usun, et see tundub suhteliselt random teistele, aga mu jaoks oli nii armas minu nö ärasaatmispidu vanast töökohast. Nii hea emotsiooniga ja isegi nii, et natukene oli kahju, ei ole ma ammu kusagilt ära tulnud. Viimati üle kümne aasta tagasi ühest metalliettevõttest, kuhu mind (pool naljaga) võeti tööle just blogiskandaali tõttu (et “kui suudab olla nii terav, siis järelikult mõtlev inimene”)
saavutus: Tööalaselt ei ole enam mõtet rääkida, sest saavutus, mida ma pean saavutuseks, jääb vanasse töökohta ja pole enam oluline. Lapsevanema vaatevinklist pean ma saavutuseks “headeks vanemateks saamise koolituse” läbimist. Ühelt poolt hambad ristis, sest mis mõttes ikkagi meile lastekaitse saadeti “mureliku blogilugeja” poolt, teiselt poolt aga siiski saavutus selles mõttes, et see pani mind mõtlema rohkem lapse vanemaks olemise peale ja tegi mulle selgeks, et meie ei ole halvad vanemad ja et Ida on absoluutselt vaimustav laps. Oma vimkadega ja keskmisest emotsionaalsem, aga hei!, kas ma peeglisse olen vaadanud.
toredaim leid: Hiking Estonia matkaklubi. Ma ei ole sportlik, aga ometi leidsin ma ühe sportliku tegevuse, mis mulle meeldib. Matkamine! Kahjuks teisel poolaastal on nad kogu aeg oma matkad teinud kuupäevadel, mis mulle ei ole sobinud, kuid I´ll be back. Aitäh, Andrus, eestvedamise eest!
parim tearikogemus: Theatrumi “See laps”. „See laps” on kümnest eri loost koosnev valusalt aus näidend, mis räägib lapsevanemaks olemisest, pereelu pimedamast poolest, illusioonidest ja ootustest teiste, aga ka enda suhtes. Ning sellest, kas õnn on see, kui on palju armastust, või hoopiski siis, kui seda on täpselt parasjagu või natuke vähem. Etendus, mis teeb puust ja punaseks selgeks, milline on lastevanemate roll. Ma nägin etenduses ennast, oma ema, Marekit… Mõtlemapanev tükk. Kui teil vähegi õnnestub veel pileteid saada, siis minge kindlasti seda vaatama! Teine geniaalne lavastus oli ZUGA Ühendatud Tantsijate “2 + 2 = 22”. Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.
kõige kurvem sündmus: Meie tädi Satu Nangijaalasse minek. No nii kurb on, kui sellele mõtlema hakkan, et mõnikord tundub isegi lihtsam mitte talle mõelda, ag kui mõelda, milline tugi, sõber ja pereliige ta meile oli ning millised mälestused jäävad teda meenutama, siis ma olen elu lõpuni tänulik sellele päevale kui me rongijaamas juhuslikult kohtusime. Sa olid meile nii nii kallis. Aitäh sulle muinasjutu eest, Satu!

“Sellise ilmaga me küll Lottemaale ei lähe!”//“Never forget that little child inside of you, that’s the key.“

August 20, 2018August 22, 2018 / Eveliis / Leave a comment

…ütleks ilmselt iga teine lapsevanem kui oleks täna aknast välja vaadanud ja näinud, et vihma sajab nagu oavarrest, täpsemalt öelda vihma kallas nagu ämbrist. Aga meie ei öelnud nii, sest me olime kokku leppinud, et kui Norrast tagasi oleme, siis läheme ja kuna me ilmateadet ei vaadanud, siis sai laupäeva ja pühapäeva asemel kokku lepitud esmaspäev. Ida vaatas eile isegi Lotte multikaid, et kuidas sa ikka ilma multikaid vaatamata lähed. “Me ju lähme?” küsis temagi kui aknast välja vaatas hommikul. Lubadus on lubadus, eriti lapsele tehtud lubadus, ja nii me autosse istusime ja Lottemaa poole liikuma hakkasime. Irooniline on muidugi see, et ma olen ise alati rääkinud, et pole halba ilma, vaid kehv riietus, aga täna hommikul avastasime, et ega mul endal ja ka Marekil vihmariietega väga priisata polnudki. Peaasi, et Idal oli.

Etteruttavalt ütlen ma, et ega lapsi ei sega vihm grammivõrdki. Neil on pigem isegi lõbus, põnevam. Täiskasvanud saavad ka hakkama. Tuleb vaid meeles pidada ühte lihtsat asja: “Ära kunagi unusta oma lapsemeelsust, see on kõige olulisem asi!”. Kui Pärnu poole sõites ma ikka lootsin, et ehk vihma jääb vähemaks, siis Lottemaale jõudes vaatasin ma yr.no-st, et see on täna tõeliselt naiivne lootus, nüüd aitas vaid hea tuju ja lapsemeelsus. Hea tuju…hmmm… Ma pean ausalt tunnistama, et me ei ole ideaalperekond – me kakleme, nääkleme, tülitseme, tujutseme ja jonnime – me ei püüagi olla ja nii saime me ka seekord natukene jonnida, igaüks erineval põhjusel, kuid hea tuju ja lapsemeelsus tulevad kohe meelde ja ajavad jonnipilved eemale kui vaatad heatujulisi Lottemaa tegelasi. Täiesti uskumatud näitlejad. Isegi paduvihmas ei tee nad allahindlust ja annavad endast 100%, võib olla isegi rohkem kui sada, sest nad ei taha, et ilm külastajate kogemuse rikuks. “Plaksutage vihmale! Nii tore, et vihma sajab! Meil on vihmas tore!” hüüdsid nad ise jalgupidi veelompides liugu lastes. Ja oligi tore!

Muidugi saan ma aru, et päikeselise ilmaga on Lottemaa veeeeeeel võrratum, aga ma vannun teile käsi südamel, vihm ei ole põhjus jätta plaanitud Lottemaale minekut ära. Piisavalt palju on võimalusi varju all tegevusteks ja majades vihma ei saja;) Me lasime isegi liumäest alla. Talvel sai lubatud, et kui suvel lähme, siis laseme, no mis meil siis üle jäi. Marek vaatas küll mulle otsa nagu totakale, et kas ma unustan aegajalt ära, et olen 37-aastane, aga Lottemaal ongi lihtne oma vanus ära unustada. See on nii tore koht, mida ma külastaks veelgi tihedamini.* Ma olen täielik Lottemaa fänn! Muide, kui ma aastaid tagasi lugesin kuidas blogijad Lottemaad kiitsid, olin ma kindel, et nad pingutavad üle või valetavad, sest no mis seal ikka nii toredat saab olla. Täiskasvanule. Ma ei olnud kuulnud sõnagi kriitikat ja see tegi skeptiliseks. Täiesti ilmaasjata. Assaaa, karvane maasika musi, kui kihvt koht on Lotte(maa). Meie oma Nokia.

Nüüd olen ma kuulnud ka kriitikat. Esiteks, et on kallis. Jah, ma ei vaidle üldse vastu, et ei ole. On ikka. Aga jällegi toome võrdluse – suvaline nädalavahetuse laat mõned tunnid vähemalt 25 eurot laste lõbustustele, Lottemaa terve päev tegevusi ja teatrit 20 eurot. Teiseks, et on igav. Seda ütlevad ilmselt need, kes ootavad ameerika-mäed-tüüpi lõbustusparki. Lottemaal on nii palju avastamist ja tegevust. Jah, jällegi majad saab läbi käia poole tunniga, vaadata leiutisi ja kehitada õlgu, sest need ei sülga tuld ega purska vett, aga kui uudistada ja leiutada on tegevust kõigile ja kauemaks. Mulle meeldib Lottemaa hariv pool. Ei ole niisama lust ja lull, vaid õppimine läbi lusti ja lulli. Kolmandaks, et asjad on kulunud ja ei tööta. Eks asjad ikka kuluvad, aga öelda, et Lottemaa on kulunud on mu meelest häbematu. Ei tööta? Võib olla see sama, et ei purska vett ja sülga tuld? Kivirähki “Oskar ja asjad” olete lugenud? Ilma mobiiltelefonita maale vanaema juurde saadetud Oskar pidi leidma asendustegevusi ja avastas, et kõik asjad ümber tema oskasid rääkida. Vaja oli vaid kujutlusvõimet. Lottemaaga on sama – lapsemeelsus, kujutlusvõime ja uudishimu ning te veedate seal imeliselt aega. Tahate tagasi!

Tahate ma avaldan teile ka ühe saladuse, mis me täna avastasime? Vihmasel ilmal on paar eelist ka. Tegelastel on teie jaoks rohkem aega. Järjekordi pole. Kuigi ärge arvake, et rahvast üldse pole, oli rohkem kui ma oleksin oodata osanud.

Lottemaa on on avatud 2.09-ni. Minge! Iga ilmaga! Aga kui saate, jääge Pärnusse ka ööseks. Päev on väsitav ja palju mõnusam oleks peale seiklust hotellitoas voodisse pikali visata kui autoga 96 kilomeetrit Tallinnasse tagasi sõita. Et homme ka tööpäev peab olema, eksju.

Koju tagasi jōudes tunnistas ka Marek, et oli täitsa õige otsus täna minna. “A mis me ikka sellise ilmaga kodus teinud oleks?” No just noh. Tundes Marekit, oleks ta meid koristama pannud. Ja kes see taasiseseisvumispäeva koristades tähistab. 🤗

*Võib olla võiks Lottemaal ka olla hooaja-pilet? Näiteks Hunderfossenisse sai enne jõule soetada järgmise suve hooajapileti, mis oli ca 15-20 euri kallim kui ühe korra pilet.

We are not going to Lottemaa in this weather …

… would have probably been almost every parent’s answer when they looked out from the window this morning only to see heavy rain. But we didn’t , because we had agreed that once we are back from Norway, we will go. As we didn’t check at the weather forecast for the long weekend, we agreed to go on Monday. Ida was even watching Lotte cartoons yesterday, because you need to see them before going. „We ARE still going, aren’t we?“ was her question this morning too. A promise is a promise, especially a promise made to a child, and so we sat in the car and drove off to Lottemaa. Ironically, I have always said that „there is no bad wether, only wrong glothing“ and then in the morning I discovered that neither myself or Marek have waterproof clothes. As long as Ida had.

I am telling you now, rain is not an issue for children. They are actually having more fun and excitement. Grown-ups can handle it too. You just need to remember one thing: “Never forget that little child inside of you, that’s the key.“ When in the beginning of our trip, I was still hoping that the rain would stop, then on our arrival I realized that to be a naive hope. Only good mood and a bit of childishness was helping now. Good mood … hm. I must admit, that we are not the ideal family – we fight, we nag, we quarel and we are being moody. We are not trying to be an ideal family and so even this time we had our moments for different reasons. But you remember childisnhess and good mood straight away when seeing the characters and the negative emotions are driven away. Unbelivable actors. They are giving 100% of them even in pooring rain, maybe even more as they don’t want the rain to ruin the experience for their guests. „Clap to the rain! So nice that it is raining! We are having so much fun in the rain!“ were the main lines from them as they were running through the puddles. And it WAS fun.

Ofcourse I understand that on a sunny day, Lottemaa is even better, but trust me when I say, that rain is not the reason to skip your visit. There is plenty to do under shelter and it doesn’t rain in the houses. Both me and Marek went on slides, because we said on our winter trip that we will do it in summer time and there was no other way (though Marek did look at me as if to ask if „I have gone mad and forgotten I’m 37). You just have to forget yor age when visiting Lottemaa. It is such a charming place that I would visit it even more often.* I am a 100% fan. By the way, when I was reading years ago, how bloggers were prasing Lottemaa, I was sure they are over excagerating or lying, because what can be so fun in there. For an adult. I hadn’t heard any critisism which made me sceptical. For no reason. I don’t have enough words to descirbe, HOW cool place that is. Our own Estonian made.

By now I have also heard critisism. Firstly, it is expensive. Yes, I am not arguing that it isn’t. But let’s compare – any other weekend event and you will spend 25 euros on entertainment for kids. You get a day full of activities in Lottemaa for 20 euros. Secondly, it’s boring. This is probably said by those, who expect high roller-coster rides. There is so much to do and discover in Lottemaa. Yes, you can run through the houses in 30 minutes, look at the inventions and not be bothered, because they don’t explode or spit fire. But if you discover and explore, that is entertaining for everyone. I like the educational side of Lottemaa. It is not only fun and games, but fun and games through play. Thirdly, that things are run down and not working properly. Obviously there is wear and tear, but to say that Lottemaa in whole is run down is just shameful. Not working? Maybe more like not exploding or spitting fire. There is a children’s book, where Oscar was sent to stay with his grandparents in the countryside WITHOUT his mobilephone. This boy had to be inventive and discovered, that things around him talked. He only needed imagination. Lottemaa is the same – a bit of childishness, imagination and curiosity and you spend a wonderful day there. You will want to go back!

Do you want to know a secret we discovered today? Rain has its advantages. The characters have more time for you. There are no queues. But don’t think there is nobody at all, there was more people that I anticipated.

Lottemaa is opened untill 2nd of September. Go! No matter the weather. But if you can, spend the night somewhere close there. The day will be tiring and it would be much nicer to go to the nearest hotel to relax rather than drive 96 kilometers back to Tallinn. Why does it need to be a work day tomorrow too?!?!

At home, even Marek admitted it was the right thing to go. „What would have we done at home in a weather like this?“ Exactly my thoghts. Knowing Marek, we probably would have tided the house up. Who wants to clean anyway on their bankholiday Monday…

*Maybe Lottemaa could have a season ticket. Similarly to Hunderfossen where you can by season ticket for next summer before Christmas which was only about 15-20 euros more expensive than normal tickets.

Jõulud Pärnus ehk #hakkamesättima

February 24, 2018August 21, 2025 / Eveliis / Leave a comment

Me pidime jõulud veetma Pärnus Kurgo Villas nii nagu ka aasta varem, aga kuidagi läks aeg nii kiiresti, et Pärnusse jõudsime me alles eile, vabariigi sünnipäeva eel ja vähendatud koosseisus. Lihtsalt kui me oleksime jäänud ootama, kuna Marek kogu Eesti eest töö ära teeb, siis oleks me villasse jõudnud alles öösel ja sellest oleks paganama kahju olnud. Tuba, kus me seekord ööbisime, oli nii imearmas, et seal oleks olnud patt vaid magada.

Kui ma korraks olin ikkagi kurb, et me Marekit ära ei oodanud, siis üsna kiiresti mõtlesin ma ümber. Mitte Mareki suhtes, aga kurbuse suhtes. Milleks kurvastada? Mul oli kaasas pisike printsess, kes ei suutnud ära imestada, et ma ta “printsesside tuppa” olin toonud. Nii me veetsimegi printsesside vääriliselt 23.02 Pärnus. Eriline tunne oli, sest just Pärnus loeti 100 aastat tagasi ette manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Kurgo Villast ja sellest, MIKS seal oma puhkus veeta, pikemalt esmaspäeval Hotelliveebi blogis. Fotode eest kniks ja kraaps fotograafile Kristhel Vaht. Kurgo Villale ja restoranile Piparmünt sama suur kniks ja kraaps. Puhkasime end Idaga nii välja, et hommikul kell kuus olime juba üleval, kella poole kaheksa ajal nõudsime juba hommikusööki ja kell üheksa liikusime juba Ussipesa poole, et pidu pidama hakata. Koduteel möödusime kolonnist, mis Läti poole põrutas. Autod Eesti ja Läti lipud. Ühtepidi khuul, et eestlased niimoodi koos midagi teevad. Teistpidi ikka maru piinlik. Ilusat sünnipäeva kõigile!

Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas!

December 28, 2017December 28, 2017 / Eveliis / 8 Comments

Rääkisin täna hommikul ühe sõbrannaga, kes rääkis, et ta talvel üldse ei taha toast välja minna, no et kole ja pime ja kõle ja külm, mina olen aga arvamusel, et iga ilmaga saab väljas olla, peaasi, et riided õiged seljas on ja seda kõike ka nautida. Mulle meeldib välja olla! Eriti kui midagi teha on. Kuhugi minna. Midagi vaadata.

Samal ajal kui mu sõbranna üritas mulle selgeks teha, et talv on nõme, pakkisin mina asju, et päevaks Pärnusse minna. Lottemaale. Suvel kui teised Lottemaal käisid jõudsin mina töö tõttu vaid parklasse ja seetõttu olin ma täna sama elevil kui Ida. Võib olla elevil ei ole õige sõna – ma olin pigem põnevil, sest kuigi ma olen Lottemaa kohta kuulnud vaid kiitvaid sõnu, olin ma Jõulu-Lottemaa kohta kuulnud kriitikat, et pole see miski jõulumaa, mudane ja külm on hoopis.

Lund ju tõesti ei olnud, kuid neile, kes pori pärast pahandavad, ütleksin ma, et palun ärge tulge kontsasaabaste ja peokingadega. Mul oli kurb vaadata mõndasid vanemaid, kes külma käes (kuigi ilm ei olnud isegi külm!) lõdisesid, sest nad olid valedes riietes. Kas inimesed ei tea, kuhu nad lähevad või ei näe nad kodust väljudes, et väljas on (Eestimaa) talv? Meid pori ei häirinud. Esiteks teist nagu polnudki, pigem oli liiv ja mõned porilombid ja teiseks olid meil seljas riided, mis olidki mõeldud looduses olemiseks.

Aga siis Lottemaa.

Njaa, ma pean ka kiitjate kooriga ühinema ja ütlema, et tegu ON ühe ägeda teemapargiga, üks ägedamaid, kus mina käinud olen. Julgen isegi vist nii kaugele minna, et ütlen, et senine lemmik – Junibacken – sai troonilt lükatud. Me jõudsime kohale 12-30 ja kui ma mõtlesin küll, et no mida me ometi seal neli tundi teeme, siis ühtäkki oli kell täiesti ootamatult juba kolm saanud. Me olime kogu aeg tegevuses.

Samas me ei jõudnud ei etendusele ega kontserdile, sest noh lihtsalt ei pannud tähele, et kell nii ruttu läks. Muidugi me nägime, et siin ja seal kogunes rahvast ja Lottemaa elanikud käisid ka ringi, et etendustest teada anda, aga meil oli ajataju kadunud. Kahetseda ilmselt võiks, aga milleks. Meil oli niisama ka lõbus. Ja väga lõbus.

Kui välja arvata need paar korda kui Idas diiva välja lõi ja ma olin jonnimise pärast nõus temaga lihtsalt lahkuma. Haarasin tal teiste vanemate halvustavate pilkude all jopest kinni ja hakkasin temaga kindlal sammul parkla poole liikuma. Õnneks kadus diiva sellise ähvarduse peale kiiresti ja edasi oli kõik jälle tore. Kui toitlustusest rääkida, siis meil Idaga läksid silmad särama kui nägime varianti lõkkel vorsti grillida. See on talviste õues olemiste juures tõeline maasikas koos kuuma tee või glögiga. Ma ei tea kui popp see vorsti grillimine teiste külastajate seas oli, aga mulle tundub, et seda tuleks ja võiks rohkem propageerida. Ma kujutasin ette kui suur oleks tunglemine lõkke ümber kui selles teemapargis oleksid olnud Norra lapsed.

Ma olin natukene hämmingus kui tore see teemapark ka päriselt oli. Mul ikka oli ju natuke eelarvamus, et no kuidas saab seal täiskasvanul nii lõbus olla, et kõik kiidavad. Võtmesõna on ilmselt lapsemeelsuses. Oled lapsemeelne, on Lottemaa külastus suurepärane kogemus igas vanuses ja iga ilmaga. Oled tulnud peoriietega ja keskendud negatiivsele (noh et külm on:), siis ei saagi sulle meeldida.

Lotte maja, mis ilmselgelt oli kõige populaarsem atraktsioon, oli ainus, mis minusse natuke negatiivse mulje jättis, aga põhjus ei olnud mitte Lottemaas ega Lotte majas, vaid inimestes, kes lihtsalt tunglesid ja üldse ei hoolinud, kuhu ja miks nad astuvad, peaasi, et näeks Lottet. Ma saan aru, et Lotte on popp ja kõik lapsed tahavad temaga pilti teha ja koos meisterdada, aga siin tuli mulle korraks meelde, miks mulle massiüritused ei meeldi. Inimesed ei oska käituda.

Etteruttavalt tahaksin ma natuke pahandada ka rongisõiduga. Seisime oma mudilastega kenasti järjekorras ja kui siis rong tuli, hakkasid inimesed lihtsalt tormi jooksma. Kasvõi (võõrastest) lastest üle. Peaasi, et ise rongi saaks. See oli nii sürreaalne kogemus. Palju kiiremini ja mugavamalt saaks kui inimesed oskaksid järjekorras seista. Me tahtsime rongisõidust loobuda, aga lapsed ei olnud nõus. Mõtlesime järgmist rongi oodata, aga rongijuht ütles, et kaks mudilast mahuvad tema kõrvale kabiini küll. Emadega on aga jama värk. Nii otsustasime me Mareki õega 800 m parklani joosta, et enne rongi kohale jõuda ja lapsed rongilt vastu võtta. 800 jalutamist parklast Lottemaani oli lapsemäng, aga jooks parklasse oli enesetapp. Poolel teel andsin mina alla. (Õnneks ma ka teadsin, et Mareki õemees oli juba parklas ja ilmselt lapsed päris omapäi ei jää). Aga tõesti, inimesed, ärge loomastuge!

Taevani kiita, lisaks läbimõeldud teemapargile, tahaks ma töötajaid ja näitlejaid. Need näitlejad olid ju nii rollis sees, et mul endal jäi juba vahepeal tunne, et äkki see kõik ongi päris. Natuke nalja sai ka. Kõndisime staadionilt mööda, kus Adalbert ja kärbes Jaak jalkat mängisid. Adalbert hüüdis korra “Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas!” Mulle kui lapsemeelselejäi see kohe kõlama ajju ja ma küsisin Idalt, et kas ta kuulis, mis Adalbert ütles. Et Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas. Enne kui Ida midagi vastata jõudis, kuulsin ma oma selja tagant ohet “Eks ole” ja mulle vaatas otsa Oskar, kellest me seda lauset öeldes just möödunud olime. See nägu, millega ta mind vaatas, oleks olnud Oscarit väärt.

Jäneste maja meisterdamise toas olid näitlejad-juhendajad samamoodi nii rollis sees, et väga raske oli uskuda, et seal kostüümi all on peidus inimene, mitte päris Lotte multikast tuntud tegelane.

Neli tundi lusti värskes õhus mõjus nii, et Ida jäi pool kaheksa magama. Puhas boonus! Kui ma ei peaks homme tööle minema, siis ma läheks vabalt homme tagasi. Mitte selle pärast, et Ida magama jäi normaalselt, vaid see tõesti oli kihvt kogemus. Peale jõulupidusööke kulus ka värske õhk ja liikumine täiega ära. Kui te kahtlete, kas minna või mitte, et pole ehk õiget talveilma, siis unustage see vabandus. Pange kummikud jalga, kindad kätte, müts pähe ja laske lapsemeelsusel endas möllata.

Paar päeva veel jõuate (http://lottemaa.ee/tule-kulla/joulud-lottemaal/). Minge!

Kui kõik kiskus viltu /When all started wrong

December 22, 2016December 22, 2016 / Eveliis / 56 Comments

Me käisime nädalavahetusel Pärnus Kurgo Villas (LINK) ja see on üks selline nädalavahetus, kus kõik kiskus viltu, kuid lõppkokkuvõttes lõppes siiski hästi. Esiteks oli mul oma juuksedraama pärast paha tuju ja nii ma hommikotsa mossitasin, teiseks olin ma Marekil palunud 867 korda, et nad hakkaksid end riidesse panema, aga alles kui me pidime 20 minuti pärast majast väljuma avastas ta, et tal ei ole midagi selga panna, et ta peab minema duši alla ja üleüldse olen mina kõik oma paha tujuga pahasse tujusse ajanud, et tema ei taha kuhugi minna.

Kusjuures see on iga kord nii, et kui me kuhugi minema peame, siis ta avastab viimasel minutil, et pole midagi selga panna. See ajab mind hulluks. Selle asemel, et hommikul kell kaheksa kraamima hakata, oleks ta võinud proovida, kas tal on midagi selga panna. Igatahes, kui meil oli plaan end õhtusöögi puhul üles lüüa, siis suure stressiga unustasin ma maha pluusi ja kingad, nii et see plaan tuli meil kohale jõudes maha matta.

Kui me kohale jõudsime ja meid suurima sõbralikkusega vastu võeti suutsime me aga oma mossitamise ja paha tuju autosse maha jätta ning otsustasime ühisest perepuhkusest võtta maksimumi. Kehvasti alanud päev muutus 180 kraadi.

Meielikult alustasime me oma jõulupuhkust väljas istumise ja glögi joomisega. Ilm meenutas muidugi veidike rohkem kevadet, kuid sellegi poolest oli mõnus ja pärast oli hea sooja tuppa minna.

Idale oli tädi Mariani nimeline jõuluvana saatnud ka kingituse, nii et Ida kippus võimalikult ruttu tuppa, et saaks teada, mida head ja paremat kingipakk endas sisaldas.

Plusspunktid hotellile pisikeste detailid eest. Ma olen seda pidevalt soovitanud, et võimalusel võiks hotellid panustada pisidetailidesse ja nii oli tehtud selles hotellis. Tuppa saabudes põles toas jõuluhõngulisel laual teeküünal ning selle kõrval personaalne tervitus väikese maiusega. Sellised pisisasjad jäävad meelde!

Jõululõuna- ja õhtusöögi pidasime me Kurgo villa kohvik-restoranis Piparmünt. Toit viib Piparmündis ilma liialdamata keele alla. Lõunaks sõime me põletatud krevettide tartari trühvli-munakollase ja vähimajoneesiga ning kuumsuitsuparti puravikukreemi, forellimarja ja hapukapsa vinegretiga. Mõlemat julgen ma siiralt soovitada. Vähimajoneesi ja krevettide tartari maitsekooslus oli jumalik. Läila kirjeldus, ma tean, kuid täpselt nii ma iga suutäiega tundsin.Lõunastades arvasin ma, et toit enam paremaks minna ei saa, kuid ma eksisin. Gratineeritud avokaado koorese maapähkli ja tomatiga on üks paremaid roogasid, mida ma söönud olen. Kui te Piparmünti külastate, siis proovige seda kindlasti, see on midagi nii ootamatut ja head, et ainult mõte sellest toidust paneb mu süljenäärmed jälle tööle.

Ida supp pidi samuti väga hea olema, sest enne õhtusööki kommikoti kallal korralikku tööd teinud laps, suutis väga isukalt üle poole supist ära süüa.

Õhtul käisime me veel natukene Pärnu peal kondamas ja kui me naiivselt lootsime, et Ida jääb magama, nii et me saame natuke veel ka omavahel rahulikult juttu ajada ja telekat vaadata, siis lõppes õhtu nii, et meie magasime mõlemad enne Idat.

PS: Alumisel pildil olevad puitu meenutavad (vahtkummist?) mänguklotsid on parim ost üle pika aja. Ida on nendega mitu päeva maju ja torne ehitanud.

Selline meie jõulupuhkus, mis valesti algas, saigi. Kurgo Villasse läheme me kindlasti tagasi. Uskumatult toredad on sellised perekondlikud minipuhkused.SUUR TÄNU KURGO VILLA HOTELLILE meid võõrustamast!

This year we thought that we will celebrate Christmas a bit differently and so we decided to drive to Pärnu to have a Christmas vacation at Kurgo Villa Hotel & Restaurant. The morning started all wrong. I was disappointed with my new hairdo and was in a bad mood, when we were supposed to leave the house my husband realized he has nothing to wear and had to shower. I got angry, because he had all morning to do that, but decided to clean the house instead, Ida got angry, my husband got angry and we all felt that it is better to stay at home in separate rooms and not talk to each other.

Leaving in hurry and stressed I forgot to take with me fancy clothes, or do be more spesific I had with me the skirt, but had forgotten the shoes and shirt, so planned fancy dinner was replaced with “normal” cozy yet romantic dinner. In jeans and sneakers.

Luckily the saying “all well that ends well” is true and our day turned 180 degrees when we arrived to Kurgo Villa. It was such a romantic and cozy little hotel and we felt most welcomed. Hot drinks were waiting for us outside, the candles were lit in our room, there was a personal greeting waiting for us plus Christmas lunch and dinner which both were divine. I know it is a cliché to use words like this to describe food, but really the food was absolutely fabulous.

There was no sign of morning stress and quarells. It was a perfect little getaway to celebrate Christmas.

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

pärnu