Üks tuttav jagas hiljuti kogemust, kuidas tal meie idanaabrite käitumise pärast reisil piinlik hakkas ja see pani mind mõtlema, et mul on mitu korda sama asi olnud. Ise ei tee midagi valesti, aga kuidagi piinlik hakkab. Ja selleks ei pea isegi reisile minema, piisab sellest, et lähed nädalavahetusel spaasse.
Mul näiteks hakkas spaas piinlik. Aga esmalt selle tuttava kogemusest:
Kui te oleksite mulle veel mõned aastad tagasi öelnud, et ühel ilusal päeval hakkan ma saunas käimisest aru saama ja seda ka nautima, siis ma oleksin kõva häälega naerma puhkenud. Saun ei ole alati minu teetassike või saunakibu olnud. Aga ma mäletan seda üht õhtut hyttas kui kõik muutus. Ma sain aru, et saunas käimise eesmärk ei ole seda võimalikult vihaseks ajada ning siis võimalikult kaua vastu pidada, et mitte nõrk paista, vaid et saun on omamoodi teraapiline tegevus. Lõõgastav. Nauditav. Seltskondlik ja lõbus, aga mitte läbu.
Saunast sai loomulik osa meie argipäevast.
Laupäeva hommikul enne SaunafESTi sättisin ma end Herlingu kõrvale laua taha mummulisest tassist kohvi jooma. Jalas vaid sukkpüksid (aluspesu ikka ka, aga selle olemasolu tundus loogiline ka ilma mainimata, kuniks mõtlesin, et segaduste vältimiseks mainin ikka ära, et ma täitsa pesuta teiste kodus ringi ei lipanud) ja seljas kampsun. No ei olnud sellist tunnet, et viitsiks kohe endale suusapüksid jalga tõmmata ja teeselda, et olen asjalik. Ma ei ole hommikuti asjalik. Punkt.
Järgmisel hetkel võtsin nagu muuseas õigest sahtlist kahvli ja noa, tahtsin sööma hakata, aga nägin aknast, et mehed on ka koju tagasi jõudnud ja kodune tunne võib ju seal Varnjas olla küll, aga siis tuli meelde, et ikkagi teiste kodus ja tasuks püksid jalga tõmmata. “Kui sa sahtlist kahvlid üles leiad, mis sa siis neist pükstest jalga paned. Oled ju kodus!” naeris Herling, aga ma tundsin, et Varnja vanasõna või mitte, viisakas oleks ikkagi suusapüksid jalga tõmmata. Sest ega enam polnud midagi uneleda ja unistada, saunapidu oli vaid paari tunni kaugusel. Ja ma pidin oma sauna kütte saama.
Esmaspäeva õhtu. Kodune Ussipesa. Pulma-aastapäevani on jäänud loetud päevad, aga mu pea on täiesti tühi mõtetest, mida Marekile kinkida. Ma tean, et suvaline nänn teda ei huvita, spaad ja restoranid ning šampanjamekutamised on rohkem minule endale mõeldud olnud ning asjad, mis Marekile päriselt rõõmu teeks on minu rahakotile liig/utoopilised/väljaspool minu oskuste ringi. Ma olen põhimõtteliselt loobunud mõttest talle midagi kinkida ja mõtlen juba peaaegu pahaselt, et miks üldse neid totakaid aastapäevi on vaja tähistada. Ja siis ühtäkki postitab Herling Mesi Tare Facebook´i lehele, et Varnja SaunafESTile on tulemas ka haagissaun koos saunamungaga. Hmm…20.august, homme, vaba päev, last ei ole, Marekile meeldib saun, mulle meeldib Varnja, talle ka…Kirjutan Herlingile suht vähese lootusega, et äkki on saunapaat veel ööbimiseks vaba. Minu suureks rõõmuks ongi. Ahh, vat sellest saabki Marekile üllatus. Igaks juhuks küsin, kas ta saab kolmapäeval veidike hiljem tööle minna. Saab. Ütlen talle, et no siis on mul talle üllatus.
Õhtul istume teleka ees ja Marek küsib ühtäkki, et kas me ikka jõuame Varnjast kella üheksaks kolmapäeva hommikul tagasi. Talle jäi ka saunafESTi reklaam Facebookis ette ja nii eeldas ta, et see ongi ta üllatus. Ta on selles mõttes igavene üllatuste-rikkuja, et ta suidab pea alati välja mõelda, mis plaanis. Ütlen talle, et kuule nii kaugele me küll sõitma ei hakka. Viga. Strateegiline viga. Ma unustasin, et samal ajal kui mina olen spontaanne ja ilma mõtlema ütlen, et istume autosse ja paneme Peipsi äärde ajama, meeldib temale plaan. Nii juhtuski, et Varnjasse jõudes olime me pahurad, näljased ja sularahata, viimaseta Peipsi ääres kaugele ei purjeta. “Miks sa mulle ometi eile ei öelnud, et Varnjasse läheme?” pahandas Marek, “ma oleks osanud planeerida. Valinud otsema tee, käinud tee peal söömas, võtnud sularaha.” Ma ei liialda kui ma ütlen, et mulle tulid pisarad silma ja ma mõtlesin sisimas vihaselt, et olgu see viimane kord kui ma püüan selle vana toriseja jaoks midagi romantilist teha. Mina olen pika vihaga solvuja ja me mõlemad olime seda fakti arvesse võttes kindlad, et sinnapaika see meie romantika surebki.
Aga võta näpust. Kõhud Kolkjas täis söödud (ja Alatskivilt sularaha toodud) puhusid meie tunnetes hoopis teised tuuled. Mossitamine oli kadunud ning rõõmsalt võtsime me suuna Mesi Tare suunas, kus meid oli ootamas võrratu ilm, imelised inimesed, kaheksa hullumeelselt ägedat sauna, suitsukala, koduõlu, naabrimehe hoidised ja otseloomulikult minu vaieldamatu lemmik, maksimaalselt romantiline saunapaat Mesispa Peipsi pilliroo varjus.
Me ei ole Marekiga see idülliline paar, kes üldse kunagi ei kakle, vastupidi, me kakleme pidevalt ja nagu te teate, siis meie suhet iseloomustab see, et mina olen kaos, mis Mareki reeglitele ja korrale tugineva maailma peapeale keerab. Meil on olnud kergemaid ja raskemaid aegu, kui üdini aus olla, siis hetkel on meil käsil jällegi üks selline raske perioode. Mitte selles mõttes, et me ei hooliks ega armastaks, aga olmeprobleemid on põhjuseks, et me oleme tihti kergemini ärrituvad, väsinud ning tunneme, et teeme teineteisele etteheidetega liiga. Samas ei ole armastus aastatega kuhugi kadunud. See on meiemoodi, meienäoline. “Sa oled ilus mees,” ütlesin ma Marekile kui tast pilti tegin. “Sina oled ilus naine,” ütles Marek, võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind kõvasti. Salaja Peipsi pilliroo vahel muutub temagi julgeks. “Ma ikka mõnikord mõtlen, et kust ma sellise naise sain,” meelitas ta edasi. “Sa lähed aastatega aina ilusamaks,” lisas mu oma isiklik Casanova. “Ja paksemaks, ” lisasin mina. Marek vangutas pead ja ütles, et rohkem küll ei tohi paksemaks minna, et siis on juba kole. Õnneks ma keskkohast veel nõnna jämme ei ole, et enne peab võileiva ära sööma kui mulle tiiru peale teeb.
Igatahes vat kus on romantilise auraga koht, isegi kidakeelse Eesti mehe paneb armastust avaldama oma keskealisele naisele ja nagu Instagramis nägite romantilist filmiklassikat järgi tegema.
Aga olgu. Aitab sellest imalast armastuse jutust. Me läksime siiski SaunafESTile. Teate, veel umbes neli aastat tagasi ei olnud ma üldse sauna-inimene, tundus selline täiesti tobe tegevus, ma läksin iga kell parem vanni mõnulema kui sauna, errrriti veel kui ma oleks seal pidanud olema võõraste inimestega. Võehhhhh. Ma pean Satule aitäh ütlema, tema juures hytta´s elades sain ma aru, mida saunaskäik tegelikult tähendab, et see on midagi muud kui pesemine. See on meelelahutus ja mõnu. Mesi Tares võetakse saunatamist täie tõsidusega. Festival on festivali mõõtudega ja seekord huugas keris tervelt kaheksas erinevas saunas, sealhulgas suitsusaunas. Oma 38 eluaasta jooksul ei olnud suitsusaunas (ega ka kile ja indiaanisaunas kui nüüd aus olla) kunagi varem käinud. Suitsusaun kui me 12 inimest koos saunalaval istusime ja tagumik naks ja naks kuuma lava külge kinni jäi nii et pekid sulasid oli selline kogemus, mille pärast ma olen nõus järgmisel aastal uuesti Tallinn-Varnja-Tallinn vahemaa läbi sõitma ning vajadusel kell pool kuus hommikul ärkama.
Tunnete, et pole saunainimene ja mõtlete, et ah, mis ma sellepärast hakkan sõitma. Ärge nii küll mõelge. Seltskond ja huumor ning naabrimehe hoidised + koduvein on omaette põhjus iga kell Varnjasse minna. Selleks ajaks kui me suitsusaunast tagasi jõudsime oli naabrimees oma garaaži-lavka juba kinni pannud, aga see ei oleks ju Varnja kui sa ei võiks uksekella lasta ja paluda garaaž uuesti avada, sest koduveiniklaas oli tühjaks saanud, kiidetud hoidised kaasa ostmata jäänud ja praetud Peipsi tint samuti! Saate aru, Peipsi tint oli mu lapsepõlve lemmiktoit. Tädi Helju ja onu Endeli köögis oli alati radiaatori peal kandik kuivatatud tindiga. Nüüd pakkus Herlingi naabrimees praetud tinti. Vähe sellest, et see tuletas meelde ilusa lapsepõlve ja tollased maitsed, see oli tõeline gurmee. Gurmee ma ütlen teile! Ma telliks seda endale veel mõned kilod!
Muinasjutuline õhtu muinasjutulises kohas lõppes muinasjutuvääriliselt. Istusime vaikselt oma paadis kui ühel hetkel käis põnts. Paadi katusele hüppas rebane. Selline nagu “Väikes printsis”. Ei, me olnud koduveinist ja õllest purjus, et viirastusi oleksime näinud. Oligi kõige pesuehtsam “Väikese printsi” rebane, sõi meiega praetud tinti ja uuris meid siit ja sealtpoolt. Kui ta oleks osanud rääkida inimeste keeles, siis ta oleks ilmselt öelnud – ainult südamega näete hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Või oleks ta palunud end taltsutada? Tuletanud meile meelde, et tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse. Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!”
“Siia tulla oli parim otsus,” ütles Marek kui me õhtupimeduses paadipingil istusime ja loodust kuulasime. “No vot, midagi ei oleks ju muutunud kui ma oleksin sulle seda eile öelnud,” vastasin mina. “Oleks,” vastas Marek. “Ma oleks öelnud, et see on liiga kaugel ja me ei lähe.” Tegi väikese pausi ja lisas siis: “See oleks viga olnud!”
Mu sõbranna teeb autolube ja sellega seoses on rohkem ka autojuttu olnud meie vestlustes, üldse tundub, et autoteema on viimasel ajal kuum teema, et noh mis autoga sõita ja nii edasi. Mulle tuli sellega seoses meelde üks vana lugu. Mu peikal oli kunagi ammu ammu udupeen Audi, mitte et ma ise oleks seda teadnud, aga no teised rääkisid, sest 20 aastat tagasi oli nende autodega nagu ta oli. Tema vanaisal oli päevi näinud Moskvitš. Üks kord kui me vanaisa sünnipäevalt ära hakkasime sõitma selgus, et rahvast oli vaja rohkem linna viia. Mu peika ema ütles, et davai, vanaisa viib meid oma mossega ära ja peiks toob teise autoga ülejäänud seltskonna linna. “Issand, kui piinlik kui keegi näeb,” mõtlesin mina mossesse ronides ja ei saanud aru, miks elu peab nii ebaaus olema. Täiega mark on sellises autos ju sõita!
Täna ajab see lugu mind naerma. Naerma enda ja oma lolluse üle. Mingis vanuses ja eluetapis on nii oluline see, mida teised arvavad. Näitamine. Ei hakka eitama, mulle on see ka äärmiselt oluline olnud. Kõik pidid olema parimad asjad ja kui parimaid asju ei olnud, siis tuli vähemalt näidata, et on. Moskvitš versus kellegi teise Audi, eksju. Kunagi kui mobiiltelefonid alles tekkisid, sain ma tädilt vana Nokia banaani, see oli uhke värk. Aga ei olnud väga palju neid, kes mulle helistanud oleks. Ja mis kasu on uhkest mobiilist kotipõhjas, kus keegi seda ei näe. Laule panna oli ka mark, sest see oli “nii nõme ja täiega näitamine”. Ausõna, ma olen emal palunud endale helistada kui linnas olin, et oleks põhjust telefoni kotist välja võtta. Ajad olid sellised…veidrad…ise olin ka veider. Näitaja.
Tagasi autode juurde. Mu sõbranna ütles, et tema ostab endale kindlasti uue auto kui load saab, et kohe kindlasti ei ostaks ta endale vana autot. “Ja ära solvu, aga sinu autosse ma küll ei istuks!” ütles ta. Mis seal solvuda, muidugi ma ei solvu. Mul on täiesti siiralt ükskõik, mida minust ja minu autost või minust minu auto põhjal arvatakse. Ilmselt olen ma sellest välja kasvanud, kus asjad defineerisid seda, kes ma olen. See ei tähenda nüüd muidugi seda, et inimesed peaksid ostma kasutatud ja võimalikult koledaid autosid ning kasutama 10 aastat vanu telefone, kindlasti mitte, kui võimalus, siis issand jumal jaa, igaüks ostku ja tehku mida tahab. Mina olen hetkel sellises kohas, et rahapatakat lauale panna ei saa, et uut autot/telefoni osta, aga liisinguid ja järelmakse ma ei taha. Sellest ka valikud.
Mu ühel sõbrannal on Nokia 9500 Communicator. Ma iga kord kui teda näen naeran selle üle ja imestan, kuidas see võimalik on. Kuna see telefon välja tuli? Mingi 2004? Aga ühel hetkel ma mõistsin, et kui ta kasutab telefoni vaid helistamiseks, siis mis vahet seal on. Asi pole selles, et ta ei saaks endale kõige uuemat telefoni lubada, vaid teda lihtsalt ei huvita. Telefon ei muuda teda ja tema väärtushinnanguid. Ma hakkasin mingil hetkel seda mõistma ja isegi austama, et inimene suudab vastu panna ühiskondlikule survele, kus kõik peab olema kõige kõigem, et olla Keegi.
Paar nädalat tagasi olin ma ühes seltskonnas inimestega, kes olid pealaest jalatallani riietatud Guessi, Armanisse ja Michael Korsi, nad pidid igal hetkel rõhutama, kuidas kõik on nende peale kadedad. Ma olin sada protsenti veendunud, et nad on väikesest kohast. Muidugi olidki. Depressiivsest Eesti väikelinnast. Ühtäkki tundus kõik loogiline. Moskvitš versus Audi jällegi. Kõige olulisem on see, mida teised arvavad ja mida näevad.
Ma saan aru, et ma olen paljudega võrreldes vana smart ass, kes targutab, aga mind aegajalt ajavad inimesed ja nende asjade kultus nii närvi. Inimesed tunduvad nii tühised ja pealiskaudsed, ma tahaks sisu. Ja kui see nüüd ära öeldud, siis palun andke nõu, kas ovaal-või torusaun oleks mõistlik ost? Aga kümblustünn? Ja kust te soovitaksite need osta?
Veel paar kuud tagasi olin ma kindel, et tähistame meie pulma-aastapäeva, kas 1) Kõue mõisas või 2) Itaalias, sest noh need on kaks minu lemmikkohta. Mingil hetkel aga hakkasin ma mõtlema, et need oleks kaks MINU lemmikohta (mitte et Marekile need ei meeldiks, aga need oleks siiski MINU eelistused), et ehk oleks aeg vahelduseks mõelda Mareki soovidele. Nii ma siis paningi oma hallid ajurakukesed tööle ning mõtlesin, millest Marek viimasel ajal eriti rääkinud on. See ei olnud väga raske. Kümme aastat on ta unistanud, et meie majas oleks saun ja kümblustünn. Viimased paar kuud on ta rääkinud ka (võibolla vihjena?) puidust käekellast. Selle viimase kohta pean ma ütlema, et ma ise ei fänna eriti neid puidust tooteid, kuid tänu sellele kellale muutsin ma oma meelt. Mulle on alati need puidust asjad tundnud rohmakad, aga see kell pani mind meelt muutma. Lausa nii, et ma näeks samasugust kella ka enda käel.
Havi käsul minu soovil saigi sel aastal 10. pulma-aastapäeva puhul korraldatud aiapidu sauna ja kümblustünniga sõprade ja pere keskil, nii et peo keskmeks oli vahelduseks just Marek ja tema soovid. Sauna ja kümblustünni kohta pean ma ütlema, et sai vist viga tehtud. Nüüd tahab Marek neid koju veelgi rohkem. Ma mõistan tegelikult seda soovi. Ja seda enam on mul hea meel, et ma sain talle kasvõi üheks õhtuks seda pakkuda.
Meie eilse aiapeo ilm oli täiesti kohutav, aga kui ikka on kõige ägedamad sõbrad, siis vahet ei ole, mis ilm on.
SIIRAS TÄNU:
Marlep Grupp
Saunatripp OÜ
Bobo Bird